16 oktoober, 2018

Linnatripp

Ma tegin ükspäev võiroose. Elu sunnib - siin ei müüda! Paljude asjadega on nii, näiteks frikadelle, sülti ja pasteeti poleks ma kah Eestis elades kunagi ise tegema hakanud. Või vastlakukleid. Või piparkooke.

Igatahes võiroosid siis. Kuna retsept, mille katsetamiseks valisin, oli grammides, tuli see alustuseks enda jaoks mingitesse selgematesse ühikutesse ümber arvutada. Mul on nimelt kombeks paremad retseptid endale word'i faili salvestada ja natuke ümber kohendada. Mind ajab hulluks kui taigna jaoks on vaja 350 grammi vett. Iga jumala kord hakkan kaaluma või?

Mingis teises retseptis oli 7 grammi soola. Võiks siis juba terades anda, oleks lihtsam lugeda.

Teine asi, mis mind retseptides (mitte selles konkreetses, aga üldiselt) häirib, on see, et kogu jutt tuleb mitu korda läbi lugeda, et teada saada, mis kujul mingi aine käiku läheb ja mis järjekorras neid vaja on. Et või peab olema toasoe (sul seisab ju alati mingi käntsakas toasooja võid kuskil...), rosinad rummis leotatud (soovitavalt üleöö), porgand riivitud, puljong eelnevalt soojendatud jne. Sellepärast teengi retseptid enda jaoks niimoodi ümber, et esimesel lugemisel aru saaks, mis toimuma hakkab. Et ongi kohe "100g toasooja võid", selle asemel, et "100g võid" pool lehekülge hiljem toasoojaks osutuks.


Võiroosid tulid väga head, aga midagi jäi nagu puudu. Polnud päris nii krõbedad kui oleks tahtnud. Eks peab siis edasi katsetama. Osades retseptides kasutati piima, teistes vett, võta sa kinni, millega parem saab. Teab keegi? 

- - -

Ma käisin täna Vancouveris. Tuli selline mõte lihtsalt. Nanaimosse kolimisest saadik on see jutt olnud, et võime ju nii tihti käia kui vähegi isu on, aga reaalsuses kukub ikkagi sedamoodi välja, et tegudeni jõuame pigem ainult siis kui päriselt asja on. Kellegi sünnipäev või midagi. Ja siis saab kiirkorras vene poest rukkileiba toodud (pagan, täna läkski meelest ära), kellelgi külas käidud või sõpradega lõunat söödud. Ja siis käbedalt koju tagasi. 

Nii otsustasingi, et tahan seekord minna üksi ning käia poes, kohvikus ja niisama linna peal jalutamas. Argipäeval, et suuremat tunglemist ei oleks. Vesilennukiga, mis 15 minutiga kesklinna jõuab (praam + auto- või bussisõit võtaks kokku üle kahe tunni). Jättes Matt'i ja Oscari koju, sest ehtmehelikult ei saa neist kumbki shoppamise mõnust suuremat aru. 


Isver kui hea oli! Mu süda kuulub ikka jäägitult Vancouverile, mis siis, et Nanaimo pereeluks sobilikum on. Peab ennast ikka väheke tihemini kokku võtma ja selliseid "linnasutsakaid" tegema. Matt'il algab nüüd mingi kursus (ta ei suuda õppimist lõpetada), mistõttu hakkab iga pooleteise kuu tagant paariks päevaks Vancouveris käima, võib-olla sätin end siis lapsega kaasa... Või veel parem, käingi vahel omapäi.

Ükspäev avastasin õudusega, et Oscar on näiteks mu instagram'i täiesti üle võtnud, seal pole peale beebipiltide enam midagi. Aga mis sa teed kui sul nii tore beebi on! Samas ei ole mul siiani seda probleemi olnud, et ei suudaks temast eemal olla. Keegi tahab last hoida? Tsau-pakaa, ma juba lähen! Oscar õnneks ei võõrasta, hea meelega mängib kõigiga. Mulle väga meeldib temaga ise aega veeta, aga natuke peab vaheldust ka olema. Leidsin nüüd ühe spordiklubi, mis lastehoidu pakub. Ossu-vanustele küll ainult tund aega korraga, aga rohkem pole mul vajagi. Varsti lähevad ilmad külmaks, siis ju enam õues jooksmas ei käi. 

Nagu ma praegu täiega käiks... Viimasel nädalal sain jooksmisele küll lausa kolm korda pihta, aga enne seda oli aastane paus. Mis on okei, sest ma olin rase. Ja siis oli mul beebi. Või noh, ikka veel on. Ja ikka veel pole see beebi suurem asi öine magaja, aga ma õnneks enam ei mäleta, mis tunne on end korralikult välja puhata, nii et võin vabalt trenni tegema hakata. 

Ja Matt pakkus, et otsigu ma lapsehoidja, et enda jaoks rohkem vaba aega jääks, aga ma olen liiga palju mingeid õudukate lapsehoidjate klippe näinud. Pagana youtube! Meie üürnik töötab tegelikult lastehoius ja on muidu tore tüdruk, mul on väike salaplaan temalt küsida, et äkki tahab mõned tunnid nädalas lisaraha teenida. Ja üks endine töökaaslane sobiks samuti suurepäraselt. Siis saaks ise rahus kooliasju teha või taara ära viia või juuksuris käia. Aga ma pole veel kummagi käest küsinud. 

Taarat ma siin viisin ükspäev koos Oscariga ja sain aru, et pean omale kuskile mingi meeldetuletuse panema, et rohkem sellise hullu idee peale ei tuleks. Kanadas pole ju peent masinat, mis pudelid triipkoodi järgi ära tunneks. Siin tuleb kõik eraldi aluste peale sorteerida ja see võtab meeletult aega. 

Ma ei tea, kuidas ma oma Vancouveri-seikluse juurest sujuvalt taarani jõudsin? Polnud plaanis. Aga no kell on ka juba kümme õhtul, mis on way past my bedtime. Head ööd!

12 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Need on super mugavad ja minu meelest sobivad peaaegu iga riietuse juurde. Praktilised!

      Kustuta
  2. Anonüümne16/10/18 09:04

    Oeh..alles juuni alguses tulin Vancouverist ja see linn on lihtsalt IMELINE! Tegelikult lausa kogu Kanada, pool südamest jäi kohe kindlasti sinna. Ja muidugi seda toredam on Su blogi lugeda, sest äratundmist on palju. :)
    Kirjuta pliis rohkem!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On ilus jah!

      Hea meelega kirjutaks rohkem kui oleks millestki kirjutada, hahaa :)

      Kustuta
  3. Imelikest retseptidest: mul oli kunagi ühes resteptis vaja 2 dl võid ja seda oli vaja pärast vahustada. Ma panin silma järgi, aga minu kujutluses oleks see välja näinud nii, et võtan mõõdunõu, topin toasooja või sinna tihedalt sisse, siis kraabin selle välja vahustamisnõusse ja.... saan korralikult võiga kokkumöksitud mõõdunõu. Jube praktiline, eksju!?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga praktiline!

      Eriti kui see olnuks selline retsept, kus alguses on mainitud 2 dl võid, aga hiljem saad kirjeldusest teada, et sellest 1 dl läheb vahustamiseks, 0.7 peab olema sulatatud ja 0.3 kulub vormi määrimiseks.

      Kustuta
  4. Haha, ma ükspäev avastasin, et mu koer on mu insta üle võtnud. aga mis teha kui ta palju fotogeenilisem on.

    VastaKustuta
  5. Sain kunagi sõbranna käest mingi jube hea välismaise rosinkeeksi retsepti. Seal oli ka nii, et ikka õiges järjekorras asjad sisse, muidu ei mänginud välja. No et osad asjad ei vahustu-lahustu-segune, kui midagi muud on sees jne, juu nõu. Sellest retseptist sai alguse mu komme mõõta kõik sisaldised eraldi nõudesse, nagu telekast alati näha võis (seni ma olin seda tarbetuks pidanud, no et tegemise käigus võtad, eksole).
    Ja siis tekkis meil emaga arusaamatus, ma vihastasin ja panin köögist minema. Siis ta tuli mind tagasi kutsuma, ja mis selgus - ta oli kõik koostisained suurde kaussi kokku visanud, nii umbes, silma järgi (retseptivihik jäi ju lauale lahti). Loomulikult oli või sulatamata ja isegi mitte toasoe, jahu ühes hunnikus, küpsetuspulber teises hunnikus, munad vahustamata kõige peal.
    Ema ise polnud suurem asi kokk, erinevalt tema õest, kes oli elupõline koolisöökla kokk ja lausa õppinud seda asja ning kokkas suurepäraselt. Ema-kadunuke, tema põhiline parool oli: söödav. Noh, eks oli muidugi, aga suht tuim ja nii. No ja mis te arvate, mis sest koogis siis sai? Üritasin päästa mis päästa annab, õngitsesin või sealt jahu-muna segadikust välja ja üritasin teda ikka sulatada, aga mune enam vahustada ei saanud, nad olid endid rosinate ümber kerinud, ja midagi selles pudrus oli kindlasti ikkagi veel puudu. Rääkimata sellest, et kogused olid täiesti umbmäärased. Ema tegi kõike umbes, eks papi sõi nagunii kõik ära, temal oli peaasi, et keegi küpsetaks, ta on sihuke maias.
    No ja tuligi sest siis üks paras plönn - ei olnud üldse õhuline, sest munad olid vahustamata jäänud ja jahu liiga palju, samuti küpsetuspulbrit. Tuim, koleda väljanägemisega ja üldse. Aga noh - söödav. Mina maitsesin sealt vaid tükikese, no ei läinud kõrist alla see asjandus, mis oleks pidanud olema hõrk pidulauakeeks, et pole häbi kasvõi presidendile pakkuda. Eks teised sõid siis ülejäänu. :(

    Mis puutub nüüd võiroosidesse, siis minu arust on need alati olnud kuidagi kergelt soolakad. Kunagi sain maitsta mingeid saiu - küll poest ostetud, aga erapoest - keegi tegi neid neile - kus oli kasutatud soolast margariini. Selle maitse lõi üle magusa saia maitsest ja oli väegade huvitav. Vaat võiroosid tuleks sedasi siis ka põnevamad. Meil siin Saaremaa teeb soolakristallidega võid ja ma ainult seda tarbingi - super! Aga kui ise võid soolata (kui ei müüdagi juba soolatud võid), siis peaks ehk tulemus sama olema. Samas jällegi - meil tehakse nüüd ka võiroose lehttaignast, ja ma ütlen - tuu põle tuu. Lehttainas kipub läbi vettima ja lõpuks on sul kõigest mingi ühemaitseline hullult pudenev plönn.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siin müüakse nii soolast kui soolavaba võid, võisaia taignale määrisingi soolast, jäi ise soola lisamise vaev ära.

      Aga ikka pärmitaignast peavad olema muidugi!

      Kustuta
  6. Rukkileiva jaoks andis kolleeg hea retsepti - 200 g jahu, 2 muna, 2 spl õli, näpuga soola. Segad mikseris kokku, rullid õhukeseks ja määrid plaadile. 180 kraadi ja umbes 10 minutit. See on siis näkileib. Peab tunnistama, et ma lähenesin asjale loominguliselt - ei rullinud ja võtsin väiksema vormi, mitte plaadi - mul nii suur plaat, et selle jaoks oleks pidanud kogust kahekordistama. Ja minu arust oli ta suht rullitamatu ka - määri ainult taiganrull kokku ja siis kraabi pool tainast selle küljest maha. Aga äkki sul õnnestub.
    Igatahes küpses ta kahe- või isegi kolmekihiliseks ja oli väegade maitsev. Meil siin müüakse mitut eri sorti rukkijahu, aga ma pole suutnud veel otsustada, milline kõige parem on või konkreetselt selle leiva jaoks sobib.

    VastaKustuta
  7. Ah, lugesin praegu oma eelmise kommentaari läbi ja leidsin ühe vajakajäämise. Nimelt olin ma seda rosinakeeksi küpsetanud juba mitu korda ja see oli tõesti ja tõeliselt hõrk. Sellepärast ma teangi, milline ta pidi välja nägema ja maitsema, enne kui ema selle tolle konkreetse teo ära rikkus, olgu muld talle kerge. Hiljem tegin jälle ikka nö kirjade järgi ja tuli taas hea. Aga nüüd olen kahjuks selle kooliaegse retsepti ära kaotanud.

    VastaKustuta