Kõige hullem valu

Esmaspäeva hommikud on minu reede õhtud. Nädalavahetused on alati kreisid koos kahe lapse ja pidevalt töötava abikaasaga, pühapäevaõhtuti teen suurpuhastuse ja kui järgmisel hommikul lapsed kooli-lasteaeda ära viin, tulen puhtusest läikivasse koju täielikku vaikust nautima. Pooleteist tunni pärast on trenn, siis on paar tundi tööd ja tulebki Oscarile kooli järele minna, aga poolteist tundi on piisav, et akusid laadida.

Eelmine nädal oli kreisi. Mul hakkas pühapäeval esihammas valutama. Aga alustuseks selline... tuli ja läks, kannatas elada. Mu hambaarst sai mind alles kolmapäeval üle vaadata ja mina, nõukaaegne tugev naine, ütlesin, et jajaa, pole probleemi, muidugi ootan.

Teisipäeval valutas katkematult terve päeva ja no see oli rets. Ma olen terve täiskasvanuea oma hammaste eest nii hiilgavat hoolt kandnud ja regulaarselt kontrollimas-puhastamas käinud, et ei osanud uneski näha, et pean kunagi veel hambavaluga silmitsi seisma. 

Kolmapäeval vaatas üle. Tegi röntgeni ja selgitas, et hammas ise on täiesti terve, aga juure piirkonnas on midagi näha, pluss hammas oli peale koputades hell ja värvilt veidi hallikam. Selgitas, et see hammas on saanud kunagi obaduse ja võimatu öelda, kas hiljuti või ammu, sest esihambad on meil suus kuuendast eluaastast. Juure verevarustus on katkenud ja hammas hakanud surema. Tuleb juurekanal korda teha. Aga et ooteaeg on poolteist kuud ja ta annab mulle antibiotsi, mis peaks valu ära võtma, nii et ootamine pole probleem.

Antibiotsiga läheb kuskil kaks päeva, et see toimima hakkaks, nii et olin kõik lootused pannud reedele. Reedel oli koolist vaba päev, seega planeerisin enda koos Oscariga Vancouverisse IKEA'sse, sõpradega tšillima ja järgmisel päeval tsirkusesse. Oliver jäi issiga koju.

Reede hommikul ootasime praami ja tundsin, kuidas valu üha hullemaks läks. Hammas oli nii hell, et isegi keelega ei saanud vastu minna. Sõin kamaluga valuvaigisteid ja mõtlesin, et no peab ju kohe paremaks minema. Aga öösel ei saanud enam magada ka, nii jõhker oli. Laupäeva hommikul helistasin kliinikusse (õnneks on nad laupäeviti avatud), et mul on vaja erakorralist juurekanalit. Sõbranna on hambaarsti assistent, viimase 20 aasta jooksul mitmes erinevas kohas töötanud ja ütles, et kõik hambaarstid tulevad oma patsientide jaoks erakorralisteks juhtudeks välja.

Minu kliinik ütles, et nad panevad mu ootejärjekorda ja kui keegi tühistab, saavad mu ette võtta.

Sõbranna teadis rääkida, et meie linnas on ka hambaarstide valveliin. Logis süsteemi sisse, ütles, et sel nädalavahetusel on valves väga kogenud arst. Helista sinna ja vaata, mis saab. Helistasin. Tüüp ütles esimese asjana, et see on ennekuulmatu, et su oma hambaarst sulle isegi järgmiseks nädalaks aega ei paku, rääkimata sellest, et nädalavahetusel välja ei tule. Kirjutas mulle tugevama valuvaigisti, et järgmise päevani ellu jääda (ma jõudsin ju alles õhtuks Vancouverist tagasi), andis oma isikliku mobiilinumbri, et saaksin sõnumi saata, kui valuvaigisti ei aita ja palus pühapäeva hommikul kell 9 tema kliinikus olla.

Täitsa lõpp, kui tore arst oli! Ma harin teid ka:

Hamba sisse läheb imepeenike veresoon. Kui esihammas millegagi pihta saab, võib ta natuke liikuda, aga sellest piisab, et verevarustus ära lõigata. Ja siis hakkavad selles juurekanalis aegamisi bakterid vohama, mis lõpuks teeb hamba hellaks, värvilt veidi tumedamaks ja jätab hiljem valutama.

Mina olin mures, et ikkagi esihammas! Kas ta jääbki tumedamaks? Kas pärast juureravi on see hammas nõrgem, vajab ta tulevikus millegiga asendamist?

Arst ütles, et esihamba juurekanal on kõige lihtsam. Esiteks on seal ainult üks juur ja see läheb sirgelt üles (võrrelduna molaaridega, millel on neli, mis lähevad sinka-vonka teab kuhu). Hammas saab pärast parandamist olema nagu uus, selle pärast üldse muretsema ei pea. Värvi väline valgendamine paremaks ei tee, aga on mingi valgendusaine, mille nad parandamise käigus sisse panevad, see valgendab hamba seestpoolt ja värv taastub.

Imeline.

Ja juurekanalit tehakse tänapäeval ikka nii professionaalselt! Mingi masin näitab, kui sügavale tohib minna ja mitte mingit valu ega ebamugavust ei ole. Kui kõik tehtud, tegi mulle veel ühe tuimestuse, et hammas niipea uuesti valutama ei hakkaks (ma olen eluaeg seda tuimestusetunnet vihanud, aga seekord oli see nagu taevaõnnistus). Nädal aega katkematult valu kannatada oli tõesti jõhker.

Täna hommikul helistasin oma senisesse kliinikusse. Tühistasin ära oma ootelisti, tühistasin ära oma juurekanali aja, tühistasin ära oma laste sellenädalased kontrollid ja enda järgmise puhastusaja. Tõstsin meid kõiki oma uue arsti juurde ringi. Vana hambaarst oli ka väga hea arst, aga enamik neist on head. Nüüd õppisin, et kui ma hädas olen, on mul vaja arsti, kes tuleb sõna otseses mõttes pühapäeva varahommikul ainult minu aitamiseks välja, mitte ei ütle, et eks me näe, kas enne detsembrit keegi tühistab aja.

Kirjutasin uuele arstile hiilgava google review ja jätsin viis tärni. Järgmisel hommikul sain tema numbrilt pika tänuliku sõnumi. Sellel kliinikul on väga kõrge keskmine hinne, nii et ma pole ilmselt ainus, kellele seal meeldib. 

Tsirkus ei olnud nii hea kui eelmistel kordadel. Noh, ikkagi hea, aga muidu on Cirque de Soleil etendused ikka sellised, mis võtavad hinge kinni.

IKEA oli täielik feil. Esiteks - ma unustan iga kord ära, kui jube on Vancouveri liiklus. Pidevad ummikud. Meil saarel ei esine sellist asja nagu ummik, ma olen nüüdseks natuke ära hellitatud. Teiseks - läksin sinna üldse sellepärast, et omal ajal ostsin Oscarile IKEA madratsi ja see on absoluutselt kõige mõnusam madrats, mida ma kunagi proovinud olen. Meil endal on mingi kümme korda kallim kuskilt mujalt, kah väga hea, aga ausalt öeldes ma magaks parema meelega Oscari madratsil. Aga nad ei tooda seda enam. Pidin siis kohale minema, et proovida, milline sobiks (äkki on nad nime muutnud?). Hommikul kontrollisin, et kumba IKEA'sse minna, mõlemad on praami pealt tund aega sõita, aga erinevas suunas. Selles, mis kesklinnale lähemale jäi, oli hommikul neid madratseid, millel kõige kõrgemad hinded, 8. Kui kohale jõudsime, oli null. Ma ei tea, kas nad täidavad reede hommikuti oma online tellimusi või kuidas kõik kaheksa läinud said olla (veebileht ütles ka, et ongi läinud, jah), aga madratsit ma ei saanud.

Voodi valisin samuti IKEA'st. Nagu idioot, tellisin selle paar päeva varem ära, et siis jõuavad madratsiga ühel ajal kohale (madratsid on väiksemaks kokku rullitud, neid on lihtne autosse mahutada). Nüüd on mul voodi, aga pole madratsit. Madratsi võiks ju kah koju tellida, aga transporditasu, mis ei olnud üldse väike, peaksin nüüd topelt maksma. Oleks kriipsuvõrra kannatlikum olnud ja voodi tellimisega oodanud, kuniks madrats välja valitud, saaksin sama raha eest mõlemad ukse ette.

Aga noh, guugeldasin kohalikud mööblipoed läbi, leidsin head variandid ja lähen toon ühe neist täna koju. Need on kõik sellised, mis tulevad täissuuruses, mitte kokku rullituna, aga mõõtsin auto ära ja selgus, et kui istmed alla lasen, mahub kenasti ära.

Nii et elu on ilus. Hammas ei valuta, madrats tuleb täna, voodi jõuab homme.

Ükspäev just õhkasime Matt´ga, et vau, me hakkame ametlikult beebifaasist välja jõudma! Viimane "beebiasi", mis peale võrevoodi asendamist meie majja veel jääb, on trepi ees olev värav ja vahel on seda vaja, et Oliver liigses innukuses üksi õue ei läheks, aga hiljemalt jõuludeks saame maha võtta. Kuus aastat oleme trepist käies iga jumala päev väravat lahti ja kinni liigutanud. Milline mõnu saab olema lihtsalt sisse astuda!

Aga Oscar on viimasel ajal hakanud rääkima, et meil võiks veel üks õde või vend olla (olemasolev kukkus vist nii hästi välja, et tal pole küllalt). Et üks vaba tuba ju on ja autos on kolm tühja istet. Ega jah, saatusel oleks tegelikult võimalik mulle kolmanda asemel kolmikud saata, tõsi...

Kaks on nii paras ja jumal kui tore on, kui ei pea köögikappe lukku panema ega seinte pealt avokaadot pühkima. Matt'i õel on beebi ja olen märganud, et kümme minutit võin ma teda nunnutada, aga sellest piisab vähemalt mitmeks kuuks. Ei mingit kolmandat last! Ega kolmikuid.

Siin oli ta äsja sündinud:

Kui lapsel on ATH

Vaatasin ükspäev poes järjekorras seistes, kuidas kellegi teise kahe-kolmeaastane (ehk Oliveriga sama vana) laps lihtsalt vanemate kõrval seisis ja vajadusel sammukese edasi liikus ja sain korraga aru, et äkki see ongi normaalne? Sest ma näen pidevalt teiste lapsi niimoodi rahulikult seismas, aga mitte enda omi. 

Ma olen kogu aeg imestanud, kuidas ma pidevalt poolenisti uppumas olen, kuigi põhjust nagu otseselt pole. Mul on ju laste jaoks piisavalt aega ja võimalusi. Milles probleem? Ja siis nägin Amazonis sellist raamatut:

Lugesin pealkirja ja panin KOHE ostukorvi. Kuidagi tundus, et autor on ära tabanud, millega pidevalt silmitsi seisan.

Mida ma raamatust õppisin? 

Kõige tähtsam: Lepi, et su lapsel on ATH. Ta ei saa seda muuta.

Mida ma veel õppisin (ja igapäevaselt Oscari pealt näen):

- Ta ei suuda häält reguleerida. Ta räägib liiga valjult ja segab teistele vahele. Ta ei suuda oodata enda korda, vaid kohe tulistab. Kui keegi annaks mulle viieka iga kord kui "ära karju" ütlen, oleksin ammu miljonär. 

- Tal kukuvad asjad maha nii käest kui ümbert. Ta unustab kõike. Ta ronib igale poole. Ta tähelepanu hajub hetkega. Kui ütlen, et hakkame minema, mine pane sokid jalga, pean seda vähemalt viis korda uuesti ütlema, sest ta läheb enda tuppa, näeb midagi ja jääb sellega mängima. Või märkab aknast sõpra ja läheb teda tervitama. Või mingil imekombel haarab sokipaari kaasa ja traavib sellega elutoa poole, aga märkab poolel teel midagi huvitavat, paneb sokid maha ja korjab näiteks mänguasja üles. Sokinäide on suvaline, aga kirjeldab hästi ka kõiki muid olukordi. Ja siis ma sunnin end rahulikuks, et ta lihtsalt on selline ja ta ei saa sinna midagi parata ja "pane sokid jalga", "pane sokid jalga".... x5..... aga sokid ikka jalga ei jõua. Lõpuks röögatan, et PANE SOKID JALGA, ME JÄÄME KOOLI HILJAKS! Ja tunnen end kohe nagu täielik sitatükk, et häält tõstsin, aga mõnikord on need olukorrad nii kuradima frustreerivad. Aga teate, mis käratamise peale juhtub? Ossu ehmub, vaatab siiras imestuses sokke, et kuidas need veel siia said (sest tal on vahepeal juba nii palju juhtunud, et ta enam ei mäleta, et vahepeal sokid jõudis tuua) ja paneb hopsti jalga. Ja mina näen, et ta ei teinud seda nimelt, vaid sõna otseses mõttes jõudis viie minuti jooksul kümme korda ära unustada, et sokid tuli jalga panna.

- Ta ei suuda ühe koha peal istuda. Alguses oli meil reegel, et mänguasju laua äärde ei võta, aga kuna ta ei suuda käsi paigal hoida, siis mängis nõude, kahvlite, linikute, lillede, mille kõigega. Ta lihtsalt peab katkematult midagi näppima. Hiljem hakkasime lubama väikest autot lauda võtta, sest siis ta vähemalt mängis sellega ja kõik muu jäi (enamasti) paigale. Aga lisaks kätele liigub terve keha! Tema jaoks on võimatu lihtsalt istuda. Ta niheleb ja kiigub ja kolistab kõrval oleva tooliga, jookseb ringi, ronib laua alla, hüppab püsti... See on lõputu ring. Ja asi pole selles, et ma ei teaks, kuidas lapsi kasvatada või mis on õige. Vaid see lihtsalt ei toimi ATH lapse puhul. Raamat ütleb väga selgelt, et lõpeta võitlemine: ATH lapse aju vajab pidevat stimulatsiooni, ta ei suuda ühe koha peal istuda ükskõik, millega sa meelitad või ähvardad või mitu korda tema peale häält tõstad. Jumala tõsi! Ja et ta peabki mänguasjad lauda kaasa võtma, sest see on ainus võimalus, kuidas ta söönuks saab. Ning püsti hüppamine ning korraks ringi jooksmine on põhimõtteliselt vältimatu vajadus - harju ära.

Matt, kellel on samuti ATH, rääkis, et arstiteaduskonnas küsisid teised alatihti, et kuidas ta niimoodi loengutes käib, et kogu aeg arvutis malet mängib. Aga ta ei suutnud loengule ilma lisategevuseta keskenduda. Male aitas fookust hoida. Lõpetas väga heade tulemustega, nii et ju siis toimis. Enne meditsiini õppis IT´d ja seal polnud keskendumisega probleemi, sest IT kasutab teist ajupoolkera, mis on ATH'le paremini sobiv.

- Tal on vaja kindlat päevakava ja struktuuri, et asjad juhtuksid alati samas järjekorras, et ta teaks, mida oodata. Vot sellega olen ma kümnesse pannud. Osaliselt sellepärast, et igale lapsele on struktuurist kasu, teisalt sellepärast, et autismi puhul on see väga oluline. Aga kindel ajakava meil on ja see täiega toimib.

- Ta on väga riskialdis, ATH laps armastab adrenaliini. Ta on väga kannatamatu. Tüdineb kergesti.

- Ta ei talu, kui talle öeldakse, mida teha. See on nii tõsi! Kui ütlen, et täna on koolis silly sock day ja pane mingid rõõmsad sokid, siis ta paneb raudselt kõige igavamad hallid. Palju paremini toimib, kui lihtsalt mainin, et ahaa, teil on täna mingi silly sock day ja räägin kohe millestki muust edasi, justkui see sokiasi polekski oluline. Siis on lootust, et paneb mingid lõbusad, sest tunneb, et teeb selle otsuse ise. Ja näiteks õhtul ei ütle ma iial, et "nüüd on aeg...", vaid annan variandid "kas sa tahad kõigepealt hambad pesta ja siis unejuttu või alustame lugemisest ja pesed hambad hiljem?" 

- Ja lõpetuseks: tal on aktiivsus-tähelepanuhäire, MITTE informatsiooni puudumise häire. Ta teab väga hästi, mis on õige ja vale, ta teab, et ta peaks rääkima vaiksema häälega, ta teab, et ta peaks kõndima, mitte jooksma, ta teab, et ta peaks oma käsi liigutama rahulikult, et kõik ümberkaudsed asjad kogemata laiali ei lendaks... ta lihtsalt EI SUUDA! Sest tal on aktiivsus-tähelepanuhäire. 

Täna just vaatasin, kuidas ta rääkis mingist asjast, mida nad sõbraga tegid. Selle nelja lause ütlemise ajal jõudis ta joosta ringi, hüpata diivanil, kogemata tooli ümber lükata, jälle diivanil hüpata, veel joosta, peotäie pähkleid suhu visata, tugitooli peal ronida, korra terrassil käia, diivani seljatoe peal turnida, mänguasjade otsa koperdada (ja siis seda kõike korrata). Mul oli raske juttu jälgida, sest pea käis tema vaatamisest ringi. 

Ükspäev sirvisin viimaste aastate pilte ja mõtlesin, et pildi pealt tundub nagu oleks mu poistel eriti äge lapsepõlv. Kogu aeg toimub midagi! Iga pildi peal on nad kas pea alaspidi või suu kõrvuni või üleni mudased või... Hoog on sees. 

Aga iga eriti aktiivse lapse taga on vähemalt üks natuke läbipõlenud lapsevanem ja ju ma sellepärast tunnengi pidevalt, et olen kuidagi läbi kukkunud. Ma ikka naeran siin Matt'i, kes töölt sageli sõnumeid saadab, kuidas ta poisse igatseb ja "ma olen homme terve pärastlõuna kodus, sa võid omale vaba aega võtta, hea meelega mängin nendega", aga siis pärast esimest kümmet minutit otsib juba mürasummutavaid kõrvaklappe, kurdab lärmi ja peavalu üle ning küsib murelikult, et kas sa ikka lähed välja ja millal tagasi tuled? Meil on metsikud lapsed, noh!

Ühiskonna hukkamõist on muidugi veel teine keeruline asi. Näiteks vanemate inimeste jaoks ei ole ATH'd üldse olemas. Vanasti seda ju ei olnud! Olid lihtsalt kasvatamatud lapsed. Te ei kujuta ette, kui palju ma oma esiklapse kasvatamisse olen panustanud ja võib-olla sellepärast ongi eriti ärritav, kui keegi mainib, et "lihtsalt vähenda ekraaniaega" või "ära anna suhkrut". Umbes nagu ütleks diabeetikule, et mis sa loll koomasse langed, söö lihtsalt rohkem kapsast.

Aga koolist saime jällegi ootamatult positiivset tagasisidet. Öeldi, et Oscari puhul on kohe näha, kui palju temaga tegeletud on ning kiideti, et last sedavõrd efektiivselt toetame. Toodi rodu näiteid ja öeldi, et see on pigem haruldane, et autismidiagnoosiga laps, kes selle kõrval veel sihuke tulesäde on, nii edukalt toime tuleb. 

Mul oli ikka klomp kurgus küll. 

Jätkuks vaid jaksu leida tasakaalu selle vahel, et talle vinget lapsepõlve pakkuda ise hulluks minemata, sest väljakutseid pakkuv on see teekond kohe kindlasti olnud. Aga poisid on mul vahvad ja ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et nad võiksid mitte seintelt vastu põrgata.

(statistika kohaselt on 50-70% autistidest ATH)

Mitu kasulikku õppetundi

Ükspäev külmusin kringliks. Õues oli 13 kraadi ja läksin õhtul kampsuniväel lastega mänguväljakule, aga vahepeal jõudis päike ära kaduda ja rõskus puges naha vahele, aga lastel oli nii üle mõistuse lõbus, et lahkumine ei tulnud kõne alla. Kui kaks tundi hiljem koju jõudsime, jõin kuuma teed, kuid kasutegurit ei märganud. Seejärel lasin vanni kuuma vett täis ja isegi seal läks ikkagi vähemalt pool tundi, enne kui tundsin, et lõpuks ometi on hea ja soe olla.

Rääkisin sõbrannadele. Poole pealt hüppasid mõlemad jutule sisse, et aga miks sa tekki kuivatisse ei pannud?

"Kui ma laps olin, pani ema alati teki mõneks minutiks kuivatisse ja kattis mu siis selle kuuma tekiga, kui mul külm oli."

"Jaa, minu ema tegi ka seda! Ja kui meil tööl (ta töötab hambaarsti assistendina) patsiendil külm on, ma alati soojendan fliisteki kuivatis üles ja panen talle peale."

Mina vastu, et esiteks - teil on jumala õigus! Aga ma ei tulnud selle pealegi, sest meil, Nõukogude Liidus, näete ei olnud kuivateid. Meil oli selline pesumasin, mis pesu natuke ringi küll keerutas, aga näiteks vett ei soojendanud, nii et soe vesi tuli pliidi peal kuumaks teha, sest kraanist seda alati ei tulnud ja väänama pidi käsitsi. Noh, loputama ja väänama. 

Ja teiseks - WTF! Ma ei teadnud, et ma võin hambaarsti toolis sooja tekki eeldada?!

Sõbranna ütles, et äkki sa pole kunagi öelnud, et külm on?

Ega ei ole tõesti. Ma ausalt öeldes ka ei mäleta, kas mul on seal kunagi külm olnud, sest ma tavaliselt keskendun sellele, kui õudne on hambaarsti juures käia (mis siis, et mulle pole juba aastakümneid seal haiget tehtud ja auke on üliharva). Sest noh, kah nõukaaja trauma.

Ta lisas, et vanadel inimestel on tavaliselt külm. Nii et nüüd sa tead, et võid soojendatud teki peale saada. Kui vanaks jääd.

Hiljem mõtlesin, et äkki ma juba olengi vana, sest ma ei mäleta, et mul kunagi varem nii kaua oleks läinud, et pärast külmetamist üles soojeneda...

-

Mainin siinkohal, et kuivati on siinkandis täpselt sama elementaarne kui pesumasin ja elekter maksab umbes kolm korda vähem kui Eestis (meil siin läänekaldal on Kanada kõige odavam elekter, kuna siin toodetakse elektrienergiat).