Ma polegi veel rääkinud, kuidas ma poolteist kuud järjest Oscarit iga päev ujumiskursusele vedasin. Kursus pidi kestma kaks nädalat, aga kui kõik tunnid läbitud, selgus, et ta ei saa järgmisele tasemele edasi, kuna ei pane veel nägu vabalt vette. Kõike muud teeb.
Ärritusin, sest kamoon! See on esimene tase KÜMNEST! Mis mõttes ei saa edasi?
Aga Ossule endale väga meeldis ja panin ta uuesti kirja. Teisel korral teatas treener eelviimases tunnis, et järgmisele tasemele saab (kuuest osalenust!) üks. See, kes juba kursust alustades ujuda oskas. Teised peavad veel üht või teist harjutama, kuna esimese taseme lõpuks peab laps nii selili kui kõhuli oskama ujuda ühe meetri. Minu jaoks oli see üllatus, sest mida nad ülejäänud üheksal tasemel õpivad? Kujundujumist ja vigurhüppeid?
Oscar teeb kõike, mida esimesel tasemel vaja, aga nägu vette ei taha endiselt panna. Mina näiteks ka ei taha. Aga ujuda oskan. Ma tahaks, et ta suudaks end pinnal hoida ja oma lõbuks plädistada. Ma ei eeldagi, et ta viieaastaselt professionaalsel tasemel krooli vihuks.
Üks teine ema ütles, et tema vanem laps tegi esimest taset viis korda, enne kui järgmisele edasi sai. Aga halloo - ma olin selleks hetkeks juba kuu aega järjest iga päev Oscarit basseini vedanud ja ma ausalt öeldes ei oodanud, et sama tempo jõuludeni kestaks.
Lapse rõõmu nimel panin ta uuesti kirja. Ja kui viimased kaks korda jäi veel käia ning väike lootuskiir hakkas tekkima, et võib edasi saada... põles bassein maha.
Okei, liialdan. Katusevahetamise käigus läks midagi põlema ja basseiniruum sai nii tugeva suitsu- ja veekahjustuse, et uuesti avavad nad alles järgmisel suvel.
Kuus nädalat igapäevast ujumist, aga oleme endiselt nullis tagasi. Nüüd on ainus võimalus linnabasseini minna, aga seal on lõputu ootejärjekord ja eks näis, mil jala ukse vahele saame.
.jpeg)
Ossu joonistusest tahtsin ka rääkida. Ta oli oma kunstiteose köögiletile jätnud ja kui selle hiljem leidsin, tõmbus selg higiseks. Mõtlesin, et püha müristus, miks mu laps poodud inimesi joonistab? Äkki ma pean ta psühholoogi juurde viima? Läksin küsima, et hei, mis siin pildi peal on?
Oscar ütles, et: "Elementaarne, Watson...". Okei, ei öelnud nii, aga pilk ütles, "...siin on köögisaar ja toolid ja lambid ripuvad köögisaare kohal". Vaatasin uuesti ja... tõesti. Ma vist pean ise psühholoogi juurde aja kirja panema.
Mida teie näete? Lampe või pooduid?
Lõpetasin just kaks väga eriilmelist raamatut. Esiteks prints Harry üllitis "Varumees". Ma olen alati arvanud, et Harry on muhe peoloom, aga nüüd leian, et ta on sita iseloomuga ja kibestunud tüüp. Terve raamat koosneb non-stop hädaldamisest! Kogu aeg tehakse liiga, kõigil teistel on midagi rohkemat, uhkemat, paremat. Katkematu ving.
Kogu oma perekonna hekseldab läbi, viskab sisse nii palju musta pesu kui vähegi annab. Jube nadi ikka kui inimesel üldse mitte mingit väärikust ei ole.
Palju oli valetamist ja manipulatsiooni, ajakirjanduses on praeguseks juba nii palju ümber lükatud, et raske on üldse midagi uskuda, mis Kuningliku Kannataja suust kostub.
Williami pulma raames rääkis oma külmakahjustusega peenisest rohkem kui pulmast. Sai kaks rida pulma teemal öeldud ja oli jälle oma viineri juures tagasi.
Ja teate, kui inimene ikka nii hirmsasti privaatsust tahab, nagu nad provva Meghaniga pidevalt väidavad, siis oleks nad ju võinud siia Vancouveri saarele jäädagi, kuhu nad pandeemia alguses talvituma lendasid. Kuulsustest rääkides elab meil siin näiteks Pamela Anderson, ajab ise igapäevaasju ja keegi ei tülita. Paparatsosid pole ammugi.
Aga jah, ta ei anna vasakule ja paremale intervjuusid, ei tee kuueosalist Netflixi dokumentaali oma perekonna sitaga ülevalamiseks, ei avalda raamatut jne. Lihtsalt elab ja on. Nagu normaalne inimene.
-
Ja sinna otsa juhtusin lugema mehest, kellele elu just parimaid kaarte kätte ei jaganud ja kes 17-aastaselt eluks ajaks vangi pandi ("The Master Plan: My Journey from Life in Prison to a Life of Purpose" Chris Wilson). Vangis otsustas, et kõik - ma ei sure siin. Ja võttis end käsile. Muljetavaldav teekond, mida ei ole võimalik paari lausega kokku võtta. Kui natuke lõppu reeta (noh, pealkirjast tuleb see tegelikult juba välja), anti talle 20 aastat hiljem armu ja lasti tingimustega vabadusse.
Edasi kirjeldab ta väga hästi seda, kui raske on endise vangina üldse kuskile jõuda, aga tahtejõud viis sihile. Ta õppis ja töötas ja surus end sentimeeter haaval edasi, on nüüdseks mitme eduka ettevõtte omanik, on käinud Valges Majas presidendi vastuvõtul, omandas hea hariduse ja räägib vabalt kolme võõrkeelt. Ja mis peamine - on paljude inimeste poolt austatud ja igati väärikas ühiskonna liige.
Harry'l oleks siit üht-teist õppida...
Pam kuueosalist sarja ei teinud, aga alles täitsa hiljuti ilmus temast film Netflixis :D
VastaKustutahttps://www.imdb.com/title/tt18376122/
Pole vaadanud, aga kuuldavast jätab endast seal ka super normaalse ja toreda mulje.
Olen näinud ja soovitan vaadata. Ma olin temaga kokku puutunud inimestelt kuulnud, et ta on väga rahulik ja viisakas inimene, dokumentaali vaadates avastasin, et ta on väga intelligentne, mis ei ole ju üldse see, millena ajakirjandus teda eluaeg reklaaminud on. Ta on avalikkuse ees vabatahtlikult rumala bimbo imagot hoidnud, olles tegelikult midagi palju enamat. Harry puhul on vastupidi - rumalus hakkas alles siis välja paistma kui ta ise ennast pidevalt reklaamima hakkas.
KustutaMa ei suutnud seda raamatut lugeda kahekümnendast lehest edasi - samadel põhjustel, mis Sa tõid. Vaimne tervis on oluline, aga sellega peaks tegelema professionaalidega mitte läbi ajakirjanduse. Ei hakka rohkem kommenteerima isegi, pole mõtet end närvi ajada. :)
VastaKustutaVaimse tervisega on tal tõesti kehvasti. Ja kuigi, jah, ta kaotas ema, aga mida kaugemale ma raamatut lugesin, seda rohkem hakkasin kahtlustama, et ta poleks paremini välja kukkunud ka siis kui ta poleks ema kaotanud. Ema sobib lihtsalt kõigele vabanduseks praegu. Sellepärast mulle meeldiski see teine raamat nii väga, et autor ei toonud oma vajakajäämisi kordagi vabanduseks, vaid lihtsalt töötas selle kallal, et olla parem, et tõestada, et kehva mineviku kiuste on võimalik kuskile jõuda.
KustutaHuvitav, miks seda tehniliselt keerukat krooli lastele esimeseks valikuks õpetatakse? Eestis on samamoodi. Mu üks sõber on õppinud ujumistreeneriks ja tema ka aru ei saa - oluline on ju, et laps ära ei upuks, kui kogemata vette kukub vms ning selleks ei pea õige hingamisega krooli oskama, enamik täiskasvanuidki ei oska ju seda. Piisab näiteks koera ujumisest, seal ei pea pead vette panema üldse. Ujumistundides ujuma ei õppinud ei mina ega ka mu lapsed, kõik oleme kuidagi omaette (ja kindlasti valesti) selle vee peal püsimise oskuse omandanud, aga vähemalt ei upu päris ära. Mul said lapsed tunnistused kätte mõlemad peale kohustuslikku ujumiskursust, et oskavad, kuigi ei osanud ikka küll.
VastaKustutaArusaamatu jah. Nii väikestel ei ole vaja, et nad kuidagi tehniliselt õigesti ujuks ja teab mida kõike teha oskaks. Neil on vaja osata enda lõbuks ujuda ja hiljem, võib-olla veidi teismeiga võiks siis need tehnilised tasemed läbi teha ja kõike professionaalselt tegema õppida.
KustutaMa pean talle sellise eratreeneri leidma, kes lapse lihtsalt ujuma õpetaks. Võiks ju seda ise teha, aga mul on enamasti Oliver ka ja mõlemat korraga ma seal kantseldada ei jaksa. Mattil jällegi pole üldse aega.
Ujumise stiilide osas on krool tegelikult kõige lihtsam, eriti selili (lapsed tavaliselt selili saavad kõige kiiremini selgeks). Konnal (rinnuliujumine) on väga keeruline jalatöö, liblikas(delfiin) on väga keerulise käte tööga. Koer pole tegelikult mingi stiil (pigem stiilitu siplemine :)).
KustutaPea vee alla panemise julgemine võimaldab tegelikult kiiresti libiselt edasi liikuda ja tekib vees liugelmise oskuse tunne hästi lihtsalt. Liuglemisel on tegelikult nägu ainult vees. Järgmine tase on see, et osatakse vees välja hingata ja see võimaldab veel lihtsamini vees liikuda.
Ujumine on elupäästev ja äge oskus, seda võiks varakult osata, sest siis jääb lapsele oskused kergelt tegelikult külge.
Kõlab nagu, et on kehvad õpetajad sattunud, või on liiga palju lapsi ühes koos trennis.
See kõik kõlab loogiliselt ja selles mõttes olen nõus, et tõesti oleks ilmselt lihtsam kohe õigesti ja õiges järjekorras õppida, aga selle kõige jaoks on Oscari puhul ilmselt lihtsalt liiga vara. Ta on üsna ääre peal, et ujuma hakata, aga nägu ei pane ilmselt veel mitu aastat vette. Ta võikski selle aja valesti ujuda, vähemalt püsiks pinnal, aga valesti ujumiseks pole jällegi kursust (ilmselgelt, hahaa).
KustutaMa arvan, et grupi suuruses ei ole küsimus, ta käis erakursustel, kus basseiniruumis olidki ainult need 6 last, kes ühel kursusel käisid. Vaikne ja hea keskenduda. Kuuest mõni oli alati puudu ka. Ja tegelikult oli näha, et neist väikestest ei saanudki keegi edasi (neil kolmel korral, mil mina pealt nägin). See ainus edasipääseja, kes tegelikult juba nö valel viisil juba kursuse alguses ujuda oskas, oli võib-olla kuskil üheksane. Teised kõik Ossuga samas vanusegrupis, kuskil viie-kuuesed ja igaühel oli midagi, mis raskusi valmistas. Mõni ikka lausa kartis vett ja oli kõigega hädas, enamikul ikka see näo vette panemise jama.
Ma oleks tahtnud, et nad seda rohkem harjutaks, kus selili veepinnal hõljutakse. Nägin seda ahaa-momenti Oscari näos, kus ta esimest korda koges, et vesi tegelikult kannab!
Lääne olümpiaujumise stiilid on kõik kiire edasisaamise peal väljas, aga kui tahta, et laps õpiks vee peal püsima, siis ei ole need kõige mõttekamad (alustades sellest, et kui päriselt on ellujäämine kaalul, on vaja võimalikult ökonoomset ujumist, mitte kuhugi kaugele kiiresti jõuda).
Kustuta"Ja teate, kui inimene ikka nii hirmsasti privaatsust tahab, nagu nad provva Meghaniga pidevalt väidavad, siis oleks nad ju võinud siia Vancouveri saarele jäädagi, kuhu nad pandeemia alguses talvituma lendasid."
VastaKustutaOleksidki ju jäänud, kui paparatsod nende maja ümber tiirutama ja nende prügis sobrama ei oleks hakanud. Mitu kuud said täiesti normaalselt elatud kuni lekkis info nende seal olemise kohta ja läks jälle põrguks lahti.
See on vast kõige valesti mõistetum asi nende puhul. Nad ei taha sellist privaatsust, et neist enam üldse välja ei tehtaks. Privaatselt ei saa nad oma tööd teha, nad on ikkagi avaliku elu tegelased, kelle elatis sõltub nende avalikest ülesastumistest. Nad tahavad, et neist ei valetataks igasuguseid asju kokku ja et iga väiksemgi eraeluline asi kohe ajakirjandusse närimiseks ei lekiks. Sellisest privaatsusest on jutt. Kas sinu arvates on sellises soovis siis midagi naeruväärset?
Meedia tähelepanu tõmbas koheselt igast august välja mingid "kuninglikud eksperdid" ja "lähedalseisvad inimesed", kes levitasid igasuguseid jutte nende kohta kuni selleni välja, et nad ei teadnud enam, keda üldse saaks usaldada. Harry rääkis oma raamatus tema enda koolipõlves ajakirjanduses levinud juttudest, mis tegelikult tõele ei vastanud nt Etoni kunstiõpetaja süüdistused pettuse kohta, et Harry oma töid ise ei teinud. See süüdistus lükati kooli poolt ümber, kuid see ei takistanud ajakirjandusel Harryt petturiks ja põmmpeaks kutsumast. Ning kuningakoda ei lasknud tal isegi enda kaitseks midagi öelda. Sellised asjad jätkusidki hiljem. Kollasel ajakirjandusel ei ole ju vahet, kas on lugu on tõsi või mitte, peaasi, et saaks oma klikid kätte. Hilisemat paari rida vabandamist ei mäleta enam keegi, valedest alguse saanud mulje elab aga oma elu edasi. Netflixi dokumentaalis tuli väga selgelt välja, kuidas nad ei saanud enam mitte kedagi usaldada ja kuidas isegi Meghaniga varasemalt väga lähedane õetütar ei saanud temaga enam ühendust võtta. Sellise paranoiaga elamine on ju kohutav. Aga inimesed loevad ajakirjandust ja parastavad, et provva tahab privaatsust.
Harry raamatut ja kõigist neist ajakirjanduses ilmunud lugusid lugedes on lihtsalt hea võrrelda, kuidas kuningakojas käivad mängud edasi ikka samamoodi nagu nad alati on käinud. Kuidas käivad sobingud omavahel ja ajakirjandusega, et ühele või teisele poole mingit arvamust kallutada. Kuidas tekitada eelarvamusi läbi lausvalede, pooltõdede, mingile asjale valgust heites seda ainult sulle kasulikul viisil väänata. Keegi nende hulgast ega ka ajakirjandusest ei ole puhtad ning selles, milliseks Harry on kujunenud, on ilmselgelt oma osa mängida nii kuningliku perekonna liikmetel kui ajakirjandusel.
Minu meelest on kuningakoja "never complain, never explain" reegel väga vajalik. Raamatust paistis selgelt, et Harry oleks tahtnud sõjakalt iga asja ajakirjanduses klattimas käia ja see lihtsalt ei ole väärikas. Minule ta tööka ega intelligentse inimese muljet ei jätnud, pigem kahtlustan, et ta on koolidest ja sõjaväest pehmetel tingimustel läbi veetud, et tal oleks midagi "ette näidata". Arukas inimene ei pane ihualasti avalikus kohas pidu, ei kanna kuningliku koja liikmena "nalja pärast" natsikostüümi ja ei süüdista igas oma möödapanekus kõiki teisi. Arukas inimene ei praali ka sellega, mitu inimest ta sõjas tapnud on ega võrdle neid malenuppudega.
KustutaSiin Vancouveri saarel ei olnud neil mingit paparatsode pealetungi. Ise nad muidugi väidavad pidevalt, et neid tohutult taga aetakse, aga isegi Netflixi seriaali jaoks oli paparatsode pealetungi pilt laenatud hoopis Harry Potteri filmi esitluselt. Ei olnud neil endal kuskil sellist huvi ette näidata. Algusaastatel oli nende vastu küll huvi, kuna nad olid uus ja huvitav paar, aga praeguseks on nad rohkem klounistaatuses maailma silmis. Ja kui võrrelda Vancouveri saart ning Montecitot - kuulsuste ja paparatsode paradiisi, siis Vancouveri saare viga oligi nende jaoks see, et õige pea poleks enam kedagi huvitanud, et nad siin elavad. Aga nagu sa ütlesid, et taha nad tegelikult privaatsust.
Kuulsusega, paraku, käivad aga omad ahelad kaasas. Ei saa nii, et tahan kuulus olla ja mööda punast vaipa traavida, aga ei taha, et keegi väljaspool punast vaipa minust pilti teeks. Et tahan arvamusliider olla ja kliimakonverentsil sõrme viibutada, et hoidke planeeti, aga kohale lendan eralennukiga, hävitades selle ühe reisiga planeeti rohkem kui teised inimesed eluajal kokku.
Mis ajakirjanduses asjade klattimisse puutub, siis oma raamatus rääkis ta väga mahlakalt süütuse kaotamisest, kuidas "vanem kogenud naine" teda kui "tallipoissi" kohtles. Ja ei kiirustanud sugugi ajakirjandusse asju selgitama kui avalikkus üht temast 20 aastat vanemat kuulsat näitlejannat kahtlustas. Piinlik (Harryle), et tegelik "vanem naine" välja ilmus ja selgus, et tegemist oli tema toonase suvalise sõbraga, kellega tihtipeale ühes seltskonnas pidu pandi. Naine oli vahekorra ajal 19 ja Harry 17. Jajah, "vanem, kogenud naine"...
Ja selle, et Meghan "isikliku krediitkaardiga issile esimese klassi pileti ostis" lükkas näiteks lennufirma isiklikult ümber, öeldes, et neil polegi esimest klassi! Ma ausalt öeldes kahtlen, kas M üldse oma isaga kordagi suhtles Harryga tutvumisest saadik, sest isa ei läinud puht visuaalselt tema uue peene imagoga ilmselt kokku. Emaga ei ole ta kunagi lähedane olnud, ema veetis oma elust 8 aastat üldse vangis, nad ei saanudki lähedaseks saada - ma imestasin, et nii oluline fakt oli raamatut kirjutades sujuvalt välja jäetud, kui juba suuremaks perekonna tõekuulutamiseks läks.
Lõppkokkuvõttes muidugi polegi vahet. Harry on juba aastaid vaba inimene, võib teha, mida tahab ja paraku on need aastad näidanud, et see vabadus on tema maine avalikkuse ees täiesti ära rikkunud. Kes rikkus? Ise rikkus.
"Kes rikkus? Ise rikkus."
KustutaKui juba sina tema raamatut ajakirjandusest kannustatuna eelarvamusega lugesid, siis kas ikka rikkus päris ise või oli meedial ka selles oma roll?
Meediaga ei ole lihtne olnud ühelgi kuulsusel, aga väga vähestel õnnestub ise asju selgitades olukord ainult hullemaks teha.
KustutaSamamoodi võib küsida, et kes on Diana hukkumises süüdi? Kas paparatsod või fakt, et ta Diana autojuht oli purjus ja keegi ei kandnud turvavööd? Kas ta oleks hukkunud kui tal oleks olnud kaine juht, kes ei ületa kiirust ja kui tal oleks vöö peal olnud?
Mis mind kõige rohkem häirib, on see, et Harry peseb avalikkuse ees oma perekonna musta pesu teades, et perekond ei saa omalt poolt midagi vastu öelda. Ta võib ükskõik kuidas tõde kallutada. Samas on kõik need, kes ei kuulu kuninglikku perekonda (kasvõi see "vanem kogenud naine) oma vastulause öelnud ja sellest on näha, et Harry ja ta naine valetavad ja manipuleerivad kõvasti. Seepärast ehk ongi raske uskuda, et kõik, mis ta oma pere kohta on öelnud, sulatõsi oleks. Kas ta perekond on ideaalne ja ilmeksimatu - ei, kindlasti mitte, nagu ka ükski teine perekond ei ole. Aga lihtsalt palju väärikam oleks selg sirgu lüüa ja oma tulevik ise üles ehitada, mitte aastate kaupa lamiseda, kuidas kõik on nii ebaõiglane ja Williamil on ilusam mööbel. See on lapsik ja väiklane.
KustutaUjumisest: Ise käisin 2. Klassis Kalevi ujulas, treener viskas kõik ülepea vette nii need kes oskasid kui need kes ei osanud (mina) ujuda. Momendil muidugi ehmatas, aga absoluutselt kõik jäid vee peale, keegi ei saanud traumat, kodus hoopis uhkustasime, et saime sügavasse vette. Tänapäeval pandaks vist selliste õpetamismeetodite eest kinnimajja.
VastaKustutaPoole aastaga õppisin korralikult just selili kroolima, kõhuli krooli tehnikani ei jõudnudki, enne tüdinesin ja läksin teise trenni. Korralikult krooli ujuma õppisin alles laste kõrvalt.
Lapsed siin Torontos viisime suvel basseini kursustele, õppisid ära ja suve lõpuks ujusid stiilselt lõdvalt kiiremini kui mina. Ehk neid aitas asjaolu, et veehirmu polnud. Titest saati käisid rannas ja matkamas, lasime neid ikka päästevestidega (mitte rõngastega) sügavale ujuma.
Igaks juhuks lisan, ei ma ei arva, et selline ujumaõpetamine kõige õigem oleks, lihtsalt olid karmid ajad. Positiivne samas, et minu ajal olid 2. klassis ujumistunnid kohustuslikud kooliajast, keegi ei saanud kõrvale hiilida. Kanadas vabatahtlik, sõltub vanematest, mistõttu mitmed mu tütarde sõbrannad ei oska ka täiskasvanuna ujuda - kurb.
KustutaNäo vettepanemisega oli teema, lahendati nii, et hästi aegamisi pidid pead vee alla panema, algul lubati näppudega nina kinni hoida. Mul siiamaani kipub vesi ninna minema, mis ebameeldiv tunne, aga on olemas sihukesed ninanäpitsad, pannakse nina peale. Muidugi ujumisprille peab kandma, et silmad ei hakkaks kipitama.
KustutaKõige parem oleks, kui saaks regulaarselt vette. Aga meie peres on Matt veeloom ja mina väga pole, tal jällegi pole aega ja mina ei saa enamjaolt sellepärast last basseini viia, et mul on vaja teine laps siis kaasa vedada. Ja ujuda ei oska kumbki, nii et see pole variant. Mul oleks sellist "rendi-isa" vaja, kes last ujuma viiks :) Aga noh, igasugu perverte on liikvel, nii et see pole kah variant. Jääbki ainult kursus.
KustutaMeil kah kaasa pole veelembeline aga õnneks on ta asjaajamise peale käpp. Ehk tema helistas ja organiseeris ja mina siis vedasin lapsi trennidesse ja ujuma. Alguses ujumistundides polnud vahet, ega siis vanemad vette läinud aga hiljem käisin nendega koos aastaid pühapäeviti olümpia ujulas tasuta ajal - sain ise ujuda ja lastel jäi veeharjumus külge. Mu enda ujumisoskus kannataski eelkõige selle pärast, et peale teist klassi ei käinud kogu kooliaja ujumas, vaid suvel rannas vees.
KustutaMina olen meie peres see organiseerija ja ühtlasi ka kohalevedaja. Ja paistab, et pean ise hakkama regulaarselt basseinis ka käima, sest kuidas ta muidu ujuma õpiks.
KustutaEdu, ujumine in tegelt igati mõnus ja tore. Eriti äge lõunameres korallrahul kalade keskel rahulikult sulistada, aga selleks peab end vees mugavalt tundma et täiega nautida. Mul ja tütardel korralikud snorkeldamisvahendid, võtame alati enda omad kaasa.
KustutaLoodetavasti jõuame kunagi selleni, et kõik pereliikmed ujuda oskaks! Aga ilmselt mitte niipea :D
KustutaTwitteris jäi silma videolõik beebide ujuma õpetamisest🏊 https://twitter.com/ViralXfun/status/1720142279585693877?t=zsKNmUnWIXWhiv-X5XuqdQ&s=19
KustutaMu vanaisa ütles ühele sellisele vingujale: Ära ole nisuke kuradi äda! Kõige hullem, mis saabki juhtuda, on, kui satubki sihuke "eit-mees" olema. Muidugi, "varumehena" pole just lõbus, ma kujutan ette, kuid sihuke eidelik kiun ja hala ei tee ju asju paremaks. Ja kui sihuke peaks tõesti kuningaks saama, oijoo, seda koledust.
VastaKustutaMis näo vette panemisse puutub, siis mina ei saa enam nii duši allgi käia, et pea märjaks teen. Kohe matab hinge ja uppumise tunne tuleb. Ma olen kolm korda elus pidanud äärepealt ära uppuma, kaks korda väikese lapsena ja kolmas kord täiskasvanuna, ja see oli õudne. Lapsena ei saanudki ehk nii aru, aga vanemana ... :( Samas vesi mulle tohutult meeldib, merd ma igatsen ja jumaldan, aga vat jah, see uppumishirm, ja üle vöökoha vett kardan juba paaniliselt.
Duši all mulle väga meeldib käia, voolav soe vesi on jumalik. Aga muidu ma väga veeloom pole.
Kustuta"Mu vanaisa ütles ühele sellisele vingujale: Ära ole nisuke kuradi äda! Kõige hullem, mis saabki juhtuda, on, kui satubki sihuke "eit-mees" olema. Muidugi, "varumehena" pole just lõbus, ma kujutan ette, kuid sihuke eidelik kiun ja hala ei tee ju asju paremaks"
KustutaKas sa Anule tuleksid siis ütlema, et ära ole nisuke kuradi äda? Blogil on kahjuks juba pikemat aega koolikiusajalik vaib juures olnud. Varasemalt üks positiivsema mõttelaadiga blogisid on võib-olla eluraskuste tõttu sellise vinguva stiili omandanud, kuid lugejatest ei saa keegi täpselt öelda, kas Anu elu ja mõtlemine ka tegelikult selliseks on muutunud või on see lihtsalt mõnest hetkelisest madalseisust blogisse ilmunud nähtus. On jah ebameeldiv lugeda ja ilmselt sama tundsite te kõik Harry raamatut lugedes. Kas kannate nüüd Anu samamoodi maha?
WHAAAAT???
KustutaEsiteks, ma ei tea, millist blogi anonüümne kommentaator lugemas on käinud, igatahes ajab ta selle „koolikiusajaliku vaibiga“ veebipäeviku ja Anu bolgi segamini.
Teiseks, ma ei jõua iseennast ära kiita =), et lõpuks kätte võtsin ja omaenda blogi koolikiusajaliku vaibiga kommentaaridest puhtaks lõin (soovitan soojalt kõigile blogijatele). Pole tarvis lugemas ja kommenteerimas käia, kui blogija vaated ja väljaütlemised ärritavad.
p.s. Harry teemal pani Anu minu eest juba kõik kirja.
"Pole tarvis lugemas ja kommenteerimas käia, kui blogija vaated ja väljaütlemised ärritavad."
KustutaNaljanina. Kui ette teaks, et tulevad sellised üleolevad "provva" torked ja "eit-mehe" kommentaarid, siis ju ei käiks. Ei ärrita, vaid teevad lihtsalt murelikuks, et kas jälle on midagi halvasti.
Hm. Ma ei oska Anonüümne 23:03 vastuse peale muud kosta, kui et blogijatele veelkord sedasama sooja soovitust korrata, mis ülalpool kirja panin.
Kustutap.s. Anu, sa kustuta mu kommentaar(id) jumala julgesti ära, kui tunned, et ei taha minu ja Anoni mõttevahetust oma blogisaba risustamas näha =)
Tohoh, mis eluraskused mul siis nii väga on? :D
KustutaAga mis puutub sellesse, et "kas sa Anule tuleksid ütlema", siis ma tegelikult loodan, et inimesed ütlevad mulle oma ausa arvamuse nii blogisabas anonüümsena kui ka sõpruskonnas silmast silma. Mul ei ole sellega kunagi probleemi olnud. Mõnikord on sellest kasu ja mõni teine kord vaidlen võib-olla vastu, aga ausa tagasiside poolt olen ma küll alati olnud.
Anu kohta ei ole ma ütelnud ühtegi paha sõna ega ütle ka, ta meeldib mulle väga. Kuidas sa küll niiii valesti aru oled saanud? See "äda" käis ju Harry pihta.
VastaKustutaNoh, selle ausa ütlemise nimi on konstruktiivne kriitika ja seda saab teha täiesti viisakalt ja kenasti. Samas normaalne inimene tunneb ju ära, kui keegi alatasa ja vahetpidamata viriseb, ja nagu ma aru saan, siis Harry just sihuke viripott ongi. Eks paha siga leiab alati pori, ja mõni kohe ongi selline. Kui te nüüd arvate, et see lähisugulane, keda mu vanaisa noomis, ennast parandas, siis eksite rängalt. Olles üle 80 aasta vana, laseb ta endiselt samas vaimus, mitte midagi ei ole muutunud.
VastaKustutaPoint oli aga selles, et nagu ma aru sain (parandage mind, kui eksin), et see anonüümne arvas, et minu vanaisa näites, mille ma lihtsalt illustreerimiseks tõin, olin hoopis mina see, kes inimestele sedasi ütleb, ka võõrastele, ja sellelt pinnalt võttis mind rünnata. Jällegi - parandage mind, kui eksin, aga mulle tõesti jäi mulje, et anonüümse arvates olen mina, nurjatu, see koolikiusaja, kes vaese pisikese nurikoheldud printsikese kohta nii halvasti ütles. No tema inimõigus on muidugi viriseda, aga seda ei maininud esimesena mina, ma vaid võtsin kirjeldatu kokku. Et kui inimene nõmedalt käitub, siis ei tohi selle kohta üteldagi, et nõmedalt käitub, muidu oled kohe koolikiusaja, odsa vaene tupsununnukene küll, kuda nad kohtlevad sinu!
Eksid. Ma küsisin, kas oleksid valmis Anule samamoodi ütlema, sest ka tema kirjutatud lõik oli virisemine.
KustutaKui Anu lõik Harry kohta oleks kirjutatud samasugusena kellegi teise kohta, oleks see olnud sama õel. See ei olnud naljakas, see ei olnud nutikas iroonia, see ei olnud konstruktiivne kriitika. See oli õel naeruvääristamine, mida iga inimene oma isiklikus blogis võib loomulikult vabalt viljeleda. Ja kommentaatorid temaga siis kaasa noogutada või mitte.
Mind häiris Harry raamatu juures kõige rohkem pidev võrdlus vennaga, eesmärgiks näidata, kuidas venda rohkem “hoiti” ja Harry oli vaeslapse seisundis. Õnnetuseks pole päris maailmas mitte ükski neist võrdlustest pädev. No näiteks: “Willil oli pallllju suurem tuba kui mul, sest tema oli troonipärija! Ebaõiglus! Vaene mina!” Eem…. Mul oli ka pallllju väiksem tuba kui mu õel, aga ma ei pannud seda ausalt tähelegi. Super ju, et üldse oma tuba oli. Üldse kumas minu jaoks tervest raamatust läbi tohutult eluvõõras maailmataju ja jõhker privileegipimedus. Netflixis on brittide komöödiasari “the Windsors”. Pärast selle raamatu lugemist on palju naljakam vaadata - soovitan!
VastaKustutaInimene kirjutas oma lapsepõlvest sellisena nagu see sel hetkel talle tundus. Tema lapseajule oli neil hetkedel oluline, et tema venda eelistati ja ta tajus seda ebaõiglasena. Millist normaalset psühholoogilist arengut te sellisest keskkonnast ootate?
KustutaMind häiriski rohkem hoopis see, et oma elu kujunemishetkedel, kui Harryl kõige rohkem oma perekonna tuge ja mõistmist vaja oli, seisis ta alati vastamisi Firma ning mitte oma perekonnaga. Oluline oli see, kuidas Firma kõigile paistab, mitte üksikisikud selle sees. Milleks imestada, et inimene ei oska tavamaailmas ei istuda ega astuda, kui tal ei ole selle tavamaailmaga tegelikult mingit vahetut kokkupuudet ju olnudki? Keegi nende seast ei ole olnud normaalse toetava lapsepõlvega. Ning ka täiskasvanuna ei ole neil olnud vabadust oma elu ise juhtida sellisel määral kui tavainimestel. Paari aastaga ei tee olematuks vundamenti, mida laoti üle 30 aasta.
https://www.ppccfl.com/blog/10-signs-that-you-might-be-addicted-to-unhappiness-and-what-to-do-about-it/
KustutaKes raamatut on lugenud, võivad siin mingit sarnasust märgata, miks mõned inimesed näivad olevat suuremad vingatsid isegi siis, kui nende jutt neile endale täiesti neutraalsena võib tunduda.
Vat mulle ei tundu Anu jutt virisemisena. Kui aus olla, siis on ta üks positiivsemaid inimesi, keda ma tean. Eks eluraskusi ja kitsaskohti ja muidu probleeme tuleb ette kõigil, aga üks asi on neist lihtsalt rääkida, teine asi aga viriseda. Olen seda kõrvalt põhjalikult näinud, sellepärast arvan end pädevaks sel teemal sõna võtma. Ja jah, see lõputu kiun ja hala viskab lõpuks üle - viskas mu vanaisal ja on visanud ka mul. Kurat, ela, kas pagan sind võtaks, ära virise vahetpidamata iga asja kallal, eksole! Anu ei virise kuskilt otsast, vaid kirjeldab oma elus ettetulevaid asju ja niipalju kui mina aru saan, kas otsibki neile lahendusi või on parasjagu eneseirooniline. Teda nüüd Harryga võrrelda - kamoon!
VastaKustutaLõik Harry kohta oli ju katkematu ving, kuigi ka Harry kirjeldas vaid oma elus ettetulnud asju ja kuidas ta neile lahendust otsis. Mis topeltstandardid need nüüd siis on?
KustutaHarry raamatut ei saa võrrelda ka Chris Wilsoni raamatuga. Teine tonaalsus, teine eesmärk, üks oma teekonna alguses, teine selle lõpus. Sama hästi võiks ju võrrelda lasteaialast ja gümnasisti ning heita esimesele ette, et see viimasega samal vaimsel tasemel ei ole.
Chris Wilson on 46, Harry on 39. Kumb neist siis oma teekonna alguses ja kumb lõpus on? Harryl on alati olnud võimalus oma elu ise üles ehitada ja kuninglikest kohustustest kõrvale astuda. Chris Wilson oli kõige kõrgema rangusastmega vanglas, tal seda eelist polnud. Aga eks lõpuks aeg näitab, mida Harry oma elu ja vabadusega peale hakkab ja kuhu välja jõuab. Loodame parimat.
KustutaJa ma arvan, et raamatuid kui selliseid ei saagi omavahel võrrelda, need on tõesti väga erinevad raamatud. Aga minu mõte oli eelkõige selles, et üks mees leidis võimalusi (ja seda, olgem ausad, täiesti võimatuna tundunud olukordades) ja teine mees leiab nii minevikust kui olevikust ainult vabandusi.
Asi ei ole ju vanuses vaid sisemises arengus. Wilson saab oma elus teha kokkuvõtteid käidud teekonna kohta ja filosofeerida. Tema on jõudnud sellesse punkti, kus ta saab vaadata möödunule ka positiivselt hoolimata selle raskusest, sest ta saab aru, et raskest minevikust saab ka jõudu ammutada.
KustutaHarry selle asemel on hetkel kinni oma mineviku negatiivses lõksus. Ta näebki kõike mustana, sest ta ei ole veel jõudnud sinna punkti, kus sellest lahti lasta ja seda positiivselt oma elu paremaks tegemises ära kasutada. Tema on oma teekonna alguses ja ta ei pruugi tõesti kunagi jõuda samale tasemele kui Wilson. Eks järgmises raamatus näeb, kas ja kuidas asjad arenevad.
Minule ei jäänud muljet, et Harryl tegelikult üldse nii raske elu oleks olnud. Rohkem oli see küsimus, et kas klaas on pooltühi või pooltäis ja ta on vist see inimtüüp, kellel see alati pooltühi on, isegi kui elad lossis, sööd tippkokkade roogasid, saad maailmatasemel meditsiiniabi, käid kõige paremates koolides, reisid kuhu iganes ainult tahad, omad täiskasvanud inimesena pea piiramatut vaba aega, ei ole kunagi pidanud millegi olmelise üle muretsema. Kui ta peaks korraga hakkama 9-17 tööl käima ja ainult mõne nädala puhkust aastas saaks, kui ta peaks iseenda oskustega leiba lauale panema, kaoks tal hoobilt kõik praegused "mured" ära.
KustutaJah, see ongi nii - kes tahab, leiab võimalusi, kes ei taha, leiab ettekäändeid ja vabandusi.
VastaKustutaTäiesti nõus Anuga ja Caxiga,
VastaKustuta99.9% mehi terves maailmas on kindlasti kehvemas positsioonis ja eeldustega.