Sõbranna viimaseid nädalaid (esma)rase naabrinaine rääkis eile, et tahab kodus sünnitada, sest eelkõige peab iseendal mugav ja hea olema ning kodus oleks seda kõige lihtsam saavutada. Ma ise ei tahaks elu sees kodus sünnitada. Minu meelest on rasedus piisavalt pikk ja ebamugav, selle lõpuks tahaks ikka 100% kindel olla, et laps elusa ja tervena välja saab.
Elus on ju muidki asju, mis teab kui mugavad ei ole, aga mis on lihtsalt vaja ära teha. Näiteks igasugu süstid ja vereproovid, mida ma alati sisimas natuke kardan, aga väliselt end rahulikuks sunnin. Iga kord on selline tunne, et tahaks viimasel hetkel käe kiljatuse saatel ära tõmmata ja öelda, et ma pole valmis. Ja nii kümme korda järjest. Aga ma ei tõmba. Eriti vastik on kanüüli panemine, see nõel on ikka nagu voolik.
Ja siis ma kardan näiteks madusid ja ämblikke. Aga kui Oscar on läheduses, ei jookse ma isegi nende kahe juurest paanikas eemale, sest ma ei taha oma hirme talle edasi kanda. Meil mürgiseid isendeid siin ju pole.
Sõbranna laps on suur putukasõber. Tema rääkis, et ärkas ühel hommikul selle peale üles, et ritsikad laulsid jube kõvasti. Nagu oleks sume augustikuine öö, mitte suvaline esmaspäeva hommik. Selgus, et lapsed olid eelmisel päeval õues ritsikad purki korjanud ja hommikul mängides läks purk ümber, terve maja putukaid täis. Sõbranna ise hullult kardab igasugu putukaid, ritsikaid ka!
Rase naabrinaine rääkis seda ka, et ta plaanib lapsele väga vähe mänguasju osta, multikaid mitte näidata ja ainult tervislikku sööki pakkuda. Noh, see olin põhimõtteliselt mina enne kui lapse sain. HA HA HAA. HAAAAAAA :D
Ootused ja tegelikkus...
Lisas, et plaanib mänguasjad ainult ühes toas hoida, et need igale poole laiali ei rändaks. Mainisin, et see on iseenesest täiesti tehtav, eeldusel, et sa ise kogu oma aja samuti selles toas veedad. Ja tervislikku toitu söövad nad esimese aasta-pooleteise jooksul täitsa edukalt. Isegi mina mäletan neid ilusaid aegu, mil Oscar brokkolit sõi. Nii et nad tegelikult annavad küll sulle selle väikese ajajupi, mille jooksul jõuad endale õlale patsutada ja öelda, et tegidki kõik nii nagu plaanisid.
Sõbranna mees mainis, et mõni aasta hiljem jõuad muidugi omadega sellesse seisu, kus välja sööma minnes avastad end lapsi keelitamas, et kui sa need friikad/pitsa ära sööd, saad jäätist ka! Sest see võib olla ainus võimalus, kuidas sa omaenda eine rahus lõpetada jõuad. Hahaa, jälle tõsi!
Õhtul jagasin muljeid teise sõbrannaga, kes hoidis kõne ajal oma vannis istuvatel lastel silma peal. Jutu vahele hüüatas: "Oot, ei tule veel välja, pese see muna ka juustest välja! Ja koored ka!"
Naersin. Täpselt nii ongi, noh. Esimest last oodates ei kujuta veel ettegi, et päeva jooksul pähe sattunud muna isegi uudiskünnist ei ületa. Pigem loed klantsajakirjast lugusid, kus "lapse pärast meil küll ükski asi tegemata ei jäänud" ja kus "rasedus ei ole haigus" ning arvad, et ise langed just täpselt sellesse kategooriasse. Mina arvasin ka. Tagantjärele on naljakas!
Ma olen praegu veel seal mullis, et “mu laps on nii hea isuga, kõike sööb!” 😁 las ma pliis olen siin natuke veel..
VastaKustutaNo mõned kuud on ju veel aega! :D
KustutaNii tõsi! Ja naljakas 😃
VastaKustutaOleks mul esimene laps olnud selline, nagu teine, siis ma oleks ma olnud oma emandamisvõimetest väga heal arvamusel - sõi, magas, muidu vaatas õnneliku näoga ringi. Õnneks esimene laps purustas minu igasugused illusioonid üsna kiirelt. Terve mõistuse säilimise eest tänusõnad Fowl Language Comics, nt: https://www.fowllanguagecomics.com/comic/whats-wrong-with-the-kid/
VastaKustutaAga mõnel vanemal ongi ainult üks ja juhtumisi selline eriti mõistlik ja lihtne laps - need vanemad arvavad ilmselt tõsimeeli, et see on kõik sellepärast, et nad ise nii head tööd on teinud :D
KustutaKodus on nii turvaline sünnitada, ämmakas on 101% sinu päralt, kõik on sinu soovide järgi. Pealegi, esimesega panin hullude valudega riidesse, et haiglasse jõuda, põmst panin ainult pealmise kihi riideid ning seegi oli puhas piin, neverever. Ning neil ei jõudnud mu tunnikese haiglasviibimisega vann vett täis, seega asjatu pingutus.
VastaKustutaKodus on kahtlemata mugav ja hubane, aga turvalisuse osas küll mingit garantiid ei ole. Kuna meil on arstist sõbranna, kes pidevalt sünnitusi vastu võtab, siis neid lugusid, kus on olnud tarvis kiiret meditsiinilist sekkumist, et jõuaks kas ema või lapse elu päästa, olen ma viimaste aastate jooksul temalt päris palju kuulnud. Enamike sünnituste puhul läheb tõesti kõik hästi ja ei peakski tingimata haiglas olema, aga mis siis kui ei lähe?
KustutaKui ämmaemand on ainult sinu päralt, siis ta märkab varem. Samuti - paljudel tekitab haigla juba ärevust, seega tõenäosus millegi viltuminemiseks in turvalises keskkonnas väiksem. Aga siin ongi võtmesõna see, et kelle jaoks on turvaline haigla ja kelle jaoks kodu.
KustutaNii hea postitus! Meenusid vanad head ajad. 😀 Mina vaatan ka neid, kes hirmsasti tahavad kodus sünnitada, sellise pilguga, et kuidas te ometi julgete. Suurim hirm oli see, et äkki ma ei jõua õigeks ajaks sünnitusmajja. Ja see hirm oli kõigil neljal korral...
VastaKustutaMis puutub sellesse, et telekat ei vaata ja kommi ei söö, siis kaks esimest kasvasid jah nii, et magusat said esimest korda alles teisel eluaastal ja nädalas korra, ka ekraaniaeg oli reguleeritud. Pärast kolmandat ma enam ei jaksanud piike murda. Ja nüüd ma vaatan, et ega neil väga vahet pole, teismeeas on ikka samasugused, olenemata sellest palju nad väikelapsena suhkrut ja telekat tarbisid. 🤷♀️
Mina ka ei saa aru, kuidas nad julgevad. Selles mõttes, et tema enda beebi, ma üldse ei arvusta kui ta sellise valiku teeb, aga ma ise küll ei julgeks. Ütles, et haigla on ainult 20 min kaugusel. Aga see on ju puhas sõiduaeg, arvestades, et ta istuks juba autos. Keset valusid ja võib-olla laps peadpidi juba pooleldi väljas läheks puhtalt autoni liikumisegagi omajagu aega, pluss kiirabi ei ole kohe kuskil nurga taga (nad elavad veidi linnast väljas).
KustutaAga noh, mina olen ka täitsa teine äärmus, kui ma veel Oscarit oodates ei teadnud, et plaaniline keiser tuleb, ütlesin kohe, et tahan absoluutselt kõiki valuvaigistavaid vahendeid, mis üldse saadaval on ja pangu see kohe heaga kirja! Minu jaoks on müstika, et inimesed naturaalselt sünnitavad, aga nahanäsa/sünnimärgi lõikamiseks tuimestuse teevad, hambaid tuimestusega parandavad, peavalu korral rohtu võtavad...
Teleka ja suhkru osas - jaa, Oscar kasvas ka esimesed umbes kaks aastat ilma, aga praegu teeb juba kaotatud aega tasa, hahaa :) Ma lugesin mingit uuringut, mis väitis, et multikate vaatamine on okei kui selle kõrval on piisavalt ka seda aega, mil lapsega aktiivselt tegeletakse, temaga mängitakse, asju õpetatakse, elamusi pakutakse, piisavalt füüsiliselt aktiivsena hoitakse jne. Ja noh, seda kõike teen ma küllaga.
Ekraaniaeg sõltub ju elustiilist ka. Kui laps käib täiskohaga lasteaias, siis tööpäevadel ei jää tal ei hommikul ega õhtul üleliigset aega, et telekat vaadata, lähevad nad ju ikkagi üsna vara magama ka. Jääbki siis nädalavahetus, mil on omakorda vanemad kodus on, kes oma lapsi nädal aega suurt näinud pole. Aga Oscar käib ainult kolmel päeval lasteaias ja Matt on üldse nii tiheda graafikuga tööl, et teda näeme me veel eriti harva. Nii et kui ma need neli lasteaiapäeva täies ulatuses üksi pean katma, siis ilmselgelt satub sinna ka natuke multikaid. Vahetpidamata ei jaksa ju ise kah torni laduda ja puu otsas ronida.
Haha! Ma olen täpselt see, kes sünnitas mõlemad korrad ainult naerugaasi ja TENSiga, aga pärast ilupistete ajal ulgusin tuimestusest hoolimata ja hambavalu panb ka mööda seinu üles ronima. Peavaluga juba tean, et kui ruttu rohtu ei võta, siis hiljem oksendan. Ma praegu teoretiseerin, et äkki kiiretel sünnitajatel on valusam? Minul oma 25 ja 34 tunniste kogemustega hakkas lõpuks lihtsalt jaks otsa saama, aga ega Rootsis peale paracetamoli ja ibuka muud ei antagi või siis tehakse soolvee süste naha alla (kõlab liiga õudselt) või epiduraali ja seljasüsti ning keisrit kardan ma ikka väga võrreldes naturaalse sünnitusvaluga.
VastaKustutaMina keisrit ei kartnud üldse, aga kartsin, et seljasüst enne keisrit on valus ja ebamugav. Hämmastaval kombel ei tundnud ma absoluutselt mitte midagi, ainult seda niiske lapiga süstikoha puhastamist. Matt ütles, et alustuseks tehakse tuimestussüst, et seda suure nõelaga tehtavat torget ei tunneks, aga ma ei tundnud tuimestussüsti ka! Vedas.
KustutaAga ise sünnitamise puhul kardaksin peamiselt seda, et see on kõik nii ettearvamatu. Ei tea, kui lihtsalt või raskelt läheb, kui kaua kõik aega võtab jne.
Kui pilgud tapaks, siis ükskord ma oleks surnud, sest mina tellisin lastele restoranis friikartuleid eksole. Aga kõrvallauas oli rase naine, kes varjamata oma halvustavat suhtumist mu laste toiduvalikusse, meid pidevalt pilkudega loopid. Me siis lisasime õli tulle ja kui teenindaja küsis jookide kohta, olles just veinid omale tellinud, telliseime lastele... kraanivett! :)
VastaKustutaSiin süüakse igasugu rämpstoitu palju massilisemalt kui Eestis ja inimesed arvavad, et friikad ongi täitsa tavaline lapse toit, keegi ei vaata imelikult :D
KustutaSellega seoses tuleb meelde, et kui me kunagi kui Oscar väiksem oli, kuulmistesti käisime tegemas, siis seal näidati alustuseks pilte ja laps pidi näpuga näitama, et mida nimetatakse. Oscar jäi kahe asjaga hätta, esiteks ei teadnud ta, et mis on hot-dog (ja mina läksin kohe närvi, et halloo, MIKS peaks üks kaheaastane üldse hot-dogiga kursis olema) ja teiseks ei osanud näidata hambapastat, sest seda sõna teadis ta tol hetkel ainult eesti keeles, aga küsiti ju inglise keeles.
Hot-dogi pole ta siiani saanud, aga nüüd vähemalt juba ära tunneks.
Ka mina kaalusin mingil ajal kodus sünnitamist. Esimese lapega ei olnud see veel võimalik. Ja kui ma siis haiglas aru sain kui diskreetselt mul tegelikult seda tagumiku ümbrust puhastati ja kõike korras hoiti, mõtlesin et oeh, kui ma peaks kodus hiljem kõige eest ise hoolitsema... Nii et teise lapsega läksin juba rõõmsalt haiglasse. Ja kui kolmas sündis kiirkorras geisriga, sest nabanöör oli kaks korda ümber kaela, siis tänasin kõiki jõude, et kõik käe -jala juures oli.
VastaKustutaMul oli üleüldse haiglas nii meeldiv olla, et jäin vabatahtlikult veel üheks päevaks. Siin oli nii, et arst peab nõusoleku andma kojusaamiseks, aga pärast seda nõusolekut on täiesti vaba valik, kas jääd veel mõneks ajaks või hakkadki minema. Kõik tehti ette-taha ära, kõik õed olid ülimeeldivad, nupuvajutuse peale ilmus kohe keegi välja, olgu siis endal või beebil miskit vaja või tuli lihtsalt isu jäävee järele vms. Oma tuba ja vannituba muidugi ka. Seekord ma ilmselt enam lisaajaks ei jääks, sest nüüd on esiteks beebidega juba veidi rohkem kogemust ja kodus Oscar ootamas, keda kah pärast mitut haiglapäeva ilmselt juba näha tahaks.
Kustuta