Meil on sellised päkapikud, kes vahti ei pea, käivad ainult öösel ja maiustusest ilma kunagi ei jäta. Ma ei kujuta ette, mida halba peaks üks viieaastane tegema, et teda päkapikukommist ilmajätmisega karistada???
Oscari koolis (sorri, aga ma pean korra jälle kiitma) tegid viiendad klassid sokikampaania. Ja nagu ikka, osaleb terve kool. Iganädalasel infolehel oli kirjas, et kel võimalik, palun saatke lapsega üks täiskasvanute suuruses kasutamata sokipaar (varjupaikadele jõulukingiks). Terve kool tõi siis sokke ja nad ületasid oma esialgse eesmärgi mitmekordselt. Nii tore mu meelest - vanematele ei ole suur kulu, aga kellelegi on abiks. Rääkimata sellest, et lapsed õpivad empaatiat ja teiste aitamist.
Infolehel oli see ka kirjas, et Social Studies raames (eesti keeles on see "ühiskonnaõpetus", aga siin tähendab natuke muud) ehib iga klass mõne teise klassiruumi ukse ära ja kui töö valmis, jätavad ukse kõrvale väikse kausitäie komme selle klassi kõikidele lastele. Aww.
Ma hakkan vist vaikselt aru saama, miks kanadalased nii viisakad ja toredad on. Maast madalast harjutatakse!
Muide! Mäletate, me siin arutasime teiega mõni kuu tagasi, et huvitav, kuidas siinne kool ikka toimib - kodutöid ei anta, hindeid ei panda, kas neist niimoodi ikka asja ka saab? Eestlased ju alati rõhutavad, et meil on küll sõjakord, aga see-eest oleme PISA testis kõrgel kohal! Ehk justkui tasubki palehigis rabada.
PISA testi 2023 aasta tulemused on teie ees - Eesti seitsmes, Kanada kaheksas. Seega jõuab tippu nii piitsa kui präänikuga. Maailmas on üle 200 riigi, nii et TOP 10 on igal juhul super saavutus.
Küsisin naabrinaise käest (tema laps on samas koolis aasta eespool), et kui paljud vanemad õpetajatele kingitusi teevad ja mis päeval see üle tuleks anda? Selgus, et peaaegu KÕIK vanemad teevad kingitusi (klassi peale mingit ühiskingitust ei ole nagu ma eelmise postituse kommentaarides juba mainisin). Viimase koolipäeva hommikul seisvat kõik lapsed kingikotikestega ukse taga. Viimasel päeval on neil muuhulgas ka pidžaamapäev ja pannkoogihommik (mingi restoran toitlustab), lõuna ajal vaadatakse jõulufilmi ja lastel lubatakse klassiga jagamiseks maiustusi kaasa võtta.
Teiseks sain teada, et kooli infoletis on "nipileht", kuhu iga õpetaja on kirjutanud mõne vihje, et mida ta kõige meelsamini kingituseks tahaks. Nt mis poe kinkekaarte, kas tumedat või heledat šokolaadi, punast või valget veini jne. Jällegi - geniaalne! Nii vanematele, kes liigselt nuputama ei pea, kui ka õpetajatele, kes saavad just seda, mis rõõmsaks teeb.
Päkapikuteemast veel nii palju, et kuna siin ei ole päkapikukommet, siis ei ole ka seda võimalust, et teised lapsed minu omadele ütleksid, et päkapikke pole olemas. Sest nad kõik teavad, et jõuluvana ja päkapikud ON olemas (tegelaskujudena). See, kas jõuluvana tegelikult ikka läbi korstna tuleb (isegi Oscar juba küsis, et kuidas ta mahub?) ja kas just jõuluvana pakke toob, on juba iseküsimus.
Kusjuures jõuluvana pakkidega on meil selline lugu, et hoiame küll jõulumaagiat, et "peame jõuluvanale ütlema, mida sa tahad" ja "äkki jõuluvana toob..." ja praegu veel Oscar usub sellesse, aga samas näeb ta ka seda, et kingipakkide hunnik vanemate garderoobi kõige kõrgemal riiulil on aja jooksul üha kasvanud ja paarile sõbrale oleme jõulukingitust koos valinud/pakkinud. Kapi otsas olevate pakkide kohta on ta muidugi ka küsinud, et kellele need on, aga vastasin, et see on saladus... ja hetkel talle selline selgitus sobis. Eelmisel aastal lausa ootasin, et ta küsib hiljem ikka täitsa otse, et oot, mis jõuluvana, need on ju samad pakid, mis kapi otsas olid, aga näe, ei küsinud. Rõõm kingituste üle varjutas kogu praktilise poole.
Seega arusaam, et jõuluvana on veits muinasjutuvärk, tuleb ilmselt aja jooksul iseenesest ja siis ei ole ka suurt pettumust. Täpselt seda ma tahangi! Et oleks natuke maagiline, aga samas pole keegi otseselt valetanud.
Meil on päkapikud teinud kahel korral sellise triki, et kommi asemel jätsid sussi sisse küüslaugu ja teisel korral sibula. Lapse imestus trepist alla tulles oli suur, et miks ta küll küüslaugu (järgmisel aastal oli sibul) jättis. Õnneks on meil vanem vend, kes kohe õele selgitas, et mis eile juhtus, küllap nad nägid. Asi oli kohe klaaritud ja selgus majas. Vend jagas oma kommi õega - draamat ei puhkenud. Järgmine aasta kui oli sussi sees sibul - ei olnud teemat, kohe sai aru, milles küsimus oli.
VastaKustutaKorra on jäänud ka suss tühjaks, sest põrandal oli hulk pisikesi legoklotse (mis kokkuleppe kohaselt pidid igal õhtul enne magama jäämist ilusti oma karpi jõudma), sest päkapikk murdis jalaluu ;) Päkapikk jättis kirja, et ta katkise jalaga ei jõudnud aknalauale ronida ja ta ei tea, kas karkudega oma tööd teha saab. Päkapikk avaldas lootust, et Jõuluvana leiab asenduspäkapiku.
Meil kasvas sellest pikk kirjavahetus Päkapikuga, talle sai isegi nimi pandud. Olen kirjavahetuse alles hoidnud :) Põnev sissevaade väikese inimese maailma ja asjadest arusaamisele. Südamlik, kuidas tal oli kurb meel, et päka jalaluu murdis ja igal õhtul oli tee puhas, et enam õnnetusi ei juhtuks ja päkale ka miniatuursed maiused ja ümbrikus kiri jäeti. See kestis pea 3 aastat, kuni 8nda eluaastani.
Väga äge, ei ole niisama nunnu päkapikk, kasvatuslik moment kaasas. Hiljem suurena igati tore lugemine.
KustutaÜks tuttav rääkis, et uus peika tõi talle küüslaugukimbu. Küüslaukudel olid pikad sabad taga ja hoidis neid siis niimoodi püsti, nagu oleks lilled (maamees ja ise kasvatas need küüslaugud). Ma sulaks sellise kingituse peale! Maamees poleks ilmselt päris minu tüüp, aga ma tahaks värsketest küüslaukudest "lillekimpu" saada. Ma armastan küüslauku!
KustutaPISA test ei kontrolli tegelikult teadmisi, nagu seda tehakse näiteks eksamil. Kontrollitakse info kasutamise oskust. Vastaja saab pidevalt kasutada abinuppu, kus on olemas vajalikud valemid ja muu abistav info. Peamine on osata ülesande teksti lugeda ja sellest aru saada. Testid on küll ajaliselt pikad, aga väga lihtsad ja loogilised.
VastaKustutaEhk kontrollib tegelikku arusaamist, analüüsioskust ja oma teadmiste rakendamise oskust. Mis ongi see, mis elus edasi viib. Mina käisin koolis veel sel ajal, mis nõuti peamiselt faktiteadmisi ja sellist asjade ellu rakendamist, nagu Oscar juba null-klassis teeb, üldse ei olnud.
KustutaAnna andeks, aga miks Sa pidevalt vihjad, et Eesti koolis on "piits"ja tuupimine ja et ei tehta koostööd jne. Eestis, nagu ilmselt ka Kanadas on palju erinevaid koole ja õpetajaid. Mul on selline tunne, et peaksin hakkama oma blogis Eesti koolist kirjutama, et asjad tasakaalu saada ja seda eksiarvamust muuta :) mu enda tuttavad kirjutavad parooli all.Aga võib jälgida nt Ritsiku või Reeda blogi või instas õpetaja Katrinit..
VastaKustutaIlusat kaunist jõuluaega!
Mina räägingi ju ainult enda kogemusest. Ja ma loeks väga hea meelega, kuidas teistel on, ükskõik, mis riigis seejuures. Kanadas on ka kindlasti koole ja õpetajaid, mille/kellega vanemad rahul ei ole. Mina meie omaga siiani vähemalt olen väga rahul. Samas ei ole mul enda kooliajast (jah, juba aastakümneid tagasi muidugi) suurt midagi head meenutada ja Eestis mitmed sõbrannad praegu kurdavad, et lastel on meeletu tamp taga, õpetajad on ranged ja läbipõlenud, lastele antakse väga palju kodus õppida jne. Sellega võrreldes ei ole aastakümnete jooksul küll mitte midagi muutunud. Kindlasti on koole, kus asjad on paremad ja minu meelest olekski väga äge kui keegi kirjutaks! Miks mitte kiita kui kuskil miski hästi on!
KustutaRitsikut ma loen, aga tema kirjutab õpetaja vaatevinklist, see on natuke teistmoodi. Sest ta ongi väga armas ja pehme inimene, ma olen kindel, et ta on väga armastatud õpetaja. Mul oli ka kunagi üks selline õpetaja. Mu oma sõbranna on erakoolis õpetaja ja ta on super äge inimene ja samuti kindlasti laste poolt väga armastatud. Ja mõnes koolis on selliseid palju (erakoolis ilmselt näiteks ongi), mõnesse on eriti vähe jagunud. Sellepärast ongi igaühe koolikogemus erinev.
Ja inimeste eelistused on samuti erinevad. Näiteks kui ma mõned kuud tagasi blogisin, et ei saa aru, miks Eestis sellest nii suur probleem tehakse, kui mõni vanem oma lapse alles kella kümnest lasteaeda tahab viia ja siis olid 95% kommenteerijatest minu vastaspoolel ja leidsid, et kohusetunnet peabki kasvatama juba väikelapseeas, peabki olema range ja nõudma jne. Ehk inimeste ootused on kah erinevad. Minule väga sobib siinne prääniku-süsteem, ma vaatan ümbritsevate inimeste pealt, et see paistab toimivat. Kanadalased on üle maailma kuulsad selle poolest, et nad on väga viisakad ja sõbralikud, lisaks ei paista õpitulemused pehmema süsteemi all kannatavat, Kanada on PISA testi tipus ja lisaks sellele maaima kõige kõrgharitum riik. Mida iganes nad siin selle saavutamiseks teevad, see paistab toimivat! Minu enda jaoks on see kõik uus (et hindeid ei panda, kodutöid ei anta jne), sellepärast jagangi teistega ka. Ise loeksin meelsasti teiste kogemustest teistest koolidest! Nii et hakka aga blogima!!!
Toredaid pühi!
Minu laps käib Eestis väga toredas koolis, kus ei panda hindeid, ei jäeta koduseid täid (aasta-aastalt natuke hakatakse jätma), kus kaunistatakse ka klassiuksi ja tehakse heateguvprojekte jne jne. Tegemist küll erakooliga, aga võrreldes muu maailmaga on õppemaks talutav. Kooli nimi on Avatud kool. Mis mulle Eesti süsteemi juures meeldib, on see, et kool algab 7aastasena, mitte varem.
KustutaSeda on tore kuulda, loodetavasti jõuavad riigikoolid ka varsti erakoolide tasemele.
KustutaMis kooli alguse vanusesse puutub, siis Eestis peavad 7-aastased vist juba lugeda oskama, lasteaed tegutseb ju sisuliselt koolina viimastel aastatel. Sellest on mingis minu postituse kommentaarides pikalt juttu, et kuidas ei tohi lasteaeda hiljem minna kui ette nähtud, sest õppetöö algab hommikul kindlal kellaajal. Kool algab igal pool maailmas sisuliselt samal ajal, lihtsalt nimetused on erinevad.
Näiteks Kanadas on lasteaed ikka lihtsalt lasteaed. Lähed kohale, mis kell tahad, mängitakse sõpradega, käiakse õues. Midagi nad kunstitööde tegemise käigus õpivad, aga see on rohkem möödaminnes, et tähti tunneks jne. Kui nad viiesena null-klassi lähevad, on see sisuliselt Eesti lasteaed, kus küll mängitakse palju, aga mingi kindel osa on õppetööl. Esimeses klassis läheb enam-vähem samamoodi edasi. Algklasside klassiruumid, nii palju kui mina neid näinud olen, näevad välja rohkem nagu meie mõistes lasteaed, samas kui Eestis istuvad 7-aastased peaaegu kõikides koolides siiski ainult laua taga.
Igaks juhuks mainin, et see ei ole võrdlus, et kus parem, kus halvem. Ma räägin oma kogemusest, et inimesed teaks, kuidas mujal midagi tehakse. Ma ise arvasin siia kolides nagu enamik eestlasi, et appikene, nad lähevad siin juba 5-aastaselt KOOLI. Kujutasin ette, et rühivad kohale suur raske kott seljas ja istuvad ilusti sirge seljaga laua taga. Tegelikult on lihtsalt nimetused erinevad (ja ma ei tea, kust see "kool" üldse tuleb, sest siin nimetatakse null-klassi ainult Kindergarteniks ja "kooliks" hakatakse seda nimetama alles esimesest klassist).
Mul oma õde õppis usa süsteemis eri riikides ja enamvähem olen kursis. Eestis mulle meeldib, et ei ole kohustuslik lasteaias käia, saab ikka suht lõdvalt võtta seda asja kuni 7aastaseni (kui on võimalik endal). Ja lasteaed üldse ei ole sisuliselt kool, minu kogemusel, isegi mitte viimane aasta. Mingeid harjutusi teevad, aga mitte kuigi intensiivselt. Ma ei tea, vist peab oskama lugeda, aga samas esimeses klassis hakatakse seda ikka otsast harjutama uuesti. Ja mu arust lapsed üldielt selleks vanuseks nagunii juba oskavad enamvähem lugeda. Eestis käivad lapsed lasteaia viimasel aastal enamasti ka eelkoolis, üks või kaks korda nädalas mõni tund kuskil kooli juures või eraasutuses.
KustutaAaa ja mis mulle väga Avatud koolis veel meeldib, et alates 4ndast klassist on iga reede iseseisva õppe päev ehk õppetöö tuleb ise endal juhiste järgi teha. Õpetab päriselt elus hakkama saama ja enesejuhtimise oskusi jne jne. Soovi korral võib ka koolis seda päeva veeta, aga õpe siiski iseseisev.
Iseseisva õppe päev on nii hea mõte. Mulle endale oleks see õpilasena omal ajal väga meeldinud.
KustutaKahju, et sa Eesti koolist nii halvasti arvad. Aga mille pealt see arvamus on kujunenud? Enda mineviku, sugulaste laste või mille põhjal? Väga palju on koolis muutunud. Ja heategevust tehakse Eestis ka - minu lapse klass tegi kasside varjupaigale kinke. Samas koolis suuremad kogusid raha ühe tõsise tervisemurega kaasõpilase jaoks. See heategevus on ka Eesti koolides väga levinud. Samuti ei panda algklassides paljudes koolides Eestis numbrilisi hindeid ja ei anta kodutöid. Meie koolis ka vaheajaks õppimist ei anta põhikoolis reeglina.
VastaKustutaEnda mineviku ja omaealiste Eestis elavate sõprade praeguse kogemuse pealt. Muidugi on ka asju aja jooksul paremuse poole muutunud, aga muutused võtavad teadagi kaua aega. Nagu ma eelmises kommentaaris kirjutasin, siis ma väga hea meelega loeksingi, kuidas teistel on, alati võite ju kommentaaridesse jätta, kel blogi pole.
KustutaSu viimane lause, et vaheajaks "reeglina" ei anta õppimist, tuletas mulle meelde mu enda kooliaja, kus samuti ei tohtinud vaheajaks õppida jätta, aga õpetajad kasutasid seda tehnikat, et "see kõik peab teil juba eelnevalt olema omandatud, see polegi õppimine, nii et teeme tunnikontrolli". Minul endal oli küll koolis käimisest palju stressi. Mu lapsel jällegi vähemalt esialgu üldse ei ole ja ma ei näe seda ka tulemas. Ma ise oleks sellise pehmema lähenemise abil palju enam motiveeritud olnud ja rohkem pingutanud. Mind pole piitsa-süsteem kunagi innustanud. Sellepärast mul ongi hea meel, et minu lapsed siinses koolis käivad ja see on täiesti okei, et paljudele eestlastele Eesti kool paremini istub. Mitte ainult koolid pole erinevad, vaid ka inimeste eelistused.
Heategevuse osas meeldis mulle just see kogu kooli kaasatus, mida nad alati rakendavad. Et mitte ainult "viiendikud koguvad sokke", vaid "viiendikud koguvad sokke ja terve kool aitab neil seda teha". Neil on imetlusväärselt palju projekte, kus on alati terve kool kaasatud. Ja palju projekte, kus suuremad ja väiksemad pannakse millegi kallal koos töötama. Minu endises koolis oli väga tugev "meie versus nemad" mentaliteet ja mulle väga meeldib, et mu lapse koolis väga tugevalt "meie"-le rõhutakse.
Olen Kanadas sündinud, Eesti juurtega. Pakun välja et kõik pered küll ei uppu kinkide merre jõuludel. Mõni rohkem, mõni vähem, oleneb vägagi perest, rahakotist, väärtustest. Ka koolid on erinevad. Minu lastel oli õpetajatele kingi tegemine vabam. Algklassides mõni kinkis jõulutäht, või pakk kohvi, aga polnud survet et peab. Advendi ajal õpetajad korraldasid ühel lõuna tunnil 'pot-luck' lastevanematele! Need kes said osalesid, enamasti need kes olid kuidagi kaasa aitanud vabatahtlikult saabusid kohale. Gümnaasiumis ei olnud kinkide tegemine kombeks üldse. Ilusat advendi aega!
VastaKustutaMa väga tahaks mitte uppuda kinkidesse, aga nagu eelmises teemas ja selle kommentaarides ütlesin, on seda hetkel üsna keeruline saavutada. Matti pere ja sõpradega pean ma siiski nende reeglite järgi mängima, sest mina olen sissetulija. Laste õpetajatele tahan ma ise midagi teha, see ei ole surve (ja nagu ma kuulsin, teevad peaaegu kõik lapsevanemad, seega pole ma mingi erand). Ja nagu ma juba mainisin, siis lastele ei teegi ma kinke, kuna nemad saavad omakorda samuti uksest ja aknast (kuigi sel aastal tegin, sest sõbranna pere tuleb ja nende lapsele oli midagi vaja ja sama idee sobis minu lastele ka, nii et tuligi x3).
KustutaHäid pühi!
Tore lugeda, et lastele ei õpetata päkapikkude nuhkimist ja halvaks lapseks olemisega ähvardamist. Minul tekitaski see juba lapsepõlves vastumeelsust ja trotsi. Aga jõulumaagia on siiski alles ja jõulud üldse lemmikpüha. Suuresti vist tänu Mauri Kunnase raamatutele Jõuluvanast ja tema päkapikkudest, mis olid nii armsad ja südantsoojendavad. Need on ka inglise keeles saadaval.
VastaKustutaKa mina mäletan koolipõlvest (lõpetasin keskkooli ligi 25 aastat tagasi) ainult seda, et pidi kuivalt fakte tuupima. Arutelu ega oma arvamuse kujundamist või väljendamist ei olnud üldse ning sellega olen pidanud hiljem ise palju vaeva nägema. Loodan, et nüüdseks on tõesti asjad oluliselt muutunud.
Minu meelest peavad ka päkapikud ja jõulud ainult positiivsega seostuma. Ja kooliga on mul sama kogemus!
KustutaPigem tuupigu lapsed koolis korrutustabelit ja muid fakte kui ideoloogilist ajupesu a la Kanada moodi, millest näiteks J.Peterson oma podcastides on korduvalt rääkinud ja haridustegelastega vestelnud, kui survestatud on riigikoolid Kanadas vasakpoolse progressiivse ideoloogia poolt. Vanematel pole suuresti aimugi, mida võsukestele koolis "õpetatakse".
VastaKustutaMa arvan, et see pole päris nii mustvalge, et Eestis ainult tuubitakse ja Kanadas ainult ajupesu. Mõlemal riigil omad plussid-miinused ja piirkonniti-kooliti ilmselt erinev ka riigisiseselt. Sellel vasakpoolsel progressiivsel ideoloogial hoiame me vanematena väga valvsalt silma peal ja vajadusel sekkume. Meie koolis pole siiani erilisi ohumärke olnud, seal on suuremaid tuttavaid lapsi ees, siiani on kõik okei. Ja päris tõsi see pole, et vanematel pole aimugi, mida koolis õpetatakse, see oleneb ikka perekonnast ka. Paljudel vanematel on väga kiire elu, mõnel ei ole ka sügavat huvi, aga mina olen see vanem, kes on oma laste tegemistega nii tihedalt seotud, et neile kärbseid pähe ajada ilma, et see välja tuleks, väga ei anna.
KustutaJa sellest olen ma juba varem rääkinud, et minu jaoks ei ole valikut, et kas ma tahan oma lapsed Eestis või Kanadas üles kasvatada. Minu lapsed ja nende isa on kanadalased, meie elu lihtsalt on siin ja tuleb sellest nii palju plusse võtta kui võimalik. Sellepärast ma olengi nii rõõmus, et kool on vähemalt esialgu väga rõõmsaks ja heaks kogemuseks osutunud ning jagan seda rõõmu ka lugejatega.
Kes kauem on lugenud, teavad, et ma jagan muresid ka väga avameelselt, nii et kui miski hapuks läheb, küll te ka sellest kohe kuulete!
Mitte et ma siin pooli valiks või miskit, ja kooliteema ei ole ammugi minu ampluaa. Kuid tahan öelda, et mulle väga meeldib, kuidas sa, Anu, ühtepuhku oma uue kodumaa positiivseid külgi välja tood. Kohtab ju sedagi, et Eestist emigreerunu idealiseerib Eestit, parasjagu elukohariigiks olevat ühtepuhku maha tehes. Siis tekib küll küsimus, et miks sa ometi elad sünnimaast eemal.
VastaKustutaMis nüüd võrdlemisse puutub, siis minu isiklik kogemus ütleb, et (Eestis elavad) eestlased on tihtipeale samamoodi võrdlemise peal väljas, aga see käib vastupidi – negatiivse näitena tuuakse Ameerikat, ja seda suurel hulgal elualadel. Eks inimsugu olegi vist võrdlema loodud. :)
Väga nõus. Ma üldse ei talu tühja virisemist. Mind pani Eesti elu virisema, kolisin Kanadasse ja siin mulle sobib. Hiljuti rääkisin ühe Uberi juhiga, kes kolis siia 30+ aastat tagasi ühest väga vaesest Aafrika riigist ja mulle nii väga meeldis, kuidas ta kiitis oma uut kodumaad! Ütles, et tema sünnimaa on väga korrupteerunud, iga asja saamiseks peab vasakule ja paremale altkäemaksu maksma. Kanadas on nii hea lihtne - lihtsalt täidad vajaliku vormi ja hakkad oma äri ajama. Kiitis, et elu on hea, pere on armas, tundus üleüldse selline väga positiivne ja tore inimene. Samal ajal satun aegajalt kanadalastega rääkima ja küll on see paha ja too paha - ma alati küsin, et kus siis parem on ja miks sinna ei lähe? Siis tuleb välja, et ega polegi väga paremaid kohti, aga viriseda ikka tahaks.
KustutaMa sageli mõtlen, et alati on kasuks mingist kehvemast kohast tulla, muidu ei oska pooltki hinnata seda, mis sul on. Nii et jah, mulle meeldib ja mina kiidan. Kui peaks miski närvidele käima, siis eks ma jagan seda ka, aga siiani mulle siin istub. Ja ma arvan, et teised ei pea end puudutatuna tundma, kui mulle siinne süsteem meeldib.
Mulle näiteks meeldib ka siinne meditsiinisüsteem rohkem, ma olen viimase 11 aasta jooksul ainult eranditult väga häid kogemusi saanud iga arsti, õe ja abipersonaliga, kellega ma kokku olen puutunud. Ja sellepärast peabki igaüks elama seal, kus talle endale kõige paremini sobib. Sul on vist ka selles mõttes hästi läinud, et elad seal, kus sobib!
Jah, ma tõesti elan enda jaoks väga sobivas kohas. Mõned postitused tagasi just kirjutasin, et ei mina usu, et geenidelt eestlane olen - selleks sobib mulle Ühendriikide elu/elustiil liig hästi :)
KustutaElan Prantsusmaal ning lapsed on praeguseks teismelised (siin sündinud ja koolis käinud). Lisainfoks - Prantsusmaal on kolme sorti koolid: 100% erakoolid (aastamaks umbes 12-15 tuhat eurot), mis võivad, aga ei pea järgima Prantsuse riiklikku õppekava (sinna alla lähevad nt. Montessori koolid, British Schools etc.), siis nn. pool-erakoolid (aastamaks 3-5 tuhat eurot), mis on riigipoolse rahastusega ja järgivad klassikalist prantsuse õppekava ning riigikoolid. Kui vaadata Prantsusmaa koolide top'i, siis top 100st on riigikoole ehk paarkümmend ning esikahekümnes pole neid ühtegi, kõik teised on pool-erakoolid (ka minu mõlemad lapsed õpivad ühes sellises). Ausalt öeldes on piitsa rohkem, kui präänikut - kuna tung nenedesse koolidesse on suur, siis nii halva käitumise kui halbade õpitulemuste pärast võidakse koolist välja visata Igasse uude kooliastmesse tuleb uuesti kandideerida (nt. algkoolist põhikooli). Minu suurem laps on hetkel gümnaasiumis (siin kutsutakse seda lycée) ning tema klassis on lapsi, kes ärkavad hommikul kell 5.30, et bussi ja rongiga seigeldes kella 8ks kooli jõuda. Kuni algkooli lõpuni on kool väike, kõiki klassikomplekte on ainult üks (nad on eraldi majas), kõik tunnevad kõiki, selline mõnus ühtne tunne. Põhikoolis on kolm paralleeli ning gümnaasiumis viis. Kool on vana ja traditsioonidega - paljude laste vanemad on ise samas koolis käinud. Erakooli õpetajate streigid ja õpetajate puudus ei kimbuta - kuna koolil on võimalus õpetajatele rohkem palka maksta, on õpetajate tase parem ning nad on rohkem motiveeritud. Mulle endale tundub siinne koolisüsteem siiski suhteliselt jäik, vanamoodne ja väga akadeemiline. Võrdlen oma Eestis elavate tuttavate ja sugulaste lastega (samuti on mul mitmeid õpetajatest tuttavaid) ning Eesti koolid on palju lapsesõbralikumad. Samas Prantsusmaa riigikoolid on täielik loterii - kooli ise valida ei saa, kool määratakse elukoha järgi, tunnid jäävad ära nii streikide kui õpetajate puuduse tõttu. Minu tuttavate lapsel, kes käib Eesti mõistes 7. klassis, ei olnud eelmisel aastal ligi neli kuud matemaatika tunde, sest õpetajat ei olnud. Mis mulle Prantsusmaa koolisüsteemis meeldib - vaheaegade süsteem - kõik vahaeajad on kahe nädala pikkused j
VastaKustutaEelmine postitus jäi poolikuks:
KustutaSuvevaheaeg kestab kaheksa nädalat, ehk siis juuli ja august, juuni on veel täiesti tavaline koolikuu. Eesti koolides on tihti mõned päevad enne vaheaega selline ajaraiskamine - klassijuhatajatund, spordipäev, vaadatakse filme jms. Siin on kuni vaheaja alguseni tavaline koolitöö, tunniplaani alusel. Ma ei oska riigikoolide kohta öelda, aga minu laste koolis on kooliajast reisimine keelatud, kõik reisid tuleb planeerida vaheaegadele. Saime just eelmisel nädalal direktori kirja, kes rõhutas, et kõik vanemad on alla kirjutanud lepingule kooliga ja lastega kooliajal reisimine muudab selle lepingu kehtetuks (korduvalt reegli rikkujad võivad koolikohast ilma jääda). Jõuluvaheaja esimene päev on sellel aastal 23. detsember, nii et kusagile jõuludeks minek on sel aastal keeruline. Samas nii veebruari kui aprilli vaheajad toimuvad riigis kolmes eraldi grupis just sellepärast, et vältida seda, et terve Prantsusmaa samal ajal reisib/puhkab.
HEAD UUT AASTAT, TERVIST JA KÕIKE KAUNIST!!!!!!!
VastaKustutaAitähhh!
KustutaMinu meelest see on üsna nahhaalne, et õpetajad lausa jätavad oma kinginimekirja. Ma olen osalenud lapse klassijuhatajale kingi ostmiseks raha kogumises, peamiselt seetõttu, et laps ei jääks kuidagi musta nimekirja. Ma pole ka tütre klassijuhataja tööga väga rahul, lubadustest mitte kinnipidamine jne. Aga isegi kui oleks, siis minu meelest Eestis oli tore traditsioon viia õpetajale lilli, ja sellest piisas. Soomes on kinkekaartide kinkimine õpetajatele keelagud, aga seda ikka tehakse. Samas saavad õpetajad täiesti okeid palka, samal ajal kui paljude inimeste toetusi kärbitakse. Rääkimata neist lastest, kelle vanematel pole raha toidugi jaoks, ja kingitustest võib üksnes unistada.
VastaKustutaMina arvan, et ei ole nahaalne, sest õpetajad ei eelda kingitust, siin on absoluutselt okei kingitust mitte viia. Samas ei ole õpetaja maja kummist ja kuna igal aastal lastakse siin turule miljoneid kruuse kirjaga "Maailma parim õpetaja", mida on enamikul neist ilmselt pool garaaži täis, siis miks mitte tulla välja nimekirjaga, et juhul KUI vanem tahab kingitust teha, siis mis see oleks, mis rõõmu teeks. Mina olen südamest tänulik neile inimestele, kes mu lastega tegelevad ja ma olen alati neile inimestele jõulukingid teinud. Nii lasteaia õpetajad kui kõik need, kes koolis mu lapse arengu eest vastutavad, on fenomenaalselt head oma töös ja mul on puhas rõõm vaadata, et mu lapsed tahavad minna nii kooli kui lasteaeda. See on suur asi!
KustutaMa mõtlen, et see on natuke selline valehäbi, et milleks kinginimekiri. Seda ei jagata kuskil ametlikult, seda saab näha ainult siis kui tead selle kohta küsima minna. Miks on okei viia lilli, aga pole okei viia samas vääringus kingitust? Siin lillede viimise kommet ei ole näiteks. Mina ju ei tea, kas õpetaja joob veini või armastab šokolaadi või kohvi, mulle meeldib, et mul on võimalus salaja küsima minna, et mille üle minu lapse õpetaja just kõige rõõmsam on.
Eestis on kogu see asi natuke sundluslik, sest kingitus tehakse kamba peale. Siis justkui peab osalema, sest ei taha olla see ainus must lammas, kes ei osale. Ja kingituse PEAB tegema ka siis, kui õpetajaga rahul ei ole. Kui mina siin õpetajaga mingil põhjusel rahul ei oleks, ei viiks ma kindlasti mingit kingitust.
Muide, lapsed saavad ka õpetajatelt kingituse! Midagi sümboolset, aga saavad. Jällegi - mitte kõigilt õpetajatelt, aga kes tahab, see teeb (ja õpetaja teeb muidugi kõigile lastele, mitte ainult oma lemmikutele).
Need inimesed, kel rahaga kitsas, ilmselt ei tee kingitust. Keegi ei eelda, et tehtaks. Samas paljud siiski tahavad õpetajat millegagi rõõmustada. Miks siis mitte? Vaevalt see õpetaja kurvaks teeb. Ja kinkimise rõõm on teadagi kõige suurem!
Muide, mina viisin väikese šokolaadikarbi sellele õpetaja abile, kes iga jumala hommikul kooli ees liiklust reguleerib ja autod peatuma paneb, et lapsed üle tee saaks. Tal on maailma suurim naeratus, ta naeratab IGA päev. Minu lapsed ei lähe üle tee, seega meid ta tegelikult isegi ei aita. Aga minu meelest on nii tore, et tal on jaksu kõikidele autodele lehvitada ja naeratada, iga teeületust ootava lapsega paar sõna vahetada. Ma kirjutasin talle ilusa kaardi, ütlesin, kuidas ta minu hommikuid rõõmustab ja soovisin häid pühi. Pakkisin ilusti kingituse ära, kaart läks paki sisse peitu ja viimase koolipäeva hommikul hüppasin korraks autost välja, et see talle üle anda. Ta oli nii liigutatud, et hakkas nutma! Tal pole aimugi, kes ma olen, ta ei tea, kes mu lapsed on (toonitud klaasi tagant ei paista välja ka), samasuguse autoga nagu mul, sõidab veel mitmeid lapsevanemaid. Ma sain jääda täiesti anonüümseks, aga kellelegi rõõmu teha. Ja kõikidest mitmekümnest kingitusest, mis ma sel aastal tegin, oli mul endal kinkijana just sellest anonüümsest pakikesest kõige rohkem rõõmu. Vahel lihtsalt on nii, et mõlemad pooled võidavad.