Maaelu

Kuna meie korteriomanik reisib palju, avaneb meil alatihti võimalus käia Gibsonsis nende maja hoidmas. See koht on selline nagu oleks maailma äärele sattunud - väga rahulik. Siin on ainult pensionärid, loomakliinikud ja surnuaiad. Ja igal majal miljonivaade.

Caroline on alati hirmus õnnelik kui oleme nõus tulema, meie oleme hirmus õnnelikud, et ta kutsub ja koerad on muidugi Kustavi suurimad fännid. Win-win!

Kuna siin on eriti mõnus köök ja maailma parima vaatega terrass, ei suuda me tavaliselt kokkamisele vastu panna ja teeme igast einest gurmee. Sel nädalavahetusel oli muidugi super ilus ilm ka, umbes 20 kraadi sooja. Pärast hommikusööki võtsin õues päikest ja kiitsin sajandat korda siinset kliimat. Kui Eesti suvekuud on juuni-juuli-august, siis siin on need aprill-mai-juuni-juuli-august-september... Tundub õiglane, et suvi kestab pool aastat järjest!

Sõitsime terve nädalavahetuse mööda külakesi ringi, sattusime iga mõne hetke tagant järjekordselt hingematvalt ilusasse kohta ja tegime plaani, et siia võiks täitsa elama kolida. Kustav muidugi märkis, et neid kohti, kuhu oleme otsustanud elama jääda, on kogunenud päris mitmeid... Kui ma nüüd eelmistest "väljavalitutest" pilte vaatan, on muidugi selge, et Vancouveri ümbrusele jäävad nad kõik pika puuga alla. 

Nartsissid on siin nagu umbrohi, kõik teeääred ja metsaalused täis, peenardest rääkimata. Lihtsalt hunnikute kaupa! 

Selline see maaelu siin siis on! Homme jälle tööle. Aga Kustav jääb teisipäevani suvitama.

Surnud kala

Jõudsin Gibsonsisse, Kustav tuli sadamasse vastu. Mõlemal kõht tühi, läksime poodi, et pasta jaoks vajalikke asju osta. Kõndisime ringi, arutasime, mida vaja läheks:

Kustav: "Aa, mingi lõhe on ka külmkapis..."

Anu: "Milline lõhe? Värske või..."

Kustav: "Surnud!"

Kodus selgus, et tal oli täiesti õigus. Muidu suitsulõhe, aga juba täitsa surnud.

Blogimisest

Sirvisin siin erinevaid blogisid ja sain aru, et ma ei sobitu üldse kampa. Viimase aja trend paistab olevat lasta peikal end meikida, seda filmida ja kõigile vaatamiseks üles laadida. Teine trend paistab olevat näidata, mis sul käekotis on. Kolmas on giveaway.

Mina ei näe mingit vajadust paluda Kustil end meikida. Selgemast selgem, et head nahka sest ei tuleks, aga miskit ülearu naljakat kah poleks. Käekotis on mul ainult raha, nätsud, võtmed ja märkmik.

Giveaway tähendab, et antakse tasuta nänni, näiteks pluus või huulepulk, vastutasuks peab like'ma kuskil seda lehte, kust nänn pärit on, siis veel blogija Facebook'i fännilehte, seejärel kirjutama kommentaariks, miks just sina peaksid võitma (või muud taolist)... Ja et kui 50 uut laikijat kokku saab, loositakse nende vahel see õnnetu huulepulk lõpuks välja.

Aga peamine, mis minu blogi teistest eristab, on see, et siin on täielik vaikus. Mitte keegi ei kommenteeri! Sest noh - ma ise ka ei oska tavaliselt midagi kommenteerida. Eks ta olegi natuke tobe, mida tarka sa ikka ühmad?! Aga vaata teisi - kirjutavad, et näe, tellisin omale eBay'st uued teksad, näitan teile ka! Sellele järgnevad kümme enam-vähem samasugust pilti, küll üks puus ees, küll teine, siis pea veidi kaldu, siis juuksed teisiti sätitud, huuled pruntis, hammastega naeratus, hammasteta naeratus... Soovitavalt ise peegli ees pildistatud. Soovitatavalt vannitoas. Märg pesu taustal rippumas. Kõrvale kirjutatud midagi sellist, et "ah ma näen täna nii nõmekas välja, aga ärge pange tähele, vaadake ainult pükse..."

Kuhu ma jõuda tahan - mida sisutum postitus, seda rohkem kommentaare! No päriselt ka! Kommentaarid on enamasti muidugi sama tühjad, aga vähemalt nad on! Mina võin kasvõi pea peal seista ja mitte keegi ei kommenteeri! Lugemas käiakse küll, seda on statistikast näha. Hea seegi! Et ma iseendast peegli ees pilte ei tee, ei tähenda, et ma edev poleks...

Aga argielust siis ka - tööl suudetakse mind aegajalt tõsiselt üllatada. Meil on kasutusel selline kaustik, kuhu kõik tähtsad teated kirja lähevad, et info kõigini jõuaks. Paar päeva tagasi kirjutasin sinna, et ostsin lapsele kaks õhemat jakki, mõlemad ripuvad koos talvejopega esikukapis. Olge head, riietage teda vastavalt ilmale, kui on jahedam, läheb jopes, kui soe, võib jaki panna. Tulin järgmisel päeval tööle ja mis ma näen - kõik kolm ürpi ripuvad kapis. Milles laps päevaprogrammi saadeti? Tunnike hiljem ta siis saabus. Dressipluusis. Oli külm pilvine ilm. Ja järgmisel nädalal on tal plaaniline operatsioon, nii et väga ei tahaks, et ta nüüd jälle haigeks jääks.

Õhtul kui öötöötaja kohale jõudis, uurisin, et miks ta lapsele midagi peale ei pannud? Ütles, et enne jopede märget oli kirjas midagi pluuside kohta ja sinna ei olnud kirjutatud, et jope tuleb ka selga panna! Vastasin, et seal polnud ka mainitud, et püksid tuleks jalga panna, aga jumal tänatud, et sa vähemalt sellegi läbi hammustasid... Siis naersime juba koos.

Paar päeva tagasi olid kõik lapse kingad kodus. Päevaprogrammi oli ta saadetud plätudes! Tookord ei viitsinud ma isegi küsima hakata, mis juhtus, sest tüdruk "organiseerib" mõnikord riiulitel asju ringi ja töötaja võis sattuda segadusse, et kingad ei seisnud täpselt selles kohas kus tavaliselt. Esikus on neli paari jalanõusid, mingit eksimisvõimalust nende peaaegu tühjade riiulite juures minu meelest pole, aga noh... las jääb!

Reede õhtul sain kella seitsme paiku nädalavahetuse töötajalt sõnumi, et ta otsustas laupäeval tavapärase 12-tunni asemel kuus või kaheksa töötada ja varem koju minna. Et olevat perega plaanid teinud! Eksole! Nagu Toots, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool... Pikema diskussiooni järel jõudsime siiski selgusele, et nii need asjad ei käi. Teist töötajat ei saa kahe raske lapsega pooleks päevaks üksi jätta lihtsalt sellepärast, et sa tahad laupäeva perega veeta! Eriti kui etteteatamise aeg on praktiliselt null...

- - -

Tegelikult tahtsin blogida hoopis sellest, et saime täna kaks pakki korraga - Kustav emalt ja mina vanaemalt. Vanaema oli terve kasti komme täis ladunud ja kotikese omakuivatatud õunu juurde pannud. Nii armas, noh!

Kustavi pakis olid muuhulgas "Maiuspala" kommid. Sõi ühe ära ja teatas, et kavatseb asja mõistusega võtta ning ülejäänud hilisemaks jätta. Kõndis karbiga ringi ja pani selle lõpuks telekalauale. Meenutas, et jõulude ajal seisis täpselt sama koha peal suur tahvel šokolaadi ja kuna olime sellele kogemata raamatu peale tõstnud, jäi see kuude kaupa söömata - lihtsalt unustasime ära, mis seal all on!

Otsis riiulist sama raamatu - Nadja koogid - ja tõstis "Maiuspalale" peale. Peidetud! Ise oli maru rahul. Saladuskatte all võin mainida, et täna ei paistnud raamat veel toimivat, aga võib-olla on homme parem päev!

Nohu

Eelmisel nädalal oli mu hoolealune veidi tõbine. Üldiselt on ta raudse tervisega, keegi ei mäleta, et ta kunagi haige oleks olnud. Aga nüüd oli nina vesine ja päevaprogramm soovitas ta koju jätta. Istusime siis seal kahekesi, sõime küüslauku ja mett, jõime sidruniteed. Eelkõige sellepärast, et mina nohu ei saaks.

Võtsin kõikvõimalikud abinõud kasutusele, pesin tihti käsi, lasin hoolealusel sama teha. Hoidsin temast nii kaugele kui võimalik, enamasti istusin toa teises otsas. Kui töönädal läbi sai ja laupäeval kodus üles ärkasin, oli nina lurisev. Ja nii ta siis läks - alguses natuke vesine, siis veidi rohkem. Varsti läksid põskkoopad seest paiste - see tähendab, et õhk käib kenasti läbi, aga rääkides on hääl selline nagu oleks meeletu nohu. Kohutavalt tüütu!

Eestis oleksin võinud oma arstile helistada ja paluda antibiootikumid välja kirjutada. Varasem kogemus näitab, et kui tatt on juba põskkoopas, võib põhimõtteliselt end küll piinata ja mitte rohtu võtta, aga lõppkokkuvõttes sellest nagunii ei pääse. Aga Kanadas mul ju ei ole oma arsti! Siin on igal inimesel perearst nagu Eestiski ja lisaks sellele igal nurgal nn walk-in kliinikud, juhuks kui ei saa või ei taha päev-kaks perearsti juurde aja saamiseks oodata. Või kui oled immigrant, kel perearsti pole...

Walk-in toimib nii, et astud sisse, ulatad Care Card'i (kohalik haigekassakaart) või kui seda pole, maksad visiidi eest ise. Ja siis ootad elavas järjekorras. Võib juhtuda, et saad kohe sisse, aga enamasti tuleb tunnike passida.

Igal juhul guugeldasin lähimad kliinikud välja, juhuks kui olukord nii hulluks läheb, et rohuta enam ei saa. Aga üldiselt ma hea meelega rohtu ei võta. Pole lihtsalt harjunud. Mul oli esimesed 18 aastat üks ja seesama arst, ja tema leidis, et organism peab haigusega ise hakkama saama. Kui kohe tablett sisse lajatada, ei jää kehale võimalust võidelda.

Lapsepõlves haigeks jäädes sõingi leiva peale määritud juustu-majoneesi-küüslaugu salatit, värskeid jõhvikaid ja sooja teed. Ja kompotikirsse. Kuna kirsikompotte oli keldris alati üsna vähe, siis enamasti toodi need välja ainult haiguse ajal.

Igatahes lootsin seekord imele, jätkasin küüslaugu-mee-sidrunitee dieeti ja ei tahtnud üldse võõra arsti juurde minna. Käisin pärast aastatepikkust pausi hoopis korra solaariumis, et haigena terve välja näha. Siis panin omale juuksuriaja, et kartulikoorde blonde triipe saada. Üleeile istusin tööl diivanil, küüslauguviilud ninas. Isegi mu hoolealune, kes üldiselt ümbrusest suurt midagi ei jaga, küsis, et mis sul ninas on? Tema kohta väga asjatundlik küsimus.

Eile tundsin, lausa füüsiliselt tundsin, et nina (õigemini näo) sees olev paistetus hakkab vaikselt järele andma. Õhtul hakkas hääl normaalseks muutuma. Täna hommikul ärkasin üles, lugesin tund aega ema saadetud ajakirju... ja alles siis avastasin, et ma olen ju terve?!

Lisaks on mul täna vaba päev. Kuna eelmisel nädalal tegin ületunde, saan nüüd pooleteistkordselt vaba aega (ja vaba aja eest pooleteistkordset palka). Nii ongi reede vaba!

Linn õitseb

Aasta tagasi jalutasime mööda linna ringi ja ahhetasime neid õitsvaid puid vaadates. Nüüd on asi juba veidi selgem - suurte roosade õitega on magnooliad ja need tihedamad roosad, mida kirssideks nimetatakse, ei hakkagi sügisel vilju kandma. Õied kaovad ära, lehed tulevad asemele ja ongi vsjoo.

Kevad on siin mu lemmikaeg. Oleks ka Eestis olnud kui see alanuks veebruaris nagu Vancouveris kombeks. Teist aastat järjest ei suuda ma uskuda, et nartsissid ongi võimelised õitsema kolm kuud järjest! Ja et neil pole peenart vajagi, suvalistes parkides on neid hunnikute kaupa keset muru - ükspäev just noppisime peotäie koju vaasi... 

Vot. Rohkem ei tahtnudki midagi öelda. 

Ilm

Kas varajasest ärkamisest tekib inimesele mingi kahju ka? Stressihormoonide vabanemine, kortsud, hallid karvad...? Mul oli lihtsalt nii hea olla hetk enne seda kui kell sai 7.40 ja telefon piiksuma hakkas. Nägin und, tahtsin teada, mis seal edasi saab; voodi oli soe ja tekk nii pehme. Tõusin istuli ja hoidsin väevõimuga silmi lahti, et keha aru saaks - nüüd on mõnusa poolega kõik. Aeg tööle minna!

Tavaliselt alustan kell üks päeval, aga praegu on mu hoolealune nohune ega saa päevaprogrammi minna. See tähendab, et minul tuleb üheksast tööle minna. Ja kella peale ärgata. 

Öeldakse, et varase ärkamisega harjub. Ma käisin terve elu kella kaheksaks kooli ega harjunud sellega mitte kunagi ära. Enamikel inimestel lihtsalt ei lähe kuue-seitsme paiku uni ära! Eriti Eestis, kus talv on üüratult pikk ja peale ärkamist veel mitu tundi kottpime. Ja noh, mõnikord ei lähegi valgeks.

Kanadas maksab riik teatud laiuskraadist ülevalpool elamise eest peale - avastasin selle tuludeklaratsiooni täites (8 dollarit päevas oli vist summa). Noh, et ekstreemsed olud ja nii. Eestlased elavad kõrgel põhjas aga täiesti vabatahtlikult; keegi ei käi tänamas, et nii vintsked sellid oleme ja vapralt vastu peame! 

Päikeseline Portland

Portland on väga maitsekas, värviline ja mõnusa atmosfääriga linn, täis vintage poekesi ja hubaseid kohvikuid. Nagu Ameerikas kombeks, on see väga loogiliselt üles ehitatud: tänavad moodustavad ruudustiku, ühtpidi jooksevad üha suurenevate numbritega tähistatud avenüüd ja teistpidi nendega ristuvad tänavad. Nagu sellest veel vähe oleks, leiab siit linnaosa - Alphabet District - kus tänavanimed tähestikulises järjestuses: Alder, Burnside, Couch, Davis, Everett, Flanders, Glisan jne... Eksimine on täiesti välistatud!

Muide, terves maailmas ei leidu kohta, kus oleks nii palju õlletehaseid kui siin, tervelt 53! Enamik neist küll üsna pisikesed - pea igal pubil oma tootmisüksus. Portlandi peetakse ka parimat tänavatoitu pakkuvaks linnaks, valik on lõputu ja võin kinnitada, et ka väga maitsev!

Vaatamata tihedatele päevadele, mis pakkusid nii silmailu kui avastamisrõõmu, ei ole Portland end meie jaoks veel kaugeltki mitte ammendanud. Linn on lihtsalt lummav - nii erinäoline ja mõnus. Selline koht, kus tahaks lõputult mööda suvalisi tänavaid jalutada. Neis värvilistes majades ja päikese käes peesitavates kassides on midagi väga romantilist!

Hoian seekord jutu arvelt kokku ja jagan hoopis pilte. Valikut oli väga raske teha, aga kõik sada ju üles ei mahu!

Rööpahädalised

Kuna rongijaama tuli jõuda kella kuueks, oli tänane äratus 5.25 ehk selgelt liiga vara. Õnneks asub metroopeatus täpselt maja kõrval ja rongijaam on kohe järgmises, seega võisime täiesti rahulikult alles 5.50 kodust välja astuda.

Õhtul pakkisin asju ja andsin rongipiletid Kustavi kätte, et ta need kuskile kindlasse kohta paneks. Hommikul leidsin need põrandalt, olid ilmselt kotist välja libisenud. Hea, et märkasin, sest ilma piletiteta olnuks keeruline rongi peale pääseda. Mõtlesin, et tegelikult isegi tore - esimene jama sai kohe eos ületatud, puhtalt tasakaalu mõttes on nüüd untsuminekuteks statistiliselt väiksem võimalus.

Hetk hiljem jõudsime metroo sissepääsu juurde... ja sellel olid trellid ees! Alles siis plahvatas, et ahjaa, pühapäev ju, metroo alustab kella seitsmest... Daah! Nii palju ikka pea lõikas, et ei hakanud jala astuma, spurtisime lähima suure tänava poole, leidsime takso ja mõned minutid hiljem olime rõõmsalt jaamas. Juba teine jama ületatud!

Enne rongi peale minemist oli passi- ja pagasikontroll. Kui kohver masinasse lasti, küsiti, kas seal on toiduaineid sees? Ütlesin, et paar õuna. Tädi palus käte abil näidata kui suured need õunad on ning tundis huvi, kas kleepsud on ikka peal? Järgmisel hetkel koukisin oma kaks õnnetut hommikusöögiõuna kohvrist välja ja esitasin inspektsiooniks - selgus, et kleepse ei ole. Ai, pahasti - ilma kleepsudeta õuna ei tohi üle piiri viia - kui soovite, võite siinsamas ära süüa, aga kaasa võtta ei saa... Ütlesin, et elan üle, las siis jäävad maha. Kolmas jama seljatatud.

Rong oli tore, istmed laiad ja jalgadel mõnusalt ruumi. Restoranvagunis müüdi igasugust ebatervislikku toitu, burgereid, kiirmakarone, saiakesi jne, aga ka näiteks kaerahelbeputru, mis nüüd, kus meil õunu enam polnud, marjaks ära kulus.

Vaate poolest polnud sõit midagi erilist. Esimene pool teekonnast kulges küll mererannas (teine pool juba võsa vahel), aga kaua sa seda ühte ja sama vett ikka vaatad. Keskendusin hoopis kõrvallaua hiinlannale, kes oli mehega väikesele kohvile tulnud, aga samal ajal kui jook laual jahtus ja mees tülpinult aknast välja vaatas, tegi endast pilte. Vahetpidamata. 15 minutit järjest. Tahtsin tal juba kaamera käest ära võtta, aga kuna tänase päeva statistika oli jamade osas nagunii vildakas ja seda mitte meie kasuks, põgenesin hoopis oma vagunisse tagasi.

150 km enne Portlandi jäi rong seisma. Peatselt teatati, et elektrisüsteemis on rike, olge rahulikud, varsti läheb sõit edasi. Pool tundi hiljem kuulutati, et restoranvagunis on kõigile tasuta snäkid ja vesi, minge võtke. Ju neil on selliseid peatuseid varemgi ette tulnud, teavad, et väike küpsis ja soolapähkel aitavad tuju üleval hoida.

Vaatasin mitu filmi ära, sorteerisin iTunes'i, lugesin "Eesti Naise" läbi ja käisin iga mõne aja tagant soolapähkleid-küpsiseid juurde toomas. Umbes kolme tunni pärast öeldi, et viga ei saa parandada, meile tuleb teine rong järele. Vahepeal sõitis neid mõlemas suunas mööda, aga ükski ei näinud selline välja, et tahaks kedagi peale korjata. Arutasime, et kui laev rikki läheb, on selle pardal olevate inimeste näol tegemist merehädalistega. Aga kui see rongiga juhtub, siis kes meie oleme - rööpahädalised?

Pärast VIIEtunnist seisakut öeldi, et teise rongi asemel saabus hoopis puksiirvedur, mis kinnitatakse peatselt meie susla etteotsa ning seejärel saame teekonda jätkata. Mõni hetk hiljem sõitiski meile miski niimoodi otsa, et kogu rong paar meetrit tahapoole hüppas ja kae imet - hakkasimegi liikuma!

Kohale pidime jõudma poole neljaks pärastlõunal, aga saabusime alles üheksaks õhtul. 14,5 tundi rongis passimist on ikka natuke paljuvõitu. Portlandis sadas muidugi tervituseks ladinal vihma, aga külalistemaja, kus peatume, on see-eest väga mõnus. Minu meelest oleks aus kui tänase päeva vintsutuste kompensatsiooniks homme päike välja tuleks!

Reede õhtu

Tulin töölt koju ja Kustav juhtus just siis helistama kui maja kõrvale jõudsin. Ütlesin, et tule rõdule, lehvita - muidu ei saa kunagi aru, kus me täpselt elame, kõik 30 korrust on täpselt ühesugused. Oleme arutanud, et peaks rõdule lipu panema, siis tunneks õuest kodu ära.

Nii - Kustav lehvitas, tormas tuppa, tegi mulle välgukiirusel rummkoola (hommikul juubeldasin, et kui töölt tulen, on lõpuks ometi reede õhtu ja viis vaba päeva ees, peaks lausa tähistama) ja jooksis esikusse piiluma, millal jõuan, et saaks uksel üllatada...

Samal ajal 19 korrust allpool:

Aitasin vanapaarile ust lahti hoida, et nad suurte kohvrite ja nuustik-koeraga sisse mahuks. Seejärel jäime ootama - mõlemad liftid olid 28. korrusel. Koer oli maailma kõige kärsitum üldse - niuksus, nuuskis, rabeles, üldse mitte selline rahulik nagu enamik Vancouveri penisid. Vahepeal liitus meiega kamp iirlasi, kes tegid iiri-inglise segakeeles nalja.

Üks lift hakkas liikuma, teine endiselt 28-ndal. Ilmselgelt polnud me ainsad, kes pikalt oodanud olid, lift tegi päris mitmel korrusel peatuse enne kui alla jõudis. Lõpuks astus concierge koos muu rahvaga välja ja teatas, et teine lift olevat 28.-le kinni jäänud, aga tehnik on juba teel, olge kannatlikud, saage seni ühega hakkama.

Lift läks alla parklasse, seega keegi meist peale ei läinud.

Nuustik oli hullumas, iirlased tegid koera üle nalja, vanapaar muheles rõõmsalt kaasa. Parklal on kaks korrust, lift peatus muidugi mõlemal - kokku siis kolm peatust, kõigepealt P1, siis P2, siis veelkord P1.

Ma pole elu sees nii kaua lifti oodanud! Vähemalt mitte Kanadas... Isegi peni istus lõpuks maha ja jäi peremehele tülpinult otsa vaatama. Lõpuks jõudis järjekord meieni ja kohe kui uksed avanesid, kostus seest vihane "õuõuuõuuuõuuuurrrr" - järgmine VÄGA mitte-vancouverlik koer! Hundikoera kutsikas, peaaegu täismõõtmetes ning natuke kohmakas oma hüppeliselt suurenenud gabariitidega. Ja üldse mitte nõus, et see väike valge tuust, kes juba 10 minutit nii kannatamatult oodanud oli, temaga samasse ruumi topitakse!

Vancouveri koerad on üldiselt nii sõbralikud, et neid võib kümme tükki väiksesse ruumi laduda, ilma et teist nägugi teeks. Ma ei tea, kust need kaks erandit nüüd korraga välja hüppasid?!

Suure koera omanik surus oma lemmiku nurka, aga väikese peremehel oli ühes käes kohver ja teises jalutusrihm, seega nappis vabu käsi, millega tuusti ohjeldada. Tõstis siis peni rihmaga õhku, nii et see trakside külge rippuma jäi, ja tegi hoogsa liigutuse - sellise, et koer maandus ta õlal.

Enne minu korrust tegi lift neli peatust. Nuustik ronis vahepeal mehe õlalt naisele sülle ja pani käpad ümber kaela. Tädi ütles vabandavalt, et "ta pole linnaeluga harjunud". Novot, ma oleks kohe võinud öelda, et see pole teil mingi Vancouveri koer!

Varsti läks nuustik välja. Suur koer väljus järgmisel korrusel. Kuna tema mehine emotsioon eelnevalt omaniku poolt nii jõuliselt alla suruti, otsustas kättemaksuks oma järgmise järsu ja valju "õuõuuuõuurrrr" selle vaese vennikese pihta lajatada, kes nende korrusel lifti ootas ja sellist ehmatust avanevate uste vahelt oodatagi ei osanud (sest halloo, ükski Vancouveri koer ei käitu nii!). Mees tegi suhteliselt vähegraatsilise, aga see-eest kõrge hüppe ja koer läks rahulolevalt saba liputades edasi.

Mida ma selle kõigega öelda tahtsin - kui lõpuks koju jõudsin, oli Kustav end uksesilma juures kangeks küürutanud ja osa kokteili ära joonud. Tema praktikas juhtus vist esimest korda, et pruut välisukse ja kodu vahel kaduma läheb...