08 jaanuar, 2020

Harry Potteri kriitika

Esiteks ei ole ma mingitpidi sihtgrupp - tegemist on ju lasteraamatuga (kuigi sellele vaidleks küll vägagi vastu). Ja teiseks pole fantaasiakirjandus üldse minu tassike teed.

Ometigi lugesin ma kõik seitse raamatut enam-vähem ühe hingetõmbega läbi. Sest... vau! Harry Potteri fenomen ei ole minu meelest üldse nii väga loos endas (kuigi ka lugu on erakordselt haarav), vaid eelkõige selles, et Rowling on fenomenaalselt hea kirjutaja.

Ja no see on muidugi veel omaette teema, et kui sa pole elu sees midagi avaldanud, aga viskad esimeseks teoseks kokku Harry Potteri (x7) ja saad esimeseks inimeseks maailmas, kes oma esimese miljardi (mitte miljoni, eksole, vaid tuhat miljonit) kirjutamisega teenib.

Pole paha.

Olles lugemisega poole peal, andsin ka filmidele võimaluse ja need mulle üllataval kombel üldse ei meeldinud (vaatasin esimese, teise ja pool kuuendast). Filmid olid nagu mingi intellektipuudega tüübi pealiskaudne tõlgendus neist suurepäraselt kirjutatud raamatutest. Esiteks täiesti lastekad, mida raamatud minu meelest üldse ei ole. Sügavus on puudu, sündmustik jookseb üheplaaniliselt nagu tüütu koolitöö, kus on vaja laias laastus olulisemad punktid kaetud saada, aga mitte üleliia pingutada.

Raamatud olid aga ühtlaselt head. Mõned tähelepanekud mul muidugi tekkisid:

- Võlumaailma kõige, kõige, KÕIGE olulisem titt jäeti keset ööd lihtsalt sugulaste trepile. Mis pani mind mõtlema, et mul endal on küll vahel nii, et ei lähe mitu päeva majast välja või sõidan otse garaažist. Vabalt võiks juhtuda, et ei leia seda last enne järgmist nädalat! Pealegi oli tegemist aastase marakratiga, kes kõigi loogikareeglite kohaselt oleks ammu enne minema pühkinud kui keegi teda avastama oleks sattunud. Aga see selleks.

- Mulle meeldis, kuidas kirjanik oli Dursley perekonna kirjeldamist silmnähtava mõnuga võtnud. Et kui keegi juba üdini nõme on, siis olgu tal ka viis topeltlõuga ja hobusenägu. Aus värk.

- Kahju, et Hermione vanematel nii põgusalt peatuti. Selle kolme lause kohta, mis seitsme raamatu peale nendest rääkimisele kulutati, võiks arvata, et tegemist oli igati normaalsete inimestega, kes oma ainsat last kahtlemata armastasid. Aga see laps läks 11-aastaselt võlurite kooli ja põhimõtteliselt kodus enam nägu ei näidanudki! Jõulud ja lihavõtted veetis koolis, sest kogu aeg "oli tegemist" ning suved klassivenna kodus. Kuni ta siis lõpuks täisealiseks sai, oma vanemad Austraaliasse võlus ning nende mälu enda olemasolu kohta kustutas. Asjaolusid arvestades ei jäänud tal muidugi palju muud üle, aga ikkagi.

- Esimestes raamatutes rõhutati korduvalt seda kui palju pappi Harryl on ja kui vaene on tema parim sõber Ron. Ron ei saanud endale isegi öökulli lubada, pidi leppima põdura rotiga; kandis teiste vanu riideid ning vehkis katkise võlukepiga, mis pidevalt probleeme valmistas. Iga kord kui nad läksid Harryga koos kooliasju soetama, lootsin, et Harry teeb talle üllatuse ja ostab talle miskit... aga ei. Ja siis tulid jõulud, jälle arvasin sama... aga ei. Pärast seda kui mu lootused olid sada korda purunenud, ütles Harry mingis kontekstis, et Ron ja tema perekond on talle nii kallid, et annaks neile meelsasti KOGU oma raha, aga "nad ei võtaks seda iial vastu". No shit, Sherlock! Loomulikult ei võtaks nad kogu su varandust, aga see ei tähenda, et sa ei võiks sõbramehe poolest semule uut võlukeppi osta kui endal kullavarud üle ääre ajavad!

- Harry ajas mind tegelikult päris tihti närvi. No ma saan aru küll, et selle kohta, kuidas ta esimesed 11 aastat oma elust pideva vaimse vägivalla all kannatas ja päevast-päeva jalamatina sai koheldud, poleks temast päris maailmas muud kui retsidivist kasvanud - selles mõttes tuli ta ju (ilukirjandusele kohaselt) ikkagi üle ootuste hästi välja - aga... panite tähele, kuidas talle üldse tähelepanu ei meeldinud? Kogu aeg soigus, kuidas tahaks märkamatu olla, ei taha esiletõstmist, peitis oma armi, et inimesed teda ära ei tunneks... kuni selle hetkeni, mil Hermione ja Ron prefektiks said ja oh seda hala siis! Kohe lausa solvunud! Miks teda ei valitud? Maa külmund ja kärss kärnas. Nii ebaõiglane olevat. Eee... kas sa mitte ei tahtnud madalat joont hoida?

- Ja mingil hetkel tulid need megatähtsad eksamitulemused. Ma hoidsin hinge kinni, et kas ta üldse kuskilt läbi sai. Mulle oli pigem selline mulje jäänud, et ta ei olnud kuigi tugev õpilane. Kõiki asju tegi viimasel minutil ja tihtipeale nats ülejala. Näiteks Snape peedistas teda selle eest, et ta ei suutnud nõiajoogi retsepte järgida, ikka jäi viiest sammust kolm "kogemata" vahele. Igatahes - saabusid siis eksamitulemused ja selgus, et rohkem kui pooltes ainetes on ta saanud "oivalise" või "üle ootuste" tulemuse. Vaatasin suu ammuli seda hinnetelehte ja mõtlesin, et vauu, ta on kindlasti super rahul... aga mis juhtus - Harry oli PETTUNUD! Arvas, et saab paremad tulemused!!! Jumala eest, mina ei tea, mille põhjal tal küll nii põhjendamatu ootus tekkis, aga näe - tekkis.


- Harry oli muidugi taotlustlikult kangelaslikuks kirjutatud. Tegelikult oli tema tugevus mitte teistest targem või osavam olemises (seda ta ju tegelikult ei olnud), vaid heasüdamlikkuses ja ustavuses, mis talle palju sõpru ning poolehoidjaid tõi, kes kriitilistel hetkedel nõu ja jõuga abiks olid. Ilma nendeta poleks ta omadega kuskile jõudnud! Aga need asjad, mis ainult temast sõltusid, olid tihtipeale puhas õnnevärk - mingi kaasasündinud kaitse või niisama juhus.

- Muide, kas te panite tähele, et fotod olid "elus", kuid tummad, samas kui maalitud inimestega sai ka juttu ajada? Veelgi enam - nad käisid isegi teiste maalide peal külas! Mis kaval viis end surematuks muuta! Kahju, et Harry vanemad seda nõksu ära ei jaganud...

- Ainus asi, mis raamatus minu jaoks täiesti vale tundus, oli Hermione ja Ron'i suhe. Hermione on minu meelest see tüüp, kel on vaja meest, kellele saaks alt üles vaadata ja Ron, muidu küll igati tore poiss, selleks kindlasti ei kvalifitseeruks.

-

Aga ei, mis siin ikka norida, vägev lugu! Mulle meeldis, et kogu see võlumaailm oli uskumatult sujuvalt reaalsusega seotud. Keegi ütles, et Harry Potteri seeria on võitlusest hea ja kurja vahel, mis pani mind natuke muretsema, et äkki koorub sealt mingi tobe muinasjutt, selline lihtsakoeline, kus üks pool on üdini halb ning teine hea, aga ei, üldse mitte! No okei, Harry oli muidugi kohati natuke liiga kangelane, näiteks viimase raamatu algus kippus veidi selliseks, et "me ei tea, mida me otsime ja pole aimugi, kust seda leida, aga kuulge, proovime näiteks siit..." ja BOOM! kohe leitud.

Samas läks sama raamatu teine pool niiii intensiivseks ja huvitavaks, et ma oleks tahtnud vahetpidamata küüsi närida. Peab ikka aju olema, et seda kõike välja mõelda! Kujutate ette kui värvikaid unenägusid J.K.Rowling võib näha? Mu enda omadki üllatavad vahel, kuigi minul ei ole fantaasiat ollagi!

Ja mõni ime, et need raamatud nii meeletu populaarsuse on saavutanud - need on päriselt kah maagilised, kuna iga lugeja kogemus on erinev olenevalt vanusest, elukogemusest, haridusest, perekonnaseisust ja teab millest veel. Pole siis ime, et paljud neid korduvalt üle loevad, sest alati avaneb natuke uus lugu. Ma ei jõua ära oodata, et saaks seda isegi teha.

43 kommentaari:

  1. Ma muidu ilmaski siin ei kommenteeri, aga nüüd ei saa ütlemata jätta.

    Filmide suhtes olen nõus. Kõigist kõige viletsam on minu meelest neljas, kus on nii mõnedki üliolulised stseenid lihtsalt välja jäetud.
    Eksamitulemuste ja solvumiste kohta julgen väita, et kuna Harry on nendel hetkedel õitsvas puberteedis - millega kaasnevad hädad on sujuvalt välja jäetud! -, siis ta mõtleb ja käitubki nii, nagu üks pühendunud pubekas. Mul on sellest sordist hetkel kaks tükki ja nad on oma suhtumiste poolest täpselt nagu Potteri-raamatust välja astunud.
    Hermione koos oma pere ja kõige muuga on minu jaoks kah liiga üheplaaniline ja juhuslik tegelane. Küllap ei mahtunud raamatusse ära, sest oli vaja sajanda nõiajoogi retseptile ruumi jätta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hah, just arutasime sõbrannaga, et päris pubekad ei ole elu sees nii normaalsed kui raamatupubekad, Potteris on nad ka tegelikult liiga mõistlikud, vabalt oleks võinud rohkem tujukust ja hormoonimöllu olla. Nii et jaa, sul on täiesti õigus!

      Filmid võiks keegi ühel hetkel ümber teha. Paremini. Ma saan aru, et autori soovil olid kõik näitlejad britid ja filmitud ka seal, aga no minu meelest sellest head nahka ei tulnud. Tahaks korralikku Hollywoodi asja, eriefektid saaks kah nüüdsel ajal kõvasti paremaks teha kui pea 20 aastat tagasi.

      Kustuta
  2. Katariin8/1/20 09:26

    Ma olen HP saagat lugenud vähemalt 2x ja audioraamatuna kuulanud 4 või 5x. Soovitan seda Stephen Fry loetud audioraamatut väga (US raamat on vist kellegi teise poolt sisse loetud), sest see on lihtsalt niiii hea. Lisaks avastasin ma igal kuulamisel uusi detaile, mis loo veel sügavamaks ja paremaks tegid :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Proovin järele järgmise ringiga! Audioraamatud pidavat väga head olema Potteril, jah, ma olen seda juba mitmest kohast kuulnud.

      Kustuta
  3. Kui podcasti kuulaja oled (või kui isegi pole), siis ma soovitan Potterlessi (https://www.potterlesspodcast.com/). 25 aastane mees otsustab ka Harry Potterit lugema hakata ja siis analüüsib kõiki raamatuid üksipulgi - hirmnaljakas ja mõnus ajaviide!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, vägagi olen podcasti kuulaja! Aitäh!

      Kustuta
  4. Anonüümne8/1/20 10:24

    Eesti keeles on parimad eksamitulemused "oivaline" ja "üle ootuste", "prefect" on "prefekt" :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, parandan tekstis ka ära!

      Kustuta
    2. Üle ootuste ei tähenda tingimata super'it, nagu McGonagall seda Harryle seletas. No et kui sa oled muidu 2-vääriline ja nüüd punnid 3 peale, siis oledki üle ootuste. Hermione puhul see võiks olla siis juba 10+ viiepallisüsteemis.

      Kustuta
  5. mäletad seda kohta, kus Harry ostab lendluudpalli maailmakarika mängu eel Ronile binokli vms ja väidab, et nüüd jõuluks kinki ei saa... ja siis Ron maksab talle härjapõlvlaste kullaga ja ütleb (naljaga muidugi), et nüüd pead mulle ikka jõulukingi tegema... ja siis kevadel tuleb välja, et kuld polnud päris - Ron zoomib kohe sisse, et "omg, miks sa mulle jõulukingi tegid" või midagi sinnakanti. (lisaks solvub selle peale, et Harry isegi ei mäleta kogu seda jama ja ei märganud, et kuld kõdunenud lehtedeks muutus.) mingeid selliseid näiteid on veel. see rahateema on ta jaoks ikka tõesti tundlik! (sama raamatu lõpus annab Harry oma kolmevõluri turnbiiri auhinnaraha Freedile ja George'ile ja palub neil Ronile uue piduliku rüü osta - jällegi, ta tahab ja püüab seda teha, aga ta peab olema väga ettevaatlik, sest Ron tõesti kipub solvuma.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ron oli väga tundlik tõesti, aga ma nii väga oleks tahtnud näha, et Harry püüaks natuke rohkem. Selle üle kui ta kaksikutele raha andis, oli mul väga hea meel. Natuke tegelikult lootsin, et ta jagab seda Roni ja Hermionega, sest nemad olid selle sama palju välja teeninud kui Harry ise, aga see kaksikutele andmine oli isegi parem lahendus.

      Kustuta
  6. Anonüümne8/1/20 14:24

    Ma olin laps kui ise neid raamatuid lugesin ja lapsena tundus kõik raamatus toimuv täiesti normaalne, sest täpselt nii nagu kasvasin mina kasvasid minuga koos ka need raamatutegelased. Nii et võta osa asju vähekese terakese soolaga - sa oled ehk kohati liiga vana, et täiskasvanuna end 100% lapse ja teismelise maailma mõista.

    Filmide osas leian ise, et neljas ja viies film on täiesti jubedad ja oleks tulnud paremini teha. Uuesti ma neid tegema ei kipuks, kui just Netflix mingit seriaali ei tahaks teha nii et iga hooaeg on üks raamat, ja Hollywoodil paluks ka oma räpased käed kõrvale jätta, sest nad kipuvad häid asju teinekord ära rikkuma. Nett on täis juttudest mis Warner Brothersil plaanis oli enne kui sai selgeks, et peab filmi tegema valmis UK-s ja sealsete näitlejatega ja need plaanid olid ikka õudsad. Ei tohi ära unustada, et ennekõike baseerub aines ju siiski UK internaatkoolidel ja ühiskonnal, mis on USAst täiesti erinev, seega ei tahaks mina fännina, et raamatud hollywoodilikult ära saaks rikutud.

    Ahjaa - arvesta raamatute puhul veel sellega, et sa loed kõike Harry vaatevinklist. Sellepärast ei olegi seal Hermjone vanematest nii palju juttu või on palju soigumist selle prefectiks saamise üle või tunduvad asjad kuidagi liiga Harry-kesksed.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mul on veel see asi ka, et ma mitte ainult ei ole praegu liiga vana, aga mul jäi noorena lugemine täitsa vahele. Kui oleks lapsena esimest korda lugenud ja vanemana uuesti, oleks jällegi täiesti teine pilt avanenud.

      Aga sinna oli muidugi väga selgelt mingeid selliseid asju peidetud, mida laps ja täiskasvanu täiesti erineva pilguga loevad. Näiteks viimases osas selle kõige hullema libahundi kommentaar, kuidas ta Hermionet ja tema "pehmet nahka" kavatseb täiega nautida. Lapsena oleks ma sealt palju vähem välja lugenud.

      Kustuta
  7. Mis filmidesse puutub, siis kaks esimest olid toredad ja värvilised, hiljem läks kõik kuidagi süngeks. Kuigi mäletan oma reaktsiooni esimese filmi puhul, et mida värki, pooled asjad välja jäänud ja ülejäänud omavahel lohakalt seotud, aga siiski mitmendal vaatamisel see emotsioon ununes.
    Mind ka see häiris, et Hermione üldse koju minna ei tahtnud, kuigi ta vanemad olid toredad. Ega nad Roni juures ka ju terve suve ei olnud, ülimalt ehk nädal või kaks suve lõpus. Ja tõesti, Harry oleks võinud Ronile jõuluks kinkida midagi paremat ja praktilisemat kui karbitäie komme või mõne juturaamatu. Võlukepiga oli natuke raskem, sest teatavasti seda pidi isiklikult proovima, aga küllap seal oleks midagi muud ka võinud olla - nt samane öökull või kasvõi õpikute komplekt. Viimane torkas mulle pähe just siis, kui Lockhart kinkis talle oma raamatute täiskomplekti, siis Harry oleks võinud need (või enda ostetud raamatud) ju Ronile anda, mida ta aga ei teinud, ja nemad pidid need ka jälle kasutatuna ostma, kui neil niigi vähe raha oli. Samuti oleks talle võinud pähe tulla kuidagi härra Weaslyle tema auto hüvitada, kasvõi osaliselt. Aga nagu ikka, raiskas ta raha peamiselt rongis maiustuste peale või Siganurmes mingite jaburate nännide peale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Harry andis need raamatud Ginnyle, mis on ju täpselt sama hea.

      Kustuta
    2. Hermione oli ikka Harry sünnipäevaks alati Roni juures juba, tihtipeale öeldi, et ta on seal juba mõnda aega olnud selleks ajaks. Ja sünnipäev oli juuli lõpus. Kool sai neil minu meelest juuni lõpus läbi. Ise tahaks küll oma tütart näha rohkem kui kuu aega terve aasta kohta :D

      Kustuta
  8. Anonüümne8/1/20 18:22

    Inimesed, Harry oli ju laps siis, laps ei tule selliste asjade peale, et auto hüvitada jne. Eriti kui pole kedagi suunamas. Loomulikult "raiskab" laps rongis raha maiustustele mitte mõeldes et peaks vist säästukontole hoopis panema. No tõesti, loe ja imesta siin. Lapsed ja teismelised pole " praktilised" täiskasvanud, sellepärast neid raamatuid võtta täiskasvanu seisukohalt on tõesti arusaamatu. Miks ja miks..

    VastaKustuta
  9. Anonüümne8/1/20 20:16

    Ma ise lugesin neid raamatuid paar aastat tagasi ja kõike nii täpselt ehk ei mäleta, aga:
    - "Võlumaailma kõige olulisem titt jäeti keset ööd lihtsalt sugulaste trepile" - selle kohta oli minu meelest raamatus kirjas, et pärast trepile jätmist nad vargsi ikka jälgisid teda kuni avastamiseni.
    - Hermione ja vanemate kohtumise sagedus - mulle endale see nii üllatav ei olnud, kuna mõnevõrra vanemat inglise kirjandust lugedes kohtab päris tihti, et pärast seda kui laps pandi Inglismaal internaatkooli siis kohtutigi ainult aeg-ajalt suurematel vaheaegadel :) Et varakult selline distantsi tekitamine. Samas Rowlingule oli see, et kogu kamp oli pidevalt koos, tegevuste kirjutamiseks mugav ka, kuna võimaldas rohkem sündmusi vaheaegadesse lisada. Ron ka ju päris kõikidel vaheaegadel kodus ei käinud või siis lühendas neid.
    - Mulle endale meeldis, et Rowling oli Harry tegelaskuju iseloomu, õppimise jms poolest mitmekülgseks teinud. St. et peategelane ei olnud igast küljest täiuslik, vaid tal oli ka mitmeid vigu. Tegelikult see ei puuduta ainult Harryt, vaid mitmeid karaktereid, kellel rohkem peatuti - nt. et raamatutes kajastatud läbinisti hea/halb karakter vahetasid viimase osa lõpus kohad või et Malfoy vanemad, keda kujutati väga halbade inimestena, hoolisid kõigest hoolimata väga oma pojast, jne.
    - Rowling on ise ka hiljem tunnistanud, et ta kahetses, et kirjutas Ron ja Hermione paariks. Ühtlasi on selles suhtes tore kirjanik, et on pärast raamatu seeria lõppu vastanud aktiivselt inimeste küsimustele raamatute kohta/andnud mitmeid intervjuusid, kus on selgitanud lahti, miks ta nii otsustas kirjutada või kuidas ta tegelaste tulevikku edasi näeb. Nt. https://www.radiotimes.com/news/2017-06-26/20-burning-harry-potter-questions-jk-rowling-answered-after-the-books-were-published/ või https://www.beyondhogwarts.com/harry-potter/articles/jk-rowling-goes-beyond-the-epilogue.html

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Roni osas võtsin ma seda kodus mittekäimist kuidagi kergemalt, sest tema vanematel oli ju 7 last - mõni ikka juhtub koju! :D Aga kirjutamise mõttes oli tõesti mugavam kui nad kõik koos kogu aeg.

      Jaa, mulle ka meeldis, et Harryl oli vigu! Ja see ka, et kõik tegelaskujud olid oma heade ja halbade külgedega, nt Dursleyd ju ka - Harry suhtes väga ebameeldivad, aga omaenda poega armastasid ju meeletult. Ja Malfoy ema puhul mulle väga meeldis see stseen lõpus, kus ta väga suurele riskile läks puhtalt selleks, et teada saada, on tema pojaga kõik okei. Nii inimlik tegelikult.

      Kustuta
    2. Ahjaa, ainus üdini negatiivne tegelane oli Voldemort, aga tema oli kliinilises mõttes nii selgelt psühhopaat, et talle ei saa seda jällegi ette heita - järelikult ju sündis sellisena.

      Kustuta
  10. Ja ikkagi ei seleta keegi ära, kuidas neil kool alati esmaspäeval algas. Kui ma õigesti aru sain, siis 1. kp nad hommikust õhtuni sõitsid rongis ja alles 2. kp algas õpetöö, järelikult oli 1. september alati pühapäev ja 2. september alati esmaspäev, mis on absoluutselt võimatu, kuna kuupäevad "hüppavad igal aastal ühe nädalapäeva võrra edasi, liigaastal veel 29. veebruari järel kaks päeva (järgmistel aastatel siis jälle ühe päeva, kuni järgmise liigaastani, niiet umbes mõne liigaastaga, mis on teatavasti iga nelja aasta tagant, saab nädal täis ja SIIS on alles jälle see kuupäev samal nädalapäeval.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei pannud seda üldse tähele, mis päeval kool algas :)

      Kustuta
    2. Anonüümne8/1/20 21:20

      Ma ei ole Potterit lugenud ja seega ei tea kas raamatus öeldakse, et kool algas alati 1.septembril, aga Potteri väliselt ei alga Inglismaal kunagi kool 1.septembril nagu Eestis vaid algabki tavaliselt kas 7 septembril või mis tahes teisel esmaspäeval (või teisipäeval) peale suvevaheaega (või mis tahes vaheaega) :-)

      Kustuta
    3. Raamatus oli jah korduvalt nii - et kui tuli see enne-koolialguse-kiri, kus öeldi, milliseid õpikuid ja muid vidinaid-erivahendeid on tarvis, ja et rong väljub 1. septembril siis ja siis, ja edasi - vahepealne värk - kõik see kohalejõudmine ja õhtusöök suures saalis, siis läksid magama - ja siis oligi juba esmaspäev, järelikult 2. sept., ja nad läksid kooliaasta esimesse tundi.

      Kustuta
  11. Ma filmide kaitseks tahaks öelda, et Sigatüüka "õppejõud" mulle väga meeldisid, eriti Alan Rickman, Robbie Coltrane, mõlemad Dumbledore-näitlejad jt.
    Lapstegelaste galerii oli ka kirev ja tore, pisikesest Pattinsonist alates teiste tulevaste staarideni.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures mulle ka meeldisid mitmed näitlejad, just tüpaaži poolest (sest mõnel juhul oleks võinud näitlemisoskus parem olla). Aga peamised õpetajad ja Harry (mida noorem, seda nunnum) ja Hermione sobisid minu meelest sinna hästi.

      Kustuta
    2. Õpetajad olid toredad jah. Briti filmides-sarjades on nagu Eestiski - alati täpselt samad näod, aga selles filmis see nagu ei häirinud.
      Aga mis mind veel raamatus häiris - koridorid olid jääkülmad ja tõmbetuulesed. Nojah, magamis-puhke- ja klassitubades olid kaminad, mida kütsid majahaldjad, aga jeerum küll, kas selle aja peale ei oleks saanud juba keskkütet sisse organiseerida - vanniveekraanid olid ju olemas, milles küsimus? Või mingi sarnane võlumaailma ekvivalent. Või kasvõi võluväelgi mingi jäävloitsuga koridore soojendada, et õpilastel kahe tunni vahel klassist klassi siirdudes nina ja kõrvad peast ei kukuks. Nii kaugel põhjas ei saa ju ka talv ootamatult tulla, nagu ta Eestis kipub olema, irw, ikkagi kohe Põhja-Jäämere külje all.
      Ja samas - sundida Kolmevõluriturniiril lapsi talveaigas jääkülma järve - numaitia, lapslugejad ehk ei saanud sellest aru, aga täiskasvanuna tundub see küll lausa mõrtsukalikuna. Ehk jällegi - kui uhad end enne soojusloitsuga üle (küllap ikka mõni selline oli).

      Kustuta
    3. Oots, aga loe siis see viimane raamat ka läbi, näidend või mis ta oli, ja vaata need kaks Grindelwandi filmi ka ära :) Viimaseid pidi juurde tulema, vist lausa kuus tükki.

      Kustuta
    4. Selle viimase kohta, mis näidendina on kirjutatud, ei ole ma midagi väga head kuulnud, nii et jätan vahele. Praegu sai neid seitset raamatut täpselt parasjagu ja väga mõnusalt lõppes, tõmmates kõik otsad ilusti kokku, ma kardan, et see näidendiasi võib minu jaoks üldmulje ära rikkuda pigem.

      Kustuta
    5. Sirvisin poes seda "näidendiasja" ja jätsin ostmata. Olen Potterifänn aastast 2006, aga otsustasin samuti, et nende seitsme raamatuga olen oma elamuse täpselt kätte saanud. Elamus ise on absoluutselt võimas esimesest raamatust alates ja tõesti - suuresti just kirjaniku ladususe, mitte niivõrd loo enda pärast. Mind ulmevaldkond ega muu säärane pole muidu kunagi tõmmanud. Olen lugenud ainult eesti keelde tõlgitut, aga pean mainima, et maru sujuvalt on seda tehtud.
      Olen tervet sarja lugenud kokku julgesti üle kümne korra (tean täpselt mitu korda, aga ei taha öelda - peetaks hulluks :D )ja ikka veel on avastamisrõõmu. See lugu avab end iga kord veidi veel ja üha uues valguses, kasvab koos mu enda elukogemusega.
      Filmid olen ära vaadanud. Jupiti vaatasin ka sel aastal viimast osa. Ma ei ole filmivaataja lihtsalt ja eks raamatuelamus häirib ka. Üllatav oli mu jaoks, kui filmi nägin, et kuidas julgelt üle poolte tegelaste olid väga sarnased minu peas kuju saanud tegelastega. Rowling oli seega osav kirjeldaja, kes suutis inimestes üsna ühese pildi luua. Osa mu kujutluspiltidest on loomulikult hiljem filmi poolt korrigeeritud ka, ei saa salata.
      Dumbledore oli filmis mu jaoks vale, ma olin kujutlenud tema rolli kääbikute Gandalfi :D
      Roni vennad ja ema ei olnud ka need. Snape oli praktiliselt minu mõtte koopia, ainult et ilusam. Siriuseks olin kujutlenud musketäride Athose, seega filmiSirius ei läinud kohe mitte. Voldemort oli vale ja suurem Harry samuti. Igasuguseid möödarääkivusi ja imelikult lahendatud (või suisa lahendamatuid) teemasid oli ka minu jaoks kuhjaga, aga ei lasknud end suuremat häirida

      Olen suur raamatukoi ja lemmikuid on mul palju, aga Potteri seitse raamatut on päris kindlasti esikohal, päris huvitav oleks teada, kas üldse loengi kunagi midagi, mis rohkem meeldiks.

      Kustuta
    6. Kusjuures esimene asi, mida ma Potteri sarja lugema hakates märkasin, oli see, et kirjeldused olid tõesti niivõrd head, et mul hakkas kohe endal film peas jooksma. Võib-olla sellepärast pettusingi filmides nii kõvasti, et see "minu oma film" oli ikka kõvasti parem!

      Rowling on uskumatult andekas kirjutaja, seal oli ju väga palju erinevaid tekste tegelikult, nt Rita Skeeteri artiklid väärivad omaette väljatõstmist. Dumbledore'i puhul oli mitmeid väga tabavaid dialooge (või no pigem monolooge, näiteks see, mida ta Dursleytele ütles kui viimane kord Harryle järele läks). Need tabavad ja sarkastilised nopped, mida Mcgonagall Umbridgele ütles. Ja no palju veel. Igal tegelasel oli ikka täiesti konkreetselt oma stiil, mis erines kõigist teistest, mis siis, et sama kirjaniku loodud. No ja sekka veel luuletused ja kõik muu.

      Kustuta
    7. jääkülmad ja tõmbetuulesed koridorid on ilmselt osa tüüpilise traditsioonilise inglise internaatkooli atmosfäärist. Seda, et Inglismaal eriti sooje ruume ei hinnata, on paljud välismaalased kirjeldanud (ma päris viimasest ajast ei tea).

      Kustuta
    8. Mis tuletab mulle meelde sarja "Oru valitseja" (Monarch of the Glen), kus umbes poole näitamise pealt Ardverikie' lossis, kus võtted toimusid, vahetati vanad tuudoriaegsed rombklaasidega aknad uute pakettakende vastu. Ilmselt tõi sari omanikele piisavalt sisse, et terves lossis aknaid vahetada, see pole ju mingi odav lõbu. Aga kui GoogleMaps'iga ringi täia, siis on näha, et tänapäeval on seal väga palju uusi aknaid - ilmselt on ka britid tüdinud sellest, et neil pidevalt "kõrvad laperdaksid tõmbetuulest".
      Ja kuskilt lugesin, et kui seni oli brittidel süsi kippelt käes, siis mingil hetkel, kui nad ei saanud selle kättesaamiseks enam naiste ja laste orjatööd kasutada, või ka muidu varud hakkasid lõppema, siis läksid ka kaminad moest ära. St paljud hakkasid mõtlema keskküttele ja nii, mis on ju ka mugavam. Pealegi ei olnud ka peale II MS enam nii palju teenijaid, kes igal hommikul söe- ja šlakiämbritega edasi-tagasi jookseksid. Ja eks sealt ka see esimene tulikuum teetass voodisse, et saaks vere käima ja vaimu valmistet, et sooja teki alt jääkülma tuppa hüpata.
      Samas ma olen tähele pannud, et briti koolitüdrukud lasevad ikka nende üle põlve volditud seelikute ja PÕLVIKUTEGA ringi, st sabaalune on puhta paljas - ime, et nad pole seal kõik oma neere, põisi, munasarju ja istmikunärve ära külmetanud. Minul kui arsti lapsel on seda ikka väga õudne vaadata. Meie kandsime isegi algklassides sukkpükse, mis kintsud ja pee soojas hoidsid, aga nemad seal, kus ilm muutub ilusast tormiks ja külmaks mitu korda päevas, lasevad paljareisi ringi. Ja nii Rowling kui madame Christie lasevad oma tegelastel end talvel mähkida sallidesse, mitte mantlitesse ja kampsunitesse. St Harri kui Ron ja vennad saavad muidugi jõuluks kampsunid kingitud, aga paistab, et Briti saartel ongi sallid ja kuum teetass ainsad soojasaamisallikad, meestel ka viski. A no mis mina ka tean, pole seal elanud :)

      Kustuta
  12. Ma vaatasin filme esimesena, just siis kui need välja tulid ning need meeldisid mulle väga! Muidugi neid uuesti vaadates (me mehega ikka vaatame neid aeg-ajalt) leiab vigu aga need väga ei häiri. Just meeldib, et need ei ole tavalised Hollykad.
    Raamatud võtsin ma kätte alles täiskasvanueas ning suutsin läbi lugeda neist esimesed neli ning viienda jätsin pooleli. Just sellepärast, et Harry pidev virisemine hakkas pinda käima :D ehk sel aastal loen lõpuni..

    Ja ma vist üks vähestest, kellele Roni ja Hermione suhe meeldib :D St. mulle tundus loogiline, et pärast kõike, mida nad läbi elasid, muutusid nad lähedasteks - nad olid ju tihti kahekesi ja üksteisele toeks kuni Harry 'kangelastegusid' korda saatis. Ja Hermione on juba iseloomult nii tugev, kangekaelne, distsiplineeritud ja saavutushimuline, et ma teda kellegi temasugusega väga ette ei kujutaks. Pigem toob Ron välja tema hoolivama ja pehmema külje :)
    Rowling tegi muidu ühe pika intervjuu ka, kus ta rääkis pikemalt oma loomeprotsessist ning näitas kogu materjali. See oli päris hämmastav, sest tal on olemas iga õpilase nimi ning taust, kes Hogwartsis õppis, isegi kui neid pole raamatus mainitud. Sellepärast ongi tal nii lihtne kõikidele küsimustele vastata :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Neljandas ja viiendas ta minu meelest viriseski kõige rohkem. See-eest meeldis kuues mulle kõige rohkem, ma ei tea, kas Harryl hakkas puberteet üle minema või milles asi, aga virinat jäi kõvasti vähemaks ja kohe algusest peale läks raamat hea hooga käima. Nii et sul tasub edasi lugeda küll!

      Ja see on hea point, et Hermione ja Ron olid tihti kahekesi kui Harry kangelastegusid tegi. Aga ma ikkagi ei kujuta ette, et need kaks terve elu võiks paarina koos veeta.

      Kustuta
    2. Seda enam, et Hermione oli väga hea ja kõrge ametikoha peal lõpuks, aga Ron pidas venna asemel seda võlupoodi koos teise kaksikuga. Seega ma arvan, et Hermionel oli suurem sissetulek kui temal, ja kuidas siis Ron, kes juba seda põdes, et Harry tast rikkam oli, nüüd talus seda, et tema naine see pere peamine ülalpidaja ja ilmselt ka pereasjades otsustaja on? Vaevalt et see Roni alaväärsuskompleksile kasuks tuli, kui püksid alati naise jalas olid. Kui just Hermione nii delikaatsel moel seda talle valutumaks ei teinud, mida tema suht turtsakat ja kannatamatut iseloomu arvestades ma hästi ei usugi.

      Kustuta
    3. Hea tähelepanek!

      Kustuta
  13. https://et.wikipedia.org/wiki/Harry_Potter_(romaanisari) siin on osade tegelaste sünniajad ka.

    VastaKustuta
  14. Anonüümne11/1/20 19:33

    Soovitan näidendit ka lugeda. Üllatavalt tore ja soojendav lugu toredate karakteritega. Ei riku kuidagi potterikogemust ära. Olen teismelisest saati lugenud ja üles kasvanud potteriga ja arvasin ka, et näidend ei ole sama. Aga väga hea lugemine oli.

    VastaKustuta
  15. Mulle ka näidend meeldis, täiesti oli õhustikku tabatud.

    VastaKustuta
  16. Võib-olla loen siis selle näidendi ka ühel hetkel läbi!

    VastaKustuta
  17. Tekkis kohe tahtmine uuesti oma Potterid üle lugeda :)
    Kes siin eespool rääkis, et ei julgegi öelda, kui mitu korda ta neid lugenud on - ole rahulik, ka mina olen neid vähemalt sada korda lugenud :) Filme nii palju küll vaadanud ei ole, aga praegu ootan huviga neid Grindelwindi järgesid (ja siis peaks esimesed kaks kolmas kord ka üle vaatama).

    VastaKustuta
  18. Ee ... tegelikult ma ei saanud aru, milles see Harry virisemine seisnes. Ühelt poolt olen seda mujaltki lugenud, teisalt - kui siin heidetakse ette, et ta oli teismeline ega osanud ette näha, siis loomulikult oli ta teismeline ega osanud ka oma tundeid kontrollida. Ja minu arust ta niigi rääkis vähe, ei öelnud ei Ronile ega Hermionele, mida ta tunneb või arvab, enne kui viimaks kannatus katkes ja ta midagi välja purtsatas. Ja ma arvan, et need purtsatused polnud ka mingi ime, sest kui ikka pidevalt su kallal kraaksutakse, et nojah, sa meil seoke kuulsus, mis me sinust räägime, ja mudkui poogitakse sulle külge igasugu asju, või tahetakse teada igasugu asju - umbes stiilis, et "no mis tunne sul oli, kui onu Voldi sulle ära teha üritas" ja siis lisaks see Snape'i pidev kraaksumine (ärge saage valesti aru, Alan Rickman mulle väga meeldib ja nõiajoogid oleks mul seal üks lemmikaine olnud, mitte tema pärast, vaid üldse, kuna ma ka loomult sihuke Kunksmoor), lisaks Malfoy pidev ussitamine ja mõnitamine ja teiste majade õpilaste umbusk, nii kui jälle midagi juhtus - ausalt, see oleks ka kõige kannatlikumal inimesel lõpuks üle visanud. Kui lisada siia veel see, et Dumbledore talle eriti midagi ei rääkinud (viimane tunnistas ise hiljem, et see oli viga), et Harryl ju vanemaid polnud ja seega ka õieti mitte kellegagi rääkida - täiskasvanutest, peale Hagridi, Siriuse ja Remuse, sedagi harva - ja need Voldilt pärit tujukusehood - siis mille üle te imestate?

    VastaKustuta