23 detsember, 2020

Miljon silmapööritust

Mõtlesin ükspäev sellele aastale tagasi ja sain aru, et mul pole erilist põhjust kiruda. Esiteks on isiklikke kordaminekuid päris mitmeid, näiteks kanada kodakondsuse saamine ja abiellumine. Teiseks on olnud pandeemiat huvitav jälgida - ühest küljest oleme inimkonnana justkui tugevad ja arenenud, oskame kosmosesse lennata ja puha, aga siis tuleb koroona ja terve maailm on käpuli maas. Nii suurtest asjadest loevad järeltulevad põlved ajalooõpikust, aga meie oleme oma silmaga näinud. 

Matt rääkis, et sel hooajal ei ole peaaegu üldse ülemiste hingamisteede haiguseid ja kuna koroonaproove testitakse siin ka gripi suhtes (sümptomid on väga sarnased), on selgunud, et BC-s, kus me (koos ülejäänud 5 miljoni inimesega) elame, pole sel hooajal registreeritud mitte ühtegi (!) gripijuhtumit. Maski kandmine, distantsi hoidmine ja pleksiklaas, mis igale poole ette on pandud, hoiab lisaks kergesti nakkuvale koroonale ka mitte nii kergesti nakkuvad haiguseid ära.

Näiteks Oscar, kes oli terve eelmise sügis-talve-kevade nohus ilmselt rohkem kui ilma nohuta, vahele veel törts palavikku ka, pole sel aastal kordagi haige olnud. Väga positiivne!


Isiklikust arengust veel nii palju, et õppisin lõpuks ometi ideaalseid võiroose tegema. Leidsin ühest toidublogist retsepti, aga midagi jäi maitses või tekstruuris nagu puudu. Tegin korraliku uurimistöö, sain teada, "kuhu koer on maetud", timmisin veidi ka suhkru/soola kogust ja nüüd on mul selline retsept, millega võib igati rahule jääda.

Ükspäev mõtlesin, et tahaks kohvi kõrvale midagi head, aga pagariärisse ei viitsinud sõita ja ise tehes on jälle see häda, et keegi peab terve plaaditäie saia hiljem ka nahka pistma - ühekaupa ju ei küpseta. Siis aga otsustasin, et miks mitte? Tegin retsepti väiksemaks ja küpsetasin neli võiroosi. Kolm ja pool kui täpne olla, see neljas oli veidi alamõõduline.


Selle aasta lõpuks jõudsin ühtlasi sellesse punkti, kus kodu lõplikult sisustatud sai. Kogu aeg oli kuskilt mõni detail puudu, mingi pilt või riiul või muud väikest. Kõige viimaseks-hapupiimaseks jäi magamistoa sein, kuhu ma mitte kuidagi miskit sobivat ei leidnud, aga tühjaks jätta kah ei tahtnud, sest sellisena nägi lagedavõitu välja. 

Ja halleluuja - vahel leiab ka pime kana tera, sest need pildid leidsin küll täiesti kogemata, aga tundusid paljutõotavad ja koju ma nad tõin. Ise olen rahul ja Matt küsis minu arupärimise peale üllatunult, et kas need on uued või? Talle tundus, et kogu aeg on seal rippunud. Mehed!


Hm, mis veel? Lugema olen sel aastal hakanud lausa tööstuslikes kogustes. Igatsesin neid aegu, kus raamat oli A ja O, sest internetti polnud veel leiutatud. Ma olen nii kaugest minevikust pärit. Algus läks vaevaliselt, aga nüüdseks olen jõudnud punkti, kus raamat tundub ekraanidest huvitavam ja selle aasta tulemuseks on hetkeseisuga 69 teost.

Loen peamiselt reitingute alusel ja alla 4.2 punkti üldiselt midagi ette ei võta. Elu on liiga lühike, et keskpärasele kirjandusele võimalust anda. Ma tean, et madalamate hinnetega teoste hulgast võib pärleid leida, sest lugemiselamus on ju subjektiivne. Ja samas tuleb ka ette, et teiste poolt väga heaks kiidetud raamat ei lähe mulle üldse mitte nii väga peale.

Näiteks hiljutine leid, mis algas nii üle mõistuse läilalt, et pidin end ikka kõvasti sundima, et pooleli ei jätaks. See oli nagu mingi ülepingutatud segu "Videvikust" ja "Hallidest varjunditest", kus naine kohtub juhuslikult mehega, kes:

- on füüsiliselt üliatraktiivne, lihastes ja teab mis veel
- üsna noor
- noorusele vaatamata ajukirurg
- (mis tähendab, et minu arvutuste kohaselt pidi ta arstiteaduskonnaga alustama umbes sel ajal kui eakaaslased alles algkooli lõpetasid, aga teate - mõni lihtsalt ongi väga andekas)
- tal ei olnud kunagi ühtki suhet olnud ja ka ei plaaninud kellelegi rohkem kui üht ööd pühendada, aga loomulikult armus peategelasse kõrvuni (ohh, romantika).

Ma ei tea, kas see ongi klassikaline naiste unistus või lihtsalt kirjaniku vildakas fantaasia, aga lääge-magusad armastuslood ei ole minu tassike teed ei paberil ega reaalsuses. 

Ja seda pean kah mainima, et sõna "ajukirurg" kasutati raamatu esimeses veerandis nii-ii palju kordi, et kui oleks iga kord näiteks lonksu veini võtnud, poleks 20ndast leheküljest kaugemale jõudnudki, enne oleks jõudnud end surnuks juua.

Aga lähme edasi:

- peategelane sai kuti õega kohe parimaks sõbrannaks (iseenesestmõistetavalt)
- ja kui teda esimest korda mehe perele tutvustati, haaras ämm ta tugevasse embusesse ning teatas, et tema olevatki see ingel, kelle saabumist on perekond juba viimased kümme aastat oodanud
- siis mainis keegi, et "te peaks abielluma" (nad olid selleks hetkeks ainult mõned kuud tuttavad olnud), mispeale kuum ajukirurg (sest ärgem unustagem, et ta on ajukirurg, ajukirurg, ajukirurg) leidis, et see on geniaalne idee ning nõudis, et nad järgmisel päeval Las Vegasesse lendaks ja KOHE abielluks, mida nad siis muidugi tegidki
- noh ja siis vahepeal ilmus välja VEEL üks superkuum mees, peategelase teismeea kallim, kes SAMUTI oli vahepealsed aastad viisakalt vallaline olnud, sest peategelane oli ka tema unistuste naine ja et liiga vähe-läilaks ei läheks, oli ta nii muuseas ka tippkokk ning linna kõige parema restorani omanik. Noh, rikas muidugi ka. Ja ainus, mida ta üldse elult tahtis, oli muidugi see naine.

Mul on sellise suhkruvati jaoks liiga kuiv aju, ratsionaalsusesagar peksis kogu aeg häirekella. Maitseasi, noh. Edasi läks tegelikult heaks ja selle teise poole põhjal oleks võinud isegi neli-viis punkti anda. Aga algus oli minu jaoks nii piinarikas, et hakkasin muretsema, et kui veel ühe korra silmi pööritan, võivad nad enne peast välja kukkuda kui raamatuga poole peale jõuan. Ei kukkunud siiski.


Ma ei tea, miks ma nii pikalt sellisest raamatust jahun, mida teistele ei soovitaks, aga inimesed on erinevad ja kui teile roosamanna peale läheb, mis aitaks esimese poole vastu pidada, siis palun: "Ei iial enam"/ "It ends with us" Colleen Hoover. Keskmine hinne on tal kõrge, nii et mina olen oma silmapööritusega kenasti vähemuses.

Aga perevägivallast (millest see lõpuks hoopis räägib), on tegelikult palju paremaid teoseid kirjutatud.

Muid uudiseid vist polegi. Meil on siin korralikud koroonapiirangud - kõik kokkusaamised on jaanuari teise nädalani keelatud, nii et jõule tähistab iga pere ainult nendega, kellega koos elab. Mõnusa õhtusöögi teen ikka, glögi saab ka ja Oscari jaoks oleme kuusealuse kinke täis kuhjanud. Ja kuigi ma muidu suurem asi lumesõber ei ole, lootsin, et äkki tuleb seekord vähemalt jõuluks lumi maha, et natuke erilisem oleks. Ja eile tuligi! Meil on veidi liiga soe, et see püsima jääks, aga vähemalt on korra nähtud ja mina olen valmis aastale kriipsu alla tõmbama. Häid pühi!

34 kommentaari:

  1. Anonüümne23/12/20 10:02

    Colleen Hooveri raamatutel on peaaegu, et kultuslik fännibaas. Kahjuks olen ise avastanud, et väga paljud tema raamatud on tegelikult sellised... ülehaibitud ja üldse mitte nii head kui arvustused ja reitingud arvata võiks. See sinu poolt loetud raamat oli täpselt samasugune - igatepidi liiga palju üle võlli. Kahjuks olen avastanund, et vägagi paljud keskealised naised armastavad üheaegselt nii Hooverit KUI ka Videviku saagat (JA kahjuks ka 50 halli varjundit, väites, et kõikides raamatutes on Tõeline Armastus).

    Ei loe enam ühtegi Hooverit, ei sobi see autor minule.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Novot, seda ma üldse ei teadnudki! Täitsa juhuslikult võtsin ühe tema raamatutest.

      Olen nõus, et üle võlli oli. See keskmine osa oli tegelikult hästi kirjutatud, andis kenasti edasi, kuidas vägivaldses suhtes tekib see tunne, et "äkki ma sain ise millesti valesti aru" või "tegelikult ta ei tahtnud nii teha" pluss seee dilemma, et kas ma jätan selle juhtumi nimel kõik ilusa, mis meil on. Ja mul oli hea meel selle üle, kuidas ta loo lõpuks lahendas.

      Ja tegelikult sai ta ka sellele osale hästi pihta, et vägivaldsed mehed ongi suhte alguses kuidagi eriti head ja hoolitsevad ja panevad kaaslase suures õnnes hõljuma. Mind häiris, et selle asemel, et tulla lagedale mingi reaalse, aga armumisest säriseva stooriga, valis autor natuke pubekaliku tee, kus peategelane õhkas iga viie minuti tagant stiilis "isver ta on ajukirurg ja vaata neid biitsepseid, nii kuum mees, mul lähevad põlved nõrgaks". Lisaks seigad, kus peen ajukirurg väidetavalt peale 48-tunnist vahetust neiu ukse taha ilmus, olles eelnevalt 29 ust tühjalt läbi koputanud, püüdes teda leida, sest ei suutnud ilma temata enam hetkegi elada (pööritan silmi) või kui neiu selle üle muret üles näitas, et klaas mehele kätte lõikas, teatas herr ajukirurg, et "ma ei hooli oma paremast käest, ma tahan ainult teada, et sinuga kõik korras oleks". Yeah right.

      Seal mingid elemendid nagu on, mis vägivaldse mehega kokku käivad, aga seda ma küll ei usu, et ajukirurg, kes on sellise karjääri nimel pea 20 aastat õppinud ja residentuuri teinud, oma paremast käest ei hooliks. Ahh suva, kui kirurg olla enam ei saa, lähen õpin mehaanikuks ja asi vask.

      Videviku, Hallide varjundite ja sellesama Hooveri raamatu meestegelase idee on tegelikult üks - pakkuda lugejale ideaalset meest. Videvikus tuli see minu meelest isegi välja, seal oli see salapära jne hästi lahendatud. Hallides varjundites - ohh ma parem ei hakka virisema, muidu läheb issanda päike enne looja kui ma lõpuni jõuan, ühesõnaga sama ebareaalne nagu Hooveriski.

      Aga järelikult läheb paljudele naistele peale idee, et tegemist oleks ilusa, kuuma, targa, rikka ja kõigi poolt ihaldatud mehega, kes mitte kunagi mitte kedagi tahtnud ei ole (sest keegi pole piisavalt hea olnud) ja SIND tahab 110% (sest sina oled NII eriline). Ja tingimata peab selle mehe pere sind samuti esimesest silmapilgust jumaldama. Ja mees peab megaarmukade olema, sest see on kah nagu mingi armastuse suuruse näitaja.

      Päriselus ei ole kunagi päris nii must-valgeid lahendusi ja kui mõni mees esmapilgul kõike seda tundubki, on temaga tõenäoliselt hoopis midagi väga valesti. Näiteks vägivaldne. Või sotsiopaat/psühhopaat.

      Aga unistus müüb. Muinasjutud müüvad ju kah hästi, aga mulle ei istunud need juba lapsena.

      Kustuta
  2. keskmise hinde järgi raamatu valimisega on see jama, et... staažika GR-kasutajana olen avastanud, et enamus hindeid koondub lõpuks 3.5 kanti kokku. mida rohkem lugejaid, seda selgemalt (kindlasti on sel ka mingi korralik statistiline seletus). kui mõne raamatu hinne on oluliselt madalam, siis see on veel kasulik info, sest see tähendab, et ikka väga paljud lugejad pettusid korralikut. aga kui on kõrgem, siis see võib tulla selle arvelt, et tegu on mingi kitsama seltskonna nišikaga, mida ei hakkagi lugema keegi, kes sellele/sellisele raamatule alla 4 või 5 paneks. või on lihtsalt lugejaid alles väga vähe olnud ja esimesena on raamatu ostnud suurimad fännid. erandeid muidugi on, aga üldiselt ikka mida rohkem hindajaid, seda keskmisem hinne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kitty, sinu raamatuarvustused on puhas kuld! Ma iga kord loen ja naudin.

      See on hea tähelepanek, et mida rohkem loetud teos, seda rohkem tuleb nii armastajaid kui vihkajaid kui hästi üldiselt kokku võtta.

      Üks asi, mida mina olen tähele pannud, on see, et kui mustanahaline kirjutab rassismiteemalise raamatu, siis sellele peaaeegu ei tohigi keegi alla 5 punkti panna, aga need paljukiidetud teosed, mida ma selles vallas lugenud olen, pole tegelikult kaugeltki mitte nii head olnud. Neis on tavaliselt nii palju üldistamist ja laiendamist, kõige nägemist läbi solvumise prisma vms. Ma taban end lugedes iga paari lõigu tagant endamisi vaidlemas, et "sellel ei ole midagi tegemist sinu nahavärviga", "valgetel inimestel on täpselt samad probleemid" jne. Pluss minu kogemus sellega, et elan täiesti teises kultuuriruumis kui see, kust ma pärit olen, et ma räägin kohalikku keelt aktsendiga jne, mis paneb mindki tähtipeale olukordadesse, kus mustanahaline rassismist räägiks, ainult, et mina olen valge valgete keskel. Nii et...

      Ma pean minema vaatama, kas sul on mingi lemmikute riiul GR-s. Tahan ka uusi pärleid leida.

      Niisama googeldades on keeruline otsida, kui vaadata hinnete läbilõiget, siis need raamatud, millel on palju 5 ja palju 1, võivad 3.5 reitingu juures väga head olla, aga need, kus enamik inimesi ongi kuskil 3 pannud, ilmselt ei ole.

      Kustuta
  3. Anonüümne23/12/20 10:13

    see, et laps tatine ei ole, ei pruugi muidugi super hea olla, väike organism saab külge igasugu tatitõved, sest neil pole immuunsust nende vastu, aga pisikesena läbi põetud nohud teevad hiljem suure inimese külmetused kergemaks

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda ma tean, jah, aga eks ta sai eelmistel talvedel põdeda ja põeb järgmistel ka, praegu on lihtsalt tore teada, et ta üldse ei lörise ja end kogu aeg hästi tunneb.

      Kustuta
  4. Mulle meeldiks ka vahel võiroosi süües nostalgitseda. Üksvahe küpsetasin mitu satsi aga kuna päris õige tulemuseni ei jõudnud, siis jäi soiku. Oled ehk nõus oma retsepti jagama?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Allpool on kirjas nüüd. See põhitrikk, mille ma leidsin, oli see, et tainas on soojas ilusti kohevaks kerkinud, siis edasi peaks ta ainult külm olema. Et pärast võiga kihitamist külmikusse ja sealt edasi hiljem uus võiring ja uuesti külma ja külmast otse ahju. Osad retseptid soovitasid enne ahjupanekut soojas toas veel kergitada, aga see tehnika ei töötanud mul üldse. Otse külmikust ahju panduna kerkisid kõige paremini.

      Kustuta
  5. See retsept on nüüd ja edaspidi siis salajane onjueksju?

    VastaKustuta
  6. Mina jumaldan ka võiroose, palun mulle ka retsepti.

    VastaKustuta
  7. Ajukirurgist rääkides - ma kohe kuidagi ei saa seda videot jagamata jätta, vana lemmik, 2 minutit, ma sokutan seda igale poole, kus ajukirurgist või raketiteadlasest juttu :)
    https://www.youtube.com/watch?v=THNPmhBl-8I

    Aga sulle ja su perele mõnusaid, rahulikke, rõõmsaid pühi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, aitäh naerma ajamast. No täpselt selline raamatu algus oligi.

      Toredaid pühi, Epp!

      Kustuta
    2. Oi see video pani mu tühjas toas naeru lagistama. Ja seda just selle blogipostituse peale. Nüüd ma skrollin allapoole, et see võiroosi retsept üles leida. Ostsin täna kaubanduskeskusest kuumad võiroosid ja koju tulles oli pirukakott seest märg ja võiroosid jahtunud. Jõudsin just mõelda, et aga kui ma oleks nad kodus ikkagi küpsetanud jne. Aga mul pole iial olnud võiroosi retsepti otsimiseks oidu.
      Ja muide siia sattusin ma nii juhuslikku teed pidi, et ma ei oska seda isegi kirjeldada mitte. Igatahes ei kasutanud ma otsingumootoris sõnu blogi, võiroos, kuum mees, ajukirurg ;)

      Kustuta
  8. Võiroosid (8 tk)

    3 tl kuivpärmi või 25 g presspärmi
    3 sl suhkrut
    1.5 tl soola
    1 cup/250ml sooja piima (käega katsudes soe, aga mitte kuum)
    2-2.5 cup/350-375g jahu
    3 sl õli

    Toasooja võid kihistamiseks (kuskil 100g)

    Sega pärm suhkru ja piimaga. Lisa sool, jahu ja õli, sõtku ühtlaseks. Lase 45 min leiges ahjus kerkida ning toatemperatuurile jahtuda (või ja tainas peavad samal temp olema). Rulli ristkülikuks, kata 2/3 sellest võiga. Lapi kolmeks osaks, alustades võivaba pinna keeramisest võisele. Lase 30 min külmikus seista.

    Rulli ristkülikuks, kihista veekord võiga ja lõika tainas suurteks ruutudeks. Keera nurgad keskele kokku (suru näpuga kinni), seejärel tõsta uued moodustunud nurgad omakorda keskele, et tekiks roos. Jäta pooleks tunniks külmikusse. Pintselda munaga. Küpseta otse külmikust võetuna 200C/390F juures 15 min. Ahjust välja võttes pintselda sulavõiga.

    (pärmitaigna peamine nipp on, et vedelik, siinkohal siis piim, peab olema umbes 40 kraadi ehk käega katsudes soe, aga kindlasti mitte tuline; liiga külmana ei lähe pärm hästi tööle ja liiga kuum vedelik "tapab" pärmi ära ja siis ei kerki üldse; aga see normaalne vahemik on tegelikult päris suur, väga hullult põdema ei pea).

    (teine nipp on see, et pärmitaigna peab alati korralikult läbi sõtkuma ja soovitavalt käega, sest käsi on soe ja aitab pärmi töölehakkamisele kaasa)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas võiroosi retsept on siis välismaine?

      Kustuta
    2. Ei ole, miks sa seda arvad?

      Sest mul on siinsed mõõtühikud? Ma olen iseenda jaoks kõik retseptid siinsetesse ühikutesse teisendanud, kuna olen nendega harjunud. Teisendasin eestimaiste lugejate jaoks tagasi, aga jätsin siinsed ka, kuna ma pole ainus välismaal elav eestlane, kellele võiroosid maitsevad.

      Kustuta
  9. Anonüümne25/12/20 11:40

    Uh, ma ei tahaks üldse "sappi pritsida", aga selle peale küll ei tuleks, et mingite reitingute järgi oma lugemisvara valida. Tulemuseks ongi siis ilmselt igasugused hallid varjundid ja muu taoline p**sk. Samuti nagu imdb reitingud ei ütle midagi selle kohta, kas antud film ka tõesti meeldima saab või mitte.
    Häid jõule! Eestis sajab laia lund...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mille järgi neid siis valima peaks? Siiralt küsin. Mingi valikukriteerium võiks ju olla. Minu kogemus ütleb, et enamik kõrgete hinnetega raamatuid on ka päriselt head (ja ma päris ainult hinde põhjal ka ei vali, uurin ikka natuke sisu jne, et näha, kas mulle võiks meeldida).

      Kustuta
    2. PS! "Hallide varjundite" reiting on ainult 3,6

      Kustuta
  10. Ma nt põhjusmõtteliselt oma lugemist mingite reitingute järgi ei vali - ei oska neid reitinguid isegi kuskilt otsida. Enamasti loen annotatsioone, nt kas kaanepilt ja see lühikirjeldus on intrigeerivad ja siiani pole pidanud pettuma, peale 2-3 teost, aga see on ka kukepea. Päris pooleli olen jätnud ühe raamatu ja mitte sisu, vaid meeletute kirja- ja trükivigade pärast, mida igal leheküljel oli vähemalt kümme (liialdamata), siis oli see vaimule lihtsalt liiga valus kogemus. Ma poleks kirjutajale isegi mitte hindeks 1 pannud, vaid tema ja ta soperdise võimalikult piinarikkalt hukanud :(
    Mis ma tahan öelda - kui kõik kangesti mingit raamatut kiidavad, siis ma kindlasti seda ei loe - nt Videvik ja need igasugu lollakad varjundid. Videvikku isegi üritasin hakata, aga no täielik jamps ja sari oli veelgi hullem.
    Aga noh, eks minu maitse on ilmselt muidugi erandlik ega allu mingitele normidele ega mõjutustele. Ja keeletoimetaja peab ka hea olema - üks viimase aja levinumaid "trende" on komade panek briti, mitte eesti grammatika järgi, st sitt tõlkija, kes oma emakeelt ei oska ja ilmselt "onu Guugli" peale loodab.
    Aga jätkuvalt soovitan vahetevahel pilku ka minevikku heita ja kui saad, siis kuskilt välja tellida vanameister Arvi Korgi teosed (Eesti Majas peaks nad ikka olemas olema). Järjekorras siis: Armud läinud, armud jäänud, Välgumärgi kasvandikud, Neli musketäri, Tammiraiujad, Tänavakuningad, Sulid ja võmmid, Relvalood, Röövlijahil. Tänavakuningad, Sulid ja võmmid ning Röövlijahil on triloogia, ja isegi kui sa loed ainult selle ja enne seda Tammiraiujaid, siis oled paraja portsu huumorit ja muidu mõnu kätte saanud.
    Uuematest asjadest soovitaksin Jean-Luc Bannalec'i Bretooni-sarja (kuigi autor ise on sakslane ja selle järgi tehtud sari niisamuti saksa oma) ja muidugi Ann Cleeves'i ja MC Beaton'i lugusid. Ja alati võib uuesti lugeda Ristiisa ja selle järgesid :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muuseas, Ristiisa ma hiljuti lugesin ja see on vist konkurentsitult kõige intensiivsem raamat, mis mulle kätte on juhtunud. Väga hea oli küll!

      Kustuta
    2. Vaata sari ka ära :) Noor Al Pacino ... mm, ja viimases peaaegu sama karismaatiline Andy Garcia :)

      Kustuta
    3. Pluss imeilus muusika.

      Kustuta
    4. See oli juba enne raamatu lugemist nähtud. Aga raamat tundus kuidagi kõvasti intensiivsem. Mõlemad olid head muidu!

      Kustuta
    5. Nojah, filmis ju kõike tausta ja selgitusi sees ei ole, on rohkem visuaalne. Ses mõttes raamatud on intensiivsed ja tihedalt informatiivsed jah.

      Kustuta
  11. Terves Ontarios kah karmid piirangud. Paraku algavad väljaspool Torontot just peale jõulupühasid, et enne jõuaks ikka massiliselt poodlemas käia ja viirusele levimiseks võimalust anda. Positiivse nurga alt tuli 25'ks paks (Ontario mõttes) lumi maha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen igal aastal kõik jõulukingid oktoobris ja novembris ära ostnud, detsembris on alati meeletu tunglemine, parkida pole kuhugi, igal pool järjekorrad. Alati imestan, kuidas enamiku inimeste jaoks jõulud igal aastal ootamatult saabuvad. Koroona ajal veel eriti kummaline, et poodides nii palju rahvast on.

      Kustuta
  12. Goodreadsiga pole ma eriti tuttav (loen ainult mõnikord reast mõne konkreetse inimese arvustusi, sest siis on arvustaja maitsest mingi pilt olemas, mis aitab kalibreerida), aga IMDB reitingutega on mul see kogemus, et kuigi 1) tavaliselt tasub võtta film, mille reiting on väga kõrge või väga-väga madal (see läheb rubriiki "nii halb, et juba hea"), siis 2) kui keskpärase reitinguga filmil on vähegi huvipakkuv kirjeldus, tasub vaadata, kuidas koondhinne on moodustunud. Kui hindeks on tulnud 5 või 6 sellepärast, et pooled on pannud hindeks 1 ja pooled 10, võib tegemist olla lausa eriti põneva asjaga (mida näiteks lihtsalt turundati halvasti; näiteks kui märksõnade järgi on mingi osa publikust arvanud, et koguperefilm, aga seal ropendatakse),

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma sirvin Goodreadsis tihti täitsa võõraste inimeste raamatunimekirju, sest vahel on neile meeldinud samad teosed, mis mullegi ja on hea vaadata, et mis neile nendest raamatutest on meeldinud, mida ma ise veel lugenud ei ole.

      Aga näiteks filme/seriaale vaatan vähe, millegipärast on nende puhul raske tähelepanu koondada ja kipun muid asju taustaks tegema. Väga-väga häid on ikkagi vähe kah või ma olen lihtsalt liiga pirtsakas.

      Kustuta
  13. No vaat, sarjadega on jah see värk, et kipuvad ennemini vasakule minema. Loed seda imdb tutvustust ja tundub üsna ok, leiad üles ka, tõmbad alla, tuleb ilusti, hooaeg või kaks naksti olemas ... Aga akkad vaatama, siis on kas täiesti teine veinikelder (tassist teest me enam ei räägigi, eksole), või siis täielik, totaalne, absoluutne jama. Vahel on lihtsalt näitlejad ebameeldivad, no selle kannataks ära, kui sisu oleks vaadatav, aga kui seda ka ei ole, siis ... No vähemasti seegi helgem moment on, et saan natuke jälle masinasse ruumi juurde XD

    VastaKustuta
  14. Anonüümne1/1/21 02:08

    Ma ise valin raamatuid minu jaoks autoriteetsete inimeste soovituste järgi. Aga ilukirjanduse lugemiseni jõuan viimastel aastatel harva, sest töö, pere ja kool jne. Seepärast küsin täiesti siiralt, kuidas Sul on sellise loetud teoste arvuni õnnestunud jõuda? Kas Sul on mingi süsteem, plaan, palju vaba aega või teatud teadlikult kujundatud harjumused?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on kõikide nende asjade kombo. Esiteks pidin kunagist suurt lugemisharjumust teadlikult kujundama hakkama, sest alguses ei tahtnud tähelepanu üldse püsida (tänapäeva ekraanimaailma hälve), aga praeguseks pole üldse probleemi maha istuda ja mitu tundi järjest lugeda. Sellest ajast peale kui juhtmevabad kõrvaklapid ostsin, on alati ka üks audioraamat käsil, tihtipeale panen ainult ühe "nööbi" kõrva ja teisega kuulen vajadusel kõike muud vajalikku ehk saan raamatuid kuulata sel ajal kui koristan, Oscariga klotse laon, õues jalutan, toidupoes käin, autoga sõidan jne.

      Vaba aega on mul ka piisavalt, aga ma arvan, et rolli mängib ka see, mida keegi oma vaba ajaga teha eelistab. Mingi vaba aeg on meil ju kõigil. Ja iseenda motiveerimiseks on ülioluline, et raamat oleks hea. Mulle andis uuesti lugema hakkamiseks tõuke see, et otsustasin Harry Potterilee võimaluse anda ja õnneks mulle väga meeldis (mida ma absoluutselt ei osanud oodata) ning sealt edasi hakkasin juba otsima, et mis veel sama haarav oleks.

      Ma lugesin lapsena-noorena väga palju, aga tegelikult on vahepeal mitmeid aastatepikkuseid pausee olnud, näiteks ülikooli ajal lugesin viis aastat ainult erialast kirjandust, Kanadas elatud esimestel aastatel püüdsin lihtsalt palju teha ja näha, lugemiseks polnud mahti ning kui Oscar sündis ja vähe magas terve esimese aasta, polnud ma lihtalt puhtfüüsiliselt võimeline isegi mõtlema, et äkki võiks raamatu kätte võtta.

      Kustuta