Siin on selline kliima, et juulis-augustis ei saja üldse, isegi ühtki pilvekribalat ei paista. Ja kui tavapärane suvetemperatuur jääb 25-30 vahele, siis sel nädalavahetusel on kuumalaine ning olenevalt linnast 34-40 soojakraadi. Hot-hot-hot!
Ma pole üldse kuumasõber. Ja rannas käia ka ei meeldi, sest seal on kuidagi eriti palav. Ükspäev otsustasin olla tubli ema ja vedasin lapse randa. Lapsele hullupööra meeldib! Ma ise lihtsalt kannatasin ära. Emaduse rõõmud, noh.
Kodus on õnneks AC. Siin on see üsna levinud - ma pakun, et kuskil pooltes majades on olemas. Suved on ju pikad ja kuumad, kulub ära. Elektrihind on Eestiga võrreldes odavam (samas kui palgad on kõrgemad), nii et vasakut neeru maha müüma ei pea, et saaks veidi jahedamas olla.
-
Ükspäev käisin Ossuga "reisil". Tal oli teises linnas arsti vastuvõtt ja kuna Matt töötas (nagu alati), siis läksime kahekesi. Oscar on uutes oludes alati musterlaps - kuulab hästi sõna, ei pane lambist plagama, on lakkamatult heas tujus ja jääb väga lihtsasti ööunne.
Meil oli vaja hommikul vara kohal olla, seega läksime juba eelmisel õhtul. Hotell, kus me alati peatume, pakub tasuta soojasid šokolaadiküpsiseid. Vastuvõtutädidel on selline sahtel, mis küpsised soojas hoiab. Oscar juba teab. Olulised asjad seisavad ju hästi meeles!
Ja kuna suveõhtud on pikalt valged, käisime veel natuke jalutamas ja mänguplatsil ja muuhulgas möödusime bussipeatusest. Laps istus maha ja keeldus lahkumast! Nii väga tahtis bussiga sõita.
Ma ise ei oska ausalt öeldes väga lugu pidada, esimesed 20 aastat oma elust sõitsin ainult bussi ja rongiga, sai nagu piisavalt. Aga noh, ajad on teised. Oscar on lennukiga palju lennanud, aga vot bussisõitu polnud seni veel ette tulnud.
Igatahes sain ta läbi ime lõpuks pingilt püsti, aga see oli natuke nokk-lahti-saba-kinni olukord, sest järgmise nurga taga oli busside puhkepeatus. Oscar ei suutnud kuidagi rõõmu varjata ja juht, kes väljas seisis, pakkus kohe lahkelt, et mingu me sisse ka ja lubas Oscaril juhiistet proovida ja lõpuks ütles, et peab liikuma hakkama, aga sõitku me järgmisesse peatusesse kaasa. Esiti proovisin küll oh-mis-te-nüüd tehnikat, sest kartsin, et kui me sõitma läheme, ei tule Oscar sellest bussist mitte kunagi maha, aga siis selgus, et ta juba ei tulegi maha, nii et polnud midagi kaotada ja tegime väikese sõidu kah.
Lapsel oli elu elamus! Midagi nii ägedat pole tema ajaloos veel varem juhtunud. Ma pean täitsa plaani võtma, et järgmine kord aega varuda ja terve ring kaasa sõita (või siis mitu, kes teab, millal Oscaril isu täis saab). See on muidu väga ilus linn, võib-olla on endalegi elamus...
Ja sõbranna beebipeol jõudsin ka vahepeal ära käia. Kõik kohalikud eesti sõbrannad olid kohal ja igasugu muid toredaid inimesi ka. Vahel kohe on nii, et seltskond sobib hästi kokku, isegi kui pooled on omavahel võõrad. Nii et tore oli!
Mulle meeldib, et siin on kombeks beebipidu enne lapse sündi ära teha, sest kõiki neid asjakesi, mida kingitakse, on ju selleks ajaks juba vaja kui beebi ilmale tuleb. Ja katsikute kommet siin pole, ei pea kedagi oma vastsündinut vaatama kutsuma (välja arvatud pere ja lähemad sõbrad, kes tulevad ju nagunii). Need esimesed kuud on värsketele vanematele ju ilma pidudetagi päris väsitavad.
Tore mäng oli ka - kõik osalejad pidid korraldajale endast beebipildi saatma ja kohapeal sai igaüks paberi, kuhu numbrite taha "beebide" nimed kirjutada. Ainult üks osaleja oli juba päris väikesena täpselt selle näoga, mis praegugi, tema arvasid enamik külalisi õigesti ära. Aga nende päris pisikeste beebidega oli muidugi keeruline, päris sellist nägu pole meist (õnneks!) enam keegi. Arvamise rõõmu jagus sellegipoolest, sest näiteks üks beebi oli nii paksult sisse pakitud, et keegi mainis kohe, et see peab üks eestlastest olema, sest pildil paistab oma 40 külmakraadi olevat (oligi eestlane) ja paaril paistsid taustal õed-vennad, mispeale sai kohe järele mõelda, kellel üldse on õed-vennad jne. Tore mäng.
Ma mõtlesin, et te juba kõik kollektiivselt koos kanadega päikesepiste saanud. Siin on kah kohutavalt kuum, õieti oli, sest praegu oin paar päeva juba veidi jahedam. Vihma muudkui ärvib, korra justkui tuli teist, aga see lõi ainult tolmu kinni. Talnas oli küll vist äike pahandust teinud. Keski ütles, et tal termomeeter näitas 50 kraadi, ehk oleks veelgi rohkem näidanud, aga skaala lõppes lihtsalt otsa.
VastaKustutaOh mis ilus puhas vesi, sellises tahaks kohe himuti liguneda. Ja lilled on ka ilusad. Kas tohib küsida, mis linn see teine oli, ma käiks siis GMPS-iga ka vaatamas.
Minu elukad on suht laibastunud selle kuumaga, eriti Nufik, kes on ju poolteist Maine Coon ja siuke kolmekordne parka tal seljas. Isegi Moishal on palav, kuigi vahel õhtul suusatavad ikka edasi-tagasi. Üks rotike on ka veel alles, täitsa kõbus teine veel, kuigi kisub juba sinna 4 aasta kanti. Saatsin sulle meili peale ühe lingi, kus mu elukad on.
Kas sul neid vee- ja lillepilte veel on? Ja kanu pole ka ammu näinud - kuidas nemad elavad - kui ikka veel alles on?
Kanad andsin ma juba sügisel uude perre. Meil tekkis iga aastaga üha rohkem rotte ja lõpuks nägin ma neid juba suvel ka kanaaias ja selle ümbruses, nii et otsustasin kanapidamisse pausi teha. Rottidest ei saa mitte kuidagi lahti ka - me ei jätnud kanasööki enam vabalt välja, vaid viskasime kaks korda päevas neile piisava portsu, proovisime igasugu lõkse ja püüniseid. Rott on tark, ei lähe naljalt lõksu. Teine asi oli see, et eelmisel sügisel unustasime kanakuuti õigel ajal tule panna, mis tähendas, et nad ei munenud enam vanaviisi edasi, vaid võtsid pooleks aastaks täieliku pausi. Talvel meil aga sajab palju ja õudselt tüütu oli iga jumala päev läbi tuule ja tormi kõndida neile süüa viima kui neist samal ajal miskit tolku polnud, aga rotte ligi meelitasid.
KustutaSamas olid nad väga toredad kanad, laste ja suurtega harjunud, lasid endale pai teha ja muidu rahulikult. Lärmakad isendid olin ma juba aasta enne seda ära andnud. Nii et leidsin ühe väikeste lastega pere, meie naabrite sõbrad, kes omale kanu tahtsid ning andsin nad lihtsalt uude perre. Rottide ilmumisega uude kohta läheb kuskil 2-3 aastat aega, aga umbes nii palju oligi neil aktiivset munemise aega veel ees, nii et nad elavad uues peres lõbusalt oma elu lõpuni ja kui neil hakkavad probleemid tekkima, ongi kanad juba piisavalt vanad, et parematele jahimaadele liikuda.
See teine linn on Victoria. Meie saare suurim linn, ühtlasi British Columbia pealinn. Kesklinna osa meenutab väga Inglismaad minu meelest, ei ole selline tüüpiline Kanada linn.
Kanad kolisid ju ammu ära.
VastaKustutaAhah, Victorias ma vist isegi käisin tiiru, aga eks sinna tuleb jälle tagasi minna. Need Hallmargi filmid, mida ma vahepeal järjest vaatasin, pidid olema puha seal filmitud. St stuudiod on küll vist Edmontonis (nagu Kanada Hollywood), aga need "nunnulinnade" võtted pidid just seal olema tehtud.
VastaKustuta