05 detsember, 2015

Las Vegas, 2. osa (+ film)

Muide, ma kohtasin Vegases täiesti juhuslikult eestlasi! Aga noh, tere ei öelnud muidugi... Nad vaidlesid millegi üle ja mõtlesin, et ei hakka segama. Tore, et meid nii tillukese rahvaarvu juures igale poole jagub! Matt oli muidugi hirmus pettunud ja ütles, et kui tema eestlasi näeks, ütleks küll tere (aga tema istus samal ajal konspektide ja kohvitassiga vannis)! Nii et kui te, Vegase eestlased, lugema juhtute, tulge öelge Mattile tere.

Samal päeval leidsin eesti poe ka!


See asus sellises ostukeskuses, kus ma muudkui otse kõndisin, et välja pääseda, aga lõpuks jõudsin hoopis algusesse tagasi. Päris suur maja pidi olema, ma isegi ei kahtlustanud, et ringi teen.

Shoppamiseks pole Vegas just kõige parem koht, sest hinnad on kallimad kui Vancouveris. Tavaliselt on just vastupidi - Ameerikas kõik asjad odavamad kui Kanadas. Huvitaval kombel oli igal teisel turistil M&Ms'i kott näpu otsas, nii et puhtsportlikust huvist otsustasin selle poe üles otsida ja vaadata, mida nad sealt soetavad. Kui õigesti mäletan, oli poel NELI korrust!


Korra kaalusime Grand Canyon'i tuuri, et kui juba sealkandis oleme, aga ei viitsinud 4,5 tundi sinna ja teist samapalju tagasi sõita. Läksime siis hoopis Hoover Dam'i vaatama, mis oli palju lähemal. Eeltöö oli jälle muidugi olematu, mina isiklikult eeldasin, et seal jookseb kuskilt pahinal vett alla, aga kui nüüd guugeldasin, sain aru, et olin algusest peale millestki väga valesti aru saanud.

Ühtlasi pole mul ühtegi pilti, kust tamm paistaks! Varastasin siis netist, et näeksite, millest ma räägin...


Ahjaa, õhk oli igal pool jube kuiv. Juuksed seisid peas püsti, nahk kuivas, huuled kuivasid, silmad kuivasid, igalt poolt sai särtsu. Ma muidugi ei tea, mida ma omaarust ootasin kui kõrbesse reisi broneerisin… 

Mattil oli lisaks kultuurišokk - kombetud ameeriklased. Ma räägin talle kogu aeg, et Kanada on nii viisakas ja sõbralik koht, aga ta ei usu! Muuseas, teate neid lennujaama kutsungeid, et härra see ja see, minge kohe väravasse, muidu jääte maha?! Kui me Vancouveris lendu ootasime, teadustati mahehäälselt: "We are looking for three lovely people…" ja loeti nimed ette. Et minge väravasse kui palju tüli ei tee. Ütlesin kohe Mattile, et näed! Lovely people…

Vegases kõndisid inimesed meile kogu aeg otsa. No ma saan aru, et mõnikord juhtub, aga et see ka keset peaaegu tühja koridori juhtub, oli natuke üllatav. Vancouveris jooksevad mulle kogu aeg hiinlased peaga kõhtu, neil lihtsalt kuidagi puudub arusaam, et pole maailmas üksi, aga on väga suur vahe, kas otsa jookseb asiaat või ameeriklane. Khm.

Teine huvitav asi oli see, et nende jaoks on täiesti normaalne kohvikus su lauast tool ära viia ilma midagi ütlemata. Või lihtsalt sinu lauda istuda. Või istuda kõrvallauas, aga sinu laua peale oma asju laduda. Või istuda kõrvallauas ja tund aega järjest telefonist täiel võimsusel youtube'i videoid vaadata.

Mu vaene kombekas kanadalane oli totaalselt häiritud ja tunnistas kuskil kolmanda päeva lõpuks, et Kanada on tõepoolest viisakas ja sõbralik koht. Finally!


Järgmisel päeval läksime Valley of Fire't vaatama. See oli hästi kihvt! Kahju, et end alles pärastlõunaks kohale vedasime, sest päikesepaistes oleksid värvid kõvasti kirkamad olnud ja ühtlasi võinuks rohkem ringi sõita, sest park oli suur. Aga no ikkagi oli tore.


Kuna kõik soovitasid show'sid vaatama minna, valisime ühe Cirque de Soleil etenduse. Kõige kõrgemad reitingud olid The Beatles'i ja Michael Jackson'i omadel, nii et võtsime neist esimese ja jäime rahule küll. Minu meelest oleks võinud akrobaatikat veits rohkem olla, aga noh, pole vaja nii palju viriseda. Vancouveris teevad nad detsembri lõpuni Kooza etendust, vist lähen ikka seda ka veel vaatama. Sest noh, hinnad on meil siin kaks korda odavamad ja show tund aega pikem.

Viimasel päeval selgus, et Matt pole kunagi vahakujude muuseumi juhtunud, seega astusime Madame Tussaud'st läbi. Lugesin netist, et see on väiksem kui arvata võiks, aga tegelikult polnud üldse nii väike ja kui varem pole käinud, läheb elamus igati asja ette. 

Tagasiteel sujus lennujaamades kõik libedalt, saime jälle omaette rea (lausa exit'isse!), kuigi lennuk oli täis. Mina olin järjekordselt mures, et kas mind ikka Kanadasse tagasi lastakse, aga sedapuhku ei esitatud mitte ühtegi küsimust, löödi lihtsalt tempel passi ja kõik. Kusjuures lennuk pani rattad maha kuskil veerand tundi enne viimase rongi väljumist ja olime kindlad, et kojusõiduks tuleb takso võtta, aga ennäe imet, minut enne väljumist istusime juba rongis! See tuli muidugi väikse jooksuspurdi arvelt, aga vähemalt tuli!

Enne linna jõudmist tuli mul meelde, et pean hommikul minema niite välja võtma, nii et uneaeg ei tõotanud kuigi pikk jääda, aga Matt ütles, et kui ma ainult niitide pärast lähen, siis need ta võib ise välja korjata ja nii me siis tegimegi. Väga kasulik peika mul. Mingil hetkel pean ikkagi arsti juurde ka minema, et laborivastused saada, aga õnneks on tõenäosus, et see tükk midagi pahaloomulist oli, suhteliselt väike ja ma väga ei muretse.


Tore reis oli ja tore on tagasi olla. Püüan nüüd kell-neli-magama-kell-üksteist-üles rütmist vaikselt välja saada ja normaalse elu juurde naasta. Tööl käimise vastu ei jõudnud küll veel igatsust tekkida, aga õnneks pidin ainult neljapäeval-reedel minema ja nüüd saan kohe jälle kaks päeva puhata. No ja täna oli peakontoris jõulupidu, nii et tegelikult polnudki väga paha nädal.

Film on kah: vajuta siia

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar