Mina muideks ei leia, et vaktsineerimine peaks olema kohustuslik ja minu meelest on täiesti okei kui inimesed minust erinevaid valikuid teevad. Mis mind ärritab, on see kui antud teemal sisukalt rääkida ei suudeta, vaid visatakse stampväljendeid stiilis "määgiv lambakari", "valitsuse võltslubadus, et vaktsiin teeb vabaks", "riikliku sunniaparaadiga läbiviidav operatsioon". Veidi lame lihtsalt. Sisuka arutelu vastu pole mul samas midagi. Ka minu sõpruskonnas on inimesi, kes ei vaktsineeri (ei koroona ega muu vastu), aga nad oskavad sellest huvitavalt rääkida. Ma ei pruugi nende seisukohaga tingimata nõustuda (ja nemad minu omaga ka mitte), aga arutleda on ikka huvitav. Nii see maailmavaade ju avardubki. Sellise inimesega, kes esimese kahe lause jooksul "mähkmenägudeni" jõuab, ei ole paraku midagi rääkida.
Ükspäev just mõtlesin sellele, kuidas igal inimesel on su elus erinev funktsioon. Iga sõbraga on natuke omamoodi suhe. Mõnega olen väga samal lainel ja leian iga kell jututeema. Mõnega teame, et on mingid asjad, mida on parem mitte torkida, aga muus osas on hästi. Mõne üksikuga on turvaline ka muresid jagada. Ma mõtlen päris muresid ja detailideni välja. Mõnega on hästi pinnapealne suhtlus, mis hingele suurt ei paku, aga võib sellegipoolest tore olla.
Ühe sõbranna/tuttavaga arutleme alatihti mingite suurte teemade üle nagu rassism, feminism, soovahetus, diskrimineerimine jne. Asja teeb huvitavaks see, et me oleme poliitilistelt vaadetelt ja mitmetes suurtes teemades täiesti erinevatel seisukohtadel. Aga just see lisabki vürtsi, sest tema mõttekäik on tihtipeale midagi sellist, millele ma ise pole mõelnud ja millega ma ka nõustuda ei pruugi, aga huvitav on kuulata! Ja kui mul on arvamus, millega tema ei nõustu, paneb see jällegi mind ennast asjade üle sügavamalt mõtlema, et oma seisukohta talle paremini arusaadavaks teha.
Mis veel? Oscari lasteaiakaaslase sünnipäeval käisime. Mõned erinevused, mis mul Eestiga võrreldes on pidude puhul silma hakanud:
- Kutsel (ka täiskasvanute üritustel) on nii alguse kui lõpuaeg. Ka neil üritustel, mis kodus/oma hoovis toimuvad. Ühel lasteaiakaaslasel oli lausa nii peenelt, et pidu kestis tööpäeva õhtul kella viiest kuueni. Ainult tund aega. Kell viis pannakse lasteaed kinni, ju nad arvestasid, et siis saavad kõik otse minna ja et äripäeva õhtul ei viitsi vanemad ilmselt pikalt passida. Aga ikkagi tundus omapärane, et ainult tund. Meie olime sel päeval linnast ära, seega ei saanud osaleda. Muidu oleks olnud huvitav kogemus.
- Ma ei ole kordagi näinud palvet "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse". Ega üldse mingit juhtnööri selle kohta, mida tuua. Mina ise pole ümbrikukinkide vastane (eriti täiskasvanute puhul), aga lastele paistab hunnik värvilist träni rõõmu tegevat. Kingituste osas meeldib mulle see ka, et need pannakse kõik ühte kohta hunnikusse, ei ole oluline sünnipäevalapsele isiklikult üle anda. Mõnikord tehakse need peo lõpus lahti, aga mitte alati. Kindlasti ei avata ükshaaval iga külalise saabudes. Ja sünnipäevalaps ei käi külalisi vastu võtmas ega ära saatmas, vaid külalised ise otsivad ta lastekambast üles ja hõikavad "palju õnne".
- Kõik väikesed sünnipäevalised saavad lahkudes "goody bag"-i. See komme oli mulle alguses kõige võõram. Et mis mõttes saavad külalised ka kingituse? Aga nüüd, kus mul endal laps on - ohoo, täiesti teine lugu! Esiteks on alati natuke kurb ägedalt peolt koju minema hakata ja väike kotike mõttetute odavate asjakeste ja paari kommiga on suureks abiks. Teiseks läheb sedasi eriline päev kodus edasi. Oscar mängis nende paari väikese leluga terve sama ja järgmisegi päeva. Rõõmu kui palju!
-
Lõpetuseks lugu elust enesest - Oscar tuli just kurtma, et lõi pea ära (tegelikult ei löönud, aga "mäng" oli selline). Tahtis plaastrit. Meil on need piltidega plaastrid. Pakkusin, et paneme käe peale, siis näed seda. Ei, pähe on vaja! Selgitan, et pähe ei saa plaastrit panna, jääb juustesse kinni. Ei, pähe on vaja! Panin siis pähe. Minut hiljem tuleb, et võta ära. Kinni jäi. Valus on. Hakkan ära võtma ja ei saa, juuste küljes kinni. Laps röögib, mina nean iseennast. Lõpuks lõikasin koos juustega välja. Ma ei tea, mis mul arus oli lapsele plaastrit pähe pannes... Inimene ikka õpib, kuni elab!
minu naabrid Londonis (pereisa inglane, pereema Islandilt pärit) peavad ka selliseid koduseid lastesünnipäevi, et tund aega tööpäeva õhtul. minu seisukohalt kohutavalt tänuväärne, sest need peod on väga... intensiivsed (isegi naabrite endi kass veedab selle tunni tavaliselt meie juures, ei händli ära:)). aga eks ma arvan, et kõigi kaasatud lastevanemate jaoks on sama lugu - paras kergendus, kui saad aiatäie hüperaktiivsete kolmeaastaste sihitu ringitormamise ja karjumise ühe tunni peale ära piirata ja siis koju õhtust sööma minna.
VastaKustutaMa mõtlesin sama, et suurematele lastele jääks väheks, aga need kolme-neljased tormavad otse mänguhoogu sisse, rabelevad see tund aega ilma peatumata ringi ja tunnike hiljem pole ilmselt suurem probleem nad "goody bag-i" toel lahkuma suunata. Laste sünnipäevad on vanematele väga harva sama lõbusad kui lastele endile, nii et ka vanematel pole lühikese peo vastu midagi. Aga ma pole kunagi nii kiirel üritusel käinud ja oleks olnud huvitav näha, kuidas see kõik toimib.
KustutaVärske keisriarmiga naerda selle plaastrijutu peale on päris valus ikka=D
VastaKustutaMa lihtsalt ei suutnud end ära kiruda. Ma ju TEADSIN, et see sinna kinni jääb! Miks ma selle sinna üldse panin? Rääkisin Ossule, et "ma ju ütlesin sulle..." ja sain ise samas aru, et ma ise olen idioot, mitte kolmene, kes oma ema ei kuulanud.
KustutaValus ehk küll, aga sisemiselt teeb head - naer toodab serotoniini, mis paneb ka haavad rutem paranema. Keisrit pole olnud, aga piisavalt muid valusaid kohti, eriti ribide vahel või kõhus, millega naerda on oi kui keeruline ja põrguvalus ka, kuid pärast on hea tunne ikkagi.
VastaKustutaKeisriarmiga on päris keeruline, jah. See on täpselt "naerulihaste" peal ju! Ma mäletan, et kui naerda lõpuks sellega siiski juba sai, siis aevastamine oli küll veel mitu kuud hiljem ka valus.
KustutaNojah, naerad veel ettevaatlikult või nii, aga kuidas sa ettevaatlikult aevastad? Hoia tagasi kuidas tahes, üks paras raputus käib ikka läbi. Mul oli kunagi klassiõde, kes aevastas peenelt ja vaikselt tsuhh ja tsuhh, nagut kodujänes, aga see ilmselt on erand.
KustutaSee juustelõikamine tuletab meelde, kuidas ei tohtinud nätsuga magama jääda. Lisaks muudele riskidele võis juhtuda - ja juhtuski see, et näts libises öösel suust välja ja jäi juustesse kinni - mu vennale. No ei võta seda sealt enam mingi valemiga ära. Eks siis ema lõigi käärid sisse, mis teha :)
VastaKustutaMul on samuti lapsena nätsu pikkadest juustest välja lõigatud oma kümmekord korda. Praegu imestan, et miks ma üldse näts suus magama läksin? Kas veneaegsel nätsul mitte maitse üsna kiirelt ära ei läinud?
KustutaLäks jah, aga eks ta oli sellal eksoot ju. No sa oled noorem, sinu ajal ehk enam mitte, aga minu lapsepõlves küll. Siis tahtsid sellest veel "viimast" võtta :)
VastaKustutaMa laste sünnipäevade kohta ei oska midagi kosta, aga siinpool on ka täiskasvanute kogunemised teinekord lõpukellaajaga piiritletud, eriti kui tegu üksteisele võõrama seltskonnaga. Näiteks “drinks at 4, dinner 5, good-byes 8 PM”, või midagi sarnast.
VastaKustutaJa ses osas, mida kaasa võtta, on ka väga lihtne. Tihtipeale ütlevad kutsujad juba kutset saates BOB (bring your own beverages), või siis küsid, mida tuua, ja antakse konkreetsed juhtnöörid (“side dish” või “dessert” vms, või “just bring yourselves”). Hästi lihtne ja otsekohene, ma olen sellega siin nii harjunud juba, ei mingit "oh mis te nüüd, midagi pole tuua vaja”, aga ikka kõik toovad, ja siis on üks pudru ja kapsad.
Ah jaa, sellele kirjutan ka alla, et erinevatel inimestel on me elus erinevad funktsioonid, ja et ka nö. pealiskaudsem suhtlus, mis hingele miskit väga sügavat ei pakugi, võib tore olla. Ei saa ju kõigiga südamesõbrad olla, keda elu su teele ette veeratab =)
Mulle ka meeldivad need selged juhtnöörid. Isegi niisama õhtusöögile minnes öeldakse küsimise peale, et näiteks too salat või too kook. Või et ära too midagi. Jääb mõistatamine ära.
KustutaMängutoasünnipäevadel on alati olnud toimumise vahemik kirjas. Kuna nii 4-aastasena jäid lapsed juba ilma vanemateta sünnipäevatama siis oli nii hea oma vahepealset süllekukkunud vabadust plaanida :)
VastaKustutaInimeste erinevad arvamused ja seisukohad elan ma üle, kui inimene neid põhjendada suudab, argumenteeritult. Kui selgituse palumise peale "ise oled loll" stiilis vastus tuleb siis ülearu intelligentse vastasega üldiselt tegemist ei ole...
Eriti suuremate laste puhul mulle see "kingitus mahub ümbrikusse" tegelikult meeldib. Kui lapsuke tahab hirmsasti Playstationit siis sünnipäevaümbrikute sisu kulub ära kindlasti rohkem kui erinevad pisikesed mänguasjad. Ja alati eelistab keegi rahale päris kingitust, seega ikkagi saab nii kinke kui panuse mingi suurema/kallima asja fondi.Need külalistele tehtavad kingipakid hakkavad meie maal ka moodi minema, lahe mõte. Ja mis ikka lapsukese rõõmsamaks teeb kui mingi (värviline) asjake ja maiused.
Ma ei tea, mis vanusest siin nad omapäi sünnipäevadel hakkavad käima. Enne kooliminekut kindlasti mitte. Maru mugav oleks küll. Ja mängutoas on siin veel eriti oluline, et igaühel vanem juures oleks, seal peab lausa sisenedes allkirja andma, et ise vastutad oma lapse turvalisuse eest.
KustutaMa tean et see on sinu stiil aga need plõksuvad gif pildid on ikka jama küll. Mul hakkavad silmad tõmblema iga kord ja proovin kiiresti üle libiseda.
VastaKustutaNo neid iga kord õnneks ei ole ka.
Kustuta