Eelmise teema all läks nii tuliseks aruteluks, et kommentaaridele vastamine muutus juba täiskohaga tööks. Tõmban otsad kokku, pannes siia mõned mõtted, mis teie tagasisidet lugedes tekkisid:
Oluline on defineerida
See on hea tähelepanek ja teil on täiesti õigus. Ma oleksin pidanud alustuseks defineerima, mida feminismi all üldse silmas pean. Mina pidasin silmas seda radikaalset neljandat lainet, mis tegeleb otsapidi juba meeste vihkamise ja alavääristamisega. Loomulikult olen selle poolt, et naistel on õigus saada haridust, kontrollida oma keha, otsustada, mida selga panna ja nii edasi - aga nende asjadega ei ole meie ühiskonnas juba ammu probleemi.
Mu postituse SISU oli hoopis muus ja seda ei pannud keegi isegi tähele! Sisu oli selles, et asjadest võiks rääkida tasakaalustatult, mitte suuri loosungeid loopides, mis poole tõest mainimata jätavad. Sellistest loosungitest pole ka midagi kasu, sest mehi (ja paljusid naisi) on taoliste argumentidega võimatu diskussiooni kaasata. Ilma diskussioonita pole aga ka tulemust.
Arvamus vs faktid
See, et mehed ja naised on erinevad, pole minu isiklik arvamus, vaid teadus on tõestanud, et naisi ja mehi huvitavad erinevad asjad, nad on tugevad erinevatel aladel, nad töötavad erineval määral. See, et palgalõhe on olemas, on samuti fakt. See, et palgalõhet põhjustab muu kui lihtlabane naistevastane vandenõu, on samuti fakt. Teaduslikult tõestatud. Teate, kes tõestas? NAISED! Ülikoolis on 70% naisi ja psühholoogia valdkond, mille alla enamik kõnealuseid uuringuid kuulub, koosneb peaaegu ainult naistest.
Võimalik, et uuemad lugejad ei tea, aga mul on (naine ikkagi!) psühholoogias magistrikraad. Minu peamiseks huvialaks ja uurimisvaldkonnaks oli aga hoopis koduvägivald, mis on selline teema, kus mehed naistele liiga teevad - nii et palun ärge kividega surnuks loopige. Ma päris pime siiski pole.
Kui minna isiklikuks...
Ma loen kommentaare alati suure huviga ja püüan kaasa mõelda ka siis kui need minu arvamusest erinevad. Eelmise teema all (ja ka privaatses vestluses) läksid mõned inimesed väga isiklikuks. Lühidalt kokku võttes soovitati üleüldse oma suu kinni hoida "kuna sina pole seda kogenud", "sina oma priviligeeritud seisuses", "sina oma elevandiluust tornis", "mina ei saa lubada kodus istumist nagu sina, mina pean tööl käima", "kui sa võid, aga ei pea lastega kodus olema, on seegi feminism".
Muideks - mina ei jäänud esimese lapsega neljaks aastaseks koduseks sellepärast, et ma "sain", vaid sellepärast, et mu lapsel on erivajadus. Ma jagan oma kogemust kunagi blogis, aga praegu pole selleks veel valmis. Lasteaias käis ta kuni eelmise sügiseni ainult KAKS päeva nädalas ja ülejäänud viis pidin suures osas üksi hakkama saama, kuna Matt rabas mitmekordse koormusega tööd teha ja vanavanemaid lähedalt võtta ei ole. Lasteaiakohta on siin väga raske saada ja meil vedas, et need kaks päevagi olemas olid. Lapse ja tema erivajaduse kõrvalt läbisin aastase kursuse (medical administrative assistant) ja juba õppimise kõrvalt töötasin kodust ning teen seda siiamaani. Küll, jah, ainult osalise ajaga, sest inimvõimetel on paraku piirid.
Sel sügisel sai Oscar kolmanda päeva juurde ja veidi enne väikevenna sündi ka neljanda. Nii et nüüd on lihtsam küll. Vanemapuhkust (see kestab Kanadas aasta aega ja annab 55% endisest sissetulekust) ma seekord ei võtnud, olen beebi kõrvalt kogu aeg edasi töötanud. Matt rabab samuti endiselt kolmel kohal ja teda ei näe me mõnikord mitu päeva järjest.
Nii palju siis "priviligeeritud seisusest" ja kodus olemisest lihtsalt sellepärast, et "saan".
Mis üldse on privileeg?
Ma olen kümme aastat aktiivselt bloginud, aga isegi nendest asjadest, mida ma siin kajastanud olen, pole enamikel lugejatel aimugi. Käsi püsti, kes on TERVE blogi läbi lugenud? Novot siis. Veel vähem on teil aimu nendest asjadest, millest ma bloginud ei ole.
Mul on nii töö- kui eraelus väga raskeid aegu olnud - kellel poleks! Aga jah, üldiselt olen see tüüp, kes peale mõningast ägamist lihtsalt edasi liigub, selle asemel, et lõputult kurtma jääda. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et just kõige sitematest kogemustest olen kõige rohkem õppinud ja lõppkokkuvõttes on just need mind paremasse kohta aidanud.
Ja nüüd, kus võiks aegamisi hakata rabelemise tulemusel teenitud vilju nautima, on mul laps, kelle pärast südant valutada. Ma annaks kõik, et temaga - nende mõlemaga - kõik hästi oleks, aga Oscari eripäras ei ole keegi süüdi, seda ei saanud kuidagi ette ennustada ja seda ei saa ka ära võtta. Ma ei saa peale olukorraga leppimise mitte midagi teha!
Nii et kui su kõige suurem probleem on see, et keegi teine saab väiksema panuse eest suuremat palka, siis see on olukord, kust on pääsetee siiski olemas. Elu paraku ONGI ebaõiglane - kui sind ei taba üks hoop, siis tabab teine ja puhtalt ei pääse meist keegi. Aga kusagil on alati veel hullem. Näiteks Ukrainas. Sellega võrreldes pole meist kellelgi päris probleeme.
NB! Seekord ma kommentaariumis kaasa ei räägi.
(okei, juba läks käest ära, aga teeme siis nii, et räägin nii vähe kui võimalik - eriti feminismiteemadel)
Kokkuvõtteks hästi lihtsalt: oma püksid on oma tagumikule ALATI kõige lähemal.
VastaKustutaMa vist olen kogu blogi läbi lugenud, st postitused aga mitte kommentaarid.
VastaKustutaKõigil on nõks erinev vaatenurk (ka siis kui proovid teise sussidesse astuda...valet mõõtu kingadest ei hakka rääkimagi), meil kõigil on oma taust, seega on selge, et ükskõik kui puust ja punaseks kirjutada, saame ikka erinevalt aru.
Oscari probleeme (st mingit eriti suurt erinevust) pole siiani tajunud aga eks meil kõigil ole aegu, mil ei pruugi märgata, sest omagi jamad üle pea.
Ja see Ukraina asi tekitab hetkel tõesti stressi, ma endal näen unehäirete pealt, kuidas omadega psses olen ning tänu koroonale ei saa teha, mida olukorra parandamiseks võiks.
Aga kas see on Kanadas tavapärasne, et mitmel kohal rabatakse või mõjutavad eesti geenid?
Matt on lihtsalt nii suur oma ala fanatt ja lisaks töönarkomaan, sellepärast rababki. Teiseks sellepärast, et finantsiliselt on niimoodi mõistlik, et kohe karjääri alguses kõige suurem pingutus teha, sest raha teadagi tekitab raha. Näiteks meie maja on kuue aastaga kaks korda kallimaks muutunud. Omal ajal tundus ulmeliselt suur väljaminek, aga kui siis poleks ostnud, poleks praegu mingit lootustki. Palgad sellise hooga ei kasva nagu kinnisvara.
KustutaAga siis tuleb ju laenusid maksta ka ja arstiteaduskond on Kanadas tasuline, nii et igal alustaval arstil on üle 100tuh õppelaenu. Ja siis on tal veel see loogika, et kui midagi juhtuma peaks ja ta ei saa enam töötada, siis oleks pekkis. Parem end kohe alguses pinnale ujuda ja siis rahulikumalt võtma hakata.
Ma pean nüüd ilmselt vabandama, sest mul polnud üldse plaanis sind solvata.
VastaKustutaTegelikult kommenteerin selleks, et öelda. ma mõistan sind. Ja nõustun, sellega on kohutavalt raske harjuda. Kirjutad midagi. Lihtsalt- tuli selline mõte. Ja siis ilmuvad inimesed, kes juhivad tähelepanu selle ja teisele faktile. Ma ju ei kirjuta magistritööd!! Ma avaldan arvamust.
Olen korda seitse mõelnud, ei kirjutagi enam. Olen korda seitse mõelnud, krt, keeran kommentaarid kinni. Viimase taolise juhtumi järel panin oma blogi päisesse lausa statemendi. See on minu blogi. Kirjutan mida tahan. See ongi kallutatud ja ebaobjektiivne.
Ehk siis, ära võta südamesse ja tegelikult ei peaks sa ka end õigustama, vabandama, selgitama vmt. Kirjalik kommunikatsioon ongi selline, et me räägime/kirjutame liiga sageli teisneteisest mööda. Me teamegi kirjutajast ainult pisikest külge. Me ei teagi seda, kas on kirjutatud muigega või ülitõsiselt.
Me/ma armastame sind sellisena nagu sa oled. Ja kui me ka mingi teema peale, mis meid käima tõmbab, kohe reageerime, siis mitte selleks, et haiget teha.
Saadan ilusat Eesti päikest teisele poole maaakera! :)
Ah, ei ära muretse, ma ei saa öelda, et ma solvunud oleks. Pigem tahtsin sellepärast uuesti sõna võtta, et mitmed inimesed korduvalt kirjutasid, et ohh, mis sul viga jne. Ma lausa mõtlesin, et mida ma siis blogis üldse jaganud olen? Kas ma olen sellise mulje suutnud jätta, et mul on kõik super lihtne või kust see üldse tuleb? Aga ma vist väga üksikasjaliselt iga keerulist asja oma elust polegi jaganud tõesti. Samas, kes jagab? Ma kirjutan nendest asjadest, millest endal on huvitav kirjutada.
KustutaLihtsalt üllatusin, et suur hulk inimesi kirjutas, justkui teaks minu kohta palju, samal ajal mitme asjaga mööda pannes. Huvitav kogemus oli :D
Ma olen alles uus lugeja. Alates tänasest. Ja issssssver, kus ma ohhetasin ja ahhetasin, kui ma lugesin eelmise postituse kommentaare. See, kuidas sulle puid alla anti, on totaalselt ebaõiglane! Mitte küll Indigoaalase poolt, aga mujalt.
KustutaFeminism on nii laetud teema. Minu jaoks on see samuti tegelikult võrdõiguslikkuse sünonüüm, aga elades päris maailmas ma näen, kuidas see on omandanud ka palju teisi värvinguid, millest ma alati aru ei saa. Minagi ei arva, et naised on kuidagi võrdsemad kui mehed. Minagi ei arva, et õige feminist on karvaste jalgadega ja higi järgi haisev ja furoori täis. Ma arvan, et naine võib enda eest hoolitseda ja kutsuda end sellegipoolest feministiks. Nagu võib seda teha ka mees. Enda eest hoolitseda, pidades ennast feministiks ja mitte poolhomoks või metroseksuaaliks. Naine võib olla edukas ja teenida mehest rohkem. Ja võib ka minna vastupidi. Elu erinevates etappides võib see ka vabalt ümber pöörduda. Tähtis on, et leiduks paarilised, kes suudaks sellega vastastikku leppida.
Tööelus olen tunnetanud küll, et mehed kohati justkui eeldaks suuremat tasu lihtsalt sellepärast, et nad on sellega harjunud. Tasemega ei ole nagu suurt midagi pistmist. Ja jah, loomulikult üritab tööandja võita nii palju kui võimalik, kohati seetõttu naisi eelistades, sest neile peab justkui vähem maksma. Aga olen ka nõus, et see on seis, kuhu naised (tahtmatult) on end ise seadnud. Olgu põhjuseks üleüldine või väga otsene surve. Jääb loota, et aja möödudes surve väheneb ja kõik, kes seda väärivad, saavad rikkaks ja õnnelikuks. Aga suure tõenäosusega see kõik nii lihtne pole.
Et me probleemist kõva häälega räägime, toob juba kindlasti muutuse. Naised peavad õppima end rohkem väärtustama, aga mitte sellepärast, et nad on naised, vaid sellepärast, et neil on teadmised, kogemused ja oskused, mis panevad nad meeskolleegiga võrdsele (või kõrgemale) pulgale. Eks ta ole, et noorena oskame seda vähem, aga mida vanemaks, seda targemaks :)
Tere tulemast lugema! :)
KustutaIssand, nii naljakas, kuidas inimesed loevad nii erinevaid asju välja. Ma saingi nt aru, et mõtled juatvseda ekstreemset feminismi.
VastaKustutaSee muidugi on ka minu isiksuses kinni, aga ma pole kunagi nt mõelnud, et sul veab, saad kodus istuda. AGA, ma olen KOGU blogi läbi lugenud (ei saa enne uut blogi lugeda, kui pole kõike läbi lugenud, muidu nagu jääb infost puudu, minu kiiks) ja ma küll olen aru saanud, et sa oled töötanud lapse ja nüüd laste kõrvalt ja minu meelest oled üldse jube töökas inimene. See siis selle kohta, et kas oled lihtsalt kodune olnud.
Lisaks ei saa ma sellest aru, miks inimesed arvavad, et kui blogid killukesi oma elust, siis see ongi KÕIK, mis su elus toimub. Ma arvan, et isegi Mallukas jätab asju rääkimata. See ongi loogiline ju, et inimene ei jaga oma elust kõike.
Ma nt sain lapse ja seda teavad ainult need inimesed, kes mu elus päriselt on. Ükski FBs olev sõber, kes enam lähiringis ei ole ei tea seda. Ja ma ei kavatsegi seda kõigile kuulutada. Sellepärast ma vist ei eeldagi, et kõik inimesed, kes oma elu jagavad, teevad seda täielikult, sest ise ka seda nii ei tee.
Mina sain tollest kommentaarist nii aru, et "tänu feminismile võib naine ise valida, kas tahab lapsega kodune olla või tööl käia".
KustutaNõukaajal käisid mu meelest kõik naised tööl, USA's lähevad siiamaani kohe pärast lapse saamist tööle tagasi (või hiljemalt nelja kuu pärast). Et kas me olime omal ajal omadega ees või taga siis?
KustutaPoliitikud on valdavas enamuses mehed ja emapalga on järelikult meile toonud mehed. Kuidas see jälle feminismi teene on? :D
Aiiiiii, lubasin endale, et ei võta enam feminismi teemal sõna. Rents, ära ahvatle siin! Mul pole ju tahtejõudu üldse, näpud hakkavad kohe sügelema.
Poliitik on klienditeenindaja, müüb seda, mida ostetakse. Aga ostjatest on Eestis rohkem kui 50% ju naised. 🙃
KustutaTõsi! Aga poliitik on ka kõikides muudes riikides klienditeenindaja. Sellist emapalka nagu Eestis pole aga (vist?) kuskil mujal maailmas.
KustutaEmapalk sobis hästi ka mõnele hoopis mittefeministlikule valijagrupile - nt nendele, kes muretsevad pidevalt, et miks eesti naised küll ei sünnita kogu aeg.
KustutaEmapalk ongi minu meelest mittefeministlikele valijatele, sest see sünnitab olukorra, kus üks vanem, enamasti ema jääb lapsega koju ja ei saa teha samal ajal karjääri.
KustutaMul nt on mees mitu korda pakkunud, et kui ma tahan, ta võib koju jääda, seega ma võiksin valida karjääri, aga ma ei suuda oma beebit koju jätta ja tööle minna. See ongi minu valik nagu Anu ka välja tõi eelmises postituses, et naised valivad selle enamasti, et koju jääda.
ja milline kisa käis siis, kui kõne alla tuli ka isapuhkus!
KustutaTere,
VastaKustutamina olen su blogi lugenud juba selle tekkimise ajast.
Väga kurb kuulda,et Oscariga pole kõik 100% hästi, poleks osanud aimatagi. Selle kõrval ongi kõik muud mured ju tühised. Oma töökoha probleeme ikkagi on võimalik ise juhtida ja muuta, lapse tervist mingitel juhtudel mitte.
Kirjuta ikka edasi!
M
Ma olen algusest peale Su blogi lugenud, st et kui kunagi aastaid tagasi selle avastasin, siis metoodiliselt lugesin tagantjärele algusest peale.
VastaKustutaMe oleme absoluutselt erinevad inimesed ja ma olen üle kümne aaasta vanem ka, seega ma otseselt paralleele ei otsi, aga olen alati Sind pidanud asjalikuks ja eluterveks inimeseks. Välja arvatud mõni üksik pingeolukorras tehtud postitus on kõik olnud mõnus lugemine.
Kui keegi tahab lugemise järel tüli kiskuda, no kes saab teda keelata. Aga sellest ei maksa ka väga hoolida, sest eks see näitab palju ikka ründajate endi kohta.
Aitäh Sulle, et blogid! Ainult see ja Maarja Yano blogi ongi, mida ma alati huviga jälgin - teil mõlemal on heal tasemel kirjutised. Soovin ilusat elu!
Ei ela Eestis ja olen tähele pannud et Eestis on üleüldiselt laialt levinud halvakspanu
VastaKustutanö. kodus " istuvate" naiste vastu. Et kindlalt põhiharidusega, pole päeva elus töötanud
jäetakse kindlasti kohe maha mehe poolt, jne. Tuleb kindlasti kultuurilistest erinevustest, aga läänes tihti ei rabele naine nina veriseks väikeste laste kõrvalt.
See on nii tundlik teema paljudele et ette teades ei hakka seda sipelgapesa ärritama.
Ma olen ka kõik postitused läbi lugenud. Alustasin Kanada algusest ja kui tol ajal värskemate postitusteni jõudsin, läksin täiesti algusesse ja lugesin ka selle osa ära.
VastaKustutaMa ei ole ka kunagi pidanud teab mis privileegiks olla kodune ema. Ka täiskohaga ema olemine on kurnav, kuigi mul endal seda kogemust ei ole. Jah, võib-olla on oma aega vabam planeerida, aga samas iseenda finantse mitte omada on ju ka vastik tunne. Kõigel on plussid ja miinused. Olla sisuliselt täiskohaga ema ja veel osakoormusega töötada on ju veel keerulisem, kujutan ka ette, et eriti erivajadusega lapse kõrvalt.
Loodan, et sul ja Mattil on Oscari osas nii palju tuge, kui seda vajate! Jõudu ja jaksu!
Kanadas on varad automaatselt ühised, selleks ei pea isegi abielus olema. Ja kui naine on kodune lastega, mis ilmselgelt aitab mehe karjääri toetada, siis lahkumineku korral maksab mees lisaks poolte varade loovutamisele naisele elu lõpuni elatist kindla % oma sissetulekutest. Meist kumbki ei leidnud, et see aus oleks ja näiteks tegime abieluvaralepingu, mis sätestab, et kõik on pooleks, aga elatist keegi kellelegi maksma ei pea.
KustutaKusjuures ma ise mõtlen sama, et kui kunagi pulmad peaks tulema, siis pigem teeks abieluvaralepingu. Tundub kuidagi ausam ja loogilisem.
KustutaNonii, Anu kommentaari peale otsustasin, et räägin kah kaasa omaenda elevandiluust tornist. (Jälgisin ka eelmise postituse kommentaariumi.)
KustutaMinu arvamus on, et teemal tööl käiv naine (sissetulekut teeniv) versus kodune naine (ei teeni igakuist sissetulekut) on tänaseks kaldutud ühest äärmusest teise. Kui näiteks 50ndatel oli normiks, et naine on kodune, siis täna on normiks, et naine käib palgatööl. Ja normist kõrvalekaldujad seatakse pahatihti häbiposti, neil peab väga hea “vabandus” võtta olema, et tööl mitekäimist õigustada. Ning sõna “kodune” kasutatakse pahatihti tähenduses “mitte midagi tegev, laisk”. Ning nagu eelpool kommenteerijagi, olen ka mina märganud, et kodustele naistele osaks saav halvakspanu Eestis suurem kui näiteks USAs. Teate, mis pank näiteks minu kui mittetöötava Ühendriikide elaniku pangadokumentidele mu elukutsena kirja pani? “Homemaker”. St. pank väärtustab seda, et ma kodusel rindel raban, ei pea mind muiduleivasööjaks.
Minu meelest on iga perekonna siseasi, kuidas nad oma elu-olu korraldavad ja majanduslikku külge organiseerivad. (Ei hakka siinkohal rääkima üksikemadest ega vaesuse piiril elavatest peredest). Mina ise olen üks neist “kodustest” nn. keskklassi naistest, ja mul pole isegi mitte lastekasvatamise vabandust kusagilt võtta :) Asi on lihtsalt selles, et mu elukaaslane teenib piisavalt, et meid kahte üleval pidada, mistap oleme üheskoos võtnud vastu meid mõlemaid rahuldava otsuse, et tema käib tööl, mina tegelen koduste asjadega. Asja juriidilise poolega on enam-vähem nagu Anul, lisaks on mul omaenda säästud varasemast elust ning väike sissetulek hobitegevusest. Aga isegi kui mul neid poleks, ei arva ma, et mul omaenda sissetulekut omamata “vastik” tunne oleks, või ma end kuidagi õigustama peaks. (For the record: oma eelmise suhte ajal olin hea hulk aastaid mina peres see, kes ainsana leiva lauale tõi.)
Anu, mul on kahju kuulda, et su pere igapäevaelu lapse erivajadustega seotud on. Sina ja Matt olete head ja tugevad inimesed, Oscaril on suur õnn selliseid vanemaid omada!
Siin mängib kindlasti rolli see, et Eestis on lihtsalt väga ebaturvaline ilma omaenda sissetulekuta ja kodune olla, kui suhtega peaks halvasti minema. Siis oledki, kaks kätt taskus.
KustutaJaa, Eestis on selles mõttes väga keeruline. Nii tüüpiline on, et suhtes olleks maksab naine söögi-riided ja mees kodulaenu-autoliisingu. Lahku minnes on siis naine seisus, kus on musta auku maksnud, see raha on lihtsalt ära tarbitud. Aga mehel on kodu ja auto.
KustutaKanadas on lisaks sellele, et varad automaatselt pooleks lähevad, ka mitmeid lapsi kaitsvaid seaduseid, nt teine vanem ei tohi lastest kolida kaugemale kui mingi kindel distants (äkki oli 60km?), sest ei ole aus lapsi pidevalt reisima panna, et oma vanemaga kohtuda. Lastetoetust makstakse vastavalt sellele, kelle sissetulek on suurem. Saan kohe värske näite tuua:
Meie sõbrad läksid mõned kuud tagasi lahku ja jagavad lapsi täpselt 50/50. Aga mees peab naisele lastetoetust maksma, sest mehe sissetulek on suurem. Naise tunnitasu tegelikult ei ole madalam kui mehel, aga naine töötab ainult 3 päeva nädalas, neil oli lihtsalt selline kokkulepe. Naine tegi natuke rohkem kodutöid ja käis veidi vähem tööl. Kuupalk seega väiksem. Aga nüüd see kodutööde boonus on mehe jaoks ju läinud - need peab ta ise ära tegema. Ja naist peab toetama lastetoetusega edasi, sest naine töötab endiselt ainult 3 päeva nädalas. Tegelikult on ju ebaõiglane? Aga laste elustiil ja võimalused ei tohi muutuda lihtsalt sellepärast, et vanemad nüüd lahus on.
Eesti loogika ütleks, et sorri, aga sa ei saa enam lubada endale osalise ajaga töötamist, sest ka sinu kohus emana on oma lapsi toetada. Nende puhul on asi selles mõttes veelgi ebaõiglane, et naine lihtsalt leidis uue mehe ja jättis oma pere maha, tegelikult ei ole isegi seda kokkulepitud poolt aega lastega olnud, ta pole ka teab, mis emalik tüüp. Aga tema eks peab talle lastetoetust sellegipoolest maksma.
Ma kommenteerin peaaegu mitte kunagi, aga praegu kommenteerin. Mulle väga meeldib Anu blogi. Sellepärast, et Anu oskab end suurepäraselt väljendada ja ei lahmi, vaid arutleb argumenteeritult ja lugupidavalt. Kohe näha, et inimene on psühholoogia taustaga. Kui mõnes postituses ka läheb kommentaarium tuliseks, siis üldine toon on ikkagi mõnusalt tsiviliseeritud, mida paraku ei saa mitte kõikide blogide kohta öelda. Aga seda aitab sellisena hoida ka Anu ise oma vastustega.
VastaKustutaKui Toomas Hendrik Ilves kirjeldas Eestit metsmaasikana, siis mina kirjeldaksin samuti Anu blogi. Ja kuigi ma saan aru, et blogijatele ilmselt meeldiks suur lugejaskond, on mul hea meel, et see blogi on pisut nagu eksklusiivne klubi, kus koos valdavalt mõistlikud inimesed.
Nii et Anu, kirjuta jälle! :)
See klubi on nii kena ja eksklusiivne siin ainult tänu sellele, et mul nii normaalsed lugejad on!
KustutaTänu tulisele arvamusavalduste tulvale eelmise postituse all, avastasin su blogi. Ja olen vaimustuses, selle feminismi kohta käiva jutu oleksin võinud ise kirjutada, kui nii hästi oskaksin teemat arendada. Sinu kannatlikkus niisugustele kommenteerijatele vastamisega, (mis sul viga rääkida oma elevandiluust tornis), oli samuti imetlusväärne.
VastaKustutaMu tütar rabab kõvasti tööd teha pärast laste saamist ja teenib rohkem kui tema mees, aga olgem ausad, ka sellel mudelil on oma varjuküljed.
Tahaks lisada, et nõukaajal oli meil feminismi niiet vähe polnud. Naised töötasid, erinevalt kapitalistlikest maadest, kus nad valdavalt kodused olid ja laste kasvatamisega tegelesid, nad võisid olla nii traktoristid kui kosmonaudid, aga oli see siis hea aeg?
Olen ka ise feminismi üle arutledes põrkunud sellega, et üksikemal on raske võistelda meeskolleegidega. Ta ei saa olla hilisõhtuni tööl, nagu mehed, sest peab lapse lasteaiast ära tooma, kuna keegi teine seda ei tee, tihti on lapsed haiged jne. Aga tegelikult sel juhul pole küsimus ju feminismis, vaid selles, et laste isa ei aita tal koormat vedada. Ja see on hoopis teine teema.
Ja asi on selles ka, et paljud naised saavad lapsi väga noores eas, kus pole veel haridust, töökogemust, isiklikku kodu jne. Ja siis ongi raske seda kõike laste kõrvalt ehitada, eriti kui mees nelja tuule poole peaks kaduma ja naise lastega üksi jätab. Samas bioloogiliselt oleks kõige õigem aeg lapsi saada siis kui fertiilne iga algab ehk teismelisena! Siis on kõige lihtsam rasestuda ja kõige väiksem tõenäosus väärarenguteks, lisaks taastub noor keha oluliselt kiiremini.
KustutaKui laste isa ei aita emal koormat vedada, siis see on feminismi teema küll.
KustutaKa mina olen juba aastaid su blogi lugenud, kuid ei ole kunagi arvanudki, et sind seetõttu kuidagi läbi ja lõhki tunneksin. Minu kommentaar elevandiluutorni kohta ei olnud mõeldud halvustamisena nagu sul oleks alati kõik hästi vaid sinu kasutatud kerglase tooni kohta (mis kahtlemata tuleb teatud privilegeeritusest, see on lihtsalt fakt, mitte isiklik torge). Pole vajadust hakata end õigustama, kõigil võib fassaadi taga olla mida iganes ja kellelgi pole kohustust kõike jagada. Aga ka täiesti tsiviliseeritud läänemaailmas leidub piisavalt kitsaskohti, kus näiliselt naised saavad vabalt valida, kuid tegelikkuses põrkutakse ikkagi erinevatel põhjustel vastu klaaslage. Kui ei ole isiklikku kogemust, on sellest rääkimine sellises üldistavas kontekstis et "aga meil Kanadas" lihtsalt natuke tone deaf. Toetan täiesti sinu vabadust oma blogis arvamust avaldada, kuid sellega kaasneb muidugi ka lugejate vabadus selle kohta oma arvamust avaldada.
VastaKustutaMa ei olegi keelanud lugejatel arvamust avaldada :)
KustutaSamuti ei ole ju üksik isiklik kogemus aluseks rääkida üldistavas kontekstis. Mõttekoht :)
KustutaMina olen Anu blogi põhjalikult läbi lugenud algusest peale ja teatud postitusi isegi korduvalt, sest lihtsalt nii hea lugemine! Ääretult meeldivja soe inimene ning kui soovi/jaksu/tahtmist peategelasel on siis loodan ka eelseisvatel aastatel lugedes kaasa elada! Minupoolne toetus on igatepidi olemas, seega you go girl! :) Mul on endal ka Kanadasse (Torontosse) kolimine ees lähiaastatel (mees on Kanada eestlane nagu Matt ja kogu ta pere on seal) ja ausalt öeldes annab see blogi mulle julgust millegipärast.
VastaKustutaMinule ka väga-väga meeldib Anu blogi. Ja feminismi postitus oleks just kui mu enda kirjutatud. Aplaus!
VastaKustutaMina ka suur Anu blogi lugeja. Mina suhtun nii, et kui ma kellegile ei meeldi ega ma siis ennast vägisi sundima ka ei hakka. Sama on töökollektiivis. Ikka on keegi, kes teistele ei meeldi. Aga mina ennast teiste arvamusest segada ei lase. Iga inimene on omaette olev nähtus. Ja pealegi igaüks meist on eriline.Ära pane tähele neid negatiivseid kommentaare. Sest kui neile sa ei meeldi, ärgu siis tulgu siia vestlusesse negatiivsust tooma. Kui inimene ennast ei armasta siis ta muutubki halvaks. Siis ei sa teised ka teda armastada. Minu arust oled sa tore ja väga hea kirjutamise võimega. Sinu blogi on nagu järjejutt.Mina ise tunnen ära kui mõni inimene on ebameeldiv, hoian siis ikka distantsi ja lihtsalt noogutn tema jutu peale. Pea püsti Anu. Sinu blogi külastavad ka toredad inimesed, mina sinu isklikke asju ei tea ega hakkagi surkima. See on sinu blogi ja sinu valik mida soovid avaldada ja mida mitte. Positiivsust su mõtetesse.
VastaKustutaMa vist magasin mingi draama maha või tulid need postitused mu readerisse vales järjekorras. Kas sa ähvardasid blogimist lõpetada? Palun ei :)
VastaKustutaOskari asi tuli aga täieliku üllatusena. Olen ka vaid arvanud, et olete valinud temaga rohkem kodus olemise, sest teil oli võimalik ja see on ju hea asi. Teisalt jälle mind üllatab alati, kuidas teades, et me kõik jagame endast vaid valitud osasid, mõnda asja poleks osanud isegi kahtlustada. Olen ka ise kokku puutunud erivajadusega lastega ja imetlen nende vanemaid, kel tihti kanda palju suurem koorem. Mina vist ei jaksaks olla nii positiivne kui sina tundud olevat.
Võrdlemise osas aga olen nõus, et võrdlema peaks võrreldavat võimalikult vähe üldistades.
Hahaa, ei ähvardanud blogimist lõpetada. Lihtsalt tahtsin öelda, et minu jaoks on imelik, et nii suur hulk inimesi mu eelmise postituse sisusse ei süvenenud ning hakkasid vastuseks hoopis isiklikul tasandil ründama.
KustutaMitte, et see muidugi suur üllatus oleks ja kui mul piisavalt paksu nahka poleks, siis ma tokiga herilasepesa torkima ei hakkaks. Nii et igal juhul on kõik hästi :)
Ma ei taha mitte kedagi solvata ja ma peale selle postituse lugemist ei taha põhimõtte pärast kommentaare lugeda, sest seal läheb asi alati käest ära. Aga viimasel ajal on inimestel vaimselt nii raske ja siis elatakse ennast igas võimalikus kommentaariumis välja. See lause on ju olnud aasta sadu " eestlase parim söök on teine eestlane".
VastaKustutaSulle aga jõudu ja jaksu laste, töö ja blogiga.
Ei olnud ju mingit pasarahet, inimesed lihtsalt üritasid natuke liiga suurt üldistust õgvendada ja selgitada, et palgalõhe ja teatud ametitesse meeste ebaõiglane eelistamine on päriselt ka olemas. Ja et "naine peab ise enda eest seisma" ei aita sugugi alati.
VastaKustutaMis puutub sellesse, et lapsi kasvatavad peamiselt naised ja järelikult on naised süüdi, kui lapsed valesti kasvavad, siis noh... Kahjuks on piisavalt isasid, kes kas ei kasvata oma lapsi ise ka siis, kui nad on kas töötud või osaajaga hõivatud ja teiseks - meestepoolne surve teatud kasvatusmeetoditele võib olla kaudne. Nt eemalviibiv isa annab lapsele sõnumi, et see on normaalne, kui isa perest eemal viibib ja ema kohal on. Et nii peabki. Aga teise ja halvema variandina võib see isa, kes last ei kasvata, esitada kogu perele nii ebaõiglaseid nõudmisi, et jääb mulje, et meestele peabki rohkem lubatud olema.
Ma tean, mida tähendab erivajadusega lapse kasvatamine ja sinna juurde kogu ühiskonnaga võitlemine, ainult et mina tegin seda üksi, sest lapse Isa oli selline, kes tuli töölt koju, viskas mustad sokid nurka ja läks välja lõbutsema, sest: "Miks mina pean kodus istuma sellepärast, et sina ei saa väljas käia?". Ja pere eelarve püsis minu rahakoti peal, sest selle mehe raha kulus peamiselt ta enda peale. Ja see lugu pole midagi haruldast, selliseid lugusid on Eestis palju.
Ja miks ma maailmaga sõdisin? Sest nii mitmedki arvasid, et lapse erivajadus on kuidagi minu süü ja igal juhul ainult minu vastutada. Ehk siis jälle kivi ema kapsaaeda.
Muide, mõlemad mu lapsed on poisid, nii et teistpidise diskrimineerimisega olen ma nende kaudu ka kokku puutunud. Aga mis puutub sellesse, et mehed põhjustavad rohkem raskeid liiklusõnnetusi - minu meelest tuleb see otse sellest, et mehed kipuvad rohkem kiirust ületama ja möödasõite tegema, mitte sellest, et neid on maanteedel rohkem.
Need asjad, millest ma kirjutasin, on statistika ja teadusuuringute abil leitud tulemused, mitte minu isiklik arvamus.
KustutaTäpselt samamoodi nagu on tõestatud, et maakera on ümmargune ja seda ei muuda fakt, et on inimesi, kellele tundub, et see on lapik ja keegi teab kedagi, kes lausa ääre pealt alla on kukkunud. Maakera on sellele vaatamata ümmargune. Äärmuslik näide, ma tean. Aga radikaalne feminism läheb paraku seda teed, et väidetakse, et "mina näen, et maa läheb sirgelt ja järelikult siis lähebki".
Uurimistööde tulemused ja statistika on täiesti avalik info ja igaühel on võimalus teha oma uuring ning saadud tulemused ära kaitsta.
Muide, ma täiendasin eelmist postitust hiljem kahe asjaga:
Kustuta- kirjutasin palgalõhe asja natuke pikemalt lahti, sest sain kommentaare lugedes aru, et enamik inimesi ei tea, kuidas seda arvutatakse ja mis palgalõhe kujunemises rolli mängib.
- lisasin lõigu selle kohta, mis osas meestel halvemini läheb kui naistel - jällegi, mitte minu ARVAMUS, vaid tõestatud faktid.
Ja minu ARVAMUS, pluss elukogemus on hoopis midagi muud, jääme siis selle juurde.
Kustuta