Huvitav, et sünnipäev ja vanus iga aastaga üha vähemoluliseks muutuvad. Ma oleks sel aastal peaaegu ise omaenda sünnipäeva ära unustanud! Selle võib osaliselt koduperenaise elu arvele kirjutada, mul lihtsalt pole mingit vahet, mis kuupäev või nädalapäev parasjagu on.
Natuke igatsen seda tohutut elevust, mis lapsena vanemaks saamisega kaasnes! Huvitav, kas see tuleb kunagi tagasi ka? Umbes "jeee, 80 ja polegi veel surnud"!
Kuigi ma pole kunagi tahtnud liiga vanaks elada.
Tunnetuslik vanus on huvitav asi. Numbri järgi olen ma ikka päris vana juba - 36. Peaaegu keskealine! Millal keskiga algab? Aga ma ei tunne end isegi päris täiskasvanuna veel. Mul on endiselt natuke selline tunne, et "appi, mul on laps?!" Sest sa pead ikka suht täiskasvanu olema, et lapsevanemaks kvalifitseeruda. Enamasti.
Igatahes aitas laps mul pakke avada, Matt küpsetas kooki (iga-aastane sünnipäevatraditsioon - ülejäänud 364-l päeval aastast hoiab köögist eemale) ja siis käisime kahekesi õhtust söömas. Oscari viisime sõbranna juurde hoidu, tal on endal umbes samavana beebi. Ossule väga meeldib kui saab teiste juures mängimas käia. Koju jõudes määris hobipagar koogile katte peale, leidis sahtlist suvalise teeküünla ja voilá!
Palju õnne :)
VastaKustutaPalju õnne!
VastaKustutaMa ei tea Su sünnipäeva, aga siiski oled minu jaoks oluline inimene ;)
Aw! Aitäh :)
Kustuta* punastab
No palju õnne siis! (Veel - varsti peaks ütlema - avaldan kaastunnet, irw, kuid sul on sinna veel pikk tee).
VastaKustuta(((((((((((((((((((((((((((((Anu))))))))))))))))))))))))) (see on virtuaalne kallistus)
Palju õnne! 🌸
VastaKustutaPalju õnne! Mul ka kohe sünnipäev tuleb. Olen ka juba paar aastat tagasi FB info maha võtnud. Hea rahulik. Ja ma ka kardan sel aastal ise sünna ära unustada, sest lapsuke... :) Ühtekad.
VastaKustutaPalavad õnnitlused! Sa juba selles eas, et sobib lisada sünnipäevasoov, mida mu vanaema igal aastal kasutas: „Tervist surmani!“ :)
VastaKustutaTe olete väga ilus perekond, ja köögis tegutsev mees on muidugi kirsiks tordil. Või küünlaks :)
Oh, te olete nii toredad mul siin kõik! AItäh!
VastaKustutaPalju õnne! Arvasin sind oluliselt noorema olevat.
VastaKustutaMa ise ka!
KustutaPalju õnne Anu!
VastaKustutaSain oma esimese lapse samas vanuses. Vanana tundsin ennast 17 aastaselt :D edasi on järjest nooremaks ja vabamaks olemine läinud. Sünnipäevi tähistan väga väikses ringis kui sedagi. Keerulusem on kui vanust küsitakse siis peab mõtlema ja kalkuleerima, 40 juures kadus järg ära. Äkki järgmise nulli juures saab uuesti rea peale.
Isegi Matt pidi ükspäev oma sünniaasta järgi välja arvutama kui vana ta on, nii et see on vist päris levinud probleem :)
KustutaPalju õnne!
VastaKustutaMina kustutasin kohe peale esimest korda FBs sünnipäeva ära, kui olin kuhjaga õnnitlusi saanud. Muidugi oli armas, aga samas häiris mind see. Nüüd on ikka neid, kes õnnitlevad, ja tean, et osa neist võivad olla "esimese" tervituse peale reageerijad, aga mulle meeldib nii rohkem.
Ja veel... ma olen 20 aastat sinust vanem ja hoolimata oma kahest suurest lapsest pole ma veel siiani aru saanud, mida tähendab tunda end täiskasvanuna ☺️ Minu 100-aastane "sõbranna" ei oska ka vastust anda 😉 Ma ei tea, kas see on inimloomuses kinni või ongi see tavaline. Igal juhul olen loobunud selle otsimisest. Ning 36 on veel täitsa noor, kui sa minu käest küsid 😉
Palju õnne :) Ma pole küll otseselt enda sünnipäeva pärast elevil, aga siiski mulle meeldib see, et kui juba see sünnipäev nigunii tuleb siis ma ka mingit moodi tähistan seda. Vahel väiksemalt, vahel suuremalt. Mul on natukene rohkem kui kahe kuu pärast sünnipäev ja ma juba mõtlen, et tahaks pidada ja sõbrad kokku kutsuda, mis siis et ma 29 saan :D:D Pole ennast kunagi vanana tundnud ja ei oska arvata millal see võiks juhtuda. Olen ka mõelnud seda, et feissist maha võtta sünnipäev. Ma arvan, et ma teengi seda seekord.
VastaKustutaMa olen tegelikult igal aastal väiksemalt või suuremalt tähistanud ka, päris vahele pole veel jätnud, aga samas ei tunneks end pahasti kui jätaks. Aastavahetusega on sama lugu, vabalt võiks kell üheksa magama minna, öö nagu iga teine, ei pea tingimata keset ööd klaase kolistama (ma räägin juba nagu saja-aastane), kuigi siiani olen ikka igal aastal tähistama sattunud ja alati on väga tore olnud.
KustutaAga jõulud on toredad. Mulle väga meeldib, et Kanadas nii meeletult dekoreeritakse, praegu on kõik majad väljast tuledega ehitud, ma ei saa normaalselt autoga sõita, jään pidevalt vaatama. Kodud on hästi rikkalikult ehitud, kuusk on kõigil detsembri algusest saadik toas, kingitusi on alati lademes (selle osas on mul kahetised tunded, muidugi on tore pakke saada, aga tegelikult eelistaks ma mõnd üksikut, kuid see-eest väga läbimõeldud kinki). Jõulud lähevad nüüd aasta-aastalt sellevõrra tähtsamaks, et Oscar kasvab ja hakkab asjadest aru saama ning ma tahan, et temal see jõulumaagia säiliks, kus silmad nädal aega järjest säravad, sest niiiiii tore on ja kõik soovid täituvad!
Kuidas see sünnipäeva kustutamine käib? Aga sulle, Anu, tegusat ja mõnusat aastat, pikki öid ja rohkesti rõõmu oma kallitest������
VastaKustutaMine oma profiilile, seal saab iga asja juures märkida, kas see on nähtav ainult sulle, ainult sõbralistile või kõikidele inimestele. Sünnipäeva puhul on sünnipäev ja sünniaasta eraldi, mõnele näiteks sobib, et sünnipäev jääb nähtavaks, aga sünniaastat keegi ei näe.
KustutaMa kustutasin resoluutselt aasta alguses fb-st sünnipäeva ära. Ja aasta jooksul leidsin, et otsus oli õige. Aga kui lähenema hakkas aasta lõpp ja profiililt kustutatud sünnipäev, kirjutas mulle endine tore kolleeg, kes mäletas kuud, aga mitte päeva, ja palus, et ma ikka viisakalt selle nähtavaks teeks, sest nagu telefoninumbrid pole tänapäeval meeles, sest need on telefonimälus, pole meeles sünnipäevad, sest need on ka välismälus olemas. Aga see ei tähenda, nagu ka telefonidega, et need inimesed pole tähtsad, kelle sünnat ei mäleta.
VastaKustutaAga muidugi on vaks vahet, kas sa tõesti tunned soovijaid või on kellegi lehma lellepoeg.
Muuseas, kui mu küdil oleks poeg ja teda nimetataks lehma lellepojaks, siis minu tütar oleks lehm. Ma ise ei saa lehm olla, sest mu isal küll vend on, aga poegi tol pole ja enam ei saa juurde teha ka.
Jaa, ma arutasin sõbrannaga sama asja. Ta ütles, et tal oleks kah peaaegu meelest läinud, sest FB ei öelnud. Mul endal on arvutis kontaktide alla oluliste inimeste sünnipäevad salvestatud, nii et mu oma kalender tuletab meelde, aga tegelikult on abiks küll kui FB kah aitab.
KustutaJa ma usun, et enamik õnnitlejaid on täiesti siirad ja nad võtavadki selle hetke, et korraks su peale mõelda ja õnnitlus kirja panna.
Ma olen mõelnud, et niisama õnnitlemise asemel võiks vahel kirjutada mõnele vanale sõbrale ja küsida, kuidas tal läheb. Selliseid inimesi, kes mulle ikka päriselt korda lähevad, on mul sõbralistis väga palju. Lihtsalt ei ole aega kõigiga suhelda ja suhteid aktiivsena hoida (eriti siit seitsme maa ja mere tagant ning kümnetunnise ajavahega). Aga armsad on nad ju ikka.