Ma pean vist nüüd tikkude järele minema...
Kersna jättis selles intervjuus natuke kummalise mulje. Üritas end justkui esitleda abimehena, kes Urmas Oti mälestust soojalt elus hoiab, kuigi asja sisu oli pori loopida ja kadunukest maha teha. Kaevata välja sugulasi, kes telestaari ellu kunagi kuulunud ei ole, sorida vanades palgalehtedes, tõestamaks, et teenistus seniarvatust väiksem oli ning parastada, et Otil oligi ainult karjäär, aga mitte midagi muud. Itsitada ja käsi hõõruda.
Väärikust võiks elukogemusega pigem ikka juurde tulla, aga noh... Me räägime kellestki, kes küünla põlema paneb ja häältega vestlusi maha peab ning ise tõsimeeli usub, et need hääled just Urmas Otile (ja teistele ammu-lahkunud suurmeestele kuuluvad).
Teate, mis on kurb - nii kõnealune film kui ka raamat on sisuliselt üles ehitatud ainult meditsiiniõe kommentaarile. Meditsiiniõele, kes puutus Otiga kokku oma töökohustusi täites. Kel ei olnud vähimatki õigust oma patsientidesse puutuvat jagada, eriti mitte kaamera ees.
See on üles ehitatud kommentaarile, mis käib pikki aastaid raske haiguse käes vindunud inimese viimaste elukuude kohta. Selle aja kohta, mil enam iseennast peeglist ära ei tunne. Meist keegi ei tea, mis tunne on olla selle viimase lävepaku peal, sest me pole seal kunagi olnud. Me ei tea, mida see teeks meie emotsioonidega.
Sel hetkel oled nagunii üksi, toimugu ümberringi mis tahes. Olgu sul pere või mitte.
Kes teise õnnetusest isikliku tuluallika teeb, sellest muidugi ei hooli. Raha ei haise. Jõulud on tulekul, raamat lettidel. Seltsimehed, kiirustage - pere vajab toitmist.
Kuigi Otist on mul absoluutselt savi, ta ei meeldinud mulle kunagi, aga su põhimõte on täiesti õige.
VastaKustutaKirjutan kahe käega su kirjutatule alla. Tema intervjuu seal Hommik Anuga jättis ta endast niii ebameeldiva mulje, et me emaga lausa arutasime, et miks ta seda teeb ja mis temaga juhtunud on... Aga kokkuvõtvalt jah - raha ei haise ja meie oleme kõik ju U.Oti surmas süüdi Kersna arvates.
VastaKustutaNõus. Kahju, et hea ajakirjanik nii muutunud on.
VastaKustutaMa töötan palliatiivravi osakonnas, noh, mitte küll Eestis. Meil on rõõmu, aga ka enneolematut kurbust, mis on elu koostisosa, kuid see kõik peaks jääma nende seinte vahele, kuna patsiendid on meie ees igas mõttes alasti ja ülimalt kaitsetud. Neil peaks olema meie juures muuhulgas kindel tunne, et keegi ei lähe pärast kellelegi kommenteerima, kuidas see lõpp ikka oli. Kui seda saadet meditsiiniõega nägin, ei suutnud ma kuidagi mõista, miks keegi osakonnas toimuvad üliisiklikud seigad avalikkuse ette peaks tooma. Vastuseks sain halvakspanu, et nii tore inimene ja ei rääkinud ta midagi erilist ning et Ott oli avaliku elu tegelane ja see kõik kuulubki ka avalikkusele... masendavad seisukohad. Minu haigla vallandaks mu selle peale...
VastaKustutaMinu meelest kah masendav. Ja täpselt samamoodi imestan kui inimesed kommentaariumites sellist asja õigustavad!
KustutaSama hästi võiks ju mõne kuulsa sünnitaja kohta hiljem ajakirjas rääkida, et ma võtsin ta lapse vastu ja assa raks, kus oli palju rebendeid. Oleks ju imelik?!
Ma olen nii, nii Sinuga nõus. Kohutav, mida mammona iha inimestega teha võib.
VastaKustuta