Las Vegas, 2. osa (+ film)

Muide, ma kohtasin Vegases täiesti juhuslikult eestlasi! Aga noh, tere ei öelnud muidugi... Nad vaidlesid millegi üle ja mõtlesin, et ei hakka segama. Tore, et meid nii tillukese rahvaarvu juures igale poole jagub! Matt oli muidugi hirmus pettunud ja ütles, et kui tema eestlasi näeks, ütleks küll tere (aga tema istus samal ajal konspektide ja kohvitassiga vannis)! Nii et kui te, Vegase eestlased, lugema juhtute, tulge öelge Mattile tere.

Samal päeval leidsin eesti poe ka!

See asus sellises ostukeskuses, kus ma muudkui otse kõndisin, et välja pääseda, aga lõpuks jõudsin hoopis algusesse tagasi. Päris suur maja pidi olema, ma isegi ei kahtlustanud, et ringi teen.

Shoppamiseks pole Vegas just kõige parem koht, sest hinnad on kallimad kui Vancouveris. Tavaliselt on just vastupidi - Ameerikas kõik asjad odavamad kui Kanadas. Huvitaval kombel oli igal teisel turistil M&Ms'i kott näpu otsas, nii et puhtsportlikust huvist otsustasin selle poe üles otsida ja vaadata, mida nad sealt soetavad. Kui õigesti mäletan, oli poel NELI korrust!

Korra kaalusime Grand Canyon'i tuuri, et kui juba sealkandis oleme, aga ei viitsinud 4,5 tundi sinna ja teist samapalju tagasi sõita. Läksime siis hoopis Hoover Dam'i vaatama, mis oli palju lähemal. Eeltöö oli jälle muidugi olematu, mina isiklikult eeldasin, et seal jookseb kuskilt pahinal vett alla, aga kui nüüd guugeldasin, sain aru, et olin algusest peale millestki väga valesti aru saanud.

Ühtlasi pole mul ühtegi pilti, kust tamm paistaks! Varastasin siis netist, et näeksite, millest ma räägin...

Ahjaa, õhk oli igal pool jube kuiv. Juuksed seisid peas püsti, nahk kuivas, huuled kuivasid, silmad kuivasid, igalt poolt sai särtsu. Ma muidugi ei tea, mida ma omaarust ootasin kui kõrbesse reisi broneerisin… 

Mattil oli lisaks kultuurišokk - kombetud ameeriklased. Ma räägin talle kogu aeg, et Kanada on nii viisakas ja sõbralik koht, aga ta ei usu! Muuseas, teate neid lennujaama kutsungeid, et härra see ja see, minge kohe väravasse, muidu jääte maha?! Kui me Vancouveris lendu ootasime, teadustati mahehäälselt: "We are looking for three lovely people…" ja loeti nimed ette. Et minge väravasse kui palju tüli ei tee. Ütlesin kohe Mattile, et näed! Lovely people…

Vegases kõndisid inimesed meile kogu aeg otsa. No ma saan aru, et mõnikord juhtub, aga et see ka keset peaaegu tühja koridori juhtub, oli natuke üllatav. Vancouveris jooksevad mulle kogu aeg hiinlased peaga kõhtu, neil lihtsalt kuidagi puudub arusaam, et pole maailmas üksi, aga on väga suur vahe, kas otsa jookseb asiaat või ameeriklane. Khm.

Teine huvitav asi oli see, et nende jaoks on täiesti normaalne kohvikus su lauast tool ära viia ilma midagi ütlemata. Või lihtsalt sinu lauda istuda. Või istuda kõrvallauas, aga sinu laua peale oma asju laduda. Või istuda kõrvallauas ja tund aega järjest telefonist täiel võimsusel youtube'i videoid vaadata.

Mu vaene kombekas kanadalane oli totaalselt häiritud ja tunnistas kuskil kolmanda päeva lõpuks, et Kanada on tõepoolest viisakas ja sõbralik koht. Finally!

Järgmisel päeval läksime Valley of Fire't vaatama. See oli hästi kihvt! Kahju, et end alles pärastlõunaks kohale vedasime, sest päikesepaistes oleksid värvid kõvasti kirkamad olnud ja ühtlasi võinuks rohkem ringi sõita, sest park oli suur. Aga no ikkagi oli tore.

Kuna kõik soovitasid show'sid vaatama minna, valisime ühe Cirque de Soleil etenduse. Kõige kõrgemad reitingud olid The Beatles'i ja Michael Jackson'i omadel, nii et võtsime neist esimese ja jäime rahule küll. Minu meelest oleks võinud akrobaatikat veits rohkem olla, aga noh, pole vaja nii palju viriseda. Vancouveris teevad nad detsembri lõpuni Kooza etendust, vist lähen ikka seda ka veel vaatama. Sest noh, hinnad on meil siin kaks korda odavamad ja show tund aega pikem.

Viimasel päeval selgus, et Matt pole kunagi vahakujude muuseumi juhtunud, seega astusime Madame Tussaud'st läbi. Lugesin netist, et see on väiksem kui arvata võiks, aga tegelikult polnud üldse nii väike ja kui varem pole käinud, läheb elamus igati asja ette. 

Tagasiteel sujus lennujaamades kõik libedalt, saime jälle omaette rea (lausa exit'isse!), kuigi lennuk oli täis. Mina olin järjekordselt mures, et kas mind ikka Kanadasse tagasi lastakse, aga sedapuhku ei esitatud mitte ühtegi küsimust, löödi lihtsalt tempel passi ja kõik. Kusjuures lennuk pani rattad maha kuskil veerand tundi enne viimase rongi väljumist ja olime kindlad, et kojusõiduks tuleb takso võtta, aga ennäe imet, minut enne väljumist istusime juba rongis! See tuli muidugi väikse jooksuspurdi arvelt, aga vähemalt tuli!

Enne linna jõudmist tuli mul meelde, et pean hommikul minema niite välja võtma, nii et uneaeg ei tõotanud kuigi pikk jääda, aga Matt ütles, et kui ma ainult niitide pärast lähen, siis need ta võib ise välja korjata ja nii me siis tegimegi. Väga kasulik peika mul. Mingil hetkel pean ikkagi arsti juurde ka minema, et laborivastused saada, aga õnneks on tõenäosus, et see tükk midagi pahaloomulist oli, suhteliselt väike ja ma väga ei muretse.

Tore reis oli ja tore on tagasi olla. Püüan nüüd kell-neli-magama-kell-üksteist-üles rütmist vaikselt välja saada ja normaalse elu juurde naasta. Tööl käimise vastu ei jõudnud küll veel igatsust tekkida, aga õnneks pidin ainult neljapäeval-reedel minema ja nüüd saan kohe jälle kaks päeva puhata. No ja täna oli peakontoris jõulupidu, nii et tegelikult polnudki väga paha nädal.

Film on kah: vajuta siia

Las Vegas, 1. osa

Alustagem siis kohe sellest, et nii sujuvaid piiriületusi kui seekord, pole mu reisiajaloos juba ammu ette tulnud. Minnes ütles check-in'i tädi, et me olevat "nii kenad pikad inimesed", et annab meile kohe omaette rea. Kui aasta tagasi Mehhikosse lendasin, peeti mulle sama leti taga kümneminutiline loeng, et tööluba ei garanteeri Kanadasse tagasipääsu ja mõelgu ma ikka hästi järele, kas üldse tahan minna…

Tollis oli seekord kohe eriti muhe tüüp, kes alustuseks naeris selle üle, et meil kummalgi kaks passi on, seejärel arutas natuke Vegase teemadel ja lõpetuseks mainis paljuteadvalt, et "ahh, kõik kohad on tegelikult toredad kui juba jooma hakkad" (me ei öelnud, et seal jooma hakkame, aga no okei siis).

Maandusime Vegases ja ennäe imet - kohe lennujaama kõrval püramiid! Kusjuures ma lugesin kuskilt, et see põhitänav ehk Strip pole lennujaamast väga kaugel, nii et ärge laske taksojuhil kiirteele suunduda... Tõesti ei ole väga kaugel, lausa teisel pool aeda. Sedapuhku me taksodega üldse ei jamanud, sest tahtsime natuke ümbrust ka näha ja rentisime hoopis auto. Eeltöö oli muidugi totaalselt tegemata, meil polnud õrna aimugi, kas hotellil parkla on ja kui palju selle kasutamine maksab. Hiljem selgus, et kõik parkimismajad on tasuta (kusjuures hotelli vastuvõtulaua neidis ei osanud öelda, kas nende hotelli parkla on tasuline või ei - liiga keeruline küsimus).

Toa osas läks samuti hästi. Isegi vaade oli ja puha! Ohh ja vann! Kui juba puhkama lähed, siis vann võiks ju ikka olla, eks!

Minu ettekujutus Vegasest oli selline, et igal pool on uhked kasiinod, poolpaljad noored näitsikud tassivad tasuta kokteile nina alla ja pidu käib 24/7. No kasiinod olid muidugi uhked, aga mina kujutlesin pigem ruletilaudu ja muud taolist, mitte kilomeetrite viisi kõige lihtlabasemaid vilkuvaid masinaid, kus tuleb kolm kirssi ritta saada, et mõned kopikad võita. Näitsikud serveerisid jooke küll, aga nende eest pidi maksma (no ilmselt saab mingist hetkest tasuta ka kui oled juba nii enda kui ämma maja ühe õhtuga maha mänginud, aga see osa jäi mul nägemata). Kasiinodes nagu ka igal pool mujal võis loomulikult suitsetada, seega mingit erilist tungi sinna vine sisse kauaks passima jääda meil nagu polnud. No ja selleks peab muidugi valmis olema, et osad neist "näitsikutest" on pensioniealised ja käsi püsti, kes tahab võrksukkades ja läikivas trikoos vanaema näha...

Ainus, mis mu ettekujutusest 100% tõele vastas, oli fakt, et iga nurga peal saab abielluda. Ma taha hästi uskuda, et keegi kaine peaga (või vähemalt enam-vähem kainelt) seda teed läheks, sest enamik neist kohtadest nägid välja nagu teisel pildil ehk noh… päris jubedad. Võite ise ette kujutada kui palju alkoholi kuluks, et see suur lilla südamelärakas romantiliseks juua (kusjuures fotod on ühes kohas tehtud, vahe oli ainult paar meetrit).

Totaalne üllatus oli see, et kuskil 85% (ilma liialdamata!) inimestest, keda kasiinodes ja tänavatel nägime, olid vähemalt 60 aastat vanad. Lihtsalt hordide viisi Ameerika pensionäre tuima näoga masinate taga istumas. Nagu vanadekodu suvepäevadele oleks sattunud!

Aga muidu oli muidugi vägev! Strip on selline tore tänav, mis mahutab terve Euroopa umbes kuuele kilomeetrile. Meie elasime näiteks Pariisis. Oli suht suvaline valik, tahtsime lihtsalt kena hotelli ja head asukohta ning jäime igati rahule. Kusjuures kõikidesse hotellidesse oli vaba sissepääs, esimesel (kahel-kolmel) korrusel asus alati kasiino ja hunnik restorane-baare-kohvikuid, nii et selles mõttes ei ole erilist vahet, kus elada.

Me mõistagi ei jõudnud kõiki hotelle läbi käia, aga näiteks Veneetsia meeldis mulle väga. Nende kasiino oli eriti suursugune ja kogu "linn" eriti ehe. Laemaalingud olid ka! Tere tulemast Vatikani, onju! Noh kui juba Itaaliasse sattusite…

Veneetsia oli nii suur, et meil läks väljapääsu otsimisega terve tund. Matt sõi vahepeal ühe burksi, et jaksaks edasi kõndida. Kusjuures ma ei oska siiani päris selget seisukohta võtta kui väga mulle kogu see värk seal meeldis. Ühest küljest muidugi ilmatuma lahe, aga teisest küljest hästi kurb ka. Kõik need klaasistunud pilguga vanurid vilkuvate masinate taga... Ja kogu linn on tohutult intensiivne! Minu jaoks oli viis päeva täpselt paras. 

Ma jätan teid nüüd natukeseks siia Veneetsiasse maha ja räägin homme edasi. Head ööd!

Raamatukapid

Üks asi, mis mulle Vancouveri juures väga meeldib, on raamatukapid. Nende ehitamine käib puhtalt kodanikualgatuse korras, vaja läheb vaid head ideed ja kuldsete kätega naabrimeest. Raamatute ostmine on siin suhteliselt taskukohane, jutuka hind jääb kuskile ühe miinimum tunnipalga piiresse, nii et peale läbilugemist võib selle vabalt tänavale kappi jätta ilma, et kahju hakkaks.

"Laenutatud" raamatud võib kas samasse või teise kappi tagasi viia, keegi ei keela ka omale jätta. Mul on kodus juba terve kastitäis teoseid, mida pole raatsinud tagasi viia.

Kõige alumine riiul on tavaliselt lasteraamatute päralt, vahel jäetakse sinna ka puslesid ja cd-sid.

Muudest uudistest nii palju, et kaks päeva tuleb veel tööl käia ja siis lendame Las Vegasesse! Pean ainult meeles pidama mõlemad passid kaasa võtta, sest vanas on kehtiv USA viisa. Ja talvevammused võib seekord koju jätta, sest kuigi ka Vegases pole just suvi, on seal ikkagi oma kaks korda soojem kui siin. 

Ahjaa, 6-7 kraadi ongi tüüpiline Vancouveri talv. Osad inimesed oigavad, et kohutavalt külm, teised käivad endiselt lühikestes pükstes ringi. Üks mu hoolealustest tuli ükspäev päevaprogrammist koju, kolm kampsunit paksu jope all! Teda sõidutatakse autoga ühest kohast teise, aga öötöötaja arvas ikkagi, et äkki hakkab külm...

Ainult kaks jalga

Õhkasin ükspäev, et tahaks sellist maja, kus oleks walk-in garderoob ja omaette vannitoaga master-bedroom. Matt naeris, et Kanadas on pea igas majas mõlemad, selles pole midagi erilist. Mu praegune "kapp" - IKEA stange - on muidu küll igati tubli, aga mahutab maru vähe. Tood uue kampsuni, pead vana ära viskama. Hästi tüütu, noh!

Magamistoast otse vannituppa saan praegu ka. Sest mul polegi rohkem tube! Muuseas, leidsin vanu postitusi sirvides, et olin umbes aasta aega tagasi kirjutanud: 

Näe, visualiseerimine töötab täiega! Mul ongi nüüd suur voodi ja pehme kass. Karvu ta ei aja, sest veedab suurema osa ajast õues ja seal on kasukat tarvis. Aknaga vannituba on täiesti olemas, tagahoovist ja vaarikapõõsastest rääkimata!

Aga kapp võiks suurem olla. Või noh, mis suurem… võiks lihtsalt olla, sest praegu põhimõtteliselt pole. Ja kuhu ma selle kõigega jõuda tahan - Matt'i sõbra vanemate majja! 

Reede õhtu oli üldse üsna omapärane. Matt arvas tund enne südaööd, et võiks kuskile sööma minna. Keset söömist selgus, et Drew ja Jen on väikse Jax'ga vanemate juures, istuvad õues mullivannis ja naudivad elu. Tulge ka! Nõks peale südaööd, onju. Ma ei võtnud alguses eriti tõsiselt, sest noh, hilja ja mina poleks oma pooleks lõigatud kanniga nagunii vanni saanud. 

Veits peale ühte jõudsime kohale. Kahe paiku lubas Jen pool kuningriiki sellele, kes talle juustuga makarone teeks. Mõningase mangumise tulemusel lubas Matt Kraft Dinner'i kokku visata (kiirsegu, mis keeva vee lisamisel juustumakaronid annab). Kahjuks selgus, et see on otsa saanud. Järgmisena hakati mingit müstilist juustusegu otsima, mida kah polnud. Vaene Jen nägi üha õnnetum ja näljasem välja, nii et otsustasin halastada ja talle lihtsalt normaalsetest toiduainetest juustumakaronid teha. Õnnelik vanaema, kes oli end vabatahtlikult titevalvesse pakkunud, andis röökiva Jax'i natukeseks meie kätte ja kaevas külmikust välja koore ja juustu. 

Koor oli rasvavaba! Nii palju siis normaalsetest toiduainetest... Küll aga sisaldas glükoosisiirupit, värvaineid, paksendajaid ja igasugu muud veidrat kraami. Noh, tervislikkuse huvides või nii. Kaste sai selle abil muidugi totaalselt magus, aga pärast rohke küüslaugu lisamist muutus enam-vähem söödavaks.

Vahepeal oli vanaema tite uuesti voodisse surunud ja kutsus mind oma kingi vaatama. Standardid tõusid hoobilt mitme pügala võrra, sest samal ajal kui mina walk-in kapist unistan, on tal kingadele oma TUBA!!!

Kokku olevat umbes 350 paari, aga riiuleid peab juurde ehitama, sest praegu ei mahu kõiki välja panema. Matt vangutas pead ja ütles eht-mehelikult, et palju neid kingi ikka vaja on - sul on ju ainult kaks jalga!

Kuskil pool kuus hommikul kui mina olin juba paar tundi sooja teki sees keras Matt'i süles diivanil maganud, said poisid lõpuks ilmaasjad läbi arutatud ja otsustasid, et nüüd võib õhtu lõpetatuks lugeda. Mis tähendas seda, et tuli kõndida üle härmas muru naabermajja, kus elavad Matt'i vanemad (kel polnud me üllatusvisiidist õrna aimugi). Ehmatasime nad kangeks, valisime kolmest külalistetoast suurima ja ärkasime järgmisel päeval kella ühe paiku. Ahjaa, külalistetoal oli muidugi kah walk-in garderoob. Aknaga!

Köögis selgus, et ka vanemad olid alles ärganud ja me polnud hommikusöögile sugugi hiljaks jäänud. Krõbe peekon tõsteti ahjust välja, isa pistis igaühele aurava kohvitassi nina alla ja kuniks Matt mune praadis, sõin pool pakki šokolaadikomme ära. Siuke laupäev siis. Palju teil muidu kingi on?

Soojadest kompressidest, khm-khm.

Aasta tagasi tekkis mul keset tagumikku nõme valus nahaalune punn. Kui ta kevadel endiselt alles oli ja vahelduva eduga küll suuremaks, küll väiksemaks muutus, hakkasin vaikselt ära tüdinema. Suvel läksin arsti juurde, seal öeldi, et tee sooja kompressi, oota ja vaata, kui ära ei lähe, tule tagasi.

Matt valgustas, et punn on suure tõenäosusega üks kahest - kas tavaline mädapaise või tsüst. Tuleb skalpell sisse torgata ja pigistada. Kui löga välja tuleb, on paise ja kaob pärast tühjendamist ise ära. Kui ei tule, on tsüst ja tuleb terves tükis välja lõigata.

Okei. Ootasin veel mõned kuud ning läksin lõpuks sama arsti juurde tagasi. Tervisekindlustust veel polnud, aga punnist oli kopp nii põhjalikult ees, et maksin jälle omast taskust 150 dollarit, et arst miskit ette võtaks. Seekord ütles arst, et torkama pole mõtet hakata, pigem tuleks välja lõigata ja tema lõikusi ei tee, seega peaks kirurgi juurde edasi saatma ja kuna protseduur on päris kulukas, oota ära, mil kohaliku haigekassa saad. Õõhhhh.

Hiljuti saingi siis haigekassa. Tore! Kappasin kohe järgmisel päeval arsti juurde (no ja nagu idioot ikka sama arsti juurde). Et mul on nüüd Care Card ja paluks saatekirja, ma ei viitsi enam seda punni vaadata, aasta sai juba täis. Tädi uuris mu tagumenti ja pakkus, et äkki proovin ikka sooja kompressi ja… Mina isiklikult arvan, et kui see muna tahaks sooja kompressi peale minema kaduda, oleks ta aasta jooksul selle võimaluse juba leidnud. Aga näe - on ikka veel siin! Ma tahan, et see välja lõigataks!

"Oi-oi, lõikama pole küll mõtet hakata, aga võin korra nõelaga torgata ja vaadata, mis juhtub" (ma ei hakanud meelde tuletama, et eelmine kord oli täpselt vastupidine jutt). Noh, torkas - midagi ei juhtunud ja miskit välja pigistada ei õnnestunud. Aga tee sooja kompressi, äkki läheb ära.

Matt viskas õhtul pilgu peale ja teatas, et nõel ei ole torkamiseks õige instrument, suuremat auku on vaja. Ja viis mu järgmisel päeval teise arsti juurde, kelle juures ta kunagi mingi osa oma praktikast tegi. See arst mulle meeldis! "Auk on liiga väike, ma lõikaks hea meelega suurema kui sul midagi selle vastu pole, et õhtuni plaaster pepul ringi käia". No mul juba oli seal plaaster, jumala eest, torka muidugi! Jälle sama värk - tuimestused, torge, pigistamine, aga välja ei tulnud miskit. Arst ütles, et võtame selle järgmisel nädalal üleni välja, sest ise ta ära ei kao. Ei sõnagi soojadest kompressidest. My kind of doctor!

Täna veetsin kena pooltunni opilaual kõhutades ja täitsa tore oli! Osa lõikas skalpelliga, osa kääridega, kõik oli kenasti tunda, ainult et valus polnud üldse. Vaatasin seina peal olevaid värvilisi lehmasid (mingi laste mõõdutabel) ja ajasin tädiga juttu.

Kui valmis sai, küsisin, kas ma võiks seda tükki näha ka? Arst naeris, et "oh yeah, you can see it, you can touch it, you can play with it, if you want!" ja pani klombi mulle paberiga nina alla. Uurisin nats ja tegin peikale pildi, talle sellised asjad meeldivad :)

Muuhulgas sain teada, et vastupidiselt kõigi kolme arsti oletustele pole tegemist ei paise ega tsüstiga, pidi olema hoopis mingi kasvajaline moodustis, mis nüüd laborisse uuringutele läheb, et teada saada, on ta hea- või pahaloomuline. Tore, et ikka mingi must stsenaarium kah kerkis, muidu oleksin mures hoopis nende seitsme õmbluse pärast, mis mul keset tagumikku istuvad. Kaks nädalat närvikõdi ja siis läheb kas elu edasi või torgatakse mulle juba neljandat korda skalpell kanni. Ma tõesti ei tahaks enam, aitäh!

Hea uudis on see, et Elin leidis lõpuks Vancouverist tatrahelbed üles! Ma arvan, et te ei tea mitte kedagi, kes niimoodi tatrahelbeid jumaldaks nagu mina. Ja noh, vene poed on hästi vahvad! Astud sisse ja kukud hoobilt 25 aastat ajas tagasi - kuskile nõukaaegsesse lapsepõlve, lehmakommide, barankade, sefiiri ja Tarhuni keskele.

Nad küpsetavad seal kohapeal ehtsaid pirukaid ja korpe, teevad soojaks ka veel. Täidetud pannkooke oli ja hästi palju igasuguseid pelmeene, boršisegu, marineeritud seeni ja halvaad. Paradiis!

Noh, rääkige nüüd mulle lohutuseks oma jõledaid terviselugusid!

No tsau!

Matt küsis, et mis mul novembris plaanis on? Hakkasin mõtlema, et tegelikult võiks ju küll igaks kuuks mingi väike plaan olla? Näiteks oktoobris tuli hiilgav idee, et korra kuus võiks teatris või kontserdil käia. Hakkasin pileteid guugeldama ja leidsin, et Rodriguez tuleb novembri keskel Vancouverisse! Vau! Täiega tahaks kuulama minna! Aga otse loomulikult olid kõik piletid välja müüdud. See viis tuju kolinal alla ja kogu ülejäänud kontserdituhin läks kah kohe üle.

Shameless'i hooajad on mul nüüdseks kõik vaadatud, nii et kultuuritut meelelahutust kah enam pole. Seepeale soovitas Matt dokumentaal-seriaali Vancouveri keskhaigla traumaosakonnast ja ütles, et sealt näen, millega tema päevast päeva tegeleb.

Kusjuures väga kihvt seriaal on! Alustame üldse sellest, et ma ei ole kunagi aru saanud, mismoodi on võimalik end nii jäägitult millelegi pühendada, et suudaks arstiteaduskonna läbida?! Matt ütleb, et on päris pingeline jah, aga vaata kui huvitav! Tal oli muidugi juba enne sisseastumist kaks kõrgharidust ja neist ühe hinnetelehte juhtusin hiljuti nägema - kesse teeb kõik ained A+ peale? Paar üksikut tavalist A'd oli ka... Ei ole normaalne! Helistasin kohe emale ja käskisin enda tunnistused ära peita. Olin siiani arvanud, et mul olid päris head hinded ülikoolis…

Haiglaseriaalist kasvaski novembriks plaan - vaatasin, kuidas hulgitraumadega patsientidele kottide kaupa verd kulus ja kohe tuli tahtmine doonoriks hakata! Natuke kõhe muidugi ka, ei saa väita, et mulle nõelad hirmsasti meeldiks ja võibolla on pärast paha olla või midagi. Uurisin doktor-peikalt, et kui jämedad need nõelad seal on? Minu meelest on juba see, millega veeniverd võetakse, päris brutaalne! Selgus, et doonoritele on veel jämedamad! Et heategemine ka nii keeruline peab olema! Matt lohutas, et see-eest saab pärast tasuta küpsiseid ja seal töötab üks tore vanatädi, kes alati ilusasti kiidab kui tubli sa oled, et doonoriks tulid. Ja kuna mul novembriks paremat plaani nagunii polnud, siis lähmegi verd andma. Huu.

Detsembri plaan näeb ette sõidueksami sooritamist. Sõitnud pole ma viimasel ajal jälle üldse! Peab end käsile võtma ja veits harjutama. Eksamile on praegu ooteajad kaks kuud, üldse ei viitsiks veebruaris uuesti minna.

Muide, ma söön siin praegu blogimise kõrvale porgandeid. Head magusad on, aga ühest asjast ei saa ma aru - kuidas on võimalik, et kooritud ökoporgand säilib kilekotis kolm nädalat värskena? Eestis pidi beebiporgandeid ostes ikka tähelepanelikult kuupäeva jälgima, sest need riknesid kiiresti ja vahel olid juba enne kuupäeva kukkumist ligased ja hapud. See tundus ausalt öeldes natuke rohkem öko.

Ahjaa, siin müüdavatel puuviljadel ei ole seemneid! Näiteks viinamarjadel ja arbuusil. Vanasti tehti nalja, et peaks arbuusi prussakatega ristama, siis jookseks seemned ise laiali, aga näe, keegi on vist pädevama lahendusega lagedale tulnud...

Muuseas, leivaküpsetamise osas otsustasin alla anda. Tõin poest juuretisega tehtud rukkileiva, mis maitseb täitsa hästi, nii et homme hommikul saan lõpuks sprotid lahti teha. 

Ja kui ma siin juba täiesti lambist ühest teemast teise hüppan, jagan natuke keeleõppimise lugusid ka. Matt ei saa absoluutselt aru, miks me Kairiga iga kõne alguses "no tsau" ütleme. Miks see "no" seal ees peab olema? Ma ei oska seletada! Minu meelest on "tsau" ja "no tsau" kaks erinevat asja! Aga kohalikest kommetest on mulle "tere, kuidas läheb" külge jäänud. Et ei ole lihtsalt "tere". Mäletan, et siia kolides tundus absurdne iga kord küsida, et kuidas läheb, aga nüüd tundub pigem imelik niisama "tere" öelda. Eesti keeles ka.

No tsau siis! Järgmise korrani.

Võta üks ja viska teist

Mul on selline tunne nagu oleks pime kana tera leidnud - kolleeg tegi ükspäev makaronisalatit, pani keedetud muna, toorest riivitud porgandit, natuke värsket kurki ning kallas kogu kupatuse salatikastmega üle. Lihtne ja väga maitsev. Mina näiteks pole kunagi selle peale tulnud, et toorest porgandit kasutada ja hapukoore-majoneesi-soola asemel valmis kastet kasutada. Ilmselt kõlan praegu nagu viimne blondiin, aga mis sa teed, tarkus tulebki ju tasahaaval.

Teine asi, mida varem pole teinud, on kartulipuder koorimata kartulitest. Jällegi - keegi tööl tegi ja no nii geniaalne! Hulk tuima tööd jääb ära ja maitse endiselt hea. Selle peale, et kartulipudru sisse muna panna, pole ma samuti varem tulnud! Mul on täiega uued lemmikud! 

Ahjaa, mul on muideks kaks uut töötajat! Khm, oli kaks uut töötajat. 

Esimese töötaja esimene tööpäev - üks klientidest pidi pool päeva ära olema, seega jäi teise lapse kohta tervelt kaks töötajat. Jagasin ülesanded nii, et uus töötaja viib ta hommikul mõneks tunniks välja ja tuleb lõunaks tagasi, seejärel sisustab teine töötaja poisi aega ning uuel on kolm rahulikku tundi, et end kõikide paberitega kurssi viia, sest ilma neid lugemata ei tea, kellega klientide näol tegemist on ja mis reeglid majas kehtivad.

Jätsin väga selge ja konkreetse kirja, et kasuta neid tunde selleks-ja-selleks. Mis hiljem selgus - hommik läks nagu plaanitud, keskpäevaks oli kliendiga majas tagasi… ja siis teatas teisele töötajale, et ma lähen nüüd natukeseks koju, mul olid juba ammust ajast perega mingid plaanid tehtud; tulen kella kolmeks tagasi (tegelikult jõudis neli läbi).

Minule ei maininud ta neist plaanidest ei enne ega pärast. Küll aga saatis muidu igal sammul sõnumeid, et teeme nüüd seda, teeme nüüd toda, laps on väga rõõmus jne. Tal on mingi tõsine raskus arusaamisel, et kui ma nädalast viis päeva autistidega veedan, siis mind jumala eest ei huvita üldse, mida nad pühapäeva hommikul kell 10.30 teevad, see on nagunii hiljem raportis kirjas.

Viimaste aegade valguses on mu tolerants lolluste osas erakordselt madalaks kahanenud. Esmaspäeva hommikul helistasin personalijuhile, et kuule, see olukord on absurdne! Kesse läheb esimesel tööpäeval neljaks tunniks salaja koju? Mina isiklikult ei hakkaks pikka juttu tegemagi. Pole töötamisest huvitatud? Nägemist! Järgmine!

Personalijuht oli samuti väga üllatunud, aga soovituskirjad olevat tugevad olnud ja tädi ise muidu selline hakkaja… no vaatame, äkki saab veel asja (ma natuke kahtlen, aga hea küll). 

Natukese aja pärast sain kõne töötajalt, et nii sorry ja puha, mis nüüd saab? Ütlesin, et selliste asjade kordumine tema tööalase tuleviku osas väga jätkusuutlik ei ole, aga kuna esimene eksimus, siis ta peab lihtsalt oma tööaegade lehel väikse paranduse tegema, sest nelja eemaloldud tunni eest me kahjuks ei maksa. Ja saate aru - sellest tuli hull vaidlus! Tema ei saa aru, et miks mitte?!

Esmaspäeval oli siis teine uus töötaja kohal. Rääkis kui suured kogemused tal on ja kui raskete klientidega töötanud. Minu omadega ei saanud ta üldse hakkama, isegi ei püüdnud. Iga asja kohta oli umbes selline küsimus, et kuidas saaks asju teha nii, et midagi tegelt tegema ei peaks? Jällegi - pole väga muljetavaldav esimese päeva kohta. Õhtul uuris, et kuule, kas saaks nii, et ma töötaks kõik kolm päeva ainult selle lihtsama kliendiga? 

Teisipäeval helistas, et tema ikka ei tunne ennast mugavalt, nii et pani võtmed postkasti ja läks ära. Aitäh kõige eest ja… tsau! Keset tööpäeva! Lihtsalt astus minema!

Ahah siis. Helistasin personalijuhile, et kuule, see uus tüdruk läks ära. 

- Kuhu ta läks? 

- No… ära. Jättis võtmed postkasti ja läks ära.

- Kuule, niimoodi ei saa keset tööpäeva lihtsalt ära minna!

Seda minagi, et ei saa. Aga mul on võtmed ja töötajat pole, nii et paistab siiski saavat. Seekord oli personalijuht õnneks minuga nõus, et ta ei peaks tagasi tulema. Üllatus saabus hoopis järgmisel päeval kui töötaja, kel paluti töölepingu lõpetamist vormistama tulla, ei mõistnud, et miks? Tema arvas, et tuleb ja läheb, millal soovib ja kui keeruline klient piisavalt mugavaks ei osutu, siis leitakse järgmine, kellega eriti midagi tegema ei pea. 

Mis pagana kohaga need inimesed mõtlevad, mina küll aru ei saa!