Linnatripp

Ma tegin ükspäev võiroose. Elu sunnib - siin ei müüda! Paljude asjadega on nii, näiteks frikadelle, sülti ja pasteeti poleks ma kah Eestis elades kunagi ise tegema hakanud. Või vastlakukleid. Või piparkooke.

Igatahes võiroosid siis. Kuna retsept, mille katsetamiseks valisin, oli grammides, tuli see alustuseks enda jaoks mingitesse selgematesse ühikutesse ümber arvutada. Mul on nimelt kombeks paremad retseptid endale word'i faili salvestada ja natuke ümber kohendada. Mind ajab hulluks kui taigna jaoks on vaja 350 grammi vett. Iga jumala kord hakkan kaaluma või?

Mingis teises retseptis oli 7 grammi soola. Võiks siis juba terades anda, oleks lihtsam lugeda.

Teine asi, mis mind retseptides (mitte selles konkreetses, aga üldiselt) häirib, on see, et kogu jutt tuleb mitu korda läbi lugeda, et teada saada, mis kujul mingi aine käiku läheb ja mis järjekorras neid vaja on. Et või peab olema toasoe (sul seisab ju alati mingi käntsakas toasooja võid kuskil...), rosinad rummis leotatud (soovitavalt üleöö), porgand riivitud, puljong eelnevalt soojendatud jne. Sellepärast teengi retseptid enda jaoks niimoodi ümber, et esimesel lugemisel aru saaks, mis toimuma hakkab. Et ongi kohe "100g toasooja võid", selle asemel, et "100g võid" pool lehekülge hiljem toasoojaks osutuks.

Võiroosid tulid väga head, aga midagi jäi nagu puudu. Polnud päris nii krõbedad kui oleks tahtnud. Eks peab siis edasi katsetama. Osades retseptides kasutati piima, teistes vett, võta sa kinni, millega parem saab. Teab keegi? 

- - -

Ma käisin täna Vancouveris. Tuli selline mõte lihtsalt. Nanaimosse kolimisest saadik on see jutt olnud, et võime ju nii tihti käia kui vähegi isu on, aga reaalsuses kukub ikkagi sedamoodi välja, et tegudeni jõuame pigem ainult siis kui päriselt asja on. Kellegi sünnipäev või midagi. Ja siis saab kiirkorras vene poest rukkileiba toodud (pagan, täna läkski meelest ära), kellelgi külas käidud või sõpradega lõunat söödud. Ja siis käbedalt koju tagasi. 

Nii otsustasingi, et tahan seekord minna üksi ning käia poes, kohvikus ja niisama linna peal jalutamas. Argipäeval, et suuremat tunglemist ei oleks. Vesilennukiga, mis 15 minutiga kesklinna jõuab (praam + auto- või bussisõit võtaks kokku üle kahe tunni). Jättes Matt'i ja Oscari koju, sest ehtmehelikult ei saa neist kumbki shoppamise mõnust suuremat aru. 

Isver kui hea oli! Mu süda kuulub ikka jäägitult Vancouverile, mis siis, et Nanaimo pereeluks sobilikum on. Peab ennast ikka väheke tihemini kokku võtma ja selliseid "linnasutsakaid" tegema. Matt'il algab nüüd mingi kursus (ta ei suuda õppimist lõpetada), mistõttu hakkab iga pooleteise kuu tagant paariks päevaks Vancouveris käima, võib-olla sätin end siis lapsega kaasa... Või veel parem, käingi vahel omapäi.

Ükspäev avastasin õudusega, et Oscar on näiteks mu instagram'i täiesti üle võtnud, seal pole peale beebipiltide enam midagi. Aga mis sa teed kui sul nii tore beebi on! Samas ei ole mul siiani seda probleemi olnud, et ei suudaks temast eemal olla. Keegi tahab last hoida? Tsau-pakaa, ma juba lähen! Oscar õnneks ei võõrasta, hea meelega mängib kõigiga. Mulle väga meeldib temaga ise aega veeta, aga natuke peab vaheldust ka olema. Leidsin nüüd ühe spordiklubi, mis lastehoidu pakub. Ossu-vanustele küll ainult tund aega korraga, aga rohkem pole mul vajagi. Varsti lähevad ilmad külmaks, siis ju enam õues jooksmas ei käi. 

Nagu ma praegu täiega käiks... Viimasel nädalal sain jooksmisele küll lausa kolm korda pihta, aga enne seda oli aastane paus. Mis on okei, sest ma olin rase. Ja siis oli mul beebi. Või noh, ikka veel on. Ja ikka veel pole see beebi suurem asi öine magaja, aga ma õnneks enam ei mäleta, mis tunne on end korralikult välja puhata, nii et võin vabalt trenni tegema hakata. 

Ja Matt pakkus, et otsigu ma lapsehoidja, et enda jaoks rohkem vaba aega jääks, aga ma olen liiga palju mingeid õudukate lapsehoidjate klippe näinud. Pagana youtube! Meie üürnik töötab tegelikult lastehoius ja on muidu tore tüdruk, mul on väike salaplaan temalt küsida, et äkki tahab mõned tunnid nädalas lisaraha teenida. Ja üks endine töökaaslane sobiks samuti suurepäraselt. Siis saaks ise rahus kooliasju teha või taara ära viia või juuksuris käia. Aga ma pole veel kummagi käest küsinud. 

Taarat ma siin viisin ükspäev koos Oscariga ja sain aru, et pean omale kuskile mingi meeldetuletuse panema, et rohkem sellise hullu idee peale ei tuleks. Kanadas pole ju peent masinat, mis pudelid triipkoodi järgi ära tunneks. Siin tuleb kõik eraldi aluste peale sorteerida ja see võtab meeletult aega. 

Ma ei tea, kuidas ma oma Vancouveri-seikluse juurest sujuvalt taarani jõudsin? Polnud plaanis. Aga no kell on ka juba kümme õhtul, mis on way past my bedtime. Head ööd!

Aloha

Matt on juba ammu rääkinud, et võiks Hawaii'l ära käia. Vancouverist läheb otselend, viie ja poole tunniga kohal, lapsega hea lihtne. Alla kaheaastased reisivad (süles!) tasuta, kasutame võimalust!

Vot mina ei tea, kuidas see "laps süles" reisimine välja peaks nägema, sest laps (kui ta just päris imik pole) ei istu ju süles?! Juba enne kui lennuk liikuma hakkas, oli Oscar meid mõlemaid surmani ära tüüdanud, jupikese menüüd nahka pistnud, südantlõhestavalt röökinud kui seda paberit ta suust välja koukisime, natuke hommikust püreed mulle õla peale oksendanud, mänguasjad kahte lehte pildunud, lutipudelist piima omale näkku pritsinud, kõik ümberkaudsed inimesed kahehambalise naeratuse ja kurisevate linnuhäältega heldima pannud (see laps oli eelmises elus tuvi, ma arvan), aga üldse mitte süles istunud.

Õnneks nõustus naaber mujale kolima ja saime ühe koha juurde. Kui lõpuks õhku tõusime, õnnestus üleväsinud ja reisiärevuses laps vabale istmele magama sokutada ja nii ei pidanud kumbki meist teda tundide kaupa süles hoidma (kuigi poole minu istme peal olid Oscari jalad, sest ta on lihtsalt võimatult pikk). Aga ikkagi lihtsam kui süles.

Hawaii, Maui siis täpsemalt, on mõnus. Kohe MÕNUS! Kohalikud inimesed on super tšilli olekuga, väga sõbralikud ja rahulikud. Loodus on ilus. Rannad on maalilised.

Aga toidupood - no võimatu! Püüdsin jogurtit leida, mingit normaalselt, natukese rasvaga. Pole! Ikkagi Ameerika. On "0%", "zero" ja "triple-zero". Võta või jäta!

Kui juba kurtmiseks läks (kohe lõpetan ära), hämmastab mind, et kui rendiautod juhtusid meile nii Kanadas kui Ameerikas peaaegu uhiuued, siis turvatoolid olid mõlemas kohas kõige odavamad ja ebakvaliteetsemad, mida üldse leida võib. Aga no mis sa teed. Enda oma ju kaasa ei vea, teate isegi, kuidas lennujaamades pagasit loobitakse...

Nii, tagasi mõnusate asjade juurde. Vesi oli soe nagu supp. Nii basseinis kui ookeanis. Hawaii'l ei ole ohtlikke loomi ega roomajaid (madusid pole üldse!), ainult linnud ja suvaliselt ringi kondavad kanad/kuked. Paari kärbest nägime, putukaid muidu ka väga pole.

Ilm oli kuum ja niiske, aga pidev kerge tuul jahutas ja kokkuvõttes oli täpselt paras (isegi minusuguse kuumapõlguri jaoks). Liiv oli pehme, vesi helesinine. Paradiis! Nädalaga jõudsime peaaegu terve saare läbi sõita, vulkaani otsas käia ning erinevaid linnakesi külastada.

Ja vaikselt järgmist Maui-reisi plaanida...

* Reisinipp (mille teel Hawaii'le ühe vanapaari käest õppisime ja tagasiteel edukalt kasutasime) - kohti broneerides tuleb valida aknaalune ja vahekäigupoolne, jättes keskmise vabaks. Kui lennuk just pilgeni täis pole, ei tule sinna keskele tõenäoliselt keegi istuma. Ja kui on täis, on absoluutselt igaüks nõus keskel istumise asemel akna alla või vahekäiku kolima, et saaksite ikkagi kõrvuti olla.

Algas kool

...või mis ta nii väga algas, juba mitu nädalat on kestnud, homme esimesed tähtajad.

E-õpe on minu jaoks täiesti uus. Alguses oli natuke segane, et kust mida leida, kus on ainete nimekiri, kust saab meile saata. Osad materjalid antakse ette, mõned raamatud peab ise juurde ostma, ühte neist ei olnud saada, rahval kohe kisa taevani, pikad arutelud, et kust CD'd leida, mis raamatuga koos pidi tulema, kes saab kellele laenata. Hiljem selgus, et CD pealt oli ainult kahte töölehte vaja, aga pildid neist olid ka raamatus olemas ja lõpuks suutis juhendaja mõlemad töölehed üles laadida (oleks võinud sellest alustadagi, aga noh...)

Mul oli olemas raamat ja CD, aga polnud CD-lugejaga arvutit. Matt on ju muuhulgas tarkvarainsener, nii et korra juba ohkisin, et nüüd on küll nii, et kingsepp käib paljajalu! Aga siis selgus, et meie telekas on tegelikult ka arvuti (go figure!), muidu nagu telekas ikka, aga ühendatud mingi alumise korruse arvutikastiga, seega proovis Matt, kas niimoodi saab, et panna CD hoopis helisüsteemi ning sealt arvutisse "lugeda" ja kujutate ette - saigi!

Kõik selleks, et alla laadida eelajalooline enese hindamise tööleht (seesama, mis raamatus olemas oli):

Pange tähele, et valikus on variandid, et hügieen jätab soovida, juuste olukord on mitteaktsepteeritav ja küüned on rough.

Aine ise räägib muidu eetikast, seadustest, konfidentsiaalsusest, kliiniku majandamisest ja muust taolisest. Esimene osa keskendus esmamuljele ja isiklikele omadustele, tuli uurimisteema valida,  kirjutada essee ja lisaks mingite etteantud punktide üle arutada, aga foorumis (iga aine all on foorum, kus saab kaasõpilaste ja juhendajaga muljetada) küsiti juba murelikult, et kui kaua teie sel nädalal õppimisele aega kulutasite, "mul kulus igal tööpäeval umbes viis tundi, kas see on normaalne" (aine sissejuhatus väidab, et kulub viis tundi nädalas) ning teised vastasid, et "jaa, mul sama lugu".

Ma tegin paari tunniga kõik asjad ära (kaks nädalat korraga, sest esimese nädala tähtaeg nihutati samuti teise nädala lõppu, kuna alguses polnud kõigil vajalikku raamatut) ja ei saa aru, mida nad seal nii pikalt jauravad?

Teisi aineid ei anna sellega võrreldagi, näiteks meditsiiniterminoloogia on ikka korralik pähkel, seda võib tõesti 5x5h nädalas õppida. Eelkõige seetõttu, et peab kuivalt tuupima ja pole infot veel suurt millegagi siduda. Esimene jupp kattis ees- ja järelliited stiilis cerebr/o, dactyl/o, encephal/o, -ptosis, -centesis, kokku ehk sadakond või nii.

Nagu hiina keelt õpiks, pea läks kohe halliks!

Pluss siis kõik need asjad, mida juppidest moodustada annab, näiteks ophthalmoscope, electroencephalogram, laryngectomy, nephrectomy, tähendusi peab muidugi ka teadma, mina siis veel kahes keeles. Lisaks aju osad, mitokondrid, seljalülide iseärasused, huuuu... Sabakont on inglise keeles coccyx - kui teil peaks kunagi vaja minema. Mõnele inimesele meeldib näiteks lapsele selline nimi panna, kus on võimalikult palju võõrtähti. Coccyx.

Halasin Mattile, et ma päris arstiks ikka ka ei tahtnud saada ju. Apua! Matt lohutas, et siin pole tegelikult midagi keerulist, vaata see 30-täheline sõna jaguneb tegelikult viieks osaks, esimene on mingi spets aju osa, teine tähendab kasvajat, kolmas seda masinat, millega uuritakse, neljas lõikust... noh, umbes nii.

Ja ma tunnen kogu aeg, kuidas mu vanad soikujäänud ajusagarad krõpp-krõpp muudkui keerulisemaks arenevad. Lausa kuulda on!

Või on see siis lihtsalt Oscar, kes samal ajal kui mina õppida püüan, lillepotist mulda välja tõstab, mu jalanõusid närib või vetsupotiharjaga mängib...

Glamuuripuudus

Sügis! Tore. Suvi oli kuidagi eriti pikk ja kuum, juba ammu igatsesin võimalust tekiga magada ja tasside kaupa teed juua. Mida kehvem ilm, seda rohkem naudin teadmist, et ei pea nina uksest välja pistmagi. Võin päev otsa oma hästilõhnavat beebit kallistada ja pidžaamas ringi lohiseda.

Reedel tuli sõbranna Vancouverist külla. Ehe linnapreili (nagu ma isegi vanadel headel aegadel). Istus autosse kerge parfüümi ja uhiuue käekoti saatel. Vabandasin, et oleksin võinud ju tähtsa külalise auks juuksed ära kammida või midagi, aga... võib-olla homme? Sõbranna lohutas tunnustavalt, et sul on ju lausa tennised jalas! Polegi flip-flop'id! Isegi tubli! Kanadalastel on nimelt kombeks aastaringselt varbavaheplätudes käia. Sest... miks mitte?!

Tegelikult olid mul tennised ainult sellepärast, et ei viitsinud sokke ära võtta. Ja nii madalale pole veel langenud, et plätud sokkide otsa lükkaks.

Kairi on muideks see sõbranna, keda tihtipeale mu õeks peetakse:

Mis veel... Oscarist ja lisatoidust tahtsin rääkida. Või no üldse titeteemadest.

Arutasime hiljuti sõbrannaga, et esimese lapsega on natuke selline kott peas tunne. Näiteks jäid hiljuti meie mõlema beebile turvahällid väikeseks. Uurisime siis, et milline järgmiseks peaks tulema ja... selgus, et see järgmine oleks vabalt juba sünnist saadik sobinud, kuna kaaluvahemik on sellel 2-30 kg. Vot siis. Hunnik raha oleks alles jäänud turvahälli arvelt. Keegi ei öelnud ka. Aga see on okei, ma tegelikult ei tunne ennast pahasti, sest hälli sai väga palju kasutatud - kuna ta vankriratastele kinnitub, oli mugav poes ja mujal käia. Kuigi jah, juba mõnda aega ei võta ma seda enam autost väljagi, sest Oscar kaalub nüüdseks üle 9 kilo (pluss häll)!

Üldse on kõik titeasjad ülilühidas kasutuses. Näiteks mängukaar! See oli absoluutselt asendamatu, aga täpselt kaheks kuuks. Enne neljandat elukuud polnud Oscar mänguasjadest suurt huvitatud ja alates kuuendast tormas juba ringi, polnud enam aega kaare all lamada.

Riietest ei maksa üldse rääkidagi! Need ostsin õnneks enamjaolt taaskasutusest ja pooled ei jõudnudki selga. Kanadas on komme, et kõik sõbrad-sugulased-peretuttavad saadavad lapse sünni puhul kaardi ja kingi, kingituseks on tavaliselt mõned hilbud ja raamat. Ma ei teadnudki varem sellisest kombest, aga noh... kui Oscar käes oli, siis selgus. Postkast oli nädalate kaupa pakkidest umbes. Ainuüksi nendest riietest-tekikestest ja muust oleks esimeseks poolaastaks piisanud. Aga ka kingitud asjadest ei läinud paljud kasutusse, sest tibatillukesed teksapüksid, kapuutsiga pusad ja minibotased on küll poeriiulil supernunnud, aga päriselus natuke vähepraktilised. Eriti just vastsündinu suuruses.

Lõpetuseks siis beebitoit. Ma ikka arvasin, et teen kõik püreed ise, kodukana nagu olen. Ostan mõne kohaliku taluniku käest juurikaid ja olen täiega öko. Ja mis juhtus - selgus, et ei olegi nii, et anna ainult ette ja laps sööb. Esimesel lisatoidu nädalal sõi umbes ühe teelusikatäie korraga. Mismoodi sa seda teelusikatäit püreed valmistad?

Ma ise ei armasta külmutatud toitu, nii et suurema koguse ette tegemine ei olnud ka nagu variant.

Praeguseks sööb juba natuke rohkem, aga mitte iialgi ei tea, et mida ja kui palju. Ükspäev läheb terve avokaado, anna ainult ette, järgmisel päeval vaatab mind esimese ampsu peale sellise näoga, et... sa ei saa ometi tõsiselt eeldada, et ma seda jubedust maitseks? Püreedest sobib ainult üks poepüree, mingi maguskartuli ja kalkuni oma. Mitte ükski teine. Aga ka see sobib ainult igal kolmandal korral või nii. Enda tehtud püreedest pole veel ükski sobinud. Mingi beebide riisipuder maitseb kolmandikul kordadest üliväga, vahel tuleb suure kisa saatel isegi lisaports teha, ülejäänud juhtudel piirdutakse esimese lusikatäiega (millest omakorda pool "kogemata" suust välja kukub).

Näputoitumine ei lähe kuigi hästi, asjad ei püsi käes, terve elamine on sööki täis, laps pealaest jalatallani kleepuva kihiga kaetud, aga kõhtu jõua midagi. Söögiga mängida meeldib küll, ta lihtsalt ei saa veel aru, et seda võiks peaasjalikult ikka suhu pista.

Nädalake tagasi hakkas hommikuti minuga sama putru sööma. Riivin sisse õuna ja panen natuke banaanitükke. Enda omale lisan rosinaid ka, talle enam mitte (esimese korra rosinad tulid kõik tervetena välja, ilusad prisked nagu kissellis ligunenud). Kahe hambaga ikka ei näri veel väga efektiivselt, eksole.

Ükspäev tegin meile endile ahjus lõhet ja juurikaid, sättisin Oscari jaoks minivormi väikese portsu, ilma maitseaineteta ja natukese oliivõliga. Ma olen ikkagi tubli ema, kokkan oma beebile ja puha.

Vot nii haput nägu pole siin majas enne nähtud! Iiiiiuuuu. Lõhe ja ahjujuurikad? Mis sul arus oli?! Õnneks oli piisavalt palju tükke, et vähemalt jagus mängurõõmu. Pooled jätsin alles, tegin püreeks, mõtlesin, et äkki siis läheb paremini. Järgmine päev soojendasin talle ja esimene amps sobis lootustandvalt hästi, teine mitte nii eriti. Õhtupoole soojendasin ülejäänud osa ka üles, see põlati kohe ära.

Ole siis veel hea ema ja kokka oma lapsele... Ta põhiliselt kasvabki meil avokaado, mango, kiivi ja banaani peal. Taimetoitlane.

Õnneks oskab nüüd tuubitoite süüa ja neid on mugav välja minnes kaasa võtta. Pole lusikat vaja ja ei teki suuremat laga. Välja arvatud juhul kui oma pisikesed sõrmed paki külge saab ja niimoodi pigistab, et nägu, riided (pluss minu riided) kleepuvat ollust täis on. Põhiline, mida tuubikatest talle annan, on spinatiga, selle värv on kuivades mõnus... kakane. Eks veidi ebaglamuurne on "veits kakasena" kohvikust autoni jalutada, aga mis sa teed. Vähemalt sai laps nalja teha. Mis ei ole üldse väheoluline!

-

Iga kahe postituse tagant küsib keegi kanade kohta ja kui praegu öö ei oleks, teeks ma neist teile pilti. Igatahes on paar päeva vihmane olnud ja linnud näevad välja nagu oleks Oscar nad oma spinatiseguga üle valanud. Maaelu, noh.

Mägine spa

Ja ongi emme külaskäik läbi. Sõitsime viimasel päeval veel Vancouveris ringi, näitasin talle oma endisi kodumaju ning muid toredaid kohti, ema nentis, et saab aru küll, miks mulle siin nii väga meeldib. Mitte ainult Vancouveris, vaid üldse igal pool, kus me nende kahe nädala jooksul käisime. Ja on nõus iga kell tagasi tulema. Tore!

Ilm oli palav, päike lõõmas ja konditsioneer aitas autos ellu jääda. Ma tegelikult natuke kahtlustasin küll, et see hästi ei lõpe, aga muud varianti väga ei olnud. Igatahes oli kurk juba kodupoole suundudes natuke valus. Käisin enne praami peale minekut veel sõbranna juures teed joomas ja muljetamas (tema pere oli samuti siin) ning lahkusin varakult, et veidi üle tunni enne praami väljumist sadamas olla.

Saar, kus elame, on suviti kõva turismimagnet. Praamid on kellaajast sõltumatult pilgeni täis, aga kui piisavalt vara saabuda, õnnestub enamasti peale saada. Kasvõi napilt. Emal järel käies olime viimase viie auto seas, tagasi Vancouverisse minnes viimase kolme seas ja Oscariga kahekesi koju tagasi suundudes... viimased!

Oscar magas kogu sõidu maha, mina nautisin vaadet ja lemmikkohvikust kaasa ostetud martsipani-croissant'i. Polnud üldse paha! Välja arvatud see, et ma iga tunniga üha haigemaks jäin.

Järgmine päev kulus teejoomisele (millest suuremat tolku ei olnud) ja pakkimisele (õnnestus päris edukalt), sest pidime ülejärgmisel hommikul väikesele puhkusele minema. Uurisime hiljuti, kuhu saaks otse Nanaimost lennata ja sõelale jäi Calgary, mille lähedal on Banff oma ilusa looduse ja kuulsa spa'ga.

Oscar on õnneks üsna rõõmus reisisell, kes suuremat ei kurda ning igaühele laialt naeratab. Kõik ümbritsevad inimesed sulavad hetkega. Küll aga ei oska ta öisest unest suuremat lugu pidada, eriti kodust eemal olles. Esimesel ööl ärkas vähemalt miljon korda, teisel ööl pool miljonit. Kolmandal ööl olime juba teises hotellis, mis üllatas meid tavapärase kapi asemel garderoobiga. Naersime, et paneks Oscari kappi magama... ja mõistsime kiirelt, et see pole üldse paha mõte! Ruumi oli seal vähemalt kolmele võrevoodile, asi siis üks sisse mahutada. Ukse jätsime värske õhu tarvis lahti, aga vähemalt oli ta nii palju nurga taga, et vannitoast tulev valgus peale ei paistaks ning sel ööl ärkas ta ainult iga paari tunni tagant, mis oli hiiglaslik edasiminek!

Aga tagasi spa juurde. Vau. Lihtsalt kõik oli vau! Vaade toa aknast:

Hommikusöögibufee oli niiii hea. Oscar sõi kahe suupoolega suitsuforelli ja ei teinud kordagi seda haput nägu, mis muidu esimese hooga iga toidu peale tuleb. Õhtune bufee oli samuti väga hea. Mõlemal õhtul käisime massaažis ja võite juba arvata, et see oli samuti super. Mulle väga meeldis, et spa'l oli kaks osa - üks kõigile külastajatele ja teine ainult neile, kes spa's hoolitsustel käisid. Nii jagus igal pool ruumi ja õhku. Alaealised olid mõlemas keelatud, mis mulle kohe eriti meeldis! Me olime küll ühed vähestest, kes sellesse hotelli üldse lapsega ööbima läksid, aga ka oma lapsest on mõnus korraks puhata, teiste omadest rääkimata.

Kõik oli kuidagi nii mõnus, et nende mõne spa's veedetud päevaga puhkasin ma täiesti välja sellest hoolimata, et Oscar meil kummalgi magada ei lasknud ja et ma iga päevaga aina hullemini köhisin ja nuuskasin.

Ahjaa, Oscar arvab millegipärast, et ma nuuskan tema lõbustamiseks! Mida suurema lörinaga tatti tuleb, seda kõvemini ta naerab. Teine naljakas asi, mida tegema on hakanud, on minu selja patsutamine sel ajal kui teda krooksutada üritan. Ta arvab, et see on mingi tore vastastikku patsutamise mäng.

Loodus on siin ikka täiesti kirjeldamatu. Ongi postkaart! Ei pea isegi otsima, kogu aeg on. Ma ei tea, kuidas ma oma senise elu ilma mägedeta hakkama sain, nüüd enam küll ei saaks...

Poole kohaga kass

Oscar kasvas kuidagi üleöö suureks. Ükspäev käisime arsti juures ja ma ei pidanud teda ootamise ajal lõbustamagi, lihtsalt panin mängunurka maha ja lõbustas ennast ise. Roomamine sai väga käbedalt selgeks, nüüd läheb, kuhu tahab. Kõik purud sööb kah põrandalt ära. Aga noh, ongi vähem koristamist.

Ja väga asjalik on kuidagi. Tegevus muutub rohkem mõtestatuks, juba oskab eesmärgi suunas liikuda, näiteks diivani alla peidetud juhtmed välja koukida. Ja näljasena sülle võttes ei lutsuta enam õrnalt õlga, vaid lööb joonelt hambad kerre. Keegi esivanematest oli ilmselt hai...

Aga muidu on tore. Kuriseb ja teeb linnuhääli. Naljakas on. Rääkisin just emale, et näe, tahtsin kassi - nüüd on Oscar natuke kassi eest ka, lööb nurru. Multifunktsionaalne.

Ahjaa, kassi sain (peaaegu) ka! Lihtsalt tuli ise. Selline ilus ja kohev, väga sõbralik ja paimaias. Pai-maias. Pai maias. Ma ei oska enam eesti keelt. Tahtis pai saada, noh!

Andsin talle natuke sinki, et äkki tuleb teinekord veel. Selline poole kohaga kass on ju väga mugav ja kohustustevaba! Kass omalt poolt arvas, et on kogu aeg siin elanud, ei tahtnud enam ära minna. Istus truult võrgu taga ja ootas, et sisse lastaks. Mulle meeldis. Oscarile meeldis ka. Matt ütles, et isver, mis see sink siin maas teeb, nii tuleb kass ju veel tagasi!

Emme tuli külla

... ja küsis, mida tuua võiks? Ütlesin, et pool pakki peenleiba. Tõigi. Leia pildilt peenleib:

Sõbranna pere tuli sama lennuga, ootasime neid seal lennujaamas ja arutasime, et kuidagi uskumatu on oma emasid Kanadas näha. Nagu näeks und või midagi...

Ühtlasi selgus, et mu ema on reisimiseks loodud! Esimene pikk lennureis ja ainus, mille üle kurtis, oli et lõpuks läks natuke igavaks. Ajavahe (mis on Eestiga 10h) ei anna üldse tunda, magab nagu beebi! Või noh... ma ei tea, miks nii öeldakse. Beebi meil küll nii hästi ei maga!

Oscar õppis päev enne vanaema saabumist roomama, et oleks mida näidata. Nüüd paneb mööda tuba ringi nagu tuulispask! Juba ta leidis, kuidas kaminal mingi liist ära tõmmata, mille taga igasugu nuppe ja atribuutikat leidub. Mina näiteks ei teadnudki, et sealt midagi ära käib!

Emale meeldib siin üliväga! Oscarile meeldib lisatähelepanu. Ja mulle meeldivad nad mõlemad.

Oscar mõtles lõpuks välja, kust ma talle mänguasju leian...