Kodusisustusjuttu

Meil on siin üks hästi kihvt kodusisustuskaupade kett, kuhu ma ikka üsna tihti olen sattunud. Aga viimasel ajal nagu ei tõmba enam eriti ja üllatusega avastasin, et kodu on valmis saanud. Ma olen sada korda mingeid detaile välja vahetanud, kuniks tundus, et sai nii nagu vaja. Kogu aeg oli miski, mis natuke häiris. 

Matt siin ükspäev mainis suuremasse linna kolimist, mis ühtlasi lahendaks selle probleemi, et mul enam kodu kallal miskit nokitseda pole, aga kuna meil on maailma parim lapsehoidja, siis enne kui laps(ed) vähemalt kooliealised on, ei ole ma küll nõus kuskile minema.

Sõbranna ootab hetkel neljandat ja neil on nad kõik kaheaastase vahega - arutasime ühe teise sõbrannaga, et hoooo, NELI?! Kui äge! Ja nii väikeste vahedega. Ma ise elu sees ei suudaks. Sõbranna mainis, et nojah, aga neil on ju terve pere siinsamas. Mõlema poole vanemad ning õed-vennad oma peredega ka. Nii on tõesti lihtsam. Aga meil on ainult see üks kuldaväärt lapsehoidja, keda ma kinnisilmi usaldan ja keda Oscar piiritult armastab. Mida ma ilma temata teeks? No ei saa kolida. 

Sisustusjuttudest nii palju, et kui keegi mäletab, siis magas Oscar pärast uude tuppa kolimist pooleks murtud kattemadratsi peal, kuna IKEA-l olid pandeemiapiirangute tõttu tarneraskused. Ja kohalike mööblipoodide kaup mulle lihtsalt ei lähe peale. Nii kanadalane veel pole. 

Siin on tegelikult kombeks lasteaiaealistele toddler-bed osta, mis on väiksem kui täismõõdus voodi ja tavaliselt madalate piiretega, sest nad paraku ikka kipuvad vahel voodist välja kukkuma, aga noh, ka neid ei tehta minu maitsele ja teiseks kasvab Oscar sellise kiirusega, et koolimineku ajaks on ilmselt oma vanematest pikem, nii et polnud mõtet mingit vahe-etappi teha. 

Sellega seoses meenub, et kui teda hiljuti arsti juures mõõdeti-kaaluti, ütles arst andmeid graafikusse kandes, et ta on hetkel täpselt keskmise viieaastase suuruses. Pooled viiesed on temast väiksemad ja pooled suuremad. Oscar on kolm...

Voodist väljapudenemist ennetan selle halli padjaga, mis kummuti najale sätituna lapse (enamasti!) voodis on hoidnud. Viimase paari kuu jooksul on ainult kaks korda põrandale kukkunud. Üle padja siis kuidagi!

Suur asi, mis mind siin algusest peale on häirinud, on magamistoa must mööbel. Kanadalastel on peaaegu alati tume mööbel, seega tahtis Matt musta ja mina valget (IKEA-s polnud muid toone valida). Toona tegime kiriku keset küla ehk meie magamistuppa must ja külalistetubadesse valge. Kui asjad paigas, tunnistas abikaasa, et valge pole üldse mitte paha, aga mina selleni ei jõudnudki, et mustaga ära harjuda. Sünge ja tume, iga tolmukübe paistis kohe armutult välja.

Teiseks häiris mind, et majas oli kaks tumehalli aktsent-seina. Elutoa oma lasime paar aastat tagasi üle värvida ja sai miljon korda parem. Hiljem tuli sama firma meile fassaaditöid tegema ja ma palusin, et nad ühtlasi ka magamistoas väikse võõpamise teeks. Oscar kippus meie voodi kohal oleva pildiga mängima ja tõmbas sellega korralikud kriipsud-vaod sisse, nii et polnud ainult dekoratiivne probleem. 

Hall sein läinud ja mina kohe palju õnnelikum. Aga must mööbel sellest suurt ilusamaks ei muutunud, kuigi tuba ise sai värskem ja valgem.

Samas sain muidugi ka ise mõistusega aru, et toimivat lahendust ei ole mõtet ainult värvi pärast välja vahetada. Aga siis tahtis Matt üht suurt väljaminekut teha ja selle arutelu käigus pakkusin, et okei, sel juhul saan mina oma valge mööbli! Ja lõime käed.

Uurisin kõik mööblipoed ja tellimisvõimalused läbi ning tõdesin, et funktsionaalsemat ja paremate mõõtudega suurt kummutit kui senine IKEA, ei ole lihtsalt olemas. Järgmiseks asusin voodijahile ja kuigi alguses sihtisin pehme peatoega isendeid, siis lõpuks ei suutnud ikka otsustada, et mis värvi see pehme osa võiks olla ja ühtegi sellist, mis kohe meeldiks, ei leidnudki ja... lühidalt kokku võttes jõudsin ikka omadega tagasi IKEAsse ning tellisin täpselt sama komplekti, mis meil juba oli, aga lihtsalt teist värvi. Võite ette kujutada, kas Matt pööritas korra silmi või ei... 

Aga mulle meeldis see mööbel algusest peale. Lihtsalt vale värvi oli!

Nüüd on ainsaks muutmist vajavaks detailiks kapinupud, sest must nupp valgel mööblil on minu maitse jaoks liiga kontrastne ja paremaid pole veel leidnud. Öökappidel polegi nii hull, aga suurel kummutil, mis voodi vastas on (pildilt pole näha), häirib kuidagi rohkem. Nii et tegelikult siis ikka päris valmis see kodu veel pole. Mis on omamoodi hea!