Üks naabritest mainis eile, et käis seenel, mis oli mõnevõrra üllatav, sest kanadalased ei ole erilised korilased. Küsis, et kas keegi tahab seeni? Ütlesin, et mina söön ainult kukeseeni (tegelikult söön muid ka, aga kui keegi teine korjab, eriti siin teisel pool maakera, kus sordid võivad olla teised, on kukeseen hea turvaline valik).
Täna, kui olin pakkumise juba unustanud, kõlas korraga uksekell ja naaber ulatas mulle kausitäie täiesti ideaalselt puhastatud kukeseeni: "Ma tõin sulle natuke". Vabandas veel, et veidi mustad võivad olla, kuigi ta oli endast parima andnud ning lükkas sõrmega ühe seene pealt vaevunähtava puru ära.
Eelmise nädala turulkäigust on veel värsket tilli ja natuke kartuleid alles, õhtusöök on otsustatud.
Üks uus naaber on meil ka. Alguses kolis sisse vanem mees üksinda ja mainis, et kaasa tuleb mõne nädala pärast. Kuskil kuu aega hiljem oli meil naabritega ühisüritus ja seal saime selle kaasaga siis tuttavaks. Tailanna (igaks juhuks mainin, et üldse mitte verinoor, aga mehest muidugi mõnevõrra noorem). Tundus selline tore ja hakkaja. Üritusele tõi endatehtud tai riisipalle ja no mine metsa kui head! Mingi kergelt vürtsine kaste käis nendega kaasas ja see krõbe pallikene oli kastme sisse kastetuna täielik elamus.
Ta inglise keel oli üsna konarlik ja kohalikke sõpru vist väga pole, püüdsin hästi sõbralik olla. Pakkus, et võib naabruskonnale kokanduskoolitusi teha (aga edasi läks natuke imelikuks, sest hind oli suht krõbe ja asukohaks sobis ainult kellegi teise köök). Hiljem rääkisime teistega omavahel ja mainisin, et tegelikult on üsna raske olla immigrant, sest kuniks keelebarjäär püsib, ei taha keegi sinuga eriti suhelda. Ehk omalt poolt mõtlesime, et püüame teda enda tegemistesse kaasata. Oleme sõbralikud kanadalased, eksole.
Kuskil kuu aega hiljem olime naabrimehe ja lastekambaga rattapargis, kui see hakkas korraga rääkima, et tal oli hommikul tai tädiga omapärane kokkupuude. Ta oli lastega maja ees olnud, tailanna kõndis ligi, ulatas talle ilma igasuguse sissejuhatuseta väikse karbi nuudleid, üllatunud mees ütles, et: "Oi... aitäh" ja tailanna vastas: "Kümme dollarit".
Naabrimees arvas, et ta tegi nalja (ilmselt sellepärast, et meil liiguvad aiasaadused, söök ja küpsetised majade vahel üsna regulaarselt ja keegi pole kunagi selle eest tasu oodanud - sealhulgas näiteks värske lõhe! Ühed naabrid käivad paar korda aastas kalal ja lasevad professionaalidel lõhe ära puhastada ning pakkida ning toovad kotitäie, kus on vaakumpakendatud erinevad tükid ja lõhekonservid ja kuigi ma muidu eriline kalafänn ei ole, siis see on täiesti teine tase!)
Aga tailanna ei teinud nalja. Ja naabrimees ei tahtnud peotäit nuudleid kümneka eest, nii et ulatas karbi tänades tagasi.
Õhtul helises meie uksekell. Matt tegi lahti, aga ütles, et ta ei saanud mitte mõhkugi aru, mida tädi rääkis ja kuna naine kandikutäit karpe hoidis, arvas, et äkki meil on mingi kokkulepe. Nii et saatis minu alla. Mina muidugi aimasin juba halba ja niisiis tegime elutoas vastastikuse pantomiimi, et "mine-sina, ei-mina-ei-taha-mine-ise".
Läksin alla. Tailanna hästi rõõmsalt, et näe, sulle maitsesid mu riisipallid, ma tegin nuudleid. Ulatas mulle karbi: "Kümme dollarit".
Mul pole juba ammu nii ebamugav olnud. Aga no sellest peotäiest poleks ilmselgelt perele jagunud ja kokku oleks meie pere portsion ehk viis karpi olnud, aga viiekümne dollari eest võin ma juba restorani minna. Seega tänasin viisakalt suure naeratuse saatel ja ütlesin ära.
Möödus veel üks kuu ja kokandushuviline tädi postitas meie tänava FB gruppi pildi nendest riisipallidest, mis mulle nii väga maitsesid. Tillukesed pallid, eksole. Pisema ploomi suurused.
Kirjutas, et müüb 1.50 tükk. 40 palli on saadaval, seltsimehed, kiirustage. Ühtegi kommentaari sinna ei ilmunud ja mõne tunni pärast kirjutas ta suurelt juurde SOLD! Me oleme naabritega omavahel rääkinud ja keegi ei tea, kes ostis. Või oli reklaamitrikk, et keegi ostis.
Igatahes olen ma selle kõige üle korduvalt pead murdnud ja kui üks naabritest ütles, et "võib-olla on see nende kultuuris normaalne", siis mina arvan, et naabritele hingehinnaga toidu müümine ei ole üheski kultuuris tavapärane. Mulle tundub, et võib-olla on asi selles, et Tai on väga populaarne turistipiirkond ja äkki on sealsed inimesed harjunud, et valge inimene on nagu kõndiv dollarimärk - tuleb kõik sisse kasseerida, mis võimalik.
Võimalik, et panen mööda, aga igatahes nüüd on kõikidel naabritel ebamugav, keegi teda üritustele ei kutsu ja kokanduskoolitusel osalemise plaan on vaikselt ära kadunud. Olles ise immigrant, on mul mõnes mõttes kahju, sest näen, kuidas ma ise võiks tahtmatult millegagi täiesti puusse panna (pärast tosinat siin elatud aastat ehk mitte päris nii hullusti), aga jah. Nii on.
-
Immigrantidest veel: ukraina sõbrad kolivad uude korterisse ja panin neile kokku väikese soolaleivakingituse ning kirjutasin ukraina keeles kaardi. Sellega seoses avastasin, et ma olen kirillitsa täiesti ära unustanud! Sõnas "kodu" on kaks d-tähte ja arvutiekraanil nägid need välja nagu kanajalgadel majakesed. Pidin GUUGELDAMA, mis täht see käsitsi kirjutades oleks. Kui nägin, et "d", siis nagu meenus küll, aga iseenda ees oli juba piinlik jõudnud hakata...
