Aiavärgist

Meil on hästi tore naabrionu, kes kasvatab kõikvõimalikke aiasaadusi ja muudkui kutsub korjama. Nagu vanemate inimestega ikka - neile meeldib jagada. Kohe nii palju meeldib, et kui mind õues pole, ilmub moonakott ukse taha. Kella ei lase, lihtsab jätab sinna. Alati ütleb, et igal ajal võib minna ja kõike võtta, isegi kui teda kodus ei ole. Näe, mul on uus vanaisa.

Teise poole naabreid pole me kahe kuu jooksul veel kohanud. Matt ükspäev peaaegu kohtas, oli maja ette sõites kedagi väljas seismas näinud, aga nad põgenesid kiirelt tuppa, enne kui Matt autost välja sai. Õues nad üldse ei käi, aed on muidu ilus, aga see on vist rohkem aknast vaatamiseks tehtud.

Mul said herned valmis! Nii lahe kui oma herned on! Ahjaa, herneid külvates oli korraks blond hetk, et muudes pakendites olid seemned, aga hernepakis… kuivatatud herned. Tegelikult ju teadsin, aga poes tundus loogiline koos muude seemnetega ka pakk herneid osta ja pisikese paki eest sama summa maksta, mille eest toidupoes terve kilo oleks saanud. Ja nüüd mõtlengi, et huvitav, kas toidupoe omad läheks ka idanema? Toidupoolise osas on siin ju ikka suht Ameerika, iial ei tea, mis jamaga asjad töödeldud on. Ja noh, kuna mul nüüd täitsa oma herned on, saan ju neid kuivatada ja hiljem mulda pista. Mis tõstab omakorda päevakorda küsimuse, et kui ma sel aastal veel ühte hernelaari tahaks, kas võin siis täitsa värske herne mulda panna või peab selle enne ära kuivatama? On jah loll küsimus, aga kuskilt peab tarkus tulema!

Muide, paar nädalat tagasi mainis keegi kommentaarides, et Nanaimost saab Vana Tallinnat osta ning jättis poe nime. Eile juhtusime sealt mööda sõitma ja ütlesin Matt'ile, et näe, siit saad uue pudeli. Matt vastu, et kust sa seda võtad? No keegi blogis ütles. Tema jällegi arvas, et see on küll täiesti lamp, et keegi blogis teab, millises Nanaimo poes Vana Tallinnat müüakse…

Astume sisse ja no ei ole üldse maailma kõige suurem alkopood. Matt jalutas kohe likööride juurde ja teatas täiesti veendunult, et näe, ei ole! Vaatasime siis kõrvalriiulisse ja… saate aru, on!Täiesti suvaline Nanaimo külapood müüb Vana Tallinnat, kusjuures pea 10 dollarit odavamalt kui seda Vancouverist saab.

Sügavalt hämmeldunud Matt hakkas juba rohkem huvitatult uurima, et kuule, kes see oli, kes teadis, et siit Vana Tallinnat saab? Ja no mina ju ei tea! Keegi lihtsalt jättis kommentaari.

Toidu/joogiteemadest veel niipalju, et kui Kanadasse kolisin, ei leidnud kuskilt normaalset juustu. Juustupakk peab ikka pontsakas olema, aga siinsed kõige levinumad on hoopis pikad õhukesed liistakad. Tõin just uue juustu, tegin teile pilti. Jumala vale kujuga, onju?! Juustule sättisin sõbraks kõige tüüpilisema piima, mis on neljaliitrine, sest noh, nende kolme (!) nädala jooksul, mis ta säilib, võib neli liitrit ära kuluda küll. Meil tavaliselt ei kulu, aga väiksem pakk on enam-vähem sama hinnaga, nii et vahet pole.

Meil on kõva haljastamine käsil, mis tähendab, et mina pean auke kaevama, sest Matt on kogu aeg tööl. Õnneks ei ole Nanaimo residentuuris öövahetusi, õhtune valve saab südaööl läbi. Ainult see kuu või kaks, mis ta sünnitusosakonnas töötab, on mõned vahetused hommikuni, sest beebid tavatsevad ilmale tulla kellaajast sõltumatult.

Ahjaa, ükspäev käisin Vancouveris, et sõbrannadega kokku saada, oma rase sõbranna viimast korda ühes tükis ära näha ja Elini käest ema pakk kätte saada. Kohale jõudes selgus, et rase sõbranna oli nii abivalmis, et sünnitas lapse kähku hommikul ära, et ma ei peaks paari päeva pärast uuesti Nanaimost kohale sõitma. Oi, mis armas beebi oli! Vaene Matt oli muidugi jälle tööl ja jäi kogu lõbust ilma, aga ta on tutikaid beebisid palju rohkem näinud kui mina, nii et pole hullu.

Ema saatis mulle kõrsikuid, mispeale Matt teatas, et need maitsevad nagu pretzel'id (soolakringel), ainult et magusad ning küsis kommipakki (nimega "Šoks") nähes üllatunult, et kas sokid? Ma lasin Elinil beef jerky't ka tuua, sest Kanada oma on magus ja Matt'ile hullult maitses see eesti variant. Hämmastav, et magus kõrsik on nende jaoks uudis, aga selle peale, et beef jerky't soolasena teha, ei ole nad veel tulnud.

Ahjaa, aiast tahtsin ju rääkida hoopis. Siin oli alguses põhimõtteliselt jupike heinamaad ja vsjoo. Muru oli sisse kolides sõna otseses mõttes põlvini ja igasugu kõrsi täis. Sellega me polegi veel muud asjalikku teinud kui lihtsalt kastnud ja niitnud, aga vaikselt hakkab juba veidi parem välja nägema.

Aia tagumises otsas oli killustikuga kaetud lõkkeplats, mille Matt lasi üles kaevata ja korda teha. Ma vaatan nüüdsest peale tänavakive täiesti teise pilguga, nende ladumine on ikka täielik teadus. Me lasime kolme erinevat värvi kive kasutada, mis annab kergelt kirju üldmulje, olles seejuures ikkagi üleni hall. Varjualuse kokkupanek oli Matti sõnul kümme korda hullem kui majatäis Ikea't. Pealtnäha tundub, et paar pulka ja katus, aga tegelikult koosnes miljonist detailist, lisaks oli iga katusepleki tükk mõlemalt poolt kilega kaetud ja see kile ei tulnud üldse kergelt lahti.

Kui plats valmis sai, alustasime hajastamisega. Auke kaevates selgus, et pool aeda on kalju peal ja mullakihti ainult pool meetrit. Selles sügavuses teatavasti mingit suuremat puud ei kasvata. Teisel pool on õnneks rohkem mulda. Plangu peab ka veel üle peitsima, aga ma ausalt öeldes läheks nüüd parema meelega hoopis tööle, see päikese käes passimine on mu vaikselt juba teise rassi küpsetanud.

Vanga ennustab

Lugesin täna hommikul Õhtulehest, et Vanga ennustuse järgi on Obama viimane president. Artikkel rääkis veel muustki ja andis muuhulgas täpsed aastaarvud, mis ajaks on moslemid Euroopa vallutanud, jäämassiivid ära sulanud ja teadlased organite kloonimise selgeks saanud. Edasi selgus, et 2130. aastaks õpivad inimesed tulnukate abiga vee all toime tulema ja osa tsivilisatsioonist kolibki ookeanisügavustesse elama… ee okei… ning aastaks 3797 (paluks mitte segamini ajada aastaga 3796 ega ka mitte aastaga 3798) on elu Maal surnud:

Ma saan aru küll, et kui juba Õhtulehte loed, ei tasu ootusi teaduslikus mõttes väga kõrgeks ajada, aga mulle meeldis, et Vanga on nii kõva statistikaga lagedale tulnud, et aastal 5078 on täpselt 40% inimestest universumi piiridest lahkumise vastu. Väike sektordiagramm oleks võinud kah kõrval olla, sest mind jäi ikkagi painama, et kui paljud ülejäänud 60% hulgast olid universumist lahkumise poolt ja kui paljud vastasid "ei oska öelda".

Ükspäev arutasime siin religiooniteemadel ja sellega on teatavasti nagu ennustamisega - tõe ja muinasjutu vahekord on pehmelt öeldes ebaselge. Küsimus oli siis selles, et pea iga religioon ütleb, et tuleb õiget jumalat kummardada, aga kust sa tead, milline neist õige on? 

Meil on sõprade paar, kes kumbki täiesti erinevat usku, aga mõlemad väga usklikud. Lapsi veel ei ole, aga kumbki tahab lapsed omas religioonis üles kasvatada. Asja teeb keeruliseks see, et pereringis ei saa äärmuslikuks minna ja otse välja öelda, et "issi jumal on väljamõeldis, ära teda kuula", sest varem või hiljem saabub hetk, kus laps küsib vastu, et mille järgi sa tead, et sinu jumal on päris ja issi jumal ei ole?

Jutt algas üldse sellest, et mõlemad on arstid ja naine olevat residentuuriprogrammide valiku ajal usinalt palvetanud (aga sai ikkagi kõige kaugema valiku, mis ta elu pea peale keeras). Kutt sai arstiteaduskonda sisse alles viiendal katsel, hoolimata sellest, et samuti palehigis palvetas. Matt, vana ateist, sai oma nr. 1 valiku Nanaimo… täitsa ilma palvetamata.

Matt siin mainis, et moslemitel (olid need moslemid?) on see värk, et mida rohkem "uskmatuid" end ära tappes kaasa suudad võtta, seda paremale tasemele paradiisis pääsed ja siis veel mingi värk, et kui palju imeilusaid neitsisid sind seal ootamas on. Moslemite jumal on ilmselgelt mees (miks nad alati mehed on, ah?), aga mul tekkis muuhulgas küsimus, et mida püha raamat naiste kohta ütleb ja kust nad võtavad igale tüübile mitukümmend neitsit? Burkadesse peidetud daamid ei näe üldse nii mässumeelsed välja, et nad karjakaupa kurja korda saadaks ja karistuseks orjalaagrisse peaks sattuma.

Ma pean seda religioonivärki ikka natuke lähemalt uurima hakkama...

Kanada eripäradest

Mul tuli üle pika aja jälle paar Eesti-Kanada erinevust meelde!

Kanadas ei tea keegi oma voodi mõõte, aga kõik oskavad öelda, on see double, queen või king. Voodipesu, tekke ja patju ostetakse samuti nime järgi. Ei pea mõistatama, et milline tekk võtta, et see voodi kenasti ära kataks ja samas liiga pikalt üle äärte ei jääks rippuma. Patjadega sama lugu, näiteks king padjad on kuskil meeter laiad ja poes tunduvad naljakalt piklikud, aga voodisse sobivad valatult, täpselt äärest ääreni.

Pesumasinaga on sama värk - ei ole 40/60/90-kraadist pesuprogrammi ega ka puuvillane/delikaatne/vill, vaid lihtsalt cold, warm, hot. Keegi ei tea, mis temperatuur see siis täpselt on, peaasi, et puhtaks saab. Ja igaühel on kuivati ka, see on siin kuidagi nii iseenesestmõistetav. 

Kusjuures üks loogiline asi, mida Kanadas jällegi väga harva esineb, on põrandaküte. Eestis on minu meelest kõigis vähegi uuemates vannitubades soe põrand, aga Kanadas olen seda ikka üliharva kohanud. Ma ei saa üldse aru, miks? Nii lihtne paigaldada ja mõnus peal tatsuda. Selle asemel on paljudel vannitoa laes selline vent, mis nupule vajutades sooja õhku puhub. Kohe väga sooja. Nupud on tavaliselt valikulised, et kas 5, 10 või 15 minutit puhumist. Tuled duši alt välja ja selline tunne nagu keegi laseks suure fööniga sooja õhku peale, ei mingit lõdisemist hommikuses karguses. 

Üks asi, mida on maja ehitades ülilihtne paigaldada, aga seda ei ole jällegi Eestis nii palju, on kesktolmuimeja. See töötab nii, et iga korruse keskel on seinas auk, kuhu kinnitub voolik. Voolik on tavaliselt täpselt nii pikk, et ulatuks korruse kõikidesse nurkadesse, sellepärast pole üle ühe augu vaja. Mootor asub aga garaažis. Koristamine on müra- ja lõhnavaba, kogu sodi koguneb garaažis olevasse mahutisse, mida peab siis kuskil korra aastas tühjendama. 

Teine tore asi, mis sellega kaasas käib, on köögikapi all olev "purupilu". Pühid põranda puhtaks, lükkad varbaga nuppu ja pilu imeb kõik prahi hetkega sisse. 

Üks erinevus tuli veel meelde - beebidele ei panda mütsi pähe. Isegi vastusündinutele mitte. Müts läheb käiku ainult siis kui on talv ja täitsa külm. Aga kuna siinkandis on tüüpiline talveilm kuskil kuue soojakraadi ringis, võib vabalt juhtuda, et müts ei lähegi käiku. Lapsed on kogu aeg pigem ala- kui üleriietatud, vahel ma ikka sügisel imestan, et täiskasvanud ise on jopedes, aga paariaastased kõnnivad dressipluusis ringi.

Ahjaa, ma pole siin mitte ühtegi valget vankrit näinud, Eestis on see värv teatavasti peaaegu ainuvõimalik kõigist valikutest. Kusjuures Kanadas on jällegi tänavad kõvasti puhtamad, näiteks kingad ei lähe üldse mustaks, isegi talvel mitte (ma saan nüüd väga hästi aru, miks nad USA filmides toas kunagi kingi jalast ära ei võta). Ja mis kõige imelikum, ka auto ei lähe mustaks! Mäletan, kuidas Kanadasse kolides imestasin, et autod on nii puhtad - maru tihti käiakse vist pesulas. Vale puha! Mina ostsin jaanuaris auto, nüüd on august algamas ja pesnud olen seda täpselt ühe korra, millalgi kevadel. Ja mitte sellepärast, et must oleks olnud, vaid et paremini läigiks. 

Autoga oli ükspäev selline asi, et üks rehv tundus kuidagi tühjem. Vaevumärgatavalt, aga siiski. Läbi udu meenus, et rehvirõhku võiks tegelikult iga mõne aja tagant kontrollida, aga paljugi mis võiks. Järgmine päev vaatasin, et hmm, ikka veel selline imelik. Justkui oleks üldse variant, et kumm imeb ise vahepeal puuduoleva õhu sisse tagasi… Näitasin Matt'ile, et kuule, tee midagi! Matt'il on põhimõte, et igaüks peab oskama oma auto kallal põhilisi asju teha - õli kontrollida jne. Iga kord on sama tants, et tule, ma näitan, kuidas seda teha. Mina jälle vaidlen vastu, et no sina kah tead, kuidas pesumasinat kasutada, aga see ei tähenda, et sa seda kunagi teeks. 

Matt viskas ainult ühe pilgu ja teatas, et selles rehvis on ilmselt nael, mine lase kinni lappida. Mina muidugi eht-naiselikult lootsin, et äkki ikka ei ole ja võib-olla on kolmanda päeva hommikuks rehv õhu sisseimemise tehnika ikkagi selgeks saanud, aga vastupidi - hoopis pooltühi oli. 

Mulle ei meeldi autoga teenindusse minna. Ainult pesulas meeldib käia ja sõita meeldib, aga nagu juba mainisin, on pesulavariant enamik aega variantidest maas. Ja noh, jälle üks erinevus: seesama indeksi-teema, millest juba varem kirjutanud olen. Helistasin, et mul on vist rehvis nael, on teil lähitundidel aega korda teha? Kõik muud küsimused olid suht okeid, telefoninumber ja auto mark, aga siis lõi korra ehtne Kanada sisse: "Aadress? Postiindeks?" 

Mille jaoks neil mu aadressi on vaja kui ma auto ise sinna viin?! Ja no indeksit ma endiselt peast ei tea. 

- - - 

Nädalavahetuseks tuli meile üks Matt'i parimatest sõpradest külla ja oli jälle põhjust natuke mööda linna ringi sõita. Ta lõpetab kevadel arstiteaduskonna ja peab peatselt välja mõtlema, mis järjekorda erinevad residentuuriprogrammid panna. Nanaimo on üks suhteliselt tõenäoline kandidaat, sest ta on ise BC-st pärit ja halloo, meie elame siin!

Ma ei tea, kuidas värsked arstid selle pingega toime tulevad, et laias laastus otsustab puhas algorütm, kuhu nad järgnevateks aastateks kolima peavad. Enamikel juhtudel on seal ikka mingi loogika ka, sest Matt ju näiteks sai oma nr.1 valiku, aga see tüüp, kes kogu nende kursuse (neid oli kokku 300 ringis) parimate tulemustega tudengiks kuulutati (üldarvestuses parimad eksamitulemused ja parim tagasiside praktikatelt), sai oma 15. valiku! Nagu juba varasemalt kirjeldasin, oleneb kõik sellest kui hästi intervjuud lähevad ja teiseks sellest kui kiiresti kohad täituvad (Nanaimos on ainult 8 residentuurikohta). 

Kui oma esimest valikut ei saa, tuleb mängu see, et sinu teine-kolmas-neljas jne valik oli kellegi teise jaoks nr.1, mis annab talle eelise ja nii kukutaksegi nimekirjas kolinal allapoole, kuni tekib vaba koht, kuhu pidama jääda. Residentuurikohad lähevad ju jagamisele terve Kanada värskete arstide vahel!

Kanadas on palju ilusaid piirkondi, aga lääneranniku looduse vastu ei saa kohe mitte kuidagi. Üks eestlane ütles hiljuti, et tema on alati mõelnud, et postkaartide pildid on photoshop'itud, sest päris nii vinge ei saa olla, et smaragdrohelisest järvest kõrgub lumise tipuga mägi välja, aga siis tuli BC-sse ja selgus, et täpselt nii ongi. Postkaardivaated igal sammul. Nanaimos jällegi omamoodi, aga ikkagi ilus!

Nokk kinni, saba lahti

Meil käib hommikune ärkamine nii, et Matt'i telefon hakkab iga viie minuti tagant lärmama pool tundi enne seda kui ta päriselt üles peab tõusma. Tema selle peale ei reageeri, mina veel mõned nädalad tagasi reageerisin, aga nüüd magan rahus edasi. Milleks seda komejanti vaja on, pole ma päris täpselt aru saanud, aga ta väidab, et nii on kergem üles saada. Kui siis viimane piir saabub, hakkab kellraadio röökima. Vana kellraadio piikus, aga see läks kolimise käigus katki ja nüüd on uus, mis teeb nii kõva häält, et naabrid ehmuvad ka üles.

Kuna mul oma ajaga nagunii midagi asjalikku teha pole, olen hommikuti koos Matt'iga ärganud ning sel ajal kui ta peseb/riietub, kohvi ja hommikusöögi teinud.

Täna ärkasin oma telefoni alarmi peale (nagu alati) ja Matt ärkas ka. Kellraadio osa jäi täitsa vahele, sest elektrit polnud ja keegi polnud taibanud sellele riistapuule patareisid sisse panna. Ma polnudki juba ammu mõelnud, mille kõige jaoks me elektrit vajame:

+ mõlemal vannitoal on aken, ei pidanud pimeduses kobama
+ boiler töötab gaasiga, pesta sai ka
- veekeetja töötab elektriga, järelikult kohvi ei saa
+ vahepeal käis Matt korra köögis ja mainis, et meil on gaasipliit: jee, saan potis vett keeta!
- gaasipliidi süüde töötab elektriga (see väike särtsakas, mis gaasi põlema paneb): ei saagi vett keeta!
+ muna/peekon ja muu taoline kraam langes valikust välja, aga võileiba sai teha ja jogurtit-müslit-puuvilju ka
- röster ei tööta (tavaoludes Matt röstimata saia ei tunnista, aga mis sa hädaga teed)
+ vahepeal jõudis Matt uuesti kööki ja mainis, et gaasipliidi saab ju ka tikust põlema panna (daah, muidugi!)
- aga ma pole kunagi julgenud seda teha, sest kardan näppe kõrvetada
- meil on kohv ubadena ja see masin, mis nad pulbriks teeb, töötab elektriga. Tavaliselt on masina sahtlis ports kohvipuru ootamas, aga eile olin viimase pudi ära kasutanud, sest asja mõte on ikkagi selles, et neid ube värskelt purustada. Nüüd olen taimeril enam-vähem õige asendi avastanud, mis korraga täpselt õige koguse pulbrit annab, aga jah, elektrikatkestuse puhul on sellisest peenest süsteemist natuke vähe tolku.
+ vahepeal jõudsin rõõmustada, et läpaka aku sai õhtul täis laetud, saan vähemalt netis surfata…
- …aga netti ju pole! Mis tähendab ka seda, et ei saa uurida, kuhu elekter kadus ja millal tagasi tuleb. Ja helistada ei saa, sest vajaliku numbri leidmiseks oleks samuti netti vaja.
+ õnneks tuli meelde, et telefoni netti saab ka ilma wifi'ta kasutada, sain teada, et 7.30-ks lubatakse ühendus taastada ja paar minutit enne lubatud aega oli elekter tagasi. Sai kohvi ja puha!

Ma olen püüdnud igaks hommikuks mingi erineva asja teha, aga enda lemmikut - putru - polnud veel Matt'i peal katsetanud. Ükspäev küsisin, et kas ta põhimõtteliselt üldse sööks seda ja arvas, et mõnikord ikka sööks. Okei siis.

Kanadas pole mingit hullult head pudruhelveste valikut, nii et olen laias laastus ainult kaerahelveste peale jäänud. Mulle endale meeldib sellest kaks varianti:

1. Kaerahelbed veega hautatud, lõpus segan õuna- ja banaanitükid sisse ja hiljem valan kausis natukese vahtrasiirupiga üle. Vahel panen peale maasikaid (kui on). Või mingeid muid marju, aga muid enamasti ei ole.

2. Kaerahelbed piimaga hautatud, natuke soola ja ongi kõik. Kui juhtub parmesani olema, riivin õhukese riiviga natuke seda ka peale.

Ükspäev tegin esimest varianti. Matt imestas, et ainult siirup või? Aga kus pruun suhkur on? Pudru peale pidavat alati pruun suhkur käima! Kultuurilised erinevused, noh.

Eile tegin teist. Parmesani juhtus ka olema. Matt sai šoki! Ta ei ole kunagi kuulnud, et keegi pudru peale juustu paneks. Olevat ülimalt veider. Ja pruuni suhkrut jälle pole!

Võib-olla ongi see ainult minu kiiks niimoodi putru süüa, aga igal juhul ei tundu mulle imelik kergelt soolase pudru peale kergelt soolast parmesani riivida. Oluliselt imelikum tundub tüüpiline Kanada hommikusöök, kus munad-peekon-vorstid-pannkook-praekartulid ühe taldriku peale pannakse ja vahtrasiirupiga üle valatakse. Soolane ja magus ei käi ju kokku!

Õhtul oli meil järjekordne Nanaimo perearstide grillipidu ja Matt kurtis sõpradele, et mis imelikku asja ma talle hommikul serveerisin. Keegi ei suutnud sellist komplekti endale ettegi kujutada, aga üks ütles, et oli kuskil reisil käinud ning seal oli pudru sisse võisilm pandud, mis tundus küll hästi kummaline, aga tegelikult maitses päris hästi! Ülejäänud kamp vangutas pead, et puder sulavõiga - väga imelik!

See residentuuriprogramm on siin ikka nii uskumatult hästi üles ehitatud, et pole ime, et nad selle eest isegi mingeid auhindu on saanud! Matt'il, vanal õnnejunnil, vedas ka sellega, et sai sellesse kliinikusse, kus töötab ka programmidirektor ise. Residentuur on nimelt haigla ja kliiniku vahel ära jagatud, mõned kuud ühes, mõned teises kohas, vahele selliseid päevi, kus tehakse pool ja pool. Iga päev kui ta kliinikus töötab, räägib koju jõudes esimese asjana pool tundi sellest kui rahul ta oma eluga on. Pole paha!

Igal nädalal on Nanaimo perearstide liit (või mis iganes see kohalik nimetus siin olla võiks) kõigile ühise grillipeo korraldanud. See toimub erinevate arstide koduhoovides, alati on catering, eile oli ka elav muusika, nännilaud ja loos.

Nende ürituste käigus saavad kõik arst-residendid ja vanad arstid omavahel paremini tuttavaks, õpivad üksteise kaaslasi ja lapsi tundma ning ehitavad kambavaimu. Kaaslased ja lapsed saavad jällegi omavahel tuttavaks ning see aitab uusi arste ka pärast residentuuri lõppu Nanaimos hoida. Väga kaval.

Ahjaa ja siis on neil veel selline töötaja, kes aitab arstide kaaslastele töökohad leida kui nad sellega ise hätta peaks jääma, nii et kui ma ka järgneva nädala jooksul ühtegi intervjuukutset ei saa, lähen räägin selle tädiga natuke.

Eilsest peost tegin vahetult enne äraminekut pilti ka, enamik külalisi olid küll juba lahkunud, aga koht oli väga kihvt. Eelmise nädala koht oli tegelikult veel lahedam - panga peal, mere kaldal, vaade väikestele saartele ja nende taga olevatele mägedele, aga unustasin pildistada. See residentuurivärk on siin nagu emotsioonilaager…

Koduse Anu tegus elu

Nädalake tagasi saatsin resümeed (eestikeeli CV-d) teele, aga mitte ükski neljast kohast pole minuga veel ühendust võtnud. Võiks ju natuke haaret laiendada ja vähem huvipakkuvatele kohtadele kah kandideerida, aga… hästi nagu ei taha (tuletage mulle seda arrogantsi meelde kui lõpuks viimases hädas McDonald'sisse burgereid vorpima lähen).

Ma saan aru küll, et osad asutused koguvad suurema hulga huvilisi, enne kui intervjueerima hakkavad ja osad võib-olla juba leidsid kellegi, aga unustasid kuulutuse maha võtta. Ja kodus on ju kah tore, ma väga ei kurda, aga veits igavaks läheb. Matt kurdab veel vähem, sest väga mõnus kui keegi sulle kolm korda päevas sooja söögi teeb, pesu peseb, koristab ja poes käib. Ja sõbrad saavad nädalapäevast sõltumatult külas käia, mul on ju alati aega. Matti kolleegid käivad kah iga natukese aja tagant, sest iga kord saab erinevat kooki.

Ühel arstil on väike koer Sampson. Ideaalne loom - võib sülle võtta, põgeneda ei püüa; võib maha panna, põgeneda ei püüa. Veerand tundi hiljem istub suure tõenäosusega samas kohas, kuhu sa ta panid ja ootab, et mis järgmiseks? Ma juba arvasin, et ta üldse ei liigu kui just keegi ei tõsta, aga siis läksime õue ja ossa raks kus peni pistis leekima! Need ultrakiired jänesed, kes meil siin vahel muru peal ringi kalpsavad, jäävad Sampsonile sulaselgelt alla.

Muide, Deloresel on lõpuks ometi uus kodu! Leidsime toreda noore pere, kellel on mitmes eri vanuses kukki-kanu ja no ilmselgelt tehakse üleliigsed kuked mingil hetkel supiks, aga Delores on nii väike, et ta saab veel kuude kaupa uute sõpradega mööda hoovi joosta ja peenrast ussikesi siblida, enne kui see saatuslik hetk kätte jõuab. Kokkuvõttes on tal ikkagi kõvasti parem elu kui enamikel maailma kukkedel, kellest lõviosa juba esimestel elupäevadel hakklihamasinas lõpetavad. 

No ja siis käisid meil kauaoodatud külalised Eestist, tõid Vana-Tallinnat ning õpetasid Matt'ile uue triki ehk vanakas rõõsa koorega. Oh seda õnne! Sellega seoses meenus, et tegin ükspäev oma lemmiktoitu kana-klimbisuppi ja Matt'ile, kes polnud elus klimpe näinud, väga maitses. Great success!

Ahh ja sõbranna tõi mulle lilli, nii et sain oma ilusa uue vaasi esimest korda kasutusele võtta. Pärast seda kui Matt mind mitu korda aiapoodi viis ja iga kord autotäie lilli-taimi-põõsaid lubas välja valida, arvasin, et ega nende tubaste vaasidega pole mul ilmselt järgneva paari aasta jooksul midagi ette võtta, aga näe, eksisin!

Aed hakkab meil lõpuks ometi vaikselt ilmet võtma, hõisata pole veel midagi, aga vähemalt on suuremad kaevamised ja kivide ladumised tehtud ning varjualuse raam kokku pandud. Kiviplatsi ümber tulevad postid, mille külge riputatakse konksud, mille abil veetakse istumisala kohale väikesed tulukesed ja lilleamplid ning ümberringi istutame puud-põõsad. Ma täpselt veel ei tea, kuidas see kõik välja hakkab näema, aga Matt'il paistab väga selge visioon olevat.

Minu erisooviks on mustsõstrapõõsas, sest ma ei saa muidu värske-hapukurki teha. Lehti pole ju kuskilt võtta! Sel aastal pole mul oma aia kurki ka, aga püüan järgmiseks kevadeks rohenäpluse uuele tasandile viia ja natuke rohkem asju kasvama panna. Seekord on ainult herned, salat, rukkola, basiilik ja üks tomatitaim. Selle väikse tomati leidsin ma kiviklibuselt aluselt, mille peal eelmiste omanike kasvuhoone seisis. Arvasin, et tõenäoliselt ta kaua vastu ei pea, aga pistsin ikkagi mulda ja nüüd on mitu korda suurem ning õitseb! 

Aiapidamise kõige keerukam küsimus on siiani olnud, et kuidas hernekeppe panna? Isegi guugeldamine ei aidanud suurt edasi, ilmselt eeldatakse, et inimesed sünnivad selle oskusega (mina ei sündinud). Vana aiaguru Marii aitas siis jälle välja ja juhendas, mismoodi laduda. Nüüd käin iga päev vaatamas, kuidas taimed ülespoole ronivad ja olen hämmastunud kui osavad nad selles on! 

Saate aru kui palju üleliigset vaba aega mul on, jah?!

Kodune loomaaed

Meil on siin täielik loomaaed! Eile leidsin kanaaiast mao. Tegin ohutust kaugusest pilti ja põgenesin tuppa. Kui Matt koju jõudis, näitasin, et vaata, kes meil muru sees peesitab! Matt vastu: "Lahe, kas sa mängisid temaga?"

Mängisin? Maoga!

Guugeldasin siis natuke infot juurde ja üllatuseks leidsin tõepoolest portsu pilte, kus isegi väikesed lapsed seda madu käes hoiavad. Matt seletas, et nad on ju sõbralikud! Tere tulemast Kanadasse, riiki, kus isegi maod on sõbralikud. 

Matt otsustas proovida, mida kanad ussist arvavad ja nagu igasugu vingerdistega, püüdsid nad ka seda isendit kohe nahka pista, laskmata end morjendada faktist, et ta nokast sissegi ei mahu. Matt päästis vaese roomaja ablaste mini-dinosauruste käest ja viskas üle aia. Meie oma aeda!

Tõstsin lärmi, et see ei lähe kohe mitte, vii ta minema! Vaene Matt pidi traumeeritud ussikese seega juba kolmandat korda üles korjama ja sedapuhku aia taha toimetama, ise naerdes, et kas ma tõesti arvan, et ta ei oska tagasi tulla?

Muide, see, kuidas meie kanad on sööma hakanud, ületab juba igasuguseid terve mõistuse piire. Ükspäev puhastasin kuuti ja tõstsin söögialuse korraks kanamaja aknalaule. See ei jäänud neil märkamata ja kõik lendasid järgemööda üles, et väike pruukost võtta. Toit on pidevalt saadaval, ma ei saa aru, miks nad niimoodi hulluvad?! Sööginõu on nagu mingi võlukepike, nad unustavad kõik muu kui see kuskil läheduses on. Ma võiks nad panna läbi põleva rõnga hüppama kui sööginõuga ees läheksin.

Mäletan veel neid vanu häid (nädalataguseid) aegu, mil kanad muruga tutvust tegid ja vähehaaval väikseid tükke nokkisid. Nüüd süüakse heina juba nii suurte ampsudega, et mul on tunne, et üks esivanematest on lehm olnud.

Hea uudis on see, et nad on enam-vähem üleöö selgusele jõudnud, et see ei olegi maailma lõpp kui me neid kätte võtame, lasevad sel ilma suurema protestikisata toimuda ning pooltel kordadel jäävad silitamise peale sülle magama. Muide, kas te teadsite, et kanad oskavad nurruda? Kui neil hästi mõnus on, teevad toredat kurisevat häält.

Härra Delores on endiselt alles, õnneks ei püüa veel kireda (tark temast), aga lähiajal peame natuke aktiivsemalt talle uue kodu otsimisega tegelema hakkama. Kes tahab tasuta kukke? Ilus kukk on!

Canada, eh?

Arvestades kui paljud Kanadasse tulnud eestlastest siia päriseks otsustavad jääda, otsustasin kokku panna põhilise, mida selle riigi kohta teada võiks:

Kanada on suuruselt maailma teine riik ja selle sisse mahuks 220 Eestit. Siin on kuus ajatsooni ja rohkem järvi kui terves ülejäänud maailmas kokku. Kanadas asub maailma pikim kiirtee, mis on 7604 km pikk (Trans-Canada Highway) ja Kanada/Ameerika piir on samuti maailma pikim, kokku 8891 km. Muideks, 90% Kanada elanikkonnast elab mitte rohkem kui 160 km kaugusel USA piirist (mida ülespoole, seda jahedamaks läheb, sinna ei taha keegi minna). Kanada on muuhulgas ka maailma kõige haritum riik, umbes poolel elanikkonnast on kõrgharidus. Siinsed targad inimesed on leiutanud korvpalli, telefoni, insuliini ja pesapalli kinda. 

Kui korraks juba järvedest juttu tuli, siis ma ei või küll pead anda, aga tõenäoliselt pärineb ka maailma pikim järve nimi just Kanadast, nimelt Lake Pekwachnamaykoskwaskwaypinwanik. Kanadas asub ka maailma ainus kahe hüüumärgiga linn - Saint-Louis-du-Ha! Ha! 

Kanada riigipea on Kuninganna Elizabeth II (jah, seesama, kes ka Inglismaad valitseb) ning kõik maad ja varad kuuluvad talle. Näiteks kinnisvara ostes on ametlikus lepingus punkt, et kui valitsejal peaks seda objekti vaja olema, ei ole see enam sinu, vaid hoopis tema oma (ma ei tee nalja!). 

Muideks, kas teie teadsite, et jõuluvana elab Kanadas? Mina olen alati arvanud, et Soomes… Wikipedia nõustub, et ikkagi Kanadas, aga selgitab, et kõigil põhjamaadel (Soome, Rootsi, Norra, Taani) on oma versioon sellest, kus ta elab ja seetõttu on igaühel oma jõuluvana. Kanada jõuluvana postiindeks on H0H 0H0 ja aadress North Pole, Canada. Igal aastal läkitatakse talle umbes miljon kirja ja ükskõik mis keeles see teele saata, tuleb jõuluvanalt alati ka vastus.

Vahele üks täiesti kasutu fakt - nimelt leidub Kanada läänerannikul sellist kala nagu candlefish ja teda eristab harilikust räimest (kelle moodi välja näeb) nii kõrge rasvaprotsent, et kui ta ära kuivatada ja taht külge pookida, saab küünlana kasutada (guugelda pilte kui ei usu).

Autojuhtidel on hea teada, et punase tulega võib parempööret teha ja reisisellid peaksid meeles pidama, et Kinder Surprise šokolaadimune ei tohi USA'sse smuugeldada, sest need on seal rangelt keelatud! Jah, Kanada ainus naaber Ameerika lubab igaühel omada ükskõik kui palju tulirelvi, aga hoidku jumal šokolaadimunade eest! Olevat liiga ohtlikud, lapsed võivad muna sees oleva mänguasja suhu pista ja selle kätte lämbuda. Millegipärast loen iga nädal uudistest, kuidas sealsed kolmeaastased kodus relvaga mängides kogemata mõne pereliikme maha lasevad või püssiga kooli lähevad. Aga see on okei.

Kanadast pärineb ka ports kuulsusi, näiteks Justin Bieber, Michael Bublé, James Cameron, Jim Carrey, Pamela Anderson (Pammy on pärit minu kodukoha pisikesest naaberlinnast Ladysmith'ist ja elab tänaseks jälle siin), Celine Dion, Ryan Gosling, Mike Myers, Bryan Adams, Alanis Morissette, Neil Young, Avril Lavigne, Nelly Furtado, Diana Krall, Leonhard Cohen, Shania Twain, Jason Priestley, Michael J. Fox ja selline bänd nagu Nickelback.

Mõningaid sõnu/väljendeid, mida teistes inglise keelt rääkivates maades ehk nii palju ei kasutata:

Canuck - kanadalane.
Washroom - mitte restroom ega bathroom ning jumala eest kindlasti mitte WC.
Hydro - elekter (sest see tuleb hüdroelektrijaamast).
Tim Horton's - Starbucks'i tüüpi kohvikett, mille asutas üks kanada hokimängija. See asub siin ilma suurema liialdamiseta tõesti igal nurgal.
Timbits - väiksed sõõrikupallid (põhimõtteliselt sõõriku keskmine osa), mida Tim Horton's müüb.
Pop - igasugune karastusjook, olgu purgis või pudelis.
Toque - kindlat sorti müts (guugelda pilte).
Stag/stagette party - kanada versioon bachelor/bachelorette party'st (poissmeeste/tüdrukute õhtu).
Runners - igasugused tossud, ei pea ainult jooksujalats olema.
Double-double - kaks suhkrut ja kaks koort (kohvile).
Homo milk - homogeniseeritud (rasvarakud on lõhustatud, et seisma jäädes rasv pinnale ei ujuks) 3.25% piim.
KD - ehk Kraft Dinner ehk Mac and Cheese. Te ei kujuta ette kui väga kanadalased oma KD-d armastavad! Neid siniseid pakke leidub igaühe kodus isegi siis kui maapähklivõid või vahtrasiirupit ei satu olema (ma pole kindel, et neil siin kunagi juhtub, et maapähklivõi otsa saab, aga vahtrasiirupit ei pruugi küll alati olla).
Kitty Corner - see on veits imelik, aga siiski väga laialt levinud: vastasnurk, mis asub millestki/kellestki muust diagonaalis (Starbucks is kitty corner to the market).
Molson Muscle - õllekõht (Molson on Kanada tuntuim õlletootja).
Two-Four - 24-ne kast õlut (muideks 80% kogu Kanadas tarbitavast alkoholist on õlu).
Mickey - 375 ml pudel kanget alkoholi (nn pläsku või taskupudel).
BLT - bacon, lettuce, tomato ehk võileib peekoni, salatilehe ja tomatiga.
Hooped - kui miski on nii katki, et seda enam parandada ei saa.
Keener - keegi, kes on liialt innukas ja nats pugeja, vahel öeldakse ka brown-noser.
Hoser - luuser.

Out for a rip - kui lähed kuskile sõpradega aega veetma - näiteks jooma, khm. Vaata ka videot, kus kanadalased ise kõigist kanadapärastest asjadest räpivad.

Hang a larry - pööra vasakule
Hang a roger - pööra paremale

Righty tighty lefty loosy - see pole küll kanada väljend, aga kasulik sellegipoolest. Sobib ükskõik mille kinni- ja lahtikeeramise kohta.

Eh? Eh! Eh?! - kui leiate kanadalase, kes ei lõpeta lauseid-väiteid-tähelepanekuid-küsimusi sõnaga eh, siis… ta pole kanadalane.

Ja ära ehmu kui siinsed inimesed ise esimesena vabandavad kui juhtud neile otsa komistama. See jääb nii hästi külge, et varsti oled samasugune. Sorry!

Hernehirmutis

Nanaimosse tulles oli mul kolm muret - kas töö ja sõbrad leian ning kuidas kokkukolimine meie suhet mõjutab? Tööga on väga lihtne: kui CV-sid välja ei saada, siis ei leia. Ma olen nüüd järjekordse nädala kodus peesitanud, aias askeldavaid töömehi valvanud/toitnud, külalisi vastu võtnud ja… ma ei teagi mida veel, aga aeg on niimoodi otsa saanud, et õhtuti kukun hiljemalt kell 23 voodisse ja uinun silmapilkselt. Töökohad on välja valitud, kõik paberid ette valmistatud, aga saatmise osa on kuidagi toppama jäänud. Tähtajad kukuvad esmaspäeval, nii et täna tuleb see ära teha.

Sõprade osas on suhteliselt muretu, sest kõik Matt'i kaasresidendid ja nende kaaslased on osutunud nii mõnusaks kambaks, et oleme iga paari päeva tagant koos midagi ette võtnud. Alustuseks kuulutas keegi välja veinitamise/virisemise kolmapäevade seeria "W(h)ine Wednesdays", mis hakkab toimuma meie pool, sest siin on kõige rohkem ruumi. Selle nahka läkski üks terve päev, sest Matt nõudis kahte kooki ja siis ma tegin veel pirukaid ja bruchetta'sid ka. Kanadalased on eriti tänuväärne söögipublik, ma ei ole kunagi näinud eestlasi omatehtud toidu peale niimoodi vaimustumas.

Eile käisime koos väljas ja see peovärk on siin ikka nii… Nanaimo! Väga soe ja sõbralik, aga supernaljakas. Öösel auto poole jalutades märkasin, et kõikide poodide vaateakendega on mingi kamm - küll ei ole mannekeenidel käsi või siis kasvab midagi kõhust välja. Küsisin Matt'ilt, et kas see on mingi Kanada eripära või? Umbes nagu töötajaid valitakse, et kindlasti oleks erinevad nahavärvid esindatud ja kui vähegi võimalik, siis mõni erivajadusega tüüp ka. Et miks siis vaateakna neiud peavad eranditult valged ja kleenukesed olema? Ja kõiki käsi-jalgu omama... Aga päriselt ka, misasi see kõhu pealt välja punnitab?

Matt leiutas uue eestikeelse väljendi "purjusad inimesed". Mul läks veidi aega, et aru saada, mida ta öelda üritab, kuni plahvatas, et aa, purjus! Tema vaidleb vastu, et mkmm "purjus inimene, purjusad inimesed", see olevat ju sama nagu "ilusad juuksed". Sulatõsi!

Teine asi, mis ta avastas on see, et kuigi ei ole ilus topelt-eitust kasutada, on eesti keeles millegipärast täiesti okei öelda "ei tea mitte midagi". See mitte annab kuidagi rõhku juurde. Umbes nagu "pesen hambad ära". Kuhu ära? 

Üks sõna, mis millegipärast keset ööd jutuks tuli, oli scarecrow (scare = hirmutama; crow = vares). Matt ajas käed laiali ja seletas, et see tüüp, kelle sa pulkadest valmis ehitad, riided selga paned ja põllule püsti lööd, et varesed saaki ära ei sööks. Aa, hernehirmutis! Aga seda inglise keelde tõlkides sattusin jälle ummikusse, sest herned pole ju need, mis hirmutamist vajavad!

Kultuurilistest erinevustest veel niipalju, et Matt'i peamine suvemaiustus on Coke Float. Laob klaasi jäätist täis, valab kokaga üle ja sööb seda ollust lusikaga, mõmisedes kui hea on. Mina ei saa selle fenomenist üldse aru. Võrdub ilmselt eestimaise koogelmoogeliga, et peab lapsest saadik harjutama. Kui ma talle ühe kokku segaks ja ütleks, et proovi kui nämma, siis... Okei, sain just aru, et see oleks vist kraad hullem kui Coke Float.

Kokkukolimisega läks sedapuhku nii lihtsalt, et mingit kohanemise ja nurkade mahalihvimise perioodi pole olnudki, kõik tundub igati lihtne ja loomulik. Meil sai hiljuti esimene aasta koosolemist täis ja arutasime, et kohe väga tore on olnud. Aga minu meelest on endiselt natuke imelik, et asjad nii ludinal lähevad. Matt nimetab seda eestlaslikuks katastroofi-teooriaks, et mingi sitt lihtsalt peab kuskilt pähe langema, "pill tuleb pika ilu peale", "ära hõiska enne õhtut" ja nii edasi. Neil Kanadas ei olevat selliseid uskumusi, seega on tema veidi vähem üllatunud.

Residentidele oli kohe esimesel päeval programmidirektori poolt sõnad peale loetud, et kõige tähtsam, mida neil kahe järgneva aasta jooksul teha tuleb, on oma kaaslane õnnelikuna hoida - alustuseks näiteks aidata talle töö ja sõbrad leida. Et muidu pole lõppkokkuvõttes keegi rõõmus. Neil, kes siin just residentuuri lõpetasid, läks see kõik lausa nii hästi korda, et kõik kaheksa otsustasid oma peredega Nanaimosse elama jääda.

Keegi küsis kommentaarides, et kuidas suhtutakse tööintervjuudel eraelulistesse asjadesse: mida üldse tohib küsida ja mida mitte. Sellega on väga lihtne, ühtegi eraelulist asja ei tohi ja sellest peetakse väga kinni, sest vastasel juhul võib kohtu ette sattuda. Kanadas on töötajal palju rohkem õigusi kui tööandjal. Muideks, kirjalikku töölepingut ei pea üldse olema, suulisest kokkuleppest piisab ka, see on täpselt sama pädev. Ärge küsige, kuidas nad vaidluse korral eelnevalt kokkulepitut tõestavad, mul pole õrna aimugi! 

Resümees (siinne CV) peab aga alati kodune aadress olema, mis on minu meelest palju privaatsem info kui laste olemasolu. Aadress on siin üldse väga oluline, näiteks juhilubade ja ID-kaardi peal on see ka kirjas. Mina kasutasin esimestel aastatel igal pool tööaadressi, mis oli püsivam kui kodune, aga autot ostes pidin kõik ära vahetama, sest kindlustuses tuleb valida, et milleks oma autot kasutad, kas lõbu- või töösõitudeks, kui kaugel on töökoht kodust, mis tsoonis elad (mida lähemal kesklinnale, seda kallim) jne. Selle info alusel kujuneb igakuine makse.

Suuremate õnnetusjuhtumite korral tehakse korralik taustauuring, neil on vastavad inimesed tööl, kelle asi on leida põhjus, et kahjusummat mitte välja maksta. Kui siis selgub, et oled vale aadressi andnud, maksad ise oma avarii kinni.

Veel küsiti, et kas töö leidmisel mängib rolli, oled sa abielus või mitte. Ma ei usu, et perekonnaseis neid suuremat huvitaks, aga sellega on nagunii väga selged sotid - vasaku käe eelviimases sõrmes kantakse ainult kihla- ja abielusõrmust. Kihlasõrmus on peaaegu alati valgest kullast ja ühe suure teemantiga, abielusõrmus tavaliselt samuti valgest kullast. Suurem osa naisi muid sõrmuseid ei kannagi, seetõttu paistavad alati selgelt välja. Resümeele perekonnaseisu ei kirjutata.

Kui tähtis on haridus ja kus omandatud - see on väga oluline. Kanada haridus on kahtlemata kõvema kaaluga, aga kohati tunnistavad Eesti oma ka. Paljudes kohtades on ainult teatud tase nõutud, näiteks baka või magister, teiste puhul on eraldi litsentsi vaja (näiteks kui tahaksin ka siin psühholoogina töötada). 

Resümeesse kirjutatakse iga eelneva töökoha kohta selgitav lõik, et mis olid sinu peamised ülesanded ja mida juurde õppisid, sinna põimitakse selliseid lauseid nagu "olles vastutav graafikute koostamise eest, sain kasutada oma suurepärast planeerimisoskust". Parematele töödele lisatakse kindlasti ka kaaskiri, kus selgitatakse, miks sa huvitatud oled ja mis fantastilised omadused sul just selle ametikoha jaoks on. 

No ja loomulikult soovitajad! Absoluutselt alati helistatakse eelmis(t)ele tööandja(te)le ja uuritakse su kohta pikemalt. Lõpus küsitakse alati, kas võtaksite selle inimese enda juurde tagasi ja kui on mingi jama, mida ühel viisakal kanadalasel pole ilus helistajale avaldada, saab sellele küsimusele eitavalt vastata ja ongi korras. Hea soovitus on ülioluline. 

Palka makstakse tavaliselt iga kahe nädala tagant, osades kohtades korra nädalas. Palgast rääkides mainitakse alati aastapalka, mitte kuu või nädala oma. See tundus alguses hästi harjumatu, aga tegelikult annab parema ülevaate, sest näiteks mõnes ametis on mingil hooajal sissetulek suurem, teisel jällegi väiksem. Tulumaks on astmeline - mida rohkem teenid, seda suurema protsendi pead ära andma.

Hea küll, tegelen nüüd natuke resümeede saatmisega, blogimise eest ju palka ei maksta!

Tööintervjuudest

Mulle üldse ei meeldi tööd otsida! Vaatamata sellele, et olen huvitaval kombel saanud iga töö, mille vestlusele pääsesin. Ja suurt rohkematele pole kandideerinudki. Aga mis siis kui mu õnn nüüd pöördub?

Endiselt pole ma selgusele jõudnud, mida üldse teha tahaks?! Ühest küljest tõmbab kõikide veidruste poole - erivajadused, sõltuvus jne, aga teisalt tahaks vahelduseks lihtsalt mingit… ma ei tea… organiseerimist teha. Tahaks selliseid kolleege, kellelt oleks midagi õppida, kes inspireeriks. Ja siis tahaks, et kõik nädalavahetused ja õhtud oleks vabad ja et hommikul ei peaks enne üheksat kohale minema. Ja et palk oleks hea. Tundub aus, et kui juba Nanaimosse pidin kolima, siis palk võiks lohutuseks pigem tõusta. Näe, on ambitsiooni küll, kuigi põdemist on veel rohkem. Mul on aktsent ja kohalikku haridust pole ja äkki nad kardavad siin võõramaalasi?

Töökuulutused näevad kah alati nii peened välja, et mu enesehinnang hakkab juba neljanda rea juures allapoole vajuma ja siis on veel nelikümmend minna. Aga kogemus näitab, et reaalsuses pole asi üldse nii hull ja tõenäoliselt ei vasta ükski kandidaat absoluutselt igale tingimusele. Ja kui juba kogemusest rääkida, siis oma eelmisel ametikohal nägin hulgaliselt selliseid inimesi, kel kõik peened paberid olemas, kuid päriselus millegagi hakkama ei saanud. Seetõttu usun endiselt, et sobiv kandidaat on seal kuskil isiksuseomaduste ja hariduse/töökogemuse vahepeal. Ainult ühest ei piisa.

Töövestlus peaks tegelikult üsna chill toiming olema - mõlemad pooled otsivad midagi ja arutavad üheskoos, on nad teineteise jaoks need õiged või mitte. Aga tegelikkuses näeb see välja nii, et sulle antakse mingi aadress ja kui oled selle lõpuks üles leidnud, pead maja sees õige kabinetini jõudma (kõigile pidevalt naeratades ja tore olles, sest kunagi ei tea, milline kohatud nägudest su hõivamisel olulist rolli võib mängida). Tavaliselt lastakse kuskil diivani peal nats oodata ka, mis ei tee olukorda teps mitte lihtsamaks. Ja kui siis asjani jõutakse, selgub, et sina oled üksi, aga teisel pool lauda on mingi viis inimest (kellest ainult üks naeratab). Sellepärast ma nii harva töökohti vahetangi, et mulle ei meeldi need "teineteiseleidmise" istumised.

Hiljem muidugi selgub, et kõik viis on super-lahedad kujud ja vähemalt kolmest neist saavad aastateks su parimad sõbrad. Mul on mitu korda nii juhtunud.

Igatahes on olnud oluliselt meeldivam kodus istuda, hommikuti päikese käes peesitades jäätist süüa ja ise päevakava üle otsustada. Päevakavas on tavaliselt mõnnamine, mõnnamine ja siis veel mõnnamine. Aga homme läheb Matt tööle ja üksi on nagu natuke naljakas puhata. Ta on kohe esimesel päeval valves ka ja jõuab alles südaööks koju. Ma ei teagi, mis ma siis päev otsa teen?