Lasteaias on leht, kuhu tuleb hommikul saabumisaeg ning eeldatav järeletulemisaeg märkida. Kui nädala sees on näha, et mõnele lapsele tullakse järele 16:40 või isegi 16:45 (aga mitte hiljem!), siis täna, reedel, olid kõik märkinud järeletulemise ajaks kõige hilisemalt 16:30.
Lasteaed on avatud kaheksast viieni ja enamik lapsi saabub vahetult enne üheksat. Millega nende vanemad tegelevad, et iga jumala päev on võimalik laps juba poole viiest koju viia? KÕIKIDEL vanematel.
Ma läheks hea meelega pigem kolmveerandi ajal - las mängib sõpradega ja hingab värsket õhku, aga no ei saa! Ta oleks iga kord viimane. Ja ma olen natuke kanaema - ei taha, et mu linnupoeg teisi oma emmede-issidega lahkumas näeks ja mõtleks, et ei tea, kas teda on nüüd täitsa ära unustatud või mis...
Eile õhtul viisin ta mänguväljakule, mõtlesin, et lasen lapsel ronida ja lootsin hiljem jäätisekohvikusse jõuda, aga siis tuli üks pearätis ema oma nelja pojaga. Kolm suuremat (7, 4 ja 3) tormasid kohe mängima ja ema istus beebiga (5-kuune) murule.
Alguses seisin eemal ja jälgisin lapsi. Nii huvitav oli näha, kuidas Oliver kohe mängu võeti, kuidas temaga ilma igasuguse kõhkluseta oma maiustusi jagati ja kuidas teda ronimas aidati.
Mõne aja pärast jalutasin ema juurde ja istusin samuti maha. Imelik (praegu mõtlen, kas Eestis oleks see ka imelik, aga siin igatahes on) erinevates mänguväljaku otstes passida, kui seal rohkem inimesi polegi.
Sain teada, et nad on pärit Afganistaanist ja Kanadas elanud ainult aasta. Mees töötab mitme koha peal ja naine on nelja lapsega kodune. Mõtlesin endamisi, et kangelaslik! Tema jällegi küsis, et ainult kaks? Aga tüdruk? Pead ikka kolmanda ka saama! (hiljem ütles, et tema jaoks on neli piir ja kuigi oleks tore olnud ka tütar saada, siis viienda pojaga riskima ei hakka).
Kuidagi imelik oli nelja lapse emale öelda, et omg, eiii, ma siin just hakkan vaikselt oma elu tagasi saama, jõuan trennis käia, raamatuid lugeda ja sõpradega kokku saada. Tema kultuuris on kõikidel palju lapsi. Lapsed ongi elu mõte!
Tal endal on seitse õde-venda. Kõikidel suured perekonnad. Aga tema on ainsana Kanadas. Ütleb, et igatseb ema ja õdesid. Neil on ju kommuunivärk, lapsi kasvatatakse kogu külaga (nagu faking peakski! - olen seda siin üksi küla eest olles tõdenud).
Ma ei ole kunagi varem ühegi afgaaniga kokku puutunud. Ja mida ma kohe tähele panin - ta oli oma lastega nii hoolitsev ja armas! See, kuidas ta oma beebit kohtles ja suurematega rääkis, kuidas suuremad lapsed käisid lambist iga mõne aja tagant beebit musitamas ja teda naerma ajamas - selles kõiges oli midagi soojemat, kui ma lääne ühiskonnas kohanud olen.
-
Koju jõudes guugeldasin Afganistaani ja sealsete kommete kohta. Sain igasuguseid huvitavaid asju teada. Aga kui guugeldada pilte või uudiseid, on kogu info kallutatud selles suunas, kui hirmsasti seal naiste õiguseid alla surutakse. Mida kahtlemata ka tehakse. AGA! Sellel on ka teine pool.
Näiteks see konkreetne naine - teda on ilmselt emaks kasvatatud. Ta on terve elu näinud, et see on naise roll, kõik teised naised tema perekonnas on samuti emad. See on austusväärne töö. Tema ei mõtle, et äkki peaks karjääri tegema või kõhulihaseid treenima või maailma päästma. Tema kultuuris ei küsi keegi, et "kasvatad lapsi ja kõik?"
Õhtul sirvisin Instagrami ja sattusin seal mingi eriti äärmusliku pildi peale, kus poseeris sünnitusmajast koju minev vene paar. Naine oli tüüpiline instatibi. Nii kõrged kontsad jalas, kui üldse olla annab. Lavameik näos. Konkreetselt lavameik! Juuksed peenelt sätitud. Kunsttissid suure dekolteega pommidena kurgu alla surutud. Piitspeenike.
Kumma ema laps ma olla tahaks, selle ebareaalselt üleslöödud vene tšiki või lohvakates figuuri varjavates riietes Afgaani ema oma? Pole üldse küsimustki.
Korraga nägin kogu nende kultuuri teises valguses. Jah, loomulikult on seal palju repressiooni ja ebaõiglust, aga samas eksisteerib ka see osa, mis ühtäkki loogiline tundus. Traditsioonilistel soorollidel pole midagi viga, kui need mõlemale poolele sobivad. Ja selliseid paare on ju ka?
Mul on nüüd kultuurišokk, aga positiivses mõttes.
-
Jäätist sööma ei jõudnudki. Oliver keeldus! Uued sõbrad olid toredamad kui jäätis.
Alati on huvitav ja tore teisi kultuure näha! Tööl isalmiusulised kolleegid täiesti normaalsed, no vähemalt minuga suheldes. Samas ega ma muidugi tea, mis nad sisimas "uskumatust paganast" mõtlevad. Aga nagu ikka on kõigel ka varjuküljed. Mis mind kõige rohkem siinmaal kohatud mõnede muslimiperede juures häirib on see kuidas poisid teismelistena muutuvad ja naisi kaasa arvatud oma ema nagu alamat liiki kohtlema hakkavad. Kui levinud ja kas üleüldine komme, ei tea, kuid see mida näinud on õõvastav.
VastaKustutaSee on ilmselt kultuurilise erinevuse varjupool, jah.
KustutaMul, näe, on jällegi paar vastupidist kogemust siinsete islamiusku noorte meestega. Suhtuvad naisterahvstesse austusega. Üks neist kogemustest on iseäranis detailne – nimelt meie (mu ja mu mehe) lähedaseimate sõprade tütar on abielus Palestiina päritolu moslemiga. See, mismoodi Ahmed oma naist (ja paariaastast tütart) kohtleb, on imekena.
KustutaOff topic, aga naljakas, kuidas mina olen seltskonnas ainuke, kes Ahmedi nime õigesti hääldada suudab, säärase karedavõitu h-häälikuga. Inglise keelt emakeelena kõnelejad ütlevad „aKmed“, neile käib üle jõu a ja h kõrvuti panna :)
Meil on vist sarnane hääldus, näiteks kui ma oma nime ja telefoninumbri talle paberile kirjutasin, luges ta kohe sealt selgelt Anna nagu eestlased loeks, mitte Ääna nagu kanadalased hääldaks.
KustutaHääldusest: unustasin öelda, et "aKmed" on veel isegi hästi :), pooled me sõpruskonnast ütlevad "amed".
KustutaSarnase häälduse ja erinevate keelte teemal veel - eestlased ja hawaiilased hääldavad muide sarnaselt. Inglise emakeelega ameeriklased samas ei saa hawaii keele hääldusega sugugi hakkama. Kauai saare pealinn näiteks, Lihue. Kohalikud ja mina ütleme LihuE, ameeriklased Lihui. (Sorry, OT.)
Off topic on minu blogis alati teretulnud!
KustutaKui traditsioonilistel soorollidel ei ole midagi viga, siis ei ole midagi viga ka sellel ebareaalselt üleslöödud emal. Temale ju sobib nii olla. Veider on üldse välimuse põhjal paika panna, milline keegi on emana.
VastaKustutaKahtlemata võib ta hea naine olla või hea sõber või hea mis iganes muud. Aga kuna ma ise olen väikeste laste ema ja olen kahel korral haiglast vastsündinuga koju läinud, siis ma tean, kui palju aega ja vaeva kulub lastele ja kui palju enda ekstreemsele üleslöömisele ja sellepärast arvan, et kui prioritiseerida iseenda dekoreerimist, ei ole võimalik, et selle kõrvalt lapsele piisavalt aega ja tahet jääb.
KustutaNo ei tea, kellegi välimuse põhjal järeldusi teha.Põjhused võivad erinevad olla. Usun et lapsele võib ka sealjuures küllalt tähelepanu jääda. . Do not assume anything unless otherwise stated.
VastaKustutaEri kultuuride toovad erinevaid probleeme. Väga tore kui kellegi palju lapsi ja karjääri ei soovi teha. Aga teatud ühiskonnas muutuvad nad sotsiaalsüsteemile koormavaks, sest keegi peab makse maksma, et tal oleks hea ja saaks raha välja võtta pangast ise selleks midagi tegemata. Teatud riikide inimeste puhul see torkab nii silma. Ja siis elavad paremini kui töötav inimene. Tean seda, sest osadel rohkem puhkeaega kuna peavad teatud kellaaegadel palvetama. Minu meelest see küll õige pole.
VastaKustutaSee on täitsa teine teema.
KustutaImmigratsiooni osas olen ma tegelikult nii konservatiivne, et minu meelest on igal riigil õigus omad reeglid teha (kaasa arvatus Afganistaanil, näiteks) ja kui immigrant soovib sellesse riiki elama asuda, peaks ta elama antud riigi reeglite ja kultuuri kohaselt. Näiteks kui mina koliks Afganistaani, ei läheks kuidagi läbi, et elan täpselt samamoodi nagu Kanadas. Ja tegelikult õige ka - nende maa, nende otsus.
Mina ise elan Kanadas sellepärast, et ma armastan seda riiki ning teen endast oleneva, et võimalikult hästi sisse sulada ja kohalikku kultuuri sulanduda. Paljude immigratsiooni poolt üleujutatud riikide pealt (näiteks Rootsi) on ju selgelt näha, et immigratsioon ei ole riigile endale hea.
Kanada võtab vastu hiiglaslikes hulkades pagulasi ja siin on suuremates linnades sellest probleemid. Mina leian, et pagulasi peaks aitama naabrusriigid, mitte teine maakerapool. Kui erinevad kultuurid ühte patta panna, läheb liiga vürtsiseks, sest keskteed on võimatu leida.
Nii et olen sinuga absoluutselt nõus, aga see ei muuda fakti, et Afganistaani kultuur võib kvaliteetsemaid emasid toota. Mitte, et lääne kultuuri emad head ei oleks, aga ma korraga tundsin, et nägin negatiivse kõrval ka mingit positiivset joont, millele kunagi varem mõelnud ei olnud.
Mul on tööl Iraagist pärit mees. Pere, naine, lapsed. Algul tundus tore ja sõbralik aga lõpuks sain aru, et oma naist ei pea millekski ja iga ilusama võõra näolapi peab üritama "ära sebida". Jube tüütu ja arvan temast nüüd väga halvasti. Läks kaua kui tema kirjadest lahti sain. Nüüd ütlen vaevu tere talle. Ei tea kas kõik on sellised aga oma rahvusele just positiivset kuvandit ei loo.
VastaKustutaTäiesti võimalik! Sellepärast olengi ma siiani pigem negatiivset näinud ja pahaks pannud meeste ja naiste erinevat kohtlemist, mistõttu olingi üllatunud, et kõiges selles korraga mingi positiivse aspekti leidsin.
KustutaPean muidugi mainima, et neid "sebijaid mehi", kel omal pere olemas, on ka valgete hulgas terve hunnik.
KustutaOo jaa, seda kindlasti. Nähtud piisavalt.
KustutaJa mina hakkasin mõtlema, et selle afgaani naise valik lapsena ei ole vb ainult emana elada/töötada/kulgeda, vb tema unistus on olla see lavameigiga instatibi või hoopis arstiks õppida või loomaaias tiigreid sööta. Tõenäosus, et ta ON sellise suhtumisega, võib vabalt tulla ka maast madalast sunnitud/õpetatud/sisendatud rollimängust. Ma ei valiks kumbagi valikut emaks.
VastaKustutaJah, see on see miinuspool, et juhul kui tahaksid midagi muud teha, siis selles ühiskonnas see võimalik ei ole. Ja teine miinuspool on see, et kui mees värdjaks osutub, ei ole sul samuti kuskile minna, sest nii lihtsalt on. Kannad oma risti surmani.
KustutaAga need, kellele emadus sobib, on ilmselt tänu sellisele ühiskonnale ja eeskujudele (emad, vanaemad, tädid) palju paremad emad. Mul on raske isegi ette kujutada, mis teistmoodi oleks, kui keskendukski ainult emadusele ja laste kasvatamisele, kui ei oleks kuklas mingit "mida ma veel tahaks teha" ja "mida ma järgmiseks õppima võiks minna" ja "kas ma olen täna piisavalt oma aega saanud" jne. Lastele oleks küll parem, kui ema oleks üleni pühendunud ainult emarollile ja ei püüaks samal ajal kümmet erinevat asja žongleerida (ja tööl, trennis, koolis käia).