"Kaugem piirkond" on siinkohal selline mõiste, mida ei saagi väga täpselt eesti keelde tõlkida, sest Eestis ei ole väikese pindala tõttu ühtegi nii "kauget piirkonda". Kuna Kanada on kohutavalt suur ja kogu läänerannik on mägine, on siin selliseid linnakesi ja külasid, mille lähedal ei ole mitmetunnise sõidu raadiuses mitte midagi muud peale looduse. Või ei ole isegi teid, mis järgmisesse kohta viiks. Võiks ju küsida, et miks inimesed sellistes kohtades üldse elada peaksid tahtma, aga sama hästi võiks küsida, et miks, jumala eest, omal ajal Põhja-Euroopa asustatud sai, eelkõige arvestades, et kliima on ju pehmelt öeldes kehv ja talved kottpimedad.
"Kaugema piirkonna" valik käib nii, et iga resident paneb pingeritta kolm erinevat kohta, kus ta seda teha tahaks ning kolm erinevat ajaperioodi ka. Nii koha- kui perioodivalikud on loomulikult ette antud, päris oma suva järgi ei saa võtta. Millise neist saad, on suht õnneasi. Ühe kohana oli valikus see väikelinn, mis on Matt'i suvila lähedal, selle ta pani vist kolmandaks, sest ühest küljest oleks ju tore suvilas elamise eest palka saada, aga teisest küljest olid ajaperioodid sellised, et vabalt võinuks juhtuda, et peab seal olema novembris, mil kõik on hiiglasliku lumevaibaga kaetud. Mis on kah tore, aga natuke vähem tore kui suvel pärast tööd järve kaldal vorstikesi grillida.
Esimeseks valikuks (mille ta ka sai) pani ühe linna meie oma saare peal ja ma ei väsi rõhutamast, et see ei ole mingi väike saar, sest sellesse kõnealusesse linna on kodust pea neli tundi sõitu. Siin elab veidi üle 2000 inimese (nagu Otepääl). Neil on üks toidupood, kaks bensukat, kolm suhteliselt kehva pubi, paar ehitusmaterjalide poodi ja üks poeke, kust riideid osta. Lähim suurem koht on Nanaimo, aga sinna on pea neli tundi sõitu. Terve linn mahub ühele pildile:
Siin on üks kliinik ja väike haigla, arste elab kohapeal ainult kaks, ülejäänud käivad rotatsiooni korras, alati on kaks residenti ja vahel muid arste ka. Kuna neis kõigest muust eraldatud piirkondades arstid eriti elada ei taha, on riik loonud motivatsiooniprogrammi. Kes on nõus teatud aastateks kohapeale jääma, makstakse korralik summa igas aastas ainult selle eest, et nad paigal püsivad ning lisaks on tunnipalk kohe kõvasti kõrgem kui neis linnades, mis nii eraldatud ei ole. No see konkreetne linn on vähemalt ilus ja asub ookeani kaldal, suvel tulevad turistid vaalu vaatama ja matkama. Aga paljud nn "eraldatud linnad" asuvad näiteks kaugel põhjas ja on moodustunud ainult sellepärast, et seal puuritakse õli, talvel on -40 kraadi ja igal elanikul peab välja minnes alati vastava kaliibriga püss kaasas olema, sest tihtipeale võib tänaval jääkaruga kokku juhtuda. Katsu sa sinna arste päriseks elama meelitada!
Aga jällegi - motivatsiooniprogramm annab võimaluse ainult mõneks kuuks minna, palganumbrid on jällegi maru ilusad ja nii nad sellistes kohtades arstiabi tagavadki. Arstid küll vahetuvad iga mõne aja tagant, aga vähemalt on alati keegi koha peal, kes aidata oskab.
Ma olen seda vist varem ka maininud, aga perearst on Kanadas absoluutselt teine tegelane kui Eestis. Eriarstid tegelevad ainult väga kitsa osaga, enamiku asju teebki just perearst ära ja sellepärast ongi nende väljaõpe selline, et nad kõigis valdkondades piisavalt pädevad oleksid. Nii arstiteaduskonnas kui ka residentuuris töötavad iga kuu erinevas osakonnas, residentuuris läheb lihtsalt kliinikupäevade osakaal veidi suuremaks.
Perearst teeb kõik väiksemad lõikused, igasugu nahaalused moodustised, sünnimärgid-värgid; kõik günekoloogilised toimingud ja ravi (günekoloogile saadetakse alles siis kui on mingi peenem probleem, näiteks vähk); raseduse jälgimise ja kõik sellega seonduva, sh sünnituste vastu võtmise (sünnituste osa on valikuline, mõned perearstid seda ei tee); ja kui patsient satub haiglasse, käib tavaliselt samuti oma perearst teda seal edasi jälgimas. Perearsti on üliraske leida ja need, kel oma arsti pole, käivad walk-in kliinikus, mis tähendab, et teenindatakse elavas järjekorras ja vastuvõtule pääsemiseks peab mõned tunnid ootama. Walk-in kliinikus töötavad samuti perearstid ja seal makstakse neile kindel summa iga patsiendi pealt. Enamik vajavad lihtsalt mingit retsepti või saatekirja, nii et seal tulistatakse mingi 5-10 minuti kaupa, pikka juttu ei ole. Tavaline perearst teenib oma patsientide pealt samuti kindla summa, aga sellele lisanduvad erinevad tasud olenevalt probleemi keerukusest ja tehtud protseduuride hulgast. Perearstile saab aja kuskil kuu ajaga, mitte lihtsalt loetud päevadega. Kui on aga mingi kiiremat reageerimist nõudev asi, pannakse kasvõi samaks päevaks teiste aegade vahele.
Tulles tagasi siinse väikelinna juurde - Matt töötab neli päeva nädalas kliinikus ja teeb igal nädalavahetusel ühe ööpäevase valve haiglas. Väiksemates piirkondades on rack & stack süsteem ehk arstile ei helistata enne kui vähemalt kolm patsienti on ootamas. See võib võtta pool päeva. Lihtsalt istud ja passid seal, kuniks arst kodus omi asju teeb või pruudiga kohvikus käib (nagu Matt eile). Eranditeks on traumad, infarktisümptomid, rasedad ja beebid - nende puhul helistatakse kohe.
Linn on nii väike, et sõiduaeg on igast otsast vähem kui kolm minutit. See on täielik nali! Tänavad on täiesti tühjad, liiklust pole üldse. Paljud patsiendid tuuakse helikopteriga, sest nii mõnestki piirkonnast ja ümberkaudsete saarte pealt ei oleks teisiti mõeldav, trauma korral ei ole ju aega kolm tundi paadis ja kaks tundi autos loksuda, selle aja peale jookseks verest tühjaks.
Eile oli muidugi laupäevale kohaselt täielik hullumaja, me küll jõudsime korra kohvikus käia, aga ülejäänud aja oli Matt haiglas rakkes. Kuidagi juhtus nii, et lisaks muudele hädalistele oli mitu autoõnnetust ja suuremat traumat, nii et uuesti nägin teda alles õhtul hilja. Öösel helistati mingist väiksest külast teiselt poolt saart, kus arsti üldse polegi ja öeldi, et neil on kolm autoõnnetuse ohvrit, kes olid vigastuste kiuste pidanud kuus tundi kõndima, et lähima küla esmaabipunktini jõuda. Selles piirkonnas ei ole levi ja inimesi on nii vähe, et tõenäosus, et keegi öösel mööda sõidab ja su peale korjab, on suht nullilähedane. Kohalik med õde saatis nad sealt kiirabiga meie linna ja Matt läks öösel jälle haiglasse ning rassis hommikuni välja. Kuna kiirabi võttis ainult kaks korraga, jäi kolmas hädaline sinna külasse hommikut ootama, sest tema vigastused ei olnud vähemalt eluohtlikud. Päris karm, eks?
Ja väikese koha eripära on veel see, et päris kõike vajalikku ei ole kohapeal olemas. Lähim hästivarustatud suur haigla on Nanaimos, aga kui on vaja mingit eriti peent arsti, näiteks neurokirurgi, tuleb patsient hoopis Vancouverisse saata. Autovariant ei ole pikkade vahemaade tõttu mõeldav, nii et päevasel ajal lennutatakse patsiente kopteriga ja öösel viib kiirabi vajadusel järgmisesse veidi suuremasse linna, kus on lennujaam. Kopterid ju pimedas ei lenda.
Noh ja siis on veel need piirkonnad, kus elavad pärismaalased - kuskil mägede vahel, täiesti eraldatult, kohtades, kuhu ei vii ühtegi teed (sest lähedal ei ole mitte midagi peale mägede, nii et kuhu see tee ikka viiks). Elavad täitsa looduslähedast elu, kasvatavad suure osa oma toidust ise, ma ei tea, kuidas või kui tihti neile üldse kaupasid kätte toimetatakse, ilmselt kopteriga. Matt'il oli igatahes sel nädalal üks selline kliinikupäev, kus ta lennutati koos teise arstiga kopteris päevaks sellisesse pärismaalaste külasse, sest arsti neil ju kohapeal ei ole. Einoh tõesti, elu nagu filmis.