22 aprill, 2019

Võõrsil kohanemisest

Väga huvitav on jälgida ennast "välismaal" elamas ja siinse eluga kohanemas. Ma mäletan väga hästi, kuidas asjad siia kolides tundusid ja olen aasta-aastalt imestanud, kuidas mõttemaailm ajapikku muutub. Mulle on näiteks hakanud siinsed kombed üha rohkem meeldima. See, kuidas kõik pühad on mängulised ja lõbusad, inimesed dekoreerivad kodud viimse köögirätikuni ära, ja see, et neid pühasid üldse nii palju on!

Igas kuus on raudselt vähemalt üks püha ja see on alati esmaspäeviti. Ehk igas kuus on vähemalt üks pikk nädalavahetus. Munapühade puhul näiteks nii reede ja esmaspäev vabad. Need, kes peavad tööl olema, saavad 1,5-kordset palka. Mõned pühad (näiteks jõulud) on liikuvad ja kui need langevad nädalavahetusele, saab selle arvelt esmaspäeva ja teisipäeva vabaks. 

Kostümeerimine pole kunagi minu teema olnud, aga jällegi - mulle meeldib kui palju seda siin tehakse. Näiteks täna hommikul olid naabruskonna lapsed ja ka vanemad (no mitte kõik, aga vähemalt pooled) jänesekostüümides. Vanemad jõid termostassidest kohvi ja jutustasid niisama tänaval, lapsed võrdlesid aiast kokku korjatud maiustusi. Selline muhe naabruskonna värk. Kuus aastat tagasi oleksin silmi pööritanud, praegu vaatasin, et nii vahva, kuidas sõna otseses mõttes saba ja sarvedega mänguga kaasa minnakse. Kui lahe on niimoodi laps olla!

Hiljem käisime sõprade juures õhtusöögil. Nad kutsusid hommikusele Easter Egg Hunt'ile ka, aga kuna Oscar oli super viril ja õhtul pidime nagunii minema, jätsin selle vahele. Võib-olla tulevad tal hambad või miskit, miski teda igatahes vaevas. Näiteks suutis oma auto kuidagi kardina külge kinni sõita ja oli millegipärast hoopis minu peale pahane. 


Üleüldse ajasid kõik asjad nutma ja see on väga ebatemalik. Matt oli tööl ja mul hakkasid lõpuks juba juuksed halliks tõmbuma. Aga sõprade juures läks lapsel tuju paremaks, lasi ennast taga ajada, ajas ise teisi taga. Samas lauda istudes ei sobinud korraga enam mitte miski (kusjuures olin elu hõlbustamiseks isegi söögitooli kaasa võtnud!) - lihtsalt karjus. Sellist nalja, et see laps süüa ei tahaks, pole küll enne juhtunud. No ja nii ma siis kõndisingi tal järel, ise hoo pealt mugides (neil on iga nurga peal trepid, päris üksi ei saa veel jalutama lasta). Õudselt tüütu.

Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas koju tulles sellest külaskäigust ikka veel positiivseid emotsioone täis olin, aga näete, kuhu hoopis omadega jõudsin. Tegelikult oligi kõik tore! Hea seltskond, pere ja sõbrad. Ja nagu teisedki lapsed, sai Oscar portsu kingitusi, sest... munapühad ju! Liivavormid ja ämbrid ja raamatud ja mullitaja ja riideid ja paar kommi.

Siin on selline tunne nagu oleks jõulud mitu korda aastas. Ja olen avastanud, et see pole üldse mitte halb!

Lõpuks hakkas pojakese detsibellide kõrgus mind ära väsitama ja sõbranna küsimuse peale, et kas Oscar vanni tahab, ütlesin, et sõidutan ta parem koju (nagunii oli juba uneaeg). Aga Ossu kuulis sõna "vann" ja lidus kohe õiges suunas. Mõneks ajaks paha tuju jälle minema pühitud. Ja puhtaks sai ka.


Jälle kaldusin teemast kõrvale. Kohanemise osas tahtsin veel sellest rääkida, kuidas siinsete eesti sõbrannadega oli jutuks, et kui palju kellelgi kohalikest sõpru on (kes oleks siin sündinud-kasvanud). Selgus, et eriti polegi. On teised eestlased ja siis igasugu muud (viimastel aastatel saabunud) immigrandid. Ilmselt eelkõige seetõttu, et nendega on kõige rohkem ühist ja nendega viib elu seetõttu rohkem kokku ka.

Mul on tänu Matt'ile just kanadalaste seltskond, aga samas peab tunnistama, et selles seltskonnas ongi jällegi kõik ainult kanadalased, immigrante pole üldse. Ma polnud varem märganudki! 

Kui muus osas kohanen üha rohkem Kanada eluga ja pigem hakkavad Eesti kombed võõrad tunduma, siis sõprussuhteid on endiselt eestlastega lihtsam luua. See on ühine kultuuritaust või midagi. Võib-olla on asi natuke vanuses ka, veits alla neljakümnesena ei otsita omale tavaliselt uusi sõpru. Selle aja peale jagub vanugi. Kui just teisele poole maakera ei koli... 

Vanade sõpradega on omakorda jällegi see lugu, et ainult kirja/telefoni teel ei hoia suhteid päris sellistena nagu need vanasti olid. Kogu spontaansus kaob ju ära! Ei ole "tsau-mis-teed-ma-tulen-läbi" võimalust. Ei saa enam kõigi pulma ja katsikule. Või noh. Kellegi pulma ja katsikule ei saa. Ma olen kuue siinelatud aasta jooksul ju ainult kaks korda Eestis käinud...

Mõtlesime, et võiks sel suvel minna. Laulupidu ja nii. Aga esiteks on lapsega lendamine päris väsitav. Siis ajavahe (10h). Ja eelkõige tahaks, et Oscar saaks mu emaga koos olla, mis on sellevõrra keerulisem, et enamik sõpru on Tallinnas ja enamik perekonda Lõuna-Eestis. Lõpuks on ikka suur edasi-tagasi jooksmine ja stress. 

Nii et ostsime hoopis jälle emale Kanadasse piletid. Nüüd on mul süda rahul. 

12 kommentaari:

  1. Anonüümne22/4/19 08:58

    Mulle on hakanud pühad laste tulekuga aina rohkem meeldima. See tähendab, et läheme selleks ajaks mõnda riiki, kus sellele rohkem tähelepanu pööratakse. Nagu see nädalavahetus, iga suvaline pood, toidukoht oli munad, jänesed välja kookinud, samal ajal Eestis ei midagi. Ainult lennukist maha tulles ütles üks 30-aastane mees mu lapsele, et mida koperdab (tal ees). Eestis on ikka niii normaalne :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lastega on pühadel rohkem sisu, ise ei viitsiks suuremat tsirkust teha, aga neil on ju põnev. Natuke vist sellega seotud, et andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm.

      Kustuta
  2. Su postitus pani mind mõtteid heietama. Sa ütlesid, et teie sõbrad on kanadalased mitte immigrandid. Keda üldse Kanadas peetakse kanadalaseks? Esivanemad on ju pea kõigil immigrandid. Mitu põlvkonda peab Kanadas elama, et olla kanadalane? Kas Matt peab end kanadalaseks või eestlaseks? Vancouver on hiinlasi paksult täis, a need vist end küll kanadalasteks ei pea, ükskõik mitu põlvkonda on nad seal elanud? Osa rahvusi vist kipub end kiiremini kanadalaseks nimetama kui teine? Venelane on vist ka alati venelane. Või saavad kanadalasteks need kelle vanemad on eri rahvustest? Nt kahe venelase laps on venelane, aga kanadas sündinud prantslase ja venelase laps kanadalane? Kas teie laps näiteks saab olema kanadalane või eestlane?
    Tegelikult pole sellel suures plaanis vahet, lihtsalt huvitav on teada kuidas inimesed ise ennast identifitseerivad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga asjakohane küsimus! Suures plaanis on enamik kanadalasi siiski sisse rännanud, jah.

      Mina pidasin "kanadalaste" all silmas neid, kes on siin sündinud ja kasvanud ning "immigrantide" all neid, kes viimase mõne aasta jooksul siia on kolinud (või ajutiseks sattunud).

      Matt peab end eestlaseks, aga midagi eestlaslikku temas küll ei ole. Pesueht kanadalane. Oscar on kanadalane. Eesti keelt ma talle muidugi õpetan.

      Hiinlased jäävad tõesti alatiseks hiinlasteks, olgu nad sündinud ja kasvanud kus tahes. Neil on nii tugev kogukonnavärk, et nad lihtsalt ei saagi sedavõrd kultuuri sisse elada, et neid "päris" kohalikeks oskaks pidada.

      Kustuta
  3. Ilmselt on asi selles, kas on rahvusriik või ei ole. Palju's Ameerikas neid rahvusriike on, kus on tegemist suht homogeense, ühel rahvusel või hõimul põhineva sootsiumiga - kui üldse. Samas Pakistan on Indiast eraldunud mitte rahvuse, vaid usu järgi - enamus seal on moslemid.

    VastaKustuta
  4. Ma olen seda ennemaltki öelnud, et Matt on täiesti eestlase nägu, mitte kuskilt otsast germaanlane ega anglosaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahjaa, Matt'i isa ja isa õde on nii välimuselt kui olemuselt nii eestlased kui olla saab (õde oli paariaastane kui siia kolis, isa sündis Kanadas). Isa noorem vend (üle 10 aasta noorem) on niiii kanadalane kui üldse olla saab, nii välimuselt kui olekult.

      Kustuta
  5. Anonüümne23/4/19 06:12

    Kas sina räägid lapsega ainult eesti keeles ja abikaasa inglise keeles? Meil oli nii ja lapsed räägivad mõlemaid keeli vabalt, prantsuse keele saavad French Immersion koolis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt nii, kumbki omas keeles.

      Kustuta
  6. Jutt jumala ôige :)Kusjuures see on jah ôige et eestlastega on endiselt lihtsam sôprust/ tutvust sobitada aga see kehtib ainult välismaal elavate eestlaste kohta :)

    VastaKustuta
  7. Meie oleme küll USA-s veel üsna vähest aega elanud, aga märkan ka enda puhul seda, et mingid asjad, mis 2,5 aastat tagasi siia kolides panid silmi pööritama ja kõvasti imestama, enam seda ei tee. Enam ei panegi tähele. Ainult siis märkan, kui Eestist tuleb keegi külla ja osutab nendele asjadele. Siis tuleb kohe enda algne reaktsioon ka meelde. Inimene kohaneb ikka kõigega, olgu see keskond eelnevast nii erinev, kui tahes.

    VastaKustuta