Lühiraport

Nädalavahetus…

Matt leidis Halloween'i kostüümiks maailma kõige koledama tagi ja otsustas selle kohe selga panna. Kanadalastel on ameeriklastega mingi kana kitkuda, nende jaoks on selline huumor hullupööra naljakas.

Anu ei suutnud hommikul muffini ja croissant'i vahel valida ning võttis mõlemad. Küll aga jättis öösel olude sunnil kummikarud söömata, sest Matt lukustas need relvakappi (juba teist korda!)

Palun saage tuttavaks - Annabel Elise. Täna juba kahenädalane! Ma ei ole vist kunagi nunnumat beebit näinud, kõik senised lemmikud said hoobilt troonilt tõugatud. Tore, et ikka sõpru leidub, kes lapsi teevad, on vähemalt kellegagi mängimas käia!

Paar sõbralikku sõna

Ma olen viimasel ajal eriti tubli olnud ja end mugavamalt Kanadasse sisse sättinud. Kõigepealt taotlesin kohaliku ID-kaardi. Siis haigekassa kindlustuse. Seejärel tegin pangakonto ning tellisin kohaliku krediitkaardi. Ja täna oli esimene verstapost kohalike lubade saamiseks. Õigemini mul ongi nüüd Kanada load, aga esialgu veel ajutised (kuniks sõidutest tehtud).

Tervisekindlustus (õigemini reisikindlustus, sest ma olen põhimõtteliselt ikka veel reisil, hahaa) sai veebruaris täitsa kogemata läbi. Lihtsalt unustasin pikendada! Õnneks on tööandja poolt igaks aastaks kindel summa, mille ulatuses nad absoluutselt kõik tervisega seotud asjad kompenseerivad, sealhulgas hambaravi, prillid, massaaž jne. Küll aga ei tahaks auto alla jääda või millegi veel kulukamaga hakkama saada, sest siis plekiks omast taskust ja need taskud pole just ülemäära sügavad.

Kõik rääkisid õuduslugusid kui kallid on teenused Kanada pankades ja ma tegelikult meelsamini ei maksaks pangale selle eest, et nad saaks minu raha kasutades omale raha teha. Onju! Aga kui lähemalt uurima hakkasin, selgus, et siin on asjad palju loogilisemad kui oodata oskasin! Kui hoiad mingi kindla summa kontol, on absoluutselt kõik teenused tasuta ja krediitkaardi saab valida premium kaartide hulgast, kaardihooldustasu loomulikult pole. Kui kontol hoida väiksemat summat, on mingid asjad tasulised. Ja kui veel väiksemat, on rohkemad asjad tasulised. Ja kui oled selline kulutaja, et konto pigem nullis istub, maksad iga ülekande ning muu liigutuse eest. Ehk see kõige hädisem konto on midagi sellist nagu mul Eestis täiesti tavaline Swedbank. Ainult, et mu sealne konto pole nullis, et neil tekiks moraalne õigus mult näiteks igakuist kaardihooldustasu kasseerida. Khm, see kaart, mida nad hooldavad, hakkab mul siin Kanadas juba vaikselt sammalt peale kasvatama…

Valisin panga välja, läksin kohale, ütlesin, et kuna mul nagunii alati mingi tagavararaha kontol istub, tahan nende kõige ägedamat paketti ning selle ma ka sain. Krediitkaardi valisin põhimõtteliselt pildi järgi, hahaa! Sädelusega! Muud toredad omadused on tal ka. Ahjaa, see summa, mis peab kontol olema, ei ole panga poolt broneeritud. Kui seda seal pole, maksad lihtsalt kuutasu. Kui on, siis ei maksa. Aga kõik teenused on mõlemal juhul tasuta.

No ja lõpuks kohalikud load. Eesti omadega võib ainult esimesed kolm kuud sõita ja edasi on kohalikke vaja. Läksin ICBC-sse (kohalik ARK) uurimaks, et mida ma tegema pean? Selgus, et teooriatesti ja sõidueksami. Alustuseks anti tasuta õpik. Väga loogiliselt üles ehitatud, lihtsasti loetav ja värviliste piltidega.

Eesti load võetakse ära, Kanada omad antakse vastu. Mille kuradi pärast nad Eesti omad ära võtavad - ma tõesti ei tea! Aga kuna Eestis pole nagunii lube vaja, on suht ükskõik (mitte et ma üleüldse väga tihedalt Eestisse satuks muidugi).

Õpik oli mul juba kuu aega põrandal vedelenud, et peaks sellest üle astuma ja oleks meeles lugema hakata. Ei mõjunud. Sellised trikid lihtsalt ei toimi! Iseenda eest kommide ärapeitmisest ei ole kah kunagi midagi head välja tulnud.

Eile võtsin raamatu tööle kaasa ja veetsin terve õhtu diivaninurgas lugedes. Viimases peatükis tulid sellised pärlid, et "enne sõidueksamit tee kindlaks, kuidas klaasipühkijad töötavad, sest neid võib eksamil vaja minna". Ma naersin kohe kõva häälega! Sain load küll juba 11 aastat tagasi, aga nii palju on meeles, et kui ma poleks osanud klaasipühkijaid kasutada, poleks keegi isegi kaalunud mind eksamile lubamast. 

Järgmises lõigus selgus, et inglise keelt ei pea ka oskama! Võib näpuga näidata kui sõna ei tea! Lisatud oli rida sõnu, mis oleks soovitav enne sõidueksamit selgeks õppida, et suhtlemist sujuvamaks muuta - auto, buss, jalakäija, loom, lumi jne. Kõige lõpus oli väike selgitus, et mismoodi sõidueksam täpsemalt välja näeb: "Eksaminaator tutvustab end ja ütleb paar sõbralikku sõna." Very Canadian! Otse loomulikult ütleb eksaminaator paar sõbralikku sõna!

Kuna üks ICBC esindus jääb mul tööle kõndides täpselt tee peale, tegin teooriatesti hommikul sõna otseses mõttes möödaminnes ära. Test on elektrooniline ja igas ICBC-s on rida eksamimasinaid, aega kokku leppima ei pea. Minu Eesti autokoolis oli selline süsteem, et võib olla üks õige vastus või mitu või kõik õiged. Kui kõik neli peaks õiged olema, aga valid ainult kolm, loetakse vastus valeks. Siin trikitamist ei toimu, neljast vastusevariandist on alati ainult üks õige, ajalimiiti pole ja kõiki küsimusi saab vahele jätta kui tahad. Küllap tuleb mõni selline ka, millele vastata oskad.

50-st peavad ainult 40 õiged olema, nii et sain tulemuseks 98%, kuigi väga pingsalt ei süvenenud. Kui nad vaid teaks, millist vatti me Eestis selliste asjadega saame, ei paluks nad meil siin ühtegi lisatesti teha. Eesti load võeti ära ja vastu anti ajutised Kanada omad. Öeldi, et aasta jooksul peab sõidueksami tegema, siis saab õiged load.

Sõidueksami juures on kõige naljakam see, et auto peab endal olema! Lubasid veel pole, aga auto ju ikka on! Eksamiaegadega on praegu millegipärast täiesti tuuga, esimene võimalus alles kahe kuu pärast. 

Ahjaa, nüüd pean natuke harjutama ka, sest ma pole täpselt kolm aastat mitte kordagi sõitnud! Huhuu :) Aga enne seda sõitsin kaheksa aastat absoluutselt iga päev, nii et mingi põhi peaks all olema. Täna istusin üle pika aja esimest korda uuesti rooli ja sõitsin Matt'i vanemate juurest koju, mis oli päris kaugel ning hõlmas endas kiirteed, tunnelit ja muud toredat. Üsna kummaline oli - ühest küljest hästi tuttav tunne, aga natuke ärev ka.

Nüüd peaks seda asjalikku joont hoidma ja Eesti reisiks piletid ära ostma, siis on selle aasta checklist täidetud.

Köögipidu (+film)

Uus eestlane Relika kutsus meid laupäeva õhtuks enda poole külla. Arutasime, et kuna ta nii kaugel elab, võiks varakult alustada, muidu jõuame alles hommikuks koju. Kell seitse pidime siis kohal olema.

Mõtlesin, et küpsetan suitsujuustukattega saiapulkasid kaasa, aga tainas kerkis arvatust kauem ja otsustasin pulkade asemel kuklid teha, et kiiremini saaks. Aga et sai pehme ja vetruv jääks, pidi tainas üsna vedel olema ja ühtlasi tuli see nii kleepuv, et kuklite plaadile ladumine osutus oodatust palju keerukamaks ettevõtmiseks. Ühel hetkel andsin lihtsalt alla ja valasin ülejäänud taigna koogivormi ja raputasin juustuga üle. Hiljem selgus, et koogivariant maitseski kõige paremini!

Viis minutit enne seda kui pidin rongipeatuses olema, tõstsin saiad ahjust välja, viskasin kotti ja panin jooksuga minema. Teistest pidulistest jäid pooled veel rohkem hiljaks, nii et pool kaheksa istusime siis lõpuks rongi. Relika maja asub küll täpselt peatuse kõrval, aga kuna Matt tahtis veel poest läbi minna, vudisime meie tubli lambakarjana kaasa ja jõudsime lõpuks hoopis natuke enne üheksat kohale. Nii palju siis varajasest algusest.

Ahjaa, kuklid sõime juba rongi oodates ära, sest noh, kell oli ju seitse ja pidu võis alata!

Oskab keegi öelda, mis värk sellega on, et kui anda inimestele vaba võimalus ringi liikuda, kogunetakse kööki? Alguses olime ikka tsiviliseeritud, istusime diivanil ja puha, aga tunnike hiljem pressisid kõik end kööki ja mahutasid end kappidele ning põrandale. Ainult iirlased jäid tuppa-rõdule, sest kööki nad peale eestlaste pealetungi enam puhtfüüsiliselt ei mahtunud. Ja nagu ikka - oli tore!

Film on SIIN

Kass

Kassil on tekkinud komme mul hommikuti külas käia. Istub ukse taga, surub nina vastu klaasi ja toksib käpaga. Mida kiirem mul on, seda kindlamini välja ilmub. Täna hommikul pidin kokkusaamisele tormama ja olin juba peaaegu hiljaks jäämas kui ukselävel karvast nägu märkasin.

Mul läks kassi usalduse võitmisega nii mitu kuud, et selle kaotamisega nüüd küll riskida ei taha. Valasin taldrikule piima, kirusin end, et talle ühtki maiust ega konservi pole hankinud ning hakkasin hambaid pesema. Kükitasin, et kiiruga paar paid teha, aga ta ronis ruttu sülle, keeras end mugavalt kerra ja kukkus kõva häälega nurruma.

Püüdsin küll sõbralik olla ja teda nii palju nunnutada kui vähegi aega oli, aga kaua sa ikka hambaid pesed. Kükakil. Kass süles.

Tormasin duši alla… kass istus teisel pool klaasi ja ootas. Natuke etteheitvalt juba. Kogu see aeg, mis riideid kokku otsisin, jälitas mind. Iga natukese aja tagant tegin talle korra pai, näitamaks, et meie sõprus on endiselt jõus. Kui kõigega valmis sain ja tennised jalga tõmbasin, sättis ta end mõnusalt tugitooli nagu üks korralik lembeloom kunagi. "Kiire? Ei, mul pole kuhugi kiire. Nurr."

Miks ta enam õhtuti ei tule? Ma võiks teda tundide kaupa silitada. Tegin südame kõvaks, tõstsin kassi ettevaatlikult põrandale ja ütlesin, et nüüd peame minema. Oleksite te seda pilku näinud! Nüüd on vist sõprus läbi kah…

Jutujupid

Mul on lõpuks ometi laud! Siia kolides lubasin ju endale, et ei osta lauda enne kui tööloa pikendamise paberid korras. Nüüdseks olen siin täpselt pool aastat elanud ja saan lõpuks ometi inimese moodi sööma (ja blogima) hakata. Laua taga!

Kusjuures mul polnud eelmises kodus kah korralikku lauda! Kaks ja pool aastat olen ilma lauata elanud!

- - -

Sain teada, et Kanadas ei ole järgnevaid ütlusi:

- Külalistest on kaks korda rõõmu - siis kui tulevad ja siis kui lähevad.
- Mina enam sinu liivakasti ei pissi, vaata ise, kust märga liiva saad.
- Söö leivakontsikuid, hakkavad tissid kasvama.

Arvake ära kui kõvasti Matt naeris kui talle neid seletada üritasin…

- - -

Müüt, et Vancouveris kasvab kanep nagu umbrohi, osutus tõeks. Ühel ristmikul (kohalik ajaleht teadis rääkida) näe, kasvabki:

Ma pole päris lõpuni aru saanud, mis teema neil kanepiga on. Ametlikult on küll keelatud, aga tegelikkuses suitsetatakse täiesti avalikult, terve linn lõhnab, eriti suvel. Igal nurgal on ametlikud poed, kust saab meditsiinilist kanepit osta ja arstid kirjutavad seda inimestele välja ka. Ning iga aasta 20. aprillil peetakse kesklinnas kanepifestivali, kus kogu kraam ja lisatarvikud täiesti vabalt müügis. Näe, niimoodi:

- - -

Lugesin eile õhtul enne magamajäämist voodis raamatut kui ämblik üle käe jalutas. Normaalne. Elin saatis video, et kuidas ämblikest lahti saada - vaata siit.

Sellega seoses meenub, kuidas me reedel külas käisime ja pererahval kaks kassi oli. Üks muidu nagu kass ikka, aga hädal käis potil! Kui valmis sai, vehkis natuke käpaga ja hüppas seejärel maha. Ma juba mõtlesin, et laseb vee kah peale! Teine kass oli hästi paks ja teda oli kah potile treenitud, aga kuna kõuts selline, khm, kogukas on, läheb prill-laual kõõlumine veidi riskantseks, nii et ühel hetkel hakkas hoopis vanni kusele käima. Hästi tore onju?! Selline kassikusene vann.

Nahkjad kehad

Kes oleks võinud arvata, et tööloa taotlemise pabereid sisaldav ümbrik, mis mulle kevadel hinnakirja muutuse tõttu tagasi saadeti, aja jooksul nii kasulikuks osutub? See on kõige parem ämblikute tapmise vahend! Just jõudsin koju, kurtsin aias majaomanikule, et muidu mulle siin meeldib, aga ämblikud on maru suured… ja tuppa jõudes jalutas kohe üks priske isend risti üle vaiba. Selline:

Viimasel ajal on vererõhk taolistes olukordades palju vähem tõusma hakanud. Hästi tore oleks ühel hetkel jõuda staadiumisse, kus võtaks putuka rahulikult peopesale ja toimetaks õue kobrulehe peale, mitte ei lajataks tööloa paketiga lagipähe. Aga vaadake kui suured nad on! Võimatu!

Anna ütles, et kui ta Jamaikal elas, kukkusid vahel öösiti sisalikud laest voodisse ja duši äravoolust tulid skorpionid tuppa. Kairi lohutas omalt poolt, et vaata kui hea, et siin Austraalia hiigelämblikke pole - neid juba tööloa paberitega maha ei löö, keha pigem nagu hiirel, selline nahkjas. Jumala eest ma ei tea, kust ta selle võrdluse võttis, kas proovis järele või pakkus huupi, aga kõlab kohutavalt!

-

Mul on nüüd kohalik ID-kaart. Tegelikult ajaks Eesti oma kah asja ära, aga kui siia kavatsen jääda, on ühel hetkel nagunii kohalikke dokumente vaja. Taotlemine oli hästi lihtne ja kaart saadeti postiga koju. Kanadas saadetakse absoluutselt kõik asjad postiga koju. Koos kaardiga tuli elundite loovutamise vorm! Ma olen alati seda meelt olnud, et pärast surma pole mul ei neerude ega maksaga miskit tarka peale hakata ja iseenesest ju tore, et saavad kellegi teise sees veel nats edasi elada. Matt ütles, et ühe inimese organitega päästetakse umbes seitsme abivajaja elu. Näed siis! Ma kirjutan vabalt alla, et võtku, mis võtta annab!

Järgmiseks pean teooria- ja sõidutesti tegema, et kohalikke lube saada. Talv tõotab vihmane tulla ja hea meelega ostaks nüüd auto, et ei peaks iga päev kummikutes tööle ja tagasi lädistama. Natuke tüütu, et nad Eesti lubasid lihtsalt Kanada omade vastu ei vaheta! Teooriatestiks anti õpik muidugi tasuta. Kanada noh! Märgid on neil siin veits erinevad ja punase tulega võib parempööret teha, aga muidu suht sama nagu Eestiski.

Ohh, ma pesin ju eelmine kord suvilas käies kogemata Matt'i autopuldi ära! Teate küll, see "õnnis" hetk, mil korjad riideid masinast välja ja märkad võtmekimpu koos puldiga trumli põhjas vedelemas… 

Ma oleks arvanud, et ta laseb mul sellise nalja peale jalgsi linna kõndida, hahaa! Siiamaani vist kõnniks. Aga Matt ütles hoopis, et puldi saab ju uue tellida, aga girlfriend'i kes täitsa omaalgatuslikult tema musta pesu kah masinasse viskaks, pole üldse nii lihtne leida! Hahh, ole lahke! Teinekordki!

Foo Fighters

Reedene Foo Fighters'i kontsert oli lihtsalt nii vägev, et seda on võimatu sõnadesse panna! Nad on muidugi tuntud väga heade ja pikkade live-show'de poolest, aga arvestades, et Dave Grohl murdis hiljuti jala ja annab nüüd kontserte istudes… whoaaa, ma ei taha mõeldagi, mis siis veel saaks kui ta püsti tõuseks!

Vancouver on Grohl'ile suht tuttav koht, ta elas ju aastaid Seattle's, mis on Vancouveri külje all. Rääkis, et käis siin tihtilugu kellegi majas asuvas stuudios mingeid asju salvestamas ja see maja oli tihedalt Bryan Adamsi pilte täis. Alguses tundus veider, et noh, seal paistab suur fänn elavat, aga hiljem selgus, et see oli Bryan Adamsi maja (ta on vancouverlane).

Kõik need 2,5 tundi järjest saalitäis rahvast lihtsalt hullus! Uskumatu, kuidas on võimalik kuude kaupa iga kahe päeva tagant kontserte andes ikka veel sellist energiat ja intensiivsust tagada… Ja nad on seda juba 20 aastat teinud!!!

Pulmakellad

Matt teatas, et me läheme pikaks nädalavahetuseks sõpradega tema suvilasse. Mina ütlesin, et mul pole pikka nädalavahetust, sest töötan ju riigipühadel ka (siin on igas kuus vähemalt üks riigipüha, enamasti esmaspäeviti).

Ise läksin muidugi kohe närvi, sest tõepoolest - miks mul pühad vabad pole? Kuna meil oli nagunii peakontoris koosolek, kasutasin võimalust ja teatasin ettevõtte omanikule, et ma tahaks kah vahel puhata ja mängida! Mispeale ta mainis, et mul ongi õigus kõik pühad vabaks saada, seda enam, et teenin nende eest nagunii tavapärast palka. Juhul kui töötan, saan 1,5-kordset. Neile oli millegipärast mulje jäänud, et tahan pühadel töötada. Aga ma ei taha ja nii tekkis mulle hoobilt pikk nädalavahetus!

Kohe kerkis järgmine probleem, sest Matt'i suvilas olen ma juba mitu korda käinud ja tahtsin vahelduseks midagi uut teha. Alguses ta proovis ikka nii ja naa moosida, lõpuks pidi ikka välja rääkima, et ta parim sõber kavatseb seal oma elukaaslast kosida ja seetõttu ei tule kõne allagi, et mina samal ajal kuskil mujal seiklen. See oli muidugi päris tugev argument.

Matt läks neljapäeval, tulevane pruutpaar reedel ja mina koos kolmanda paariga laupäeval. Sest noh, mõned inimesed peavad tööl ka käima, onju. Reedel saatis Jen mulle sõnumi, et poisid leidsid toast mürgise ämbliku ja mina eeldasin sinisilmselt, et laupäeva pärastlõunaks on see isend ammu surnud ja unustatud.

Jõudsime kohale ja… neil oli ämblik kummuli keeratud klaasi all! Et mine vaata kui äge! Nimi olevat Hernandez! Teate, mul on kodus kõvasti ägedamad, isegi klaasi alla ei mahuks! Aga minu omad pole vähemalt mürgised. Arvestades, et meil oli kamba peale kaks väikest beebit kaasas, nõudsin, et Hernandez peab surema. Pika hädaldamise peale visati ta lõpuks terrassilt alla. Elusana! Sama päeva õhtul jalutas järjekordne Hernandez elutoa seinal, aga siis polnud enam kellelgi naljatuju, läks hoopis kiireks sebimiseks ja plätuga virutamiseks. 

Kahe ämblikusaaga vahepeal jõudsid Drew ja Jen paadisillal kihluda. Aww! 

Kanadas on see sõrmusevärk kohe omaette teadus. Vasaku käe eelviimases sõrmes kantakse ainult kihla- ja abielusõrmust. Absoluutselt igaüks teab seda! Mehed ka!

Teiseks peab kihlasõrmus tingimata kallis olema. Okei, mõnes mõttes loogiline. Et suure tähendusega ja tõenäoliselt kannad elu lõpuni, las ta siis juba olla ilus ka. Aga see on kohe NII oluline, et naised võrdlevad omavahel, kellel on kallim sõrmus (igaüks muidugi teab kui palju tulevane abikaasa ehte eest maksis!). Nagu mingi staatusevärk! Anna rääkis, et tema töökaaslane ostis omale ise uhke sõrmuse ja andis selle mehele, et mees saaks teda naiseks paluda. Mehel endal polnud ekstra-kalli sõrmuse jaoks raha. Appi, noh! 

Ja see pole niisama lihtne, et järgmiseks tuleb pulm! Mkmm, kõigepealt toimub kihluspidu. See on põhimõtteliselt nagu pulm, aga uut sõrmust veel ei saa. Idee on selles, et tulevased pulmakülalised omavahel tuttavaks teha. Siis tuleb poissmeeste- ja tüdrukute õhtu. Ei minda vanalinna kondoome müüma, hoopis lennatakse Vegasesse. Kogu kambaga! Viisakam versioon sellest on Bridal Shower - tüdrukute õhtu peab sisaldama palju alkoholi ja võõraid mehi, aga Bridal Shower'i käigus saab tulevane pruut hoopis teistelt naistelt väikseid kinke ja hullult jooma ei pea. 

Pulmapäevale eelneval õhtul tehakse nö prooviõhtusöök, mille käigus saavad külalised omavahel veelgi paremini tuttavaks ja pruutpaar saab tänada neid, kes kogu seda tsirkust planeerida on aidanud. Selle lõbu maksab kinni peigmehe pere.

Pärast üht uhket sõrmust ja kolme-nelja pidu jõutakse lõpuks pulma endani. Võite isegi arvata, et siinkohal on fantaasia piiritu, aga üks on kindel: pruutneitsisid ja isamehi peab olema terve hunnik! Mingit otstarvet neil pole, aga pildid näevad niimoodi uhkemad välja. Muidu töökaaslased arvavad, et oled vaene või midagi. Sama värk nagu sõrmusega!

Aga kogu see kompott algab täiesti ebaromantiliselt, sest abiellumiseks vajaliku blanketi saab kohalikust R-Kioskist! Ei pea Õnnepaleesse minema nagu Eestis. 

* PS! Ma nägin seekord põhja sõites KOLME karu! See oli üks mu viimaste aegade kõige õnnelikumaid nädalaid - uus tööluba, Foo Fighters'i piletid ja karud. Nagu uus elu oleks alanud! 

Rõõmuralli

Kui Foo Fighters'i piletid detsembris müüki tulid, ei teadnud ma oma edasise saatuse kohta Kanadas mitte midagi. Tahtsin väga minna, aga kuidas sa ostad sellises olukorras piletid peaaegu aasta aega ette ära?!

Agooniat kauaks ei jagunudki, sest need müüdi suht kiirelt läbi.

Nii see aeg siis läks, kuu-kaks-kaheksa…üheksa. Ikka ei mingeid uudiseid. Saate aru? 9 kuud hiljem istun täpselt sama suures teadmatuses!!! Ainult, et nüüd hakkab aeg jalaga tagumikku peksma, sest kontsert toimub juba järgmisel reedel. Pileteid iseenesest saaks, sest järelmüük on hooga käima läinud. Nii ma siis piinlesin ega suutnud otsustada, mida teha. Kuidagi kahtlane on suvalise tüübi käest sadade dollarite eest pilet osta. Kuidas ma tean, et see võltsitud pole?

Täna küsis Matt, et noh, ostsid ära või? Halasin vastu, et vaim on valmis, aga liha nõder… ja 10 minutit hiljem olid tal meile piletid olemas! Juhuuuu! Ma lähen Foo Fighters'i kontserdile!!! Koos ülejäänud 19.000 fänniga! VÄGA äge!

Koju jõudes tegin arvuti lahti ja nägin, et immigratsioonist on tööloa kohta kiri tulnud... Väga pingelised kaks minutit, et MyCIC kontole sisse logida ja... tadaa! Ma sain uue tööloa!!!  

Oleks teadnud, et selle kirja väljameelitamiseks tuleb lihtsalt kontserdipiletid ära osta, oleks seda juba detsembris teinud!

Ma olen niii õnnelik! Nii-nii õnnelik!!!

Tööjuttu

Eelmise postituse all küsis keegi, kas ma töötajatele moraali ka loen?

Esimese hooga üritan alati sõbralik olla. Kõigepealt röögatan mõttes "sa kuradima idioot", seejärel hingan paar korda sisse-välja, naeratan malbelt ja asun rahulikult selgitama, et iga reegli taga on põhjus - kontorisse ei tohi kliendid sellepärast siseneda, et seal on peidus kõik ohtlikud ained. Ravimid ja puhastusvahendid, teravamad noad ja muu taoline. Kui on reegel, peab see alati kehtima - teeb elu lihtsamaks nii töötajatele kui klientidele. Kui lubad lapsel piirist üle astuda, on järgmine kord juba keerulisem seletada, miks mõnikord tohib ja siis jälle ei tohi. Autistide puhul on see eriti oluline.

Mõnikord sellest piisab. Teinekord vaatab mulle vastu täielik lammas, kes teatab: "aga ta ei ole kunagi ise suvalisi ravimeid võtnud!" Siis selgitan, et see pole piisav argument. Mis siis kui ühel päeval võtab? Laps surnud, ise lähed vangi. Mis tundega sa pärast edasi elad?

Vahel on nii, et inimene lihtsalt ei saagi aru. Siis muutun konkreetsemaks ja teatan, et kui aru ei saa, tuleb lihtsalt etteantud juhiseid täita ja see on ka minimaalne tingimus, et oma töökohta säilitada.

Mõnikord tulevad mängu kultuurilised erinevused. Näiteks üks töötaja on Filipiinidelt ja filipiinod on lihtsalt maailma kõige lahkemad inimesed! Ükspäev kui meie raskem autist täiesti kõrist röökis ja küpsiseid nõudis, siis töötaja lihtsalt viiski ta kööki ja andis maiustustekausi ette, sest "tal on magusaisu". Pahur laps ajas kahe käega kõike valimatult suhu, nii et pudi lendas kahte lehte, hiljem röökis muidugi edasi.

Eile viis see töötaja teise kliendi raamatukokku ja teadis väga hästi, et kaasa ei tohi midagi laenutada, kõik on kohapeal kasutamiseks. Esiteks poiss lihtsalt ei hooli, mis raamatutest hiljem saab ja teiseks võib ära lõhkuda. Jõuavad siis tagasi ja noormehel kaks uut raamatut näpus. "Jaa, ma tean, et ei tohi, aga ta nii väga tahtis!" Hästi tore on armas olla, aga autiste ajab selline "täna on reegel, homme pole reeglit" olukord täiesti segadusse.

Üks klientidest satub ülimalt kergesti elevusse ja lihtsalt "tahabki väga" igasuguseid asju, ilma et suurt aru saaks, mida ta tahab. Lisaks satub sõltuvusse kõigest, mida teeb ja tahab ainult seda ühte asja teha. Näiteks iga päev samas kaubamajas käia. Aga siis saabub hetk, kus peaks midagi muud vahvat ette võtma ja ta lihtsalt keeldub diivanilt püsti tõusmast, keeldub kuulamast, keeldub rääkimast, võib käsipidi kallale tulla. Sellistel juhtudel saan keset pühapäeva ahastavaid kõnesid, et appi, ma ei oska enam midagi teha!

Seesama klient kannaks meelsasti iga päev täpselt samu riideid. Kui ta ühtelugu omale hommikuti midagi musta pesu kastist selga organiseeris, tõstsin selle lõpuks lihtsalt kontorisse peitu. Sinna ei tohi kliendid teatavasti minna. Toimis väga hästi, sest poiss valis täpselt sama meelsasti omale kapist puhtaid riideid kui musta pesu variant ära langes.

Ükskord tegin kontoris mingit paberitööd ja teine töötaja sahmis kah sealsamas, oodates klienti duši alt. Poiss tuligi, jalutas rahulikult kontorisse, viskas riided pesukorvi ja kõndis välja tagasi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Ta pole minu nähes seda mitte kunagi teinud! Küsisin lapselt, et kuule, kas sa võid kontorisse tulla või??? Poiss raputas pead. Küsin siis töötajalt sama asja - "Ma olen alati lubanud, ta pesukorv on ju siin!"

Vahel juurdlen päris tõsiselt selle üle, kelle nupp rohkem nokib, kas autistil või tema eest hoolitseval töötajal. Kui pesukorv on kontoris, kuhu klient ei tohi siseneda, on minu arvates kaks varianti:
- viskad pesu ise korvi
- ulatad talle korvi ja paned selle hiljem tagasi

Kui kuradima raske on selle peale tulla? Kusjuures mul on täitsa toredad töötajad, ei saa öelda, et mingi debiilikute suvelaager oleks kokku tulnud, kuigi vahel sedamoodi tundub...

Tere hommikust!

Ärkasin täna hommikul nats peale kaheksat ja nägin, et öötöötaja oli pool tunnikest tagasi helistanud. Üldiselt on meil selline reegel, et kui just ei põle, saadavad sõnumi. Järelikult põleb.

Helistasin tagasi:
- … (võeti vastu, aga keegi ei räägi)
- halloo? (mina)
- halloo!!! (eriti rõõmus hääl)
- tere hommikust!
- tere hommikust!
- sa helistasid?
- tere hommikust!
- eee… tere hommikust, jah. Sa helistasid mulle?
- tere hommikust!!! (hääl läheb üha rõõmsamaks)

Sel hetkel sain aru, et teisel pool pole mu töötaja, vaid meie kabedam autist. Olukord, mida ei tohiks mitte kunagi juhtuda. Mitte. Kunagi.

Edasi järgnes arutelu, mida me ilmselt kõik oma sõbrannade kahe-kolmeste põnnidega oleme maha pidanud. Ole-hea-laps-vii-telefon-emme-kätte... Midagi sellist. Kõik on umbes sada korda keerulisem kui sul on toru teises otsas absoluutses vaimustuses autist! Sest nii äge ju, et sa talle helistasid! TALLE!

Mitu frustreerivat minutit hiljem saabus töötaja. "Tere hommikust!" Mulle pole vist kunagi elus nii palju kordi "tere hommikust" öeldud kui täna…

Selgus, et ei põle midagi. Hoopis mingi ravimiküsimus. Juhendan siis. Mis siis, et neid asju peaks see konkreetne töötaja une pealt teadma.

- rohu nimi on X. Paki peal on kirjas.
- need pruunid tabletid või?
- loe paki pealt nime, peab olema X
- eee… mingid pruunid tabletid siis?
- X!!! Paki pealt loe! Mis sinna kirjutatud on?
- need pruunid…
- PAKI PEAL! NIMI!
- X
- jah, needsamad siis.

Samal ajal kuulen, et klient seletab midagi ta kõrval. Kliendid ei tohi mitte kunagi kontorisse siseneda, reeglid on sellised. Igaüks on allkirja andnud, et teab. Ukse peal on suur silt. Aga võib-olla peaks neile visuaali tegema nagu autistidele - kliendi pilt, suur punane rist peal. Et kes lugeda ei oska...

- …kas ta seisab sul praegu kõrval või?
- jaa! Ta on nii elevil täna, tahab kogu aeg näha, mis ma teen!
- (vaikselt suren seest...) Kliendid ei tohi kontorisse siseneda. Mitte kunagi!
- ma tean jah, aga ta tahab näha, mis ma teen!
- (agrrhhhh)

Täitsa okei on niimoodi kahekesi kangeid rahusteid valida. Värvi järgi! Üki-kaki-kommi-nommi.

Homme on reede…

Monster 2

Tundsin läbi une, et keegi kõnnib mu küünarvarre peal. Esimese hooga käivitus muidugi kohe kõige mustem stsenaarium, et see peab olema üks neist eriti suurtest ämblikest ja ainus variant on ta ära tappa, sest vastasel juhul pole iial teada, kuhu põgeneb ja millal uuesti välja ilmub.

Rahmasin käega ja suureks ehmatuseks tundsin, et mis iganes see ka oli, oli see SUUR! Osa minust lootis ikka viimase hetkeni, et kujutan endale asju ette ja tegelikult kõditas kätt hoopis juuksekarv vms.

Lendasin teki alt välja, panin tule põlema ja asusin ettevaatlikult ümbrust uurima. Voodi kõrval istus ämblik. See hiiglaslik. Tükk aega murdsin pead, kuidas tal õnnestus eluga pääseda? Tõin köögist plastkarbi ja panin peale (vot nii julge tüdruk olen juba!)

Seejärel märkasin üht peaaegu surnut voodis ka. Üks jalg veel tõmbles. Tegin ta kahjutuks ja viisin paberi abil kööki, et kraanikausist alla uhtuda. Ei mahtunud! Alles surveveega läks siis lõpuks. Hea uudis on see, et kui ei mahu alla, ei mahu järelikult üles tagasi ka kui imekombel uuesti ellu peaks ärkama…

Mõtlesin, et jätan elusa looma karbiga põrandale ja magan edasi. Ei saa! Krõbistab, raisk! Tõin paberi ja transportisin ta kööki. Tegin pilti ka - kui kellelgi peaks lemmiklooma vaja minema, siis palun, võin tasuta ära anda (Marii, siin on sinu võimalus!)

Ämblikufoobiale on siinsed elukad muidugi hästi mõjunud. Tavalisi väikeseid ei karda ma enam ammu (noh, neid mul muidugi pole ka). Tegin omale teraapiasessiooni, jälgisin teda läbi karbi. Hästi rõve oli. Aga pikas perspektiivis peaks see hästi mõjuma. Võib-olla ei karda varsti enam suuri ka? Või kolib veel suurem liik sisse ja praegused hakkavad väikesteks kategoriseeruma…

Mida kasulikku teie muidu hommikuti kella viie paiku teete?

Õudusjutud

Minu tänaval elab üks vanamees, kes tihtipeale keset ööd õues käimisraamiga ringi jalutab. Vahel juhtun teda ka päevasel ajal nägema, siis ta lihtsalt istub selle raami peal. Ükspäev jäin mõtlema, et maru kurb ikkagi, et ta niimoodi üksi passib ning hakkasin "tere" ütlema. Esimesel korral vanamees kohmetus veidi, teisel korral tervitas juba kepsakamalt vastu ja alates kolmandast "tere"-st on iga kord mingi väikse repliigi kah lisanud. Näiteks ükspäev küsis, et kuhu ma siis niimoodi lähen, endal püksid puha katki (rebitud teksad noh, moevärk, teate küll).

Ükspäev tulime Mattiga keset ööd kuskilt pidutsemast ja lasime end taksol suurema tänava ääres maha panna. Astusime autost välja ja põhimõtteliselt koperdasime kohe mu uuele vanale sõbrale otsa. Istus bussipeatuses, aga bussi ta igatahes ei oodanud.

Matt on juba ammu oletusi teinud, et mis peene nimega haigused sel mehel olla võivad, et ta niimoodi öösiti ringi kondab, nüüd tekkis suurepärane võimalus temalt endalt uurida.

Selgus, et vanake elab üksi ja perekonda abiks/seltsiks pole. Küll aga on kolm üürilist. Jalad teevad muret, hästi magada ei saa, kõndimine aitab. Igasugu muid hädasid on lisaks, aga arvestades, et ta on hiiglama vana, no ma pakuks 85+, on see ka üsna ootuspärane. Poole jutu pealt teatas, et minu nägu on tuttav, aga Matt olevat täitsa võõras poiss. Surusime siis viisakalt kätt ja saime teada, et uue vana sõbra nimi on Al. Al'il on maailma kõige pehmemad käed! Mu vanatädil olid samasugused, ta oli umbes sama vana ka. Ja no nii kahju noh! Selline armas väike päss imepehmete kätega ja lihtsalt konutab öösel üksi õues.

Hakkab vist natuke tunda andma, et kogu mu pere on Eestis ja sada aastat pole kedagi näinud…

Igatahes. Hommikul hakkasime kuskile minema ja auto kõrval vedeles mingi kott. Sisu oli rohkem kui kummaline - paar täiesti suvalist vana hilpu, ports pabereid, lapse koolitööd. Ja ühe naise pass. Ja lapse pass. Ja sama lapse teine pass. Kõik aegunud. Ja elamisloa kaart - kehtiv. Sünnitunnistused ka.

Kanadas jäetakse tihtipeale tänavale korralikke asju, mida endal vaja ei lähe, möödakäijad võtavad siis kaasa ja kõik on õnnelikud. Mina sain näiteks jalatsiriiuli niimoodi. Aga leitud kott oli oma sisu poolest kuidagi liiga imelik. Ei näinud välja kui äraantav kraam ega äravisatav kraam ega kraam, mis üleüldse ühte kotti oleks pidanud sattuma. Pealegi tunnevad meie tänaval kõik kõiki, aga naaber, kes parajasti mööda kõndis, polnud dokumentide omanikke kunagi näinud. Hästi imelik.

Hiljem ütles Matt, et ole siis ettevaatlik, võib-olla jalutad öösel ringi ja näed, et sõber Al poetab kahtlast kilekotti su maja ette, järjekordsed passid-värgid sees. Hiljem kuuled uudistest, et hull vanamees tappis oma kolm üürnikku ära.

Me vahel ikka naljatame kui ma pole paar päeva Al'i kohanud, et äkki on surnud? Teate küll, vanainimeste asi - kipuvad surema. Aga eile tulin jooksmast ja Al istus raami peal, jorises vaikselt laulda ja pakkus, et võin temaga ühineda. Ühtlasi kohmas pahuralt, et mis sa jooksed siin - tahad kaalu kaotada või? Sul pole ju midagi kaotada! Pead rohkem leiba sööma hoopis!

No nii tore vanamees!

Ühtlasi sain aru, et kui meie Matt'iga Al'i käekäigu pärast muretseme, räägib Al ilmselt oma sõpradele, et teate, see uus tüdruk, kes minu tänaval elab - vaene lapsuke, nälginud ja käib räbaldunud riietes ringi, perekonda kah ei paista olevat…

Hahaa, onju?

Täna õhtul tulin töölt koju ja leidsin ukse tagant suure suvikõrvitsa ja kausitäie kirsstomateid. Mäletate, kuidas ma halasin, et naaber tuleb reisilt tagasi, ei saagi enam tema aiakraami omale. No nüüd on siis nii peen lugu, et kord nädalas käib aiakraam mulle ise ukse taha. Talveks on juba küüslauguvaru olemas ja…

Aga ukselink oli seestpoolt natuke märg. Seda pole mitte kunagi varem juhtunud. Uurisin käsi ja köögivilju, kõik olid kuivad. Aga link märg. Seespoolt. Uks käib koodiga, mitte võtmega ning koodi tean ainult mina ja majaomanik, keda hetkel isegi kodus pole.

Kui keegi tänavalt minu passi leiab (ja mind ennast enam kuskilt ei leia), siis minge küsige naabri, mitte Al'i käest. Huuuu….

* Majaomaniku sõnul on naaber väga abivalmis ja armas inimene, aga Hannibal Lecter oli ju ka hästi tore jorss muidu :)

Vürtsikilu-kilu-kilu

Ahh, ma sain emmelt paki! Homme hommikuks on tatrahelbe puder, ma ei jõua ära oodata! Lõunaks oli pakk küüslauguleibasid ja pakk mündimandleid (läheb häbeneb korraks). Kusjuures nädalavahetusel sai nii palju maiustatud, et tänasest lubasin uut elu alustada. Esimesed paar tundi tuligi väga hästi välja, käisin jooksmas ja sõin tervisliku hommikusöögi, aga noh, siis sain paki kätte ja…

Eesti toiduga on viimasel ajal üldse hästi läinud. Marii ja Ermo pakkusid ükspäev näiteks vürtsikiluvõileibu. Täiskomplekt oli - leib tehti ise, muna käis peale ja natuke rohelist sibulat ka. Marii tuletas meelde, et kiluvõikude kõrvale sobib hästi piimasupp. See komplekt on tõenäoliselt keskmise kanadalase jaoks tõeline õudusunenägu - vürtsikilu ja piimasupp. Hullemaks annaks minna ainult siis kui magustoiduks oleks kissell. Neil ei eksisteeri selle jaoks isegi vastavat sõna! Vürtsikilu ja piimasupi jaoks ilmselt ka mitte.

Suu jookseb vett nüüd...

Komplimendid

Üks asi, millega mul siiani on Kanadas raske harjuda, on komplimentide vastuvõtmine. Nimelt see osa, et peaks lihtsalt "aitäh" ütlema. Täiesti võimatu! Praeguseks tuleb pooltel kordadel juba välja, aga ülejäänud pooltel läheb totaalselt nässu. Ikka tahaks kohmata midagi eestlaslikku, et "oh mis te nüüd" või "see on tegelikult juba nii vana hilp" vms. Kanadalased satuvad taolise vastuse peale totaalselt segadusse!

Eile oli järjekordne juhtum, kus tuli jutuks, et kolisin siia paar aastat tagasi ja kanadalane (vanem väärikas daam) ütles täie tõsidusega, et mu inglise keel on väga hea. Mispeale ma peaaegu et röögatasin: "Püha jumal, EIII". Tädi nägu nähes tuli muidugi kohe meelde, et oleks pidanud lihtsalt "aitäh" ütlema, sest võib-olla suutsin tõepoolest need mõningad laused, mis temaga vahetasin, täiesti kobamisi hästi esitada või oli ta siis niivõrd kena inimene, et tahtis mu tuju heaks teha. Kummalgi juhul polnud minust kuigi viisakas sedasi reageerida. Oeh. Mugavuspagulase elu. Hirmus mugav on niimoodi terahaaval õppida ja iga natukese aja tagant kolinal ämbrisse astuda.

Rikutud mõtlemine

Sirvisin Eesti ajakirju, leidsin intiimpesuvahendi reklaami ning sain teada, et selle naisterahva v.....ga on kõik korras!

Tükk aega murdsin pead, kuidas nii ropp reklaam pereajakirjas üldse läbi läks, kuni märkasin allpool väikest teksti ja mõistsin, et mõeldud oli vagiinat, mitte… noh teate isegi. Lähen häbenen nüüd veits.

FILM: Beebi Jax läheb Põhja

Natuke näeb lääneranniku loodust ka:

https://vimeo.com/135736325

Näritud kont - närimata kont

Ma polegi vist veel kirjutanud, kuidas ühel pärastlõunal teatas päevaprogrammi töötaja mu klienti koju tuues, et olime unustanud tüdruku lõunasöögiga saadetud kanakoibadel kondid välja võtta. "Mina ei hakanud neid siis kah puhastama, aga ta sõi kondid ära ja ma ei tea, kas see talle tegelikult hea on…"

Einoh ikka on hea, mis ta siis hea ei ole! Kondid on jumalast kasulikud, oma lapsele söödad ju ka kodus konte, ei sööda või?

Ja killuke Eestlased Kanadas grupi lehelt: "Olime just poes iseteeninduses oma asjatoimetused lõpetanud kui tuli klienditeenindaja ja soovis kviitungit näha. Eeldasime, et teadagi, mingi kontroll, või on sai kotis 20 gr raskem kui süsteemis kirjas. Aga uuriti hoopis, kas ikka teame, et kliendikaardiga oleks me 13 dollarit kokku hoidnud? Ja siis prinditi uus kviitung ning loeti see summa pihu peale. Mida kuradit :D"

Tere tulemast Kanadasse!

Restart

On vist aeg ära rääkida, mis viimaste kuude jooksul toimunud on, sest kommentaarides lähevad selleteemalised küsimused üha tihedamaks… Ma ei teagi kui põhjalikult seda kõike teha, sest mingit saladust ju iseenesest pole, aga päris detailideni ei soovi ma samuti minna.

Kevadel otsustasime Kustaviga lahku minna. Ei olnud suurt tüli ja kumbki osapool ei osutunud aastate jooksul selliseks tõpraks, et ei annaks koos olla. Vastupidi - meil oli harmooniline suhe ja palju õnnelikke hetki. Ma arvan, et arenesime mõlemad üksteise abil positiivses suunas ja saime paremateks inimesteks. Ma ei kaalunud nende aastate jooksul mitte ühtegi korda, et võiksime ühel hetkel eraldi edasi minna, aga ometigi see nii läks. Väikesed asjad kasvasid suuremaks ja lõpuks avastasime endid arutamas, et kumbki meist pole niimoodi õnnelik. Otsus suhtele pidurit tõmmata oli kahepoolne ja kolmandaid isikuid tol hetkel mängus ei olnud. Lihtsalt läks nii.

Mu kunagine kauaaegne elukaaslane kirjutas mulle hiljuti: "Sinuga on selles suhtes lihtne olnud, et kõik oma otsused oled Sa ise heaks, õigeks ja õnnelikuks kuulutanud. See on lollikindel viis forever häppi olla ja selleks jääda. Paljud virisejad pole seda lihtsat kõksu ära tabanud :)" Arvestades, et sellise suhtumise võtsin just temaga lahkumineku hetkest alates, tabasin öeldus küll väikest sarkasmi, kuid hiljem järele mõeldes mõistsin, et just see tsitaat võtab väga hästi kokku, kuidas olen otsustanud oma elu elada.

Ma olen tegelikult päris egoistlik ja oma otsuseid tagantjärele headeks kuulutada vajalikuks ei pea. Mu väike pere ning paar parimat sõpra armastavad mind nagunii tingimusteta ja ülejäänute arvamus ei lähe ausalt öeldes suuremat korda. Sobiva kaaslase valimine on nii isiklik asi, et siin pole kellelgi teisel õigust kaasa rääkida.

Mis toob meid omakorda järgmise teemani - Matt.

Jah, me oleme algusest peale hästi klappinud. Ei, ma ei arvanud, et meist paar saab. Samas oleme paljuski nii sarnased, et aja jooksul hakkas sellest juba väike nali kujunema. Kuni ühel hetkel polnud enam naljakas ja hakkasime tõsimeeli arutama, et aga mis siis kui…

Alguses oli ikka täiega imelik. Üksteise tundmaõppimise osa oli meil juba ammuilma läbitud, teadsime asju, mida võib-olla poleks jaganud kui oleks aimanud, kuhu lõpuks omadega jõuame, hahaa :) Sõpradele tutvustamise ring jäi samuti ära, sest sõbrad olidki juba ühised. Noh, üksteise eelmised pruudid-peikad kuulusid muidugi kah paratamatult sellesse ühisesse sõpraderingi. Ja Matt'i perekonnaga sain juba nii ammu tuttavaks, et see pole isegi mainimisväärt. Aga esimese kuu oleme nüüd kenasti koos vastu pidanud ja enam ei tundu imelik ka. Eks vaatame, mis sellest kõigest saab... Kõiki asjaolusid arvestades olen loobunud arvamast, et mul elu keerdkäikude üle mingit suuremat kontrolli oleks.

Aga võib-olla on vabalt minnalaskmine kõige parem viis "forever häppi" olemiseks…?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

Leopold ja teised

Ma söön praegu ühe Eesti sõbranna saadetud Fazeri musti näkileibasid (isver kui head!) ja joon teise Eesti sõbranna saadetud omakasvatatud melissiteed kõrvale. Ema kirjutas, et pani tatrahelbed ja küüslauguleivad minu poole teele ja kaks erinevat blogilugejat on lubanud leivajuuretist jagada. Elu on ilus!

Nädalavahetus möödus Matt'i suvilas. Kuus tundi sõitu sinna ja järgmised kuus tagasi hakkab vaikselt juba täitsa normaalse distantsina tunduma. Seekord oli noorimaks seltsiliseks viienädalane Jax ja isegi tema ei teinud teekonna pikkusest probleemi. Tuleb eeskuju võtta!

Valida oli kahe erineva maantee vahel ja mõlemat kolm korda läbinuna pean tunnistama, et esimese eeliseks on küll eriti imelised vaated, aga kuna see kulgeb üle mägede, on tegemist tõsise okserattaga. Ma olen muidugi super iiveldaja ka, pikka karussellitamist ei talu, aga okseratta-tee on jällegi kesklinnale lähemal, nii et reede õhtul otsustasime selle kasuks, et rutem kohale jõuda.

Enne kõige kurvilisema osa algust tegime tanklas väikse peatuse ja kohe kui jõudsin ohata, et mul läheb juba ette süda pahaks teades, mis nüüd saama hakkab, tõstis Matt imestunult kulmud üles ja küsis, miks ma siis rohtu ei võta? Igast tanklast pidavat saama! Eestis ei olnud käsimüügis (veelgi vähem tanklates) midagi efektiivset, nii et mul polnud siinpakutavasse apelsinimaitselisse närimistabletti just suuremat usku. Doktor Matt teatas, et ainus kõrvalmõju on see, et muudab uniseks ja teeb silmad kuivaks, aga muidu toimib väga hästi. Lubas ühe tableti doseerida, olevat päris kange. 

Ma võtsin kaks. Nii hea maitsega olid! Kaks tundi hiljem polnud unest veel haisugi, iiveldusest samuti mitte. Aga ühel hetkel ma ikkagi ära vajusin ja üles ärgates tulid silmad ainult ükshaaval lahti ning kumbki tegi krõps. Konkreetselt käisidki krõpsuga lahti! Jube kuivad! Aga muidu mulle see rohi kohe väga meeldib!

Hommikul arutasime, mida keegi nädalavahetuselt ootab? Mina tahtsin beebiga mängida ja lubasin kõigile süüa teha (selle viimase osas on ülejäänud seltskond pehmelt öeldes suhteliselt talenditu), lapsevanemad tahtsid veini juua ja kala püüda ning Matt vahetpidamata filmida. Jennifer täitis külmiku riiuli imetillukeste piimapudelitega ja näitas, millises järjekorras neid kasutada ning puhkus võiski alata. 

Beebid on nii toredad! Ei pea üldse enda oma olema, et täiesti ära heldida. Jax on muidugi väga eeskujulik titt, suuremas osas lihtsalt sööb ja magab. Kohutavalt armsasti sööb muide! Lisaks avastasin, et pärast rohkem kui kaht aastat tujukate autistide keskel toimetamist on mulle beebi nutt kui muusika. Detsibellid ei pääse ligilähedale sellele, millega igapäevaselt harjunud olen.

Kokkamise osas läks samuti hästi, näiteks Jennifer polnud mitte kunagi elus rabarberikooki söönud. Ilmselget maitseb see eriti hästi just paadisillal pakutuna. Ja kui ma õhtusöögi kõrvale maitsestamata jogurti sisse tilli, küüslauku ja soola segasin ning seda kastme pähe pakkusin, vaatas terve seltskond mind kui toidujumalat. Appi kui hea! Mismoodi sa selle tegid?

Üsna ootuspärane muidugi, sest Kanada armastatuim roog pole sugugi mitte poutine, millest iga turistiraamat räägib, vaid hoopis Kraft Dinner. Mitte et neist kumbki neist minu silmis üldse söögina kirja läheks… Poutine kujutab endast friikartuleid koorese pruuni kastmega ning KD kiirmakarone juustukastmes. Need makaronid on tegelikult isegi täitsa head, aga koostisainete nimekirja ma küll lugeda ei julge.

Samal ajal kui nemad lapsepõlves Kraft Dinner'it ja värvilisi maiustusi sõid, tegin mina koogel-moogelit ja olin kah rõõmus-rõõsa. Toore muna ja suhkru seguga maiustamine on kanadalastele täiesti arusaamatu kontsept, aga pesueht nõukaagse lapsena võin öelda, et nii need ideed ja oskused tekivad.

Ahjaa, kui ükspäev kamba sõpradega koos istusime, ütles keegi, et Leopold on täitsa tore poisslapse nimi, mispeale kõik eestlased "eiiiiii" karjusid. Loomulikult tuli meil siis seletada, et mis Leopoldil viga on, sest muudele rahvustele ei seostunud see suure punase monstrumiga, kel on väike kollane depressiivne sõber. Mida kauem seletasime ja illustreeriva materjali tarvis pilte guugeldasime, seda rohkem ajas ennast naerma, aga välismaalased olid ikka täiesti šokeeritud! 

Kunagi ma tegelikult juba kirjutasin Eesti lastefilmidest, aga tookord ei tulnud Leopold üldse meeldegi!