Väljasõit

Töö ja kodu vahel tiksudes on nii lihtne ennast argipäevarütmi ära kaotada. Samal ajal tuleb endale aru anda, et kolmandik meie siinveedetavast aastast on juba läbi ja kui tahame veidi ümbrust näha, tuleb sellega kohe peale hakata, sest juuli ja august on kõige soojemad ning ühtlasi täiesti vihmavabad kuud. Detsembris, mil siin iga päev sajab, pole ju kuigi lõbus ringi sõita.

Victoriasse tahtsime tegelikult juba ammu minna. Esiteks räägivad kõik, et see on väga ilus väike linnake, teiseks asub Vancouverist ainult 100 km kaugusel. No ja kolmandaks on ikkagi tegemist British Columbia pealinnaga, nii et kui juba siin elame, oleks viisakas läbi astuda.

Juhtus nii, et Triin ja Mosu jõudsid USA ringreisilt tagasi, otsustasid nädalakese Victorias veeta ning kutsusid meidki külla. Nimelt on neile seal kohalik sõbranna tekkinud, kel polnud midagi selle vastu, et kahe eestlase asemel nelja majutada. 

Bussiaegu guugeldades avastasin, et Victoriasse saab ka ühistranspordiga, pealegi tuli seda kasutades hind üle kahe korra odavam. Kiiruses ei kaotanud suurt midagi, sest praamisõit ise võttis 1,5 tundi. Ühistransport on Vancouveris üleüldse nii loogiliselt korraldatud, puhas ja kiire, et auto järele ei tunne me siin mingit vajadust. 

Meie lemmikkohaks osutus Fisherman's Wharf - väike sadam, kus elati ujuvates majades. Suvekoduks oleks selline koht väga armas, ainus häda, et mingit privaatsust küll ei ole - turistid saalivad edasi-tagasi, samas asuvad mitmed söögikohad, elu keeb. Nagu piltidelt näete, võib kohale minna ka vesitaksoga.

Ükspäev kolasime pargis, leidsime sealt uhke puu ja otsustasime nagu õiged turistid kunagi oksa peal istudes pilti teha. Meie Kustiga saime esimesena poseerida, teise foto tarvis pidid Triin ja Mosu kah üles ronima. Oksa peale jõudmine oli omaette pingutus, sest päris nii madalal see kah ei asunud, et oleks võinud vabalt jala üle visata.

Tegime veel nalja, et tuleb hüpata nii nagu Nukitsamehes - teate küll, see nõiamaja stseen. No ja Mosu, vana spordimees, siis hüppaski. Korraks oli kõik tore, istusime kenasti rivis... ja siis läks tasakaal ära, Mosu pudenes selg ees alla ja rabas Triinu endaga kaasa, et oleks lõbusam kukkuda.

Oli päris õudne hetk, aga õnneks jäid mõlemad peaaegu terveks. Triin korjas kotist plaastrid välja, teipis kriibitud küünarnuki kinni, viilis murdunud küüne maha ja elu läks edasi. Pildi tegin neist kah, aga kuna puu otsa ronimise isu oli kõigil läinud, seisti selle tarvis kindlalt maa peal.

Viimasel päeval pidid Triin ja Mosu varakult Vancouveri poole startima, et auto koos kõige selle juurde kuuluvaga maha müüa. Üks saksa tüdruk ostis kogu kupatuse - lisaks sõidukile ka madratsi, mõlemad jalgrattad, matkanõud ja muu taolise. 

Enne koduteele asumist käisime veel Miniature World'is, mis meile nii väga meeldis, et unustasime end sinna kohe mitmeks tunniks. Minimaailmas oli kujutatud lahinguvälju, maastikke, nukumaju ja stseene muinasjuttudest. Mitme väljapaneku peal sõitsid pisikesed rongid, ühe mäe otsa viisid mõne millimeetri suurused gondlid ja ühel peoplatsil, kus ka autod seisid, sai nupuvajutusega avada nende kapotte või panna nukkudele teleka käima. 

Nüüd veedavad Triin ja Mosu mõned päevad meie juures Vancouveris ja lendavad järgmisel nädalal Eestisse. Nende pagasit vaadates tuleb hirm peale, asju on kaks korda rohkem kui siia tulles - mis tähendab meie puhul seda, et Kustav peaks tagasi minnes juba nelja kitarriga liikuma... 

Töökultuur

Kui veel Eestis olin, kurtsin Triinule, et töö leidmine Kanadas tundub nii keerulise ettevõtmisena. Sest mis siis kui keegi ei taha mind? Triin, kes oli selleks ajaks juba pool aastat Edmontonis elanud, ütles, et töökoha osas pole üldse vaja muretseda, sest kui näed, kellega siin konkureerid, saad aru, et vastaseid ju polegi. Eestlastel olevat siinkandis oma usinuse ja kohusetundega väga hea maine.

Ma ei saanud tükk aega aru, mida ta selle all mõtles, aga nüüd hakkan vaikselt aimama. Et tööle tuleb õigeks ajaks jõuda ja kohapeal etteantud juhiseid täita, ei paista mitte igaühe jaoks nii iseenesestmõistetav olevat kui arvasin. Pole mingi ime, et see, kelle vahetus pidi kell 12 algama, alles kolmeks kohale loivab. Või helistab minut enne kahtteist, et kuulge, ma ikka ei saa täna tulla.

On neid, kes unustavad end terveks vahetuseks diivanile telekat vaatama või tööarvutis internetti surfama. Üks oli veel nii kõva mees, et kui juhataja palus tal lapsega parki jalutama minna, siis ta lihtsalt keeldus! Ja ei läinudki! Nii huvitavad saated tulid… Paljud töötajad on muidugi täitsa normaalsed, aga eelpool mainitud juhtumid pole siin kaugeltki mitte haruldased.

Kusjuures töö ei ole raske! Päris suure osa ajast võibki koos lapsega diivanil passida, ajakirju lehitseda või niisama juttu ajada, jalutama või raamatukokku minna... Kodune elu noh!

Ja autistid on nii toredad! Mõned ehk mäletavad, et kirjutasin kliendist, kellele absoluutselt kõik kasvõi korraks nähtud telefoninumbrid igaveseks mällu sööbivad - tema peas on omale pesa teinud ka väike kalender. Talle võib öelda suvalise kuupäeva lähimate aastate piires ja mõnesekundilise mõtlemise järel ta vastab, mis nädalapäevale see langeb. Täielik müstika! Võtsin IPad'ist kalendri lahti ja veetsin tükk aega katsetades, kas see tõepoolest saab nii olla ja ta ei eksinud kordagi!

Ma tahaks teada, kuidas ta seda teeb, kas arvutab välja või tekib kujutlusse pilt kalendrist? Sellele küsimusele pole ta aga võimeline vastama, arengutase on kõvasti madalam kui kronoloogiline vanus. Ta ei suuda isegi seda meelde jätta, et teed ületades tuleb vaadata, et auto alla ei jääks...

Kustav käis eile oma palgatšekki rahaks tegemas. Seekord oli eelmise korra arvelt targem - läks kohe õigesse panka ja üleüldse jagas matsu. Teller suutis teda ikkagi üllatada, nimelt teatas, et pank tahab tšeki rahastamise eest 5 dollarit saada. Kusti vaidles vastu, et eelmine kord ju ei tahtnud?! Neiu tunnistas, et nojah, võib-olla juhtus nii, aga seekord tuleb ikkagi maksta!

Ajasid tükk aega kumbki oma joru ja asi lõppes sellega, et Kutt sai raha viimse dollarini kätte ja pank jäi viiekast ilma. Neiu muidugi kinnitas, et järgmine kord peab küll kindlasti maksma! Selline naljakas süsteem, et täiesti kindlasti on teenustasu, aga kui see sulle ei sobi, siis pole vaja...

Pangast tulles läks Kustav oma telefonilepingut pikendama, sest eelmisel korral ette makstud kolm kuud olid otsa saanud. Muuhulgas küsis teenindaja tema konto pin-koodi, Kustav ei mäletanud, aga neiu teatas, et ahaa, näen arvutist! Tegi siis vajalikud toimingud ja pakkus, et soovi korral võib koodi muuta. Kusti siis soovis ja neiu jäi ootama, et ta selle talle ütleks...

Edasi jõuti turvaküsimuse juurde, milleks on "Mis on sinu lemmikvärv?". Väga turvaline küsimus tõesti... Teenindaja põhjendas, et see on nimelt nii lihtsaks tehtud, sest kui näiteks sõber peaks tulema sinu eest asju ajama ja vastust ei tea, siis on tal võimalik see pakkumise teel ikkagi ära arvata. Ahah. Mõistlik.

Gurmee ja rämps

Kui eile õhtul töölt tulles Kustavile Teresa saadetud kalkuniprae üle andsin, ütles ta, et vahepeal tundub, nagu töötaksin mõnes eksklusiivses gurmee-restoranis. Näiteks eile oli lõunaks kuivatatud austritest keedetud aasiapärane riisisupp ja õhtuks hiiglaslik ahjukalkun koos aurutatud brokkoli ja kartulipüreega (mille sisse käisid ka munad!), kõrvale krõbedaks röstitud vürtsised saiakuubikud.

Meie piibliks on töö juures Canada Food Guide, mis on pühamatest püha väljaanne, seal kirjutatust naljalt mööda ei hiilita. Joogiks on vesi, iga toidukorra juurde kuulub värske salat ja vahepealaks puuvili või jogurt. Rämpstoitu saab erijuhtudel ja maiustusi paar korda nädalas.

Kõik muu on samuti selgelt paigas - kõik, mida hoolealused suudavad ise teha, seda nad ka teevad. Paljudes asjades on kohmakad, aga kõrvalise abiga saavad hakkama. Mõnikord tuleb kliendi käsi kraanile tõsta ja see üheskoos kas kinni või lahti keerata, aga noh, selle eest meile ju makstaksegi. Paljusid liigutusi ei õpi nad mitte iial täiesti iseseisvalt tegema, aga harjutama peab.

Alates eelmisest nädalast töötan ka meie asutuse teises majas, kus reeglid on täiesti teistsugused. Kliendid ei pea ise midagi tegema (kuigi on selleks vabalt suutelised). Hoolealuseid on kaks (täpselt nagu esimeseski kohas), ühel neist vaid kerge erivajadus, aga raske kasvatamatus, mida nüüd, kus ta kodust on eraldatud, ainult süveneb.

Tema suurim probleem on arvutimängud. Koolis ikka käib (sest muidu ei lubata mängida), aga kogu ülejäänud aja veedab puldiga teleka ees koletisi maha kõmmutades. Söögilauda tulek on tema arvates liigne pingutus, seetõttu viiakse talle toit teleka kõrvale voodisse (!!!). Esmatähtis pidavat olema, et üleüldse sööks.

Mingit gurmeerestorani ärge nüüd silme ette manage, see maja meenutab rohkem McDonalds'it, sest kõnealune klient, nimetagem teda Pubekaks (17.a), keeldub igasugusest normaalsest toidust, on nõus vaid friikartulite, krõbedaks praetud peekoni, pitsa ja muu taolisega.

Vahepealaks on puuviljade asemel kartulikrõpsud, need viiakse iga paari tunni järel kausiga nina alla. Ja mustad nõud saab siis ühe soojaga kööki kraanikaussi toimetada, sest me ei hakka ometi "võimatut" nõudma ja eeldama, et Pubekas seda ise teeks...

Meenutan siinkohal, et asutuse eesmärgiks on aidata klientidel iseseisvuda, et ühel hetkel omal käel hakkama saaks (või kui puue seda ei luba, siis terve elu vältel igapäevatoimingutes toetada).

Iga lapsega töötab terve meeskond - psühhiaater, psühholoog, käitumisterapeut, sotsiaaltöötaja, tugiisik ja klassijuhataja, kes abivajajaga regulaarselt kohtuvad, omavahel koostööd teevad ning asutusele juhised annavad. Selle konkreetse noore puhul on ettepanekud kohati nii jaburad, et ma lihtsalt ei jõua ära imestada!

Et Pubekas kartulikrõpsudele ja popcorn'ile tervislikumat vahepala eelistaks, tuleb talle viidata, et eelpool mainitud snäkid võivad mängu pulti kahjustada, seega võiks valida õuna või müslipulga.

Kuna ametlik magamaminekuaeg on kell 21, tuleb alates kaheksast iga 10 minuti tagant käia meelde tuletamas, kui kaua veel mänguaega on jäänud (tuletan veelkord meelde, et kõnealune isik on 17-aastane). Paar minutit enne üheksat tuleb üks ekstra-meeldetuletus teha, et nüüd peab hakkama lõpetama ning muuhulgas jälgida, et ta mängus saavutatud tulemuse salvestaks.

Misasja???

Reaalsuses näeb edasine välja nii: Pubekas teatab, et tal pole veel und, keerab telekal hääle vaiksemaks, et teine klient kõrvaltoas magama saaks jääda ning mängib poole ööni, kuni ära kukub.

Spetsialistide meeskond on sellisest mudelist teadlik ja kuna väheseks jääva uneaja tõttu osutub hommikune ärkamine alati väga raskeks, soovitavad Pubekale hommikuse äratamisprotsessi käigus meenutada, et tal on võimalus õhtuti varem uinuda, et ärkamine kergem oleks (mida ta loomulikult ei tee).

Motiveerimine käib samuti teleka abil - kui viib nõud kraanikaussi või aitab õhtusöögiks lauda katta, premeeritakse lisa-telekaajaga. Selle koha peal jooksis mul juhe kokku, ei kujuta ette, kust see aeg võetakse kui ta nagunii terve koolivälise aja mängib - õues ei käi, sõpru ei oma, suhelda ei oska.

Nojah siis...

Leib

Lugesin uudistest, et Toronto eeslinn keelas majanumbrites number nelja kasutamise, sest sealsete hiinlaste sõnul on selle inglisekeelne hääldus ("four") sarnane mandariinikeelse sõnaga "surm".

Ciaron rääkis, et tema on igati mitmekesisuse poolt, aga kui siis ühel hetkel hakkasid Austraaliasse sisse rännanud moslemid nõudma, et kohalikud ei tohi enam rannas speedo'de ja bikiinidega olla, vaid peavad end kinni katma, kuna liigne paljastatus on moslemitele häiriv, siis oli küll hetk, kus tekkis tahtmine "iga roju oma koju" saata.

Ebausust veel niipalju, et Kanadas pole paljudel kõrghoonetel 13-ndat korrust. Minu meelest eriti absurdne! Sisuliselt elad ikka 13-ndal, aga kui saad liftis selle asemel 14 vajutada, on kõik okei. Meil elavad sõbrad sellises majas, kus 13 pole ainus number, mis puudu on, ma teisi ei mäleta, aga huupi pakuks, et 4 pidi ka ära jääma. 14 ja 24 siis ka?

Ja kui veel hiinlastest pajatada - olete kunagi mõelnud, kuidas nad arvutit kasutavad? Kas neil on klaviatuuri peal hieroglüüfid või? Hahahaa, võiks ju! Tegelikult pidi nii peen süsteem olema, et trükivad häälduse ja arvuti viskab selle asemele hieroglüüfi. Küsisin ühelt hiina juurtega sõbralt.

Ükspäev kõndis meile tänaval vastu üks täiesti tavaline keskealine mees, igati soliidne, ülikond seljas, juuksed kammitud... kontsakingad jalas. Ei, ma ei näinud valesti! Isegi mul ei ole nii kõrgeid kingi, mingi 8-9 cm tuli ära! Õige kah - igaüks peab saama olla selline nagu tahab. Et tavapäraselt ainult naised kontsi kannavad, on ju puhtalt kokkuleppeline asi.

Ükspäev nägin geipaari, ühel poistest olid varbaküüned punaseks lakitud. Kes ütles, et mehed ei tohi? Naised kannavad ju pükse iga päev! Paarsada aastat tagasi oleks selle eest vist tuleriidale läinud. Pükste eest, ma mõtlen.

Vancouveris on üldse väga mitmekesine seltskond. Kui Triin ja Mosu siin käisid, olid tänaval kohanud tüüpi, kes enda järel kujuteldava ukse kinni pani. Mulle sellised meeldivad, nii toredad!

Siin on legendaarne kant - Hastings Street - kuhu ei soovitata minna. Alguses arvasin, et see on mingi eriline mülgas ja geto, aga tegelikult asub kesklinna külje all ja sealt sõidavad väga paljud bussid-trollid läbi. Narkomaanid ja kodutud on selle ainult paari majadebloki pikkuselt asustanud, ülejäänud Hastings on täiesti tavaline linnatänav. Ohtlikkuse asemel on avanev pilt pigem kurb, väga hea narkovastane õppematerjal.

Otsustasin ükspäev, et hakkan leiba küpsetama, need poe omad ei kõlba kuhugi. Paraku polnud juuretist kuskilt võtta ja nii segasin selle ise kokku. Selleks oli vaja juuretisega tehtud leivaviilu, keefirit ja õuna, mis tuli kokku segada ja lasta halvaks minna. Ametlikult muidugi öeldakse, et "elu peab sisse tulema". Tuligi. Maru ebameeldivalt lõhnas see elu.

Aastaid tagasi tundus leivategu mulle tõsise teadusena, ajakirjanduses esitletakse seda alati kui mingit eriti keerukat protsessi. Lugesin kõik õpetused ja nipid läbi, tõin sõbranna käest juuretise ja asusin katsetama. 

Esimesel korral tegin nii nagu peab - kasutasin puulusikat; lisasin nisujahu, et paremini kerkiks; mõtlesin juurde ainult häid mõtteid (pidi esmatähtis olema); panin saunalavale 50 kraadi juurde kerkima (foorumites õpetati), hiljem jätsin lihtsalt vannituppa soojale põrandale. Kõik see on täiesti ebavajalik! Ikka võib tsirkust teha kui viitsimist on, aga leib ei tule sellest kriipsuvõrdki parem. 

Mul pole ükski kord nässu läinud, seega ma ei tea, mis pikast kogemusest ja katsetamisest "teadjad" räägivad. Ei, siiski! Üks leib tuli liiga soolane, see ainus, mida ma ükskord Kustavi vanemate juures küpsetasin. Neil olid lihtsalt poole suuremad teelusikad kui need, millega ma tavaliselt taignale soola lisan, aga ma ei lasknud end sellest häirida (blond noh!). Sai kaks korda nii soolane kui normaalne oleks. Muidu kerkis hästi ja oli igati vinks-vonks. 

Minu leivaretsept on selline:

2 sl juuretist

0,5 l sooja vett

rukkijahu

3 tl soola

3 sl suhkrut

rukkijahu (u. 0,5 kg)

Segan suures kausis vee ja juuretise ning lisan nii palju jahu, tekiks hapukoorelaadne mass. Kui jääb veidi vedelam või paksem, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Kausile tuleb panna rätik peale ja 10-12 tunniks seisma jätta. Kui seda teha reede õhtul, saab laupäeva lõunaks värsket leiba :) Eeltaigna pealispind muutub veidi vahuseks, sellest on näha, et on valmis.

Järgmisel päeval segan juurde soola, suhkru ja rukkijahu. Peaks jääma nii paks (umbes nagu kartulipuder), et kui näpuga auk sisse torgata, jääb see alguses näha, aga vajub vaikselt täis. Kui vajalik jahukogus on sees, on natuke raske segada, siis polegi vaja enam juurde panna. 

Siit tuleks võtta 2 sl tainast juuretiseks (hoia külmkapis, aga nii, et õhk juurde pääseks - mul on plastkarbis, millele paar auku kaane sisse torgatud). Ja seejärel lisada soovi korral köömneid, seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju vms ja valada tainas vormidesse. Mulle meeldib kõige rohkem kõrvitsaseemnetega.

Vormi sisse olen pannud küpsetuspaberi, nii on leiba palju lihtsam välja saada. Vormis (rätiku all) peab tainas kerkima 3-4 tundi (oleneb, kui "vägev" on juuretis), enamasti muutub pea poole kõrgemaks. Kui jätta terveks päevaks ootama, läheb maitse veidi hapumaks, aga muud ei juhtu midagi.

Ahi peab olema soojendatud 250-le kraadile (480 F), see kuumus tekitab leivale kooriku. Umbes 20 min pärast tuleks keerata 150 peale (300 F) ja teine samapalju veel küpsetada (kokku on ahjus ligikaudu 40 minutit).

Soojalt lõigates jääb nätske, enne söömist tasub lasta ära jahtuda. Isetehtud leib püsib pikalt värske, ei lähe kõvaks ega hakka hallitama. Aga tavaliselt maitseb nii hästi, et saab nagunii paari päevaga otsa.

Head küpsetamist!

Baaju-baaju

Sain lõpuks oma juuni graafiku kätte ja selgus, et mu koormust on tõstetud ja lisaks teisegi majja tööle pandud. Esiteks läheb jälle natuke põnevamaks, ei ole ülemäärast vaba aega ja mis siin salata, raha saab ju ka rohkem.

Uue maja kohta ei tea ma mitte midagi - kes on selle asukad, mitu neid on ja milliste diagnoosidega. Kui sellesse majja, kus praegu töötan, proovipäevale läksin, arvasin esimene tund aega, et ma vist ikka ei taha seal töötada. Kodus oli ainult üks "lastest" ja töötaja hoiatas kohe, et tal on kalduvus võõraid inimesi näpistada ja juustest tõmmata - et olgu ma ettevaatlik. Päris hirmus! Tüdruk kõndiski mu ümber nagu vaim ja tegi kummalisi liigutusi, aga midagi hullu ei juhtunud.

Õhtuks olin juba üsna oma säga, tütarlaps hoidis kenasti distantsi ja mu karvkatte kallale ei kippunud. Autistid ei oska pahatahtlikud olla, nad on küll omapärased (oojaa!), võivad ootamatult reageerida, aga nendega saab nalja rohkem kui pahandusi. Eks ikka kardetakse seda, mis on tundmatu. Kuigi jah, ettevaatlik tasub ikka olla, tööle minnes on alati juuksed kinni.

Mismoodi autistid tegelikult maailma näevad, ei ole ma siiani päris selgelt aru saanud. Mõne elementaarse asjaga võivad nad täiesti saamatud olla ja samas millegagi niimoodi üllatada, et lõug kukub põrandale. See oligi alguses kõige raskem, et ei saanud aru, mida oodata ja kas käituda nagu lapsega (mida eeldaks arengutase) või kui täiskasvanuga (millele viitab vanus). Üks neist on lihtsalt nii üle mõistuse kaval, et vahel kui ta mõne eriti titeliku lollusega hakkama saab, ei suuda uskuda, et see ikka sama inimene on.

Ja mulle NII meeldib, kuidas nad rõõmustada oskavad, täiesti piiritult ja südamest, üles-alla hüpates ja kätega vehkides.

Täna olen päev otsa unine olnud. Märkasime eile alles kell kaks öösel magama minna ja mul kadus juba kaheksa paiku uni ära. Ma ei tea, kas see on esimene märk vanadusest? Varsti olen juba kuuest üleval ja kolistan esimese bussiga turule sõita nagu pensionärid ikka. Ja mina veel mõtlesin, et kui vanaks jään ja kogu aeg kodus saan olla, magan alati lõunani...

Meenutasime enne uinumist lapsepõlve unelaulu "Mina ei taha veel magama jääda", mida õhtuti raadiost lasti. Eile guugeldasin selle youtube'st välja - kel ei löö ette, kuula siit. Mul tekib selle lauluga totaalne nostalgia, aga üldse ei mäleta, mis seal veel oli - vist loeti mingit unejuttu ka enne?

Teine unelaul oli venekeelne baaju-baaju, mis tuli telekast, Kustav mäletas isegi mingit multikajuppi, kaelkirjakut, kes oli voodis hästi suure padjahunniku otsas. Mul ka midagi koidab, aga väga ähmaselt. Aga selle laulu sõnu üldse ei mäleta! Paistab, et ma polnud kolmesena vene keeles suurt osavam kui kolmekümnesena. Pagana youtube ei andnud baaju-baaju peale mitte ühtki mõistlikku vastet, äkki oskab keegi selle loo mulle kuskilt välja otsida?

Eile oli vaba päev, otsustasime selle puhul miskit koos ette võtta ja seadsime sammud Gastown'i, kus asub kuulus restoran Old Spaghetti Factory. Gastown on armas väike vanaaegne piirkond südalinna külje all, sinna on alati rõõm sattuda.

Meeldivaks üllatuseks oli restorani "kõik hinnas" poliitika ehk iga toidu ette käis kas väike supp või salat ning järelroaks toodi jäätisepall ning tee/kohv sinna kõrvale. Teistes kohtades saab sama hinnaga ju ainult põhiroa. Ahjaa - alustuseks toodi päts krõbeda koorikuga saia koos võiga! Kujutate ette, milline rõõm minusugusele saiasöödikule, jah? Muuseas panime terve pätsi kahepeale pintslisse, salat-pasta-jäätis veel sinna otsa. Ma ei tea, kuhu see kõik mahtus...

Homme tahaks jälle midagi toredat teha, sest nädalavahetusel olen pikad päevad tööl, alustan juba hommikust, sest lapsed on ju kodus (muudel päevadel on neil hommikupoole day program ja seetõttu lähen enamasti kella kaheks kui nemadki tagasi jõuavad). 

Meil on ka nüüd suveilmad, ikka väga mõnus kui ei pea saabastes ja jopes ringi käima nagu enamik aega aastast. 

PS! Sääski endiselt ei ole (ega tule), nänänänäää!

Internet

Leidsin ühe sõbra Facebook'i "seinalt" sellise postituse:

Tere sõbrad... Ma pean teile midagi ütlema. See on mõeldud teile kõigile, kes te olete minu sõbralistis. Mulle meeldib vaadata fotosid, kuulda Sinu tegemistest, jagada nalju ja uudiseid, saada tuge ja ka ise teid toetada, nii headel kui halbadel aegadel. Ma ei ole mitte ainult rõõmus selle üle, et olete mu sõbrad, vaid eelkõige, et olete osa minu elust. Üldiselt on meil kõigil kiire - sellepärast tahan teada, kes võtab selle aja ja loeb selle jutu läbi. Kui väärtustad sõpru maailma erinevates kohtades, siis ole hea ja kopeeri see oma seinale. Kasvõi hetkeks! Siis on näha, kes peab lugu oma sõpradest, nagu mina seda praegu teen. Tähelepanu! Ma ei kirjutanud, et jaga seda postitust! Kirjutasin, et "kopeeri". (Sellepärast, et siis on aru saada, kas oled lugenud selle lõpuni - ja siis selle kopeerinud). Tõepoolest - see on suurepärane, et te olete olemas!

Einoh algus oli nagu enam-vähem, arvasin juba, et koorub midagi sügavamõttelist, aga läks täpselt vastupidi... Mis ajast sõpradest lugupidamise kõrgem tase copy-paste'ga piirduma hakkas? Ja kuidas see "headel ja halbadel aegadel" tuge pakub?

Vahepeal jääb mulje, et inimesed ei oska ilma Facebook'ita enam üldse eksisteerida. Kui kellelgi läheb 200 elanikuga Kapa-Kohilas koer kaduma, siis selle asemel, et kohaliku poe seinale kuulutus kleepida, riputab ta oma peni Facebook'i, et kõik tuttavad ja võõradki seda oma sõbralistile jagada saaks. Teate, ükskõik kui väleda koeraga ka tegemist ei oleks, on mul üsna vähe usku, et ta otsaga näiteks Vancouverisse oleks jõudnud. Äkki vaatate kõigepealt külavahel ringi?

Veel leidsin artikli "Mis maksab kassapidaja naeratus?" Esimese hooga tundus, et tegemist on aprillinaljaga, aga vist siiski mitte. Nimelt on käimas Nobenäpu võistlus, kus auhinnaks "soliidse summaga reisivautšer".

Võistluses võib "üks vale käeliigutus saada saatuslikuks". Pimeostu tegev ajakirjanik teatab, et "Margus vaatab kenasti silma ja naeratab kombekalt. Suunurgad on tal küll katkematult ülespoole suunatud, justkui teaks, kes ja millal keegi teda inspekteerima tuleb, ent tee või tina - midagi jääb puudu. Vist on see sära tema silmis."

Einoh, päriselt või? Miinimumpalga eest, mis isegi elementaarseid vajadusi ei kata, saab säravaid silmi nõuda?! See on küll tase!

Ja kuigi noormees teeb kõike nagu vaja, jääb ajakirjaniku hinge närima, et Margus "kahel pirnil sokkide, seebi ja kõrrejoogi vahele laseb veereda" (kuigi kõnealusel poel on ülepakendamise vastane poliitika ja kassas ei pandagi asju kotti).

Viimases lahtris peab otsustama, kas anda Margusele ka boonuspunktid... aga ei! Ajakirjanikupreili leiab, et kuigi teenindaja oli igati meeldiv ja talle polnud midagi ette heita, jäävad lisapunktid siiski andmata "...kuna olen näinud säravamaid teenindajaid, kes säärases võistluses, ja veel finaalis, ei osale".

Oeh...

Laupäev

Bruno arvas, et ma võiks tihemini blogida ja leidis, et igapäevaelu, mis meil parajasti käsil on, olevatki kõige huvitavam. Soovitas pajatada kriuksuvast kummutist ja muudest probleemidest, aga kuna neid meil pole (kummutit ega probleeme), on natuke keeruline teemat leida.

Igal juhul tuleb siit postitus mittemillestki pühendusega Brunole. Ja aitäh, et sääseuputusest rääkisid, mul läks Eesti suve igatsus hoobilt üle (Vancouveris nimelt ei tunta sellist liiki nagu sääsk - vähemalt mina pole veel ühtegi kohanud).

Täna naudime laupäeva, midagi asjalikku plaanis polnud, ärkasime kell kümme. Hommikusöögiks tegi Kustav meile maailma parima omleti suvikõrvitsaga. Mulle meeldib kui pole vaja kiirustada, söömise kõrvale on aega juttu ajada ja isegi riidesse poleks vaja panna kui hommikumantel oleks. Aga noh, mul ju pole!

Võttes arvesse kui täis olid siia tulles me reisikotid, on selge, et vähem kui aasta pärast Eesti poole liikudes ei mahu vahepeal lisandunud asjad nagunii mitte kuskile ära, nende soetamisega tuleb üsna ettevaatlik olla. Aga küllap suudab Kustav nii palju uusi raamatuid ja tehnikat hankida, et lõpuks peame nagunii merekonteineri tellima, et oma kraam koju toimetada...

Avastasin, et pole ammu juustukooki küpsetanud, nii et pidin minema vormi ostma (juustukook peab tingimata ümmargune olema, aga meil on siin ainult kandiline vorm). Dollarama üllatas järjekordselt imeodavate hindadega ja kuna vorm maksis ainult 3 dollarit (2,2 eur), võtsin kohe ühe väiksema lasanje tegemiseks ka. Noh, et kui juba laristamiseks läks...

Siis käisin toidupoes lasanjeplaatide järel ja veetsin riiuli ees oma kõva kümme minutit, sest plaate oli umbes 10 erinevat sorti, aga kõik neist säbrulised. Mina olen siiani siledaid kasutanud ja sattusin seetõttu täiesti segadusse. Ootasin, et riiul üllataks ja viskaks umbes kaheksandal tiirul, mil neid üle kontrollisin, mõne siledate plaatidega pakendi kah ette, aga seda ei juhtunud. Lõpuks võtsin ikkagi säbrulise ja sain aru, et olen lihtsalt harjumuse ohver - pole ühtki ratsionaalset seletust, miks sile peaks säbrulisest parem olema (Bruno, sa ikka saad aru, kui sisukas elu meil siin on, jah?)

Veel käisin oma lemmik-kleidipoes! Olen sinna kord varemgi juhtunud, riided olid ilusad ja teenindus sõbralik. Täna sain aru, et mul pidi eelmisel korral mingi ebanormaalne suhtlemisvajadus olema, et nii pikka diskussiooni üldse viitsisin laskuda, sest seekord käis kõik närvidele.

Kõigepealt ütles esimene müüja "tere" ja uuris, kuidas mul läheb? Kaks meetrit eemal tegi teine täpselt sama. Siis tuli esimene järele ja mainis, et võin kohe teenindajate poole pöörduda kui abi vajan. Tänasin viisakalt - vot ise poleks selle peale tulnudki, võinuks juhtuda, et seisan keset poodi ja nutan ahastusest, sest ei kujuta ette, kes mind küsimuste tekkides aidata võiks. Seejärel tegin strateegilise vea ja silmitsesin üht kampsunit üle 3 sekundi, mispeale hüppas juurde veel üks müüja, küsides, äkki soovin seda selga proovida? Tema entusiasm oli nii nakatav, et keeldudes tundsin end isegi natuke süüdi.

Astusin paar sammu edasi ja juba oli esimene müüja mul jälle kannul - lehvitas mingite kirjude retuusidega ja ütles, et tahtis neid mulle näidata, sest märkas, et mul on umbes samasugused jalas.

Muideks, mu kirjud retuusid, mida Aasias kirusin ja kuuma tõttu ainult paar korda jalga panin, on Vancouveris suureks hitiks osutunud. Neid kandes saan mitu komplimenti päevas - suvalistelt kodanikelt tänaval, majanaabritelt liftis, poemüüjatelt, töökaaslastelt... Kusjuures kõik mu ülejäänud riided paistavad nii mittemidagiütlevad olevat, et neile pole keegi vähimatki tähelepanu osutanud.

Seejärel tegin teise strateegilise vea ja vaatasin ka üht kleiti rohkem kui 3 sekundit, mispeale jooksis müüja kohale täpselt samasuguse kleidiga, mis oli teist värvi ja ütles, et eksole ju ilus, lavendel on nii kena toon.

Pean siikohal mainima, et tegemist on pisikese poekesega, kus ei kulu üle viie minuti, et kõiki asju läbi vaadata (ehk ilmselgelt oleks ma ka iseseisvalt jõudnud järgmise värvi ja kirjude püksteni). Pärast esimest kolme minutit olin aga suhtlemisest nii väsinud, et põgenesin ummisjalu ja lubasin, et ei lähe mitte kunagi tagasi.

Erinevused vol 1

Kanadas kasutatakse sellist kalendrit, mis algab pühapäevaga. Ütlevad "nädalalõpp" nagu meiegi ega lase end sugugi häirida, et pool lõpust hoopis alguses asub... Arutasime seda tööl hinduga, aga kuna Indias algab nädal samuti pühapäevaga, oli tema meelest jällegi eriti kummaline, et see esmaspäevast võiks alata, kuigi tööle ja kooli minnakse just sel päeval.

Kellaajad on siin loogilisemad - arvestus käib 12-tunni süsteemis, numbrile märgitakse taha kas "am" (ennelõunal) või "pm" (pärastlõunal). Eestis kasutatakse 24-tunni arvestust ju tegelikult ka ainult kirjalikult... 

Täna tööle jalutades avastasin, et mitte üheski aias pole koera tara najale hüppamas. Eestis on ju igal majaomanikul peni, kes juhusliku möödakäija peale haukuma või lõrisema peab. Mul lähevad sellistel tänavatel kõndides alati närvid läbi, sest iial ei või teada, kas ta pääseb välja või mitte. Nii palju kui ma koeraomanikega kokku olen puutunud, väidavad nad alati, et nende lemmik ei hammusta. Samas on igal väraval hoiatus "kuri koer". Siin ei paista aga keegi aru saavat, et miks üks koer üldse kuri peaks olema?

Kanadas on koera omamine sõna otseses mõttes eralõbu - keegi teine ei pea kuulama haukumist, vaatama junne ega olema valvel, et hambaid sisse ei löödaks. Ma ei ole veel pihta saanud, kuidas nad oma koeri sotsialiseerivad, sest metsarajal olen neid lahtiselt ringi jooksmas näinud küll, aga siinsed penid ei käi võõraid inimesi nuuskimas ega teiste koertega tüli norimas.

Korterinaaber rääkis ükspäev, et tal oli kunagi girlfriend, kes pesi nõusid hästi imelikult - voolava vee all ja švammiga... See ei olevat normaalne, nõusid pestakse ju kausis ja lapiga!

Ja seda ta teebki - kogub umbes nädal aega kapiäärele, laob ilusasti virna ja ühel kenal päeval hakkab otsast pihta - laseb kraanikausi vett täis, paneb punni ette, leotab ja mässab (sest kuivanud toit ei taha hästi lahti tulla). Kusjuures asi ei ole vee kokkuhoius, ta võib vabalt tund või kaks duši all olla, pole üldse probleemi! Lapi osas proovisin alguses kohanduda, aga pärast nädalapikkust solberdust selle määrdunud kaltsuga, mis iialgi ära ei kuivanud, tõin omale ikkagi švammi.

Et kanadalased ikka veel tšekke kasutavad, olen juba varemgi kirjutanud. Kohalike sõnul pole see enam kuigi levinud, aga näiteks Kustav saab oma palga just tšekkidena kätte. Eile läks siis lõpuks panka neid rahaks vahetama, kiitis veel, et eriti lihtne, sest vajaliku panga kontor asub meie maja all.

Natukese aja pärast tuli veidi ärritunult tagasi, sest selgus, et tšekkide rahastamiseks tuleb minna täpselt samasse kontorisse, mida nende väljakirjutaja kasutab! Ei piisa, et pank on õige. Vajalik kontor asub meist nelja metroopeatuse kaugusel, aga mis seal ikka - kel janu, sel jalad. Seal öeldi, et raha saab kätte alles siis kui pank on tšeki väljastaja telefonitsi kätte saanud ja kinnituse küsinud. Boss aga ei võtnud toru ja nii soovitati Kustavil mõne päeva pärast tagasi tulla, et selle aja jooksul püütakse siis konto omanikku tabada. Kujutate ette jah?

Kusti helistas ise bossile, sai ta kätte, palus panga kõne vastu võtta ja pärast seda kui pank lõpuks bossiga ühendust oli saanud, anti Kustile lõpuks raha kätte. Ma ei tea, kas annaks seda asja veel keerulisemaks ajada äkki?

Ja kilekotid! Kui Kustav omale saapad ostis, sai nendega ühe normaalse koti kaasa (ehk oskavad neid toota küll), aga toidupoodides müüdavad on lootusetud! Umbes poole väiksemad kui need, millega Eestis oleme harjunud ja nii õhukesest kilest, et kandevõime on olematu. Ma käin siiamaani kodust kogemata kaasa rännanud Rimi kotiga poes, aga see hakkab vaikselt otsi andma.

Mõnes poes on kilekott hinna sees ja enne kui midagi iitsatadagi jõuad, on kassapidaja kõik su asjad sisse pakkinud, mis tähendab, et kodu poole tuleb vaaruda umbes kümne pisikese kotiga. Ma saan aru küll, et öko oleks riidest kotiga toidu järel käia, aga vaadake - prügi osas me ju nii ökod pole, et ilma kileta hakkama saaks ja minu meelest pole eriti loodussõbralik prügikotte veel eraldi soetada. Nüüd ma siis olengi nii kaval, et pisikesed kotid lähevad ikkagi prügi tarbeks, aga kuna need ei mahuta halligi, tuleb iga päev praht välja viia.

Mõned päevad tagasi ostsin meile potiga väikse basiiliku, eriti tänuväärne taim ikka - saab otsast süüa ja kasvab mühinal, lõhnab ka hästi. Mõni hoolealune peab ikka olema ja loomi me ju omale praegu võtta ei saa

Eesti ja Kanada erinevustest kirjutasin ka siin.

Söögijuttu

Mul on ikka nii tore töö - kohal pean olema alles kell kaks, saan hommikul nii kaua magada kui tahan ja kuna enamasti ärkan üheksa paiku, on pool päeva vaba enne kui minema pean hakkama. Üheksa-kümne vahel õhtul olen kodus tagasi. Teine hea külg on vahvad kliendid ja toredad töökaaslased. Üks kolleeg on väga osav kokk, tema abil olen enda jaoks avastanud hernevõrsed ja mingi Hiina kõrre (okra), mida röstitakse õlis ja maitsestatakse vähese soola ja suhkruga. Põhimõtteliselt nagu kartulikrõps, aga palju-palju maitsvam.

Ingver pole mulle kunagi meeldinud, liiga intensiivne ja lõhnab ebameeldivalt. Teresa tegi aga sellise wok'i, mis sisaldas igasugu põnevaid juurikaid, kalmaare ja hiidkrevette ning loomulikult ingverit. Maitsestas sojakastmega ja serveeris riisiga. Appi kui hea! Järgmisel päeval ostsin oma elu esimese ingverijuurika ja tegin täiesti vabatahtlikult sellest süüa! Ise olin ilmatuma uhke, Triin-Mosu ja Kusti sõid ka meelsasti.

Tööl on kombeks, et igaüks teeb mõnikord oma rahvustoitu. Meil on kirju kollektiiv - lisaks kanadalastele üks tüdruk Ukrainast (kõik on veendunud, et räägime temaga sama keelt, sest pärineme ju põhimõtteliselt ühest kohast), üks naine Californiast (aga tema ema on Taist), üks Trinidad-Tobagost (Kariibidelt), üks Indiast (alles kolm aastat tagasi kolis siia) ja kaks öövahetuse töötajat kuskilt Aafrikast.

Ükspäev käisime austraallastel külas (neil, kes nüüd meiega ühes majas elavad) ja kuna Janice pärineb tegelikult Filipiinidelt ja Mick Taiwanist, kuulub mõlema rahvustoitude hulka mitmeid meie jaoks veidraid asju. Meie lajatasime oma verivorsti trumbi vastu ja nii Marc kui Janice-Mick ei suutnud kuidagi uskuda, et tõepoolest midagi sellist süüa suudame. Kui siis saabus Marci kord rääkida, ütles ta lihtsalt, et halloo, ma olen Kanadast, me ei söö siin veidraid asju!

Marc ei jõua kuidagi ära imestada, et Eestis pole maapähklivõi kuigi levinud. Põhja-Ameerika inimesed ei kujuta elu ilma selleta ettegi! Määrivad saiale ja panevad moosi ka veel peale. 

Pea igast Kanada kodust võib leida slow-cooker'i. Tegemist on elektrilise potiga, mis küpsetab madalal kuumusel (ja pika aja jooksul). Viskad hommikul lihatüki ja mõned juurikad sisse ning korjad õhtul töölt tulles hõrgu prae välja... Kuidas on võimalik, et ma 30 aastat ilma selle aparaadita üldse söönuks olen saanud?!

Täna asusid Triin ja Mosu jälle teele, mina juhtusin sel ajal tööl olema ja parem oligi, et enne kõige härdamat hetke minema sain. Oli tore nädal koos hea toidu ja põnevate aruteludega. Loodetavasti tulevad nad pärast oma ringreisi jälle meie juurest läbi, ikka väga mõnus on aeg-ajalt Eesti sõpru näha. Kõik ülejäänud võiks ka läbi astuda...

Külalised

Triin ja Mosu, kes oma esimese Kanada-aasta otsi vaikselt kokku tõmbavad, jätsid koduseks muutunud Edmontoni selja taha ja alustasid ringreisi, mille käigus püüavad ära näha tüki Kanadast ja USA läänerannikust. Ilmselgelt ei saanud nad Vancouverit kuidagi vahele jätta ja veedavad nädalakese meie seltsis.

Kuna siin oli mitu nädalat järjest täielik suvi, valisin muudkui kohti välja, kuhu nendega minna ja kus piknikku pidada. Kui saabumiskuupäev paika sai, pakkis suvi asjad kokku ja ilmateate väitel pidi nädal aega järjest vihma kallama, külm olema ja päikesest polnud lubatud unistadagi. Ma olin jube pettunud! Tegelikkus on aga selline, et igal hommikul kraabib päike end pilve tagant välja ja ei ole seda nägugi, et kuskile kaduda tahaks. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et vihmase Vancouveri teema on müüt. Me oleme siin peaaegu kaks kuud elanud ja ainult paar korda pilvist ilma näinud.

Kui Triin ja Mosu juba aastaid raha kogusid ja Kanadas reisimise unistusest rääkisid, ei olnud mul üldse tunnet, et tahaksin sama teekonna ette võtta. Ja siis hakkasid korraga igasugused asjad juhtuma, mispeale leidsime end lõpuks viisataotluse pabereid täitmast... ja siin me nüüd oleme! 

Aja lendamise kiirus on vist vanusega seotud? Lapsepõlves tundusid aastad kohutavalt pikad. Et järgmine sünnipäev kätte jõuaks, läks terve igavik! Nüüd käib see kuidagi hops ja hops... Mõni aeg tagasi panime kursakaaslastega kirja, mis elu enda arvates 10 aasta pärast elame. Nüüd on ainult 7 aastat jäänud selleni, mil Triinu talus oma lastekarjaga kokku pidime saama ja ümbriku avama, et toonaseid unistusi reaalsusega võrrelda. Jube kiireks läheb ausalt öeldes! Eriti Triinul selle taluga.

Minu esimene töönädal on pidulikult lõpule jõudnud. Algus oli äkiline, pidin minema pühapäeval, aga sain laupäeval meili, et nad tahaksid mu vahetuse päeva võrra varasemaks tõsta. Veidi tobe oli see, et kiri tuli tund aega enne vahetuse algust. Aga mis seal ikka, vedasin end kohale, oligi tore, et ei jõudnud miskit ette pabistada. 

Töö on hästi tore, tegemist on "koduga", kuhu on elama paigutatud kaks autismi-diagnoosiga noort inimest. Nende päralt on uhke kolmekordne maja ja väike armas aed. Töötajate ülesandeks on aidata neil võimalikult iseseisev olla ja igapäevatoimetustega hakkama saada. Arengutasemelt on autistid oma vanusest oluliselt maas, seega käib kogu töö lihtsalt elamisväärse elu nimel, mitte selleks, et ühel heal päeval tõepoolest iseseisvuda suudaks. Korraga on kohal kaks töötajat, kes aitavad koristada, teevad süüa, käivad poes ja pakuvad niisama seltsi. Nagu kodus ikka! Sellisest hooldekodust nagu me Eestis oleme harjunud ette kujutama, on asi ikka nii kaugel kui üldse olla saab.

Autismidiagnoosiga inimesed ei taha füüsilist kontakti, ei suuda hoida silmsidet ega saa aru sotsiaalse suhtlemise reeglitest. Olenevalt arengutasemest on paljud oskused aga mehhaaniliselt õpitavad, näiteks emotsioonide mõistmine - tüüpiline autist ei saa näo järgi aru, mida teine inimene tunda võib, kas ta on rõõmus või kurb. Paljud neist suudavad aga ära õppida faktiteadmised, näiteks et kui suunurgad on ülespoole, tähendab see naeratamist, mis omakorda tähendab head tuju.

Veidrad liigutused ja sobimatud naerupahvakud on täiesti tavalised, samuti mõne kindla lause või küsimuse pidev kordamine. Ohutunne puudub neil täielikult. Paljudel autistidel on aga mõni supervõime - näiteks ülihea mälu. Üks meie hoolealustest suudab meelde jätta kõik numbrid ja aadressid, mis tema vaatevälja satuvad. Ükspäev leidis terve asutuse töötajate telefoninumbrite nimekirja (kaks A4 mõõdus paberit) ja veerand tundi hiljem teadis kõiki kontakte peast. Müstiline! Ma pole isegi enda siinset numbrit veel ära õppida suutnud...

Tätoveering

Otsisin oma eelmise postituse tarbeks rumalust illustreerivaid pilte ja leidsin ühtlasi portsu huvitavaid tätoveeringuid. Samas reas oli eksponeeritud ka üht tädi miljonimängust. Kui teilgi peaks kunagi tekkima küsimus, kumb on suurem, kas kuu või elevant, siis võib-olla on seda raske uskuda, aga teadlased on kindlaks teinud, et tegelikult on kuu ikkagi natuke suurem.

Kui mitte nii arukad inimesed keha kaunistama asuvad, võib päris omapäraseid lahendusi tekkida. Näiteks oskavad nad pildi sisse integreerida karvu...

...või just unustavad karvadega arvestada, sest ma pole nii kindel et alljärgnev mees elu lõpuni igapäevaselt oma vasakut kannikat raseerima jääb. Ja vaevalt, et pruut, kelle näolapp on leidnud tee peika p....sele, kuigivõrd rõõmustab kui ühel päeval põsed karvadega kattuvad.

Kui värske papa on suures õnnetuhinas otsustanud järeltulija nahale visandada ja kunstnik seejuures ülearu osavaks ei osutu, võib juhtuda, et muidu rõõmus põnn näeb välja nagu oleks korralikult peksa saanud.

Kui pildi aluseks võtta muinasjutt, tasub ikka kõik tegelased välja joonistada, muidu võib tekkida küsimus, et kus on Lumivalguke? Ja kellega ta seal on, sest pöialpoisse peaks ju seitse olema...

Naba on üsna kasutu detail, lihtsalt passib kõhu peal, mingit tolku temast pole. Teed pildi ümber, muutub kohe elavaks...

Tagasihoidlikumad võivad aga piirduda millegi lihtsamaga:

Eesti kaart

Eile oli meil töö juures uute töötajate koolitus, kus tutvustati üldist korda ja paberimajandust. Iga tegevuse jaoks on selged juhtnöörid, näiteks ei tohi kliendi kohta kirjutada, et ta oli "rõõmus", "häiritud" vms, sest teisele inimesele, kes antud dokumenti loeb, ei ütle see õigupoolest mitte midagi. Alati tuleb lahti seletada, milles käitumine seisnes. Samuti jääb väheks faktist "peksis seina" - oluline on mainida, kas klient soovis seina ära lõhkuda või oli lihtsalt vihane ja elas end sel viisil välja. Oma arvamus pannakse kirja ainult siis, kui see mingil põhjusel vältimatult oluline tundub ja sel juhul märgitakse juurde, et tegemist on subjektiivse hinnanguga. Sildistada ei tohi, lugupidav suhtumine on esmatähtis.

Logiraamatusse kirjutab igaüks oma olulisemad tähelepanekud. Kui miski läheb segamini, tõmmatakse sellele kriips peale, korrektori kasutamine on keelatud. Sissekanne lõpetatakse joonega, mis välistab hilisemad täiendused. Kõik peab olema läbipaistev ja aus. Logiraamatuga tutvumine on töötajatele kohustuslik ja seda tuleb alati oma initsiaalidega kinnitada.

Ravimite kohta peetakse iga kliendi jaoks tabelit ja tableti andmist kinnitab töötaja samuti initsiaalidega. Lisaks märgitakse üles need korrad, mil ravimist on keeldutud või kui see on esile kutsunud kõrvaltoimeid.

Peale minu olid koolitust saamas kolm umbes 40-aastast meesterahvast. Juhendaja küsis, millises kahes erinevas vormis on võimalik suukaudset ravimit manustada? Üks meestest pidas teisega nõu ja üheskoos jõudsid otsusele, et vastus on tabletina ja süstina. Suu kaudu?! Really?

Võimalikke ravimi manustamise viise on neli, aga slaididele oli märgitud vaid kolm tükki. Koolitaja selgitas, et neljas moodus on anaalselt, aga kuna seda meetodit meie asutuses ei kasutata, ei ole ka materjalides kirjas. Minu pinginaaber lasi seepeale kuuldavale lõbusa huilge ja viskas paar nalja stiilis: "No seda ma võin küll teha! Andke aga teada kui abi vajate. Anaalselt ikka saab!" Keskealine meesterahvas, meelekohad hallid... Minu meelest peaks mingis vanuses saabuma äratundmine, millist käitumist värske tööandja sinult oodata võiks ja ma ei usu, et sedasorti naljad lasteasutusse kandideeriva mehe puhul päris kohased on.

Üks tüüp oli hästi jutukas ja tore, uuris kust ma pärit olen ja ohoo, kus see Eesti muidu asub? Seletan siis lahkelt, et kas sa näiteks Soomet tead, mees vastu, et ei tea. Aga Rootsit? Mkmm. Balti riigid? Eip.

"Aga kus see muidu kaardi peal on?"

Tead, maru raske on kaarti selgitada kui sa ühtegi riiki ei tea... Tema vastu, et teab ikka - näiteks Saksamaad ja Venemaad! Ütlesin, et no umbes sealkandis asub Eesti ka. Poiss jäi vastusega rahule: "Aa, seal!"