Eile hommikul ärkasin kell 5. Uuesti magama jäämine võtab rasedana ekstra-kaua aega, sest esiteks ei ole üheski asendis mugav, teiseks hakatakse vähkremise peale seestpoolt peksma, kolmandaks ärkas kolmveerand tundi hiljem juba Oscar, kes kah muidu nii vara ei virgu, aga noh, mis seal ikka. Tulime siis üles.
Unega on üldse imelik lugu. Enne laste saamist olin ma see, kes raudselt 9-10 tundi ööund vajas ja seda vabatahtlikult kunagi ei ohverdanud. Siis sain beebi ja õppisin, et ka nii on võimalik funktsioneerida (kuigi mitte üleliia rõõmsalt), et magad ööpäeva peale ainult 5 tundi ja sedagi mitte järjest, vaid kolmes jupis, olles vahepeal tund või kaks üleval.
Alati on oluline, et millega võrrelda. Nüüd võrdlengi sellega. Kui saad ainult 5 tundi magada, aga järjest, on juba väga hästi! Ja kuna viimasel ajal kukuvad silmaluugid juba kümnest kinni, siis kella viieks on lausa 7 tundi magatud, nii et kurta ei saa absoluutselt.
Salamisi loodan, et äkki on teise beebiga selles mõttes lihtsam, et enam ei eeldagi, et magamine mingi inimõigus oleks...
-
Koroonast on kopp ees. Oscar on kaks nädalat järjest vahelduva eduga köhas-nohus olnud. Ükspäev saadeti isegi lasteaiast varem koju, sest hakkas köhima. Vahepeal oli paar päeva täiesti terve, täna hommikul ärkas suure köhaga. Nohu on vahelduseks kadunud, eile oli veel olemas.
Sümptomid tulevad ja lähevad nagu ise tahavad.
Nohuga võib lasteaeda viia kui tatt ei ole roheline ja just ojadena ei voola. Köhaga võib viia kui ei ole ägenev ja on negatiivne testitulemus ette näidata. Lasen täna selle kuramuse testi jälle ära teha, muidu võib juhtuda, et peab homme-ülehomme kodus passima. Või noh, äkki ongi koroona?
(edit: tulemused käes, koroonat pole)
Ise käisin mõned nädalad tagasi glükoositaluvuse testi tegemas ja olin 100% kindel, et mul on rasedusdiabeet, sest enamikel juhtudel tuleb see iga järgmise korraga tagasi. Otsustasin, et ei luba endale isegi lootusekübet, et äkki seekord ei ole, sest see jätaks ruumi pettumusele. Seda suurem oli rõõm kui tulemus ilusti normi piiresse mahtus, mis tähendab, et seekord ei pea ma kolm kuud järjest sõrmi torkima ega rangel dieedil olema. Juhuuuuuu!
No ma räägin - alati oleneb, millega võrrelda. Kui poleks eelmine kord seda kõike läbi teinud, ei oskaks seekord absoluutselt hinnata, et võin hommikuti muna asemel putru süüa ja lõunaks rohelise salati asemel võileiva teha. Maiustamisest rääkimata. Väikesed rõõmud! Kaalunumber saab muidugi sellevõrra veidi vähem rõõmustav olema...
-
Saatsin täditütrele Oscari video ja ta naeris, et nii väike laps ja juba oskab inglise keelt! Et kuidagi sürr. Mulle ka tundus esimestel Kanada-aastatel uskumatu, et tillukesed lapsed oskavad võõrkeeles rääkida. Nende endi jaoks muidugi ei ole võõrkeel, aga saate aru küll.
Nüüd ei pane enam üldse tähele, kes mis keeles räägib. Oscar kasutab minuga eesti-keelseid sõnu ka, aga pikib neid inglisekeelse jutu sisse. Teistega suheldes laseb puhtalt inglise keeles. Ma ei tea, kuidas ta vahet teeb.
Päris üksi on ikka võimatu last 100% kakskeelsena hoida, sest Matt'iga omavahel räägime ju inglise keeles, lapsehoidja on inglisekeelne, lasteaed on inglisekeelne, sõbrad on inglisekeelsed. Kogu elu on inglisekeelne! Kuidas saakski eesti keel võrdses koguses külge jääda kui seda kasutan mina üksi... Aga ma olen alati tahtnud, et ta vähemalt aru saaks ja aru ta saab. Nii et jätkan samas vaimus.
Oi see kakskeelsus on teema, millele näpud kohe sügelevad kommentaare kirjutama :) :)
VastaKustutaMul on 2 peaaegu täiskasvanut last 19a ja 16a - mina eestlane, mees inglane - lapsed on nüüd ikka täitsa inglased. Tütar sündis Eestis ja kolisime UK-sse kui ta oli 6 kuune. Kuni 4-5 aastasena oli tal voib olla eesti keel esimene keel. Mäletan kui viisime ta môneks tunniks nn lasteaeda andsin nimekirja pôhilistes eestikeelsetest sônadest kaasa. Poiss sündis UK-s 2,5 aastat hiljem. Peale 5 aastat lastega kodus olles läksin tööle täiskohaga. Lapsed jäid kooli, lasteaia ja mehe vanemate karjatada. Ja eesti keele kasutus vähenes iga päevaga - ma ka ei jôudnud pingutada peale pikka tööpäeva, mitmes keeles seletada et kogu pere aru saaks ikka oli lihtsam inglise keeles suhelda.
Ja kuidas sa aitad siinseid koolitöid teha eesti keeles? Igatahes, minu lapsed kahekeelseks ei sirgunud (nutan nüüd siinkohal). Vanem laps saab ikka lihtsamatest asjadest aru, nooremal on endal jube huvi tekkinud ja ôpib ise. Vihkasin seda kui need muster - vanemad, kes olid suutnud oma lapsed kahekeelseks kasvatada vaatasid mind oma halvustavate vôi siis haletsevate pilkudega.
Ja tagatipuks lapsed ka süüdistavad, et ma selline failure olin :(
Igatahes soovin sulle kindlat meelt mis iganes teed sa lähed :)
Meil on üks selline sõpradepaar, kus mees kanadalane ja naine sakslanna. Naine räägib lastega ainult saksa keeles ja kuna lapsed veel koolis ei käi, saab ju vabalt reisida ka, nii et siiani on ta umbes kolmandiku igast aastast koos lastega Saksamaal veetnud. Tal on seal suur pere ja palju sõpru, lapsed räägivad loomulikult mõlemat keelt vabalt. Aga saksa keel on ka üks nendest, millega on miskit peale hakata. Eesti keel on maailma mõistes täiesti kasutu, seda saabki ainult Eestis külas käies kasutada ja mina pole üldse see tüüp, kes mitmeks kuuks korraga tahaks minna, meie jäämegi ilmselt iga mõne aasta tagant mõneks nädalaks käima.
KustutaNii et ma tegelikult ei põe kui lapsed minu emakeelt väga soravalt rääkima ei hakka, aga aru saama jäävad nad kindlasti, mis annab hea kasvulava sellele, et kui nad peaksid tahtma kunagi Eestis reisida või seal ülikooli astuda vms, siis on korralik põhi olemas, millele keeleoskust ehitama hakata.
Meie lapsehoidja on Austriast, aga juba 30 aastat Kanadas elanud. Tema ütles, et alguses püüdis küll poegadega saksa keeles rääkida, aga sama nagu sul - elu tuli vahele, isa oli kanadalane, kogu muu elu inglisekeelne, sh kool, nii et lõpuks läks ise kah inglise keelele üle. Nüüd pojad heidavad ette, et oleks ikka võinud jätkata, saksa keele oskus tuleks ju kasuks. Noh, igasugune keeleoskus muidugi, aga olgem ausad, saksa keelega on veidi rohkem peale hakata kui eesti keelega (kui Kanadas elada).
Räägi lapsega ainult eesti keeles, siis ta õpib sullegi samaga vastama. Suur heategu su poolt, kui ta oskab emakeeles suhelda.
VastaKustutaNii me teemegi, jah, aga ma arvan, et aja jooksul ilmselt kujuneb pigem nii, et ta päris puhtas eesti keeles ikkagi ei vasta, kuigi aru saab. Tal on lihtsalt nii palju seda inglisekeelset keskkonda kõrval, et eesti keel on selle kõige kõrval väga nišivärk. Seda enam, et Eestis käime me paariks nädalaks iga mõne aasta tagant ja siinsete eestlaste lapsed, kes küll eesti keelt oskavad, kipuvad omavahel mängides kohe automaatselt inglise keelele üle minema. Ja noh, emakeel on see ainult minu jaoks, Oscari emakeel ongi inglise keel, tal pole isegi Eesti passi.
KustutaMeil mõlemad lapsed Canadas sündinud ja elavad ka siin aga räägivad Eesti keelt nii meie kui oma Eesti sõpradega. Võimalikuks sai seepärast, et oleme kaasaga mõlemad eestlased ja rääkisime lastega enamasti kodus ainult eesti keelt. Inglise õppisid alles kooli minnes omal käel ära. Iga suvi käisime Eestis, lapsed olid pea kogu suve seal ja said praktiseerida ka teiste inimestega. Suuremana suvel käisid Eestis praktikal ja tööl. Nüüd mõlemad üle kahekümne ja kakskeelsed (aktsendiga muidugi), prantsust ei jaga üldse ehkki see oli koolis kohustuslik. Segaperes on keele hoidmine muidugi oluliselt keerulisem. Tüdrukud juba pisikestena leidsid, et eesti keel on juba ainüksi selle pärast tore, et nende kahe salakeel, keegi Canada sõpradest ei saa aru mis nad omavahel räägivad :P
VastaKustutaTeil oli siis lausa ideaalilähedane olukord, et mõlemad vanemad eestlased ja kõik suved pikalt Eestis. Nii on täitsa mõeldav lapsi kakskeelsetena kasvatada.
KustutaMeil on muudele takistustele lisaks ka asukoha probleem - ajavahe Eestiga on 10 tundi, mis teeb isegi helistamise keeruliseks, sest peab väga täpselt plaanima, et ühes kohas öö ei oleks (ja sellise ajavahe puhul on enamik meie päevast Eestis öö ja vastupidi) ning lendamine on väga pikk ja kallis. Oscar polegi veel sellepärast Eestis käinud, et me ei kujuta ette, kuidas sellist tulesädet terve ööpäev lennukites ära lõbustada, tundub paras enesetapp :D
Ja teie olete kindlasti palju eestimeelsemad ka, seega on kontakti ja juurte hoidmine olulisemad.
Minu laps sündis Austraalias, ema-isa ja suuremad vennad eestlased ja kodus siis ainult eesti keel. 2-aastaselt inglise keelt ei osanud, siis läks lasteaeda ja 3-aastaselt vastas 90% inglise keeles, kuigi meie kõik rääkisime kodus edasi eesti keeles. 4-aastaselt viisin Eestis kaheks kuuks lasteada, kus teise kuu alguses lõpuks hakkas eesti keel tagasi tulema. Siis läksime tagasi Austraaliasse, aga ta ei läinud enam lasteaeda, seega oli päev läbi eesti keele sees. Seejärel kolisime Prantsusmaale, kus ta läks kooli ja hakkas tasapisi õppima prantsuse keelt.
VastaKustutaNüüd on laps 6 ja räägib kõiki 3 keelt, aga mitte ühtegi neist päris samal tasemel, mis tavalised 6-aastased oma keelt räägiks - no nii 80-90% vahele ma arvan, jääb tema oskus neis keeltes. Käib prantsuse koolis, aga 6h nädalas on inglise keeles ja kodus ja suvel Eestis siis eesti keel.
Loodan väga, et suurena on 3 keelt suhteliselt vabalt suus kõik.
Austraalias oli 1 pere, kus lapsed oskasid eesti keelt, kui vaid 1 vanem oli eestlane - nende ema oli filoloog ja viis suviti lapsi Eestisse jne. Kõikide teiste perede lapsed 10-aastaselt eesti keelt enam ei kasutanud, kuna emadele oli tüütu aina rohkem ja rohkem asju korrata ja ikkagi inglise keeles lõpuks öelda, nii et ema läks ka ise inglise keelele üle.
Prantsusmaal olen lapsi veidi vähem näinud, aga Eesti kooli põhjal tundub ka, et pigem lapsed vabalt ei räägi, kui vaid 1 vanem on eestlane.
Ma tean siin Kanadas mitut peret, kus ainult ema eestlane ja lapsi kas kaks või kolm. Ja nemad ütlevad kõik, et esimene laps oli sisuliselt eestlane, aga siis läks lasteaeda-kooli ja inglise keel tuli nii tugevalt peale, et mida vanemaks sai, seda enam seda eelistas. Ja see tähendas omakorda, et järgmine laps kuulis juba vähem eesti keelt, sest vanem õde või vend rääkis pigem inglise keeles ja kolmanda puhul jälle veel raskem, sest siis rääkisid juba kaks vanemat pluss isa inglise keeles ja selle kompoti vastu jääb eestikeelne vanem üksi korralikult vähemusse. Ehk mida rohkem lapsi, seda vähem eestikeelsed nad lõpuks on.
KustutaEma eestlane, isa portugaallane,lapsed (3&5) sündinud ja elanud seni saksas ja omavad kõiki kolme kodakondsust. Nüüd kolisime (tagasi) Portugali ja...ei teagi mis teha. Saksa keel on neil pm parim kolmest hetkel, aga siin Portugalis neil ju enam keelega kontakti pole, mis tähendab, et ununeks täiesti :( Ok, multasid vaatavad ikkasaksa keeles, aga nii ju keelt pikalt ei hoia. Ja eesti keel on muidugi teine mure. Teemad on läinud keerulisemaks ja juba jääb vanem hätta kui püüab mulle midagi seletada...mis lasteaias juhtus vms....ja lööb lihtsalt käega. Ja see teeb mind NII kurvaks :( Pm. meie kommunikatsioon on sedavõrd kehvem kui näiteks isaga portugali keeles, mis nüüd tänu siinviibimisele ja lasteaiale ja vanavanematele täiega õitseb, eksole... Ja eelnevaid kommentaare lugedes ja eks teisigi ühe eesti vanemaga peresid teades väga lootust pole, et asi paraneks :( Ma ei tea kas õnneks või mitte räägin ma ikka ise ka nii palju portugali keelt, et saan aru, mis lapsed isaga räägivad, aga kui ei räägiks, kas see aitaks nende eesti keelele kaasa? Abikaasaga omavahel räägime tegelt hoopis inglise keelt :) Üks pudru ja kapsad kõik :)) Kahju on saksa keelest, eesti keele tase ja sellega kaasnev teeb kurvaks, aga noh...päike paistab ja lapsed on rõõmsad...ehk see lõpuks leevendab mu kurvameelsust :)
VastaKustutaMa pean ütlema, et jään teatud asjades ka ise vahel eesti keelega jänni, kuigi teemad veel keerulisemaks läinud ei ole. Näiteks Oscarile meeldivad kõikvõimalikud masinad ja tänu temale tean ma nende kõikide nimetusi inglise keeles, aga eesti keeles mõnikord ei teagi või siis ei mäleta. Nii et kui masinatest juttu tuleb, siis neid olen ma aja jooksul ka eestikeelse jutu sees hakanud inglise keeles nimetama, sest ma näiteks ei tea, mis on "front loader" eesti keeles vms.
KustutaEuroopas elades on muidugi see hea asi, et Eesti on piisavalt lähedal ja külla on veidi lihtsam minna, seeläbi säilib paremini kontakt ka Eestis elavate sõprade ja sugulastega. Vähe sellest, et Kanada ongi Eestist kaugel, siis mina elan veel Kanada kõige kaugemas otsas, nii et Eestisse minek ei saa kunagi mingi igasuvine värk olema. Ja palju mu lapsed niimoodi siis keelekümblust saavad...
Mul on muidugi ka kohalikke eestlastest sõpru ja nendega suhtleme küll alati eesti keeles, aga sellega on jälle see teema, et mitmel on muukeelsed kaaslased ja kui suurem seltskond kokku saab, minnakse ikkagi jälle inglise keelele üle.
Noh, eks on, mis on. Midagi jääb ikka lastele külge ja minu jaoks sellest juba piisab. Eks õpivad suurena juurde kui vajadust ja huvi peaks olema.
Meil Rumeenias elab üks eestlanna (mees rumeenlane), kellel on kaks poega, teismelised. Niimoodi panevad eesti keeles, et lust kuulata! Igal suvel käivad Eestis keelelaagris, et omaealistega suhelda saaks. Isegi nüüd covidi ajal käisid, istusid enne oma kaks nädalat isolatsioonis ära, et laagrisse saada, aga käimata ei jäänud. Ma nii imetlen neid!
VastaKustutaJaa, see on väga äge! Rumeeniast on hea lähedal Eestis külas ka käia ja kui neil keel suus, võivad nad isegi kaaluda Eestis kõrgharidus omandada või isegi sinna elama jääda.
KustutaMul on tuttav pere, kelle tütar ja väimees, eestlased mõlemad, elavad oma perega Inglismaal. Mingil arusaamatul põhjusel on eestlastest vanemad, kellest kummagi inglise keel pole tänini kuigi hea, otsustanud oma kolmest lapsest kasvatada 100% inglased. Tulemus ongi nüüd, et lapsed eesti keelt ei oska, tere ja aitäh jmt ongi ainsad sõnad - ja nende vanavanematest on nii kahju! Lapsed käivad enamvähem igal suvel korra vanematega Eestis, aga vanavanematega, kes jälle inglise keelt ei oska, saavadki suhelda ainult nii, et ema-isa siis kordamööda tõlgivad, kui viitsivad. Kõige vanem tüdruk on juba teismeline ja vanaemal on nii kahju, et ei saa temaga mingeid vanaema-lapselapse jutte ajada, oma noorusaegadest rääkida, südamest südamesse saladusi jagada ja üldse mingit sooja vanaema-lapselaps-suhet aretada. Nii kurb oli teda kuulata, siis küll mõtlesin, et miks lastelt sedasi täiesti teadlikult on ära võetud üks suhe, mis võiks nii väärtuslik olla. Ennast küll ette ei kujuta, et oleksin oma beebiga juba hakanud inglise keelt purssima, väites, et teen lapsele sellega teene, sest peab ju väljaspool kodu hakkama saama. Oleks siis veel, et see oleks olnud vähemalt sujuv ja veatu, aga esimeses otsas lapsed õppisidki nende käest täiesti vale keelekasutust, lasteaias-koolis nägid alguses päris vaeva selle õigeksõppimisega. Olen täiesti kindel, et kui nad kodus oleksid lastega eesti keeles kogu aeg rääkinud, siis praegu poleks kummagi keelega muret, sest inglise keel tuleb keelekeskkonnas elades ju nagunii paratamatult peale.
VastaKustutaSee on arusaamatu, jah, et kui mõlemad vanemad eestlased, elatakse Eestile nii lähedal ja igal suvel külas käiakse, siis lastele pole keelt õpetatud.
KustutaAga näiteks Matti isa vanemad, kes olid mõlemad eestlased ja Kanadasse alles enne kolmanda lapse sündi kolisid, ei õpetanud kellelegi oma neljast lapsest eesti keelt. Nende endi jaoks oli inglise keele äraõppimine vaevaline ja mõlemad rääkisid seda tugeva aktsendiga ja nende loogika oli selles, et lastel on vaja inglise keel korralikult selgeks saada, et neil oma uuel kodumaal lihtsam oleks. Aga inglise keel jäi lastele ju nagunii külge, selle üle poleks vanematel üldse olnud vaja pead vaevata. Eesti keele kohta olid nad öelnud, et teil ei lähe seda nagunii kunagi vaja. Mis on mõnes mõttes tõsi, sest koliti sõja ajal (kõigepealt Rootsi, aastaid hiljem sealt Kanadasse) ja tagasi ei plaaninud keegi minna (ega läinudki). Pereliikmed olid kas tapetud või samamoodi sõjapõgenikud, mingit sidet Eestiga ei jäänud. Tõesti polnudki keelt vaja. Kõikidest lapselastest on Matt ainus, kes eesti keele õppimisest täiskasvanuna huvituma hakkas, ka üks tema õdedest on Eestis käinud ja isegi seal mingis keelelaagris osalenud täiskasvanuna.
Kanada läänekallas on muidugi ka veidi kaugem punkt Eesti suhtes kui Inglismaa.
Kakskeelsus on nii huvitav teema alati. Räägiks enda loo ka (see on kyll veel alles pooleli). Esimene laps on kohe-kohe 10 saamas, teine on 2 aastane ja kolmas nüüd sündimas. Elukoht: Soome. Võin väita, et vanim laps on puhtalt kakskeelne. Loeb, kirjutab mõlemas keeles ja vanaemaga ajab salajuttu ka. Grammatika osas on eesti keele oskusele väga palju kaasa aidanud Üleilmakool (soovitan kõikidele välis-Eesti lastele), aga see, et laps kakskeelne on, see on ikka minu kangekaelsuse tulemus rohkem.
VastaKustutaAlgusest peale rääkisin lapsega ainult eesti keeles. Sellest hoolimata ta u.3-aastasena keeldus minuga eesti keelt rääkimast, vastas ainult soome keeles ja vanaemale põrnitses vaikides otsa kui Skype kõnesid tegime. Alles 5 aastaselt järsku läks keel lahti :) Ma küll alati ka nõuan, kui ta mulle soome keeles midagi ütleb, et "aga nüüd emakeeles". Vahest otsime internetist taga, et kuidas need uudissõnad või muud täpsemad terminid mõnede asjade kohta eesti keeles on. Samuti kõik kooliasjad ma aitan/õpetan ikka eesti keeles (välja arvatud soome keele kodused tööd, nendega tegeleb mees). Nüüd on laps juba paar korda mulle öelnud, et "aitäh emme kui sa jaksad alati, kasvõi keset riidu, mu eesti keelt parandada".
Esimese lapse isa on soomlane, kellel oli veel eelmisest abielust 2 last. Ise räägin vabalt soome keelt, mis tähendab, et kodune keel oli soome. Kõiki asju, mida ütlesin lapsele eesti keeles, kordasin üle soome keeles kui teised lapsed olid ka situatsioonis. See oligi see kangekaelsus, et ma rääkisin põhimõtteliselt oma lapsega ainult ja ainult eesti keeles. Lõppkokkuvõttes oli kasulik meile mõlemale ja eksmehe lapsed õppisid nii mõnegi asja eesti keeles selgeks.
Praeguse mehega pidasime suurema sõja maha kui väiksem rääkima hakkas, sest ma nõuan, et vanem plika ka nooremaga ainult eesti keelt kasutaks. Tema arvates oleks lapsed võinud ise otsustada, et mis keelt räägivad. Ma jäin endale kindlaks, et niipalju kui võimalik eesti keelt praktiseerida, nii palju seda ka peab kasutama, sest muu elu on nii või naa soome keelne ja keel jääb külge. Eks ta alguses kartis, sest esimesed sõnad tulid lapsel eesti keeles, kuna mina temaga rohkem tegelesin. Nüüd kui laps lastaaiaga alustas ja soome keelt rohkem kasutab, siis rahunes maha. Väiksem näitab samu märke, mis suuremgi, et praegu väiksena ta ei taha/ei viitsi minule eesti keeles vastata, aga õnneks on mul kogemus juba olemas ja ma tean, et küll ta varsti hakkab ka kahes keeles rääkima.
Vanem plika on lahe - läheb sujuvalt ühest keelest teise üle. Räägib minuga midagi eesti keeles ja siis jätkab järgmist asja kasuisaga soome keeles. Peatumata. Koolis on saanud ta palju kiita oma mõlema keele sõnavara üle, aga see ei ole minu teene - ta lihtsalt loeb palju. Nii eesti kui ka soome keeles. Lisaks algas tal koolis esimeses klassis inglise keel ja nüüd neljandas saksa keel. Ei tundu probleeme valmistavat.
Pikk jutt, vabandust. Ma tean, et tundub, et nii lihtne ju kui a'la soome keel on lähedal eesti keelele ja kui eesti nii lähedal jne. Tegelikult see ei ole päris ikka see. Pigem on raskem kui keeled on nii lähestikku. Vanavanematega suhtlemine aitab küll jah palju kaasa, sest vanaema muid keeli ei räägi ning seega on laps fakti ees, et tuleb eesti keeles hakkama saada. Tahtsin lihtsalt seekord oma lugu jagada kakskeelsusest.
Mulle tundub, et see on üsna universaalne kõigil mitmekeelsetel lastel, et mingil hetkel väiksemana tahavad nad ainult kohalikus keeles rääkida, sest kuulevad seda rohkem, aga kui ise alla ei anna, tuleb see teine keel ikkagi veidi hiljem ilusti kaasa jälle. Mul on siin eestlastest sõbrad, kelle viieaastane räägib samamoodi vabalt mõlemas keeles ja väga äge on, kuidas lapsed nii märkamatult keeli vahetavad. Aga siit ma ühtegi sellist peret ei teagi, kus ainult üks vanematest eestlane oleks ja lapsed ikkagi võrdselt mõlemas keeles räägiks, nendel lastel kipub ikkagi kohalik keel paratamatult domineerima.
Kustuta