Kuidas sina valiks?

Kuulasin ükspäev autoga sõites raadiot ja seal küsiti helistaja käest, et kui sulle pakutaks valida kahe variandi vahel: (1) miljon dollarit puhtalt kätte või (2) lähed ajas tagasi sellesse hetke, kus olid 15 aastane, aga teaksid kõike, mida praegu tead - kumma valiksid?

Helistaja ütles KOHE, hetkegi kaalumata, et läheks tagasi hetke, kus oli 15-aastane. Et siis saaks elus nii palju ümber teha!

Täitsa huvitav oleks teada, millega ta siis nii väga hakkama on saanud? Kui mina oma elule tagasi vaatan, siis teisiti oleks võinud nii mõndagi teha, aga samas on iga vale valik ja kaelasadanud sitt mind mingisse paremasse kohta viinud või edasiseks eluks vajaliku kogemuse andnud.

Kui teismeikka tagasi kukkuda, hakkaks praeguste teadmiste põhjal muidugi natuke teistsuguseid valikuid tegema, aga see viiks mu ju omakorda täiesti tundmatusse vette ja kes teab, mis jama ma veel niimoodi kokku võiks keerata!

Lõpuks oleks omadega praeguses vanuses tagasi, tõenäoliselt selle teekonna jooksul nii mõnigi kord ämbrisse astununa, aga miljonit ikka poleks. 

Teine põhjus on see, et ma ei tahaks elu sees uuesti teismeline olla. Isegi kui peale makstaks.

Mida sina valiks?

Ametnik otsustab

Mul oli nimeteemaga seoses palju mõtteid, aga eelmine postitus läks juba isegi pikaks, seega mõtlesin, et ah las jääb. Aga ei saa ikka. Nii et kannatage ära, tuleb veel veidi!

Tahtsin mainida, et kui sõbranna mehele (kelle juured on Kanadast kaugel) mainisin, et nime vahetasin, ütles ta, et näiteks nende kultuuris ei ole kombeks seda teha. Neil on suhtumine, et kui teine inimene sind austab, õpib ta su nime ära, olgu see kui võõrapärane tahes. Tal on õigus. Aga minu puhul ei olnud asi selles, et teisi häiriks, vaid mind häiris ennast.

Kui teiste inimeste nimedest rääkida, siis mina olen ehe näide sellest, kes lihtsalt ei suuda nimesid meelde jätta. Isegi lihtsaid! Ma taban end pi-de-valt olukorrast, kus tutvustamise käigus ütlen nime kuuldes, et oiii väga meeldiv... ja järgmiseks mõtlen, et pagan küll, mis ta oma nimeks ütleski? KOHE läheb meelest ära! Võõrapäraste nimedega poleks lootustki.

Teine asi, mis rääkimata jäi, on see, et Kanadas ei ole piiranguid, mida lapsele nimeks võib panna või milliseks enda nime saad muuta. Teoreetiliselt võib kohus sekkuda, aga seda juhtub äärmiselt harva. Eestis otsustab ametnik. Lugesin hiljuti ühest eesti pereajakirjast, et vanemad tahtsid lapsele nimeks panna Nelery, aga ametnik ei lubanud, seega pandi Neleri ja nüüd käivad riigiga kohut, et saaks i tähe y-ks muuta. Samas liiguvad täiesti ametlikult ringi Dildomar ja Rögabert, nii et ma ei ole kindel, et ametnike subjektiivne tõlgendus nimeseaduse osas mingi ühtsuse tagab.

Eestis peab nime muutes põhjendama, et miks sa seda teha tahad ja nimi muudetakse ainult sel juhul kui regionaalminister peab põhjendust küllaldaseks. Jällegi loeb ametniku subjektiivne arvamus. Kanadas pole mingit põhjendust vaja.

Lapsele saab Eestis anda ainult ühe perekonnanime. See on kas vanemate ühine nimi või siis ühe vanema nimi. Kui nad omavahel kokkuleppele ei saa, otsustab jällegi ametnik. Nõukaaeg on visa kaduma, noh. 

Kõige huvitavam on see, et kui vanemad on abielus, aga otsustasid oma nimedest liitnime teha, nt Mainurm-Kask, siis nende lapsed ei tohi seda liitnime kanda. Lastele saab anda ainult ühe neist nimedest. Kas pole absurd? 

Kanadas juhtub sageli, et kui vanemad ei ole omavahel abielus, pannakse lapsele sidekriipsuga mõlema nimi. Kuna ma tegelen töö tõttu patsientide andmetega, jookseb minu käest palju nimesid läbi. Vahel on üks nimi pigem ilus ja teine pigem mitte nii väga, siis mõtlen küll, et lapse huvides oleks võinud ju ainult ilusama panna. Ma ise olin muideks alati see, kes mõtles, et minu lapsed saavad sündides minu perekonnanime, olgu see siis nende isaga ühine või mitte. Aga läks nii, et polnud ühine, aga Matt'i nimi kõlas Kanadas paremini kui minu oma, mispeale otsustasin, et väike kanadalane saab isa nime. Õnneks on nüüd mul kah sama nimi, nii et probleem lahendatud.

Aga ometigi on inimesi, kes ei soovi abielluda või tahavad omaenda nime alles jätta vms. Ja miks ei võiks nende lapsel kaks perenime olla? Saab suureks ja vahetab ära kui tahab. 

Nüüd sai vist küll nimeteemadel kõik hingelt ära!

Nimejuttu

Mõned teist juba teavad, et ma muutsin abielludes ka eesnime ära. See on pikalt küpsenud otsus. Kanadasse kolides oleksin justkui oma nimest ilma jäänud, sest keegi ei oska seda hääldada. Küll ma olin Änju ja küll Änuuu. Ajapikku harjusin ja kõik variandid muutusid nii omaks, et ma ei pööranud sellele enam üldse tähelepanu. Millega ma aga ei harjunud, oli see, et peaaegu iga kord kui oma nime pidin ütlema, tekkis sellest pikem arutelu. Alguses oli vist isegi tore, et tunti huvi ja nii, aga ajapikku muutus pehmelt öeldes tüütuks. Ja võõrapärast nime on inimestel raske meelde jätta.

Ühel hetkel hakkasin näiteks kohvi kaasa ostes ütlema, et mu nimi on Anna. Päevapealt kadus vajadus nime kolm korda üle korrata või tähthaaval ette lugeda. Ajapikku jäingi seda kasutama kõigis väheolulistes kohtades nagu näiteks poodide riietuskabiinides ja mänguplatsil teiste emadega. Ja siis millalgi oli Anna täpselt sama palju mu oma nimi kui Anu, Änju ja Änuuu. 

Teine asi, mis mind häiris, oli kirjapilt. Esiteks peeti mind kirja teel korduvalt hinduks (Anu on Indias levinud naisenimi). Teine probleem oli see, et omastavas käändes sai minust kirjapildis anus. Küll ülakomaga, aga siiski. Töökaaslastega tuli kunagi jutuks, et nad kirjutavad esimese hooga Anu's, aga kuna see näeb lihtsalt nii vale välja, siis ehitavad lause kuidagi teistmoodi üles, et ei peaks mu nime omastavas käändes kasutama.

Ja siis läksin mehele ning sain oma Eestis mitte nii levinud perekonnanime asemele väga eestipärase nime (sest no ikka juhtub, et kolid teisele poole maakera ja saad kanadalaselt Eesti nime). Mis tähendas, et perekonnanime jäängi elu lõpuni tähthaaval ütlema. Mis viis omakorda mõttele, et võib-olla peaks vähemalt eesnime ametlikult Annaks muutma, mis kaotaks mu tulevikust palju ebavajalikku nimearutelu ära. 

-

Kanadas suhtutakse nimedesse suhteliselt loominguliselt. Väga palju kasutatakse lühendeid, näiteks Patricia'st saab Trish või Trisha. Samas ei peeta viisakaks teisele inimesele hüüdnime andmist (nagu Eestis saab Katrinist Kati), vaid nimeomanik ise peab teada andma, kuidas teda kutsuda tuleks.

Süsteem on selline, et kui soovid kasutada nime, mis erineb su ametlikust nimest, tuleb see ankeetides panna eesnime järel jutumärkidesse. Näiteks Patricia "Trish" Smith. Võõrapärase nime omanikud kasutavad tihtipeale lihtsamat kohalikku nime, näiteks Taranjeet "Lisa" Agarwal.

Sellest nn "eelistatud nimest" peetakse alati raudselt kinni. Näiteks töökaaslased ei teagi, et oled passis Taranjeet, sest graafikus, meiliaadressil ja nimesildil seisab kenasti Lisa. Su arst kutsub sind Lisa'ks. Su lapse õpetaja nimetab sind Lisa'ks. Nii et põhimõtteliselt oleksin võinud ka seda teed minna, aga leidsin, et miks mitte siis juba ametlikult muuta. Ja kuna topelt ei kärise, võtsin keskmise nime ka juurde.

Siin on KÕIGIL keskmine nimi. Või kaks. Seda ei kasutata igapäevaselt peaaegu mitte kusagil, tõenäoliselt ei tea sa isegi oma sõprade keskmist nime. Keskmine nimi lihtalt on. Vahel kasutatakse seda sotsiaalmeedias perekonnanime asemel. Mõnikord on see seotud peretraditsiooniga. Mõnele meeldib keskmine nimi rohkem ja kasutab seda hoopis eesnime asemel.

-

Nüüd tekkis ilmselt nii mõnelgi küsimus, et kuidas mind siis edaspidi kutsuma peaks? Minu meelest on loogiline, et kes mind siiani Anuna on teadnud, nende jaoks olen loomulikult Anu edasi. Nii olengi kõigile öelnud. 

Lihtsalt pean veidi vahutama

Viimasel ajal on Eesti uudiste lugemine üha ebameeldivamaks muutunud. Näiteks selline pealkiri: "EKRE: teeme kõik, et samasooliste suhte seadustamine oleks võimalikult raske". Artiklist sain teada, et "registreeritud kooselu seadustamine abielu kõrval tekitab Eesti õigusruumis suurt segadust ning paljude sarnasuste tõttu senise perekonnaseadusega lahustab ja lammutab see suurel määral senist abielu."

Vabandage, aga mis "suurest segadusest" siin räägitakse? 

Kelle abielu see "lahustaks ja lammutaks" kui kõik paarid, kes teineteist armastavad, saaksid oma kooselu seaduslikult registreerida? Enamik arenenud riike on samasooliste abielu juba aasta(kümne)id tagasi legaliseerinud. Jah, nende kõrval on ka riike, kes sellist sammu niipea ette ei võta, näiteks Venemaa ja siis mõned sellised, kus naistel ei ole tänapäevani lubatud haridust ega juhtimisõigust omandada, nii et seal on tõesti veel pikk tee minna. Ma millegipärast eeldasin, et Eesti on omadega veidi kaugemale jõudnud. 

See tase, kus EKRE oma jüngritega lärmab, läheb umbes samasse kategooriasse lapiku maakera teooria pooldajatega. Enamik arenenud maailmast on tänaseks selgusele jõudnud, et maakera lihtsalt on ümmargune, meeldib see sulle või mitte. Mis muidugi ei välista võimalust, et mõni väike riik võiks teha seaduse, mis antud fakti eitaks. Mis ütleks, et maakeral ei ole lubatud ümmargune olla. Sest see ohustaks ja viiks segadusse neid, kes tahavad lapikul maal elada. Traditsioonilisel moel.

Täna leidsin sellise pealkirja: "Doktor Adik Levin: teie, kes lubate samasoolistel paaridel lapsendada, küsige enne ka lapselt, kas tema soovib sellises peres kasvada". Sissejuhatuses selgitatakse: "Eriti tõsine probleem samasooliste perede laste jaoks on teismeiga. Olgem ausad - lapsed on selles vanuses väga julmad. Koolikiusamine ja narrimine on tavalised."

Aa, et lapsed on julmad? 

Aga eeskuju on neil narrijatel muidu hea ja salliv, eksole? Vanemad arutavad kodus omavahel kui ebanormaalne see ikka on, et mõned inimesed on samast soost ja elavad perekonnana. Uudistest kuuleb söögi alla ja peale, et ka riigiisade meelest on kõnealune küsimus nii valusalt põletav ja tulevikku ohustav, et selle vastu võitlemine on üks kõige tähtsamaid asju üldse.

Samal ajal teame (aga pole selle üle suuremat mures), et:

- Enesetappude poolest on Eesti terves maailmas 16-ndal kohal. See tähendab, et 179-s (!) riigis tapetakse end saja tuhande elaniku kohta VÄHEM ära kui Eestis. Enesetapp on muide kasvav trend, sest neli aastat tagasi olime 29ndad. Mina poliitikuna pööraks sellele faktile vähemalt natukenegi tähelepanu, sest kui samas vaimus edasi läheb, võib varsti riigis tuled ära kustutada, sest polegi enam valijaid. Kõik on lännu.

- Eesti on Euroopas (terves EUROOPAS, eksole!) teisel kohal üksikvanemate osakaalu poolest. Neid on peaaegu kolmandik (28%) kõikidest peredest! Euroopa keskmine on 15% ehk kaks korda väiksem. Huvitav, kuhu see teisest soost vanem oma lapse kõrvalt kadus? Uude perre uusi pereväärtusi looma?

- 300.000 Eesti elanikku ehk tervelt viiendik (sealhulgas suur osa üksikvanemaid) elavad allpool vaesuspiiri. Pensioniealistest on allpool vaesuspiiri 44% ehk peaaegu POOLED! 

Aga milleks tegeleda nii "tühiste" asjadega kui võib tähelepanu suunata sellele, et samast soost inimesed jumala eest ametlikult ei saaks suhtes olla (sest mitteametlikult on nagunii). 

Levini juurde tagasi tulles - ma ei tea, mis pärleid tema artiklist veel selgus, sest ma ei leidnud, et antud üllitis oleks isegi ühte eurot väärt, mida edasi lugemise eest küsiti. Aga valiidsuse ja reliaabluse huvides tahaks teada, mille põhjal ta väidab, et lastekodulapse arvamust enne lapsendamist ei küsita? Loodetavasti ei ole ajakirjandus nii madalale langenud, et kui inimene juhtub DOKTOR olema, võib ta "arvamusliidrina" ükskõik mida avalikult väita, olenemata sellest, kas väited millelgi põhinevad või mitte. 

Kes lapsendamisega lähemalt kokku pole puutunud, võin teid valgustada, et Eestis on peamiseks probleemiks hoopis see, et enamike lastekodulaste bioloogilised vanemad ei ole vanemlikest õigustest loobunud ja seetõttu ei ole võimalik neid lapsi lapsendada. Mis siis, et oma bioloogiliste vanemate juurde (kes on kenasti ja traditsiooniliselt erinevast soost ehk järelikult tugevate pereväärtustega, aga paraku vägivallakalduvuse, sõltuvusprobleemi või laste vägistamise huviga) ei saa nad samuti enam kunagi tagasi minna.

Päris kindlasti ei ole rõhuvaks mureks suured samasooliste paaride hordid, kes "normaalseid" abieluinimesi küünarnukkidega laiali peksaks, et ise lapsendada saaks nagu antud artikli põhjal arvata võiks.

Pffffff.

Samal teemal kirjutasin ka aastaid tagasi: "Parem karta kui kahetseda"

Kuidas siis ringkäik läks...

Mina arvasin, et sel aastal ei hakka veel Oscarit Halloweenile vedama. Esiteks ju koroona ja üleüldse on ta veel liiga väike, et asjale suuremat pihta saada (eksisin!). Matt ütles, et see ukselt-uksele käimine on kõige lahedam üldse, nii et ikka lähme. Käis Ossuga ise poes talle kostüümi valimas, mina andsin ainult instruktsioonid kaasa, et oleks võimalikult vähe enda küljes tuntav või vähemalt ilma mütsita. Ossu on selgelt veendunud, et pähe käivad ainult juuksed ja ei midagi muud. Hea, et meil siin nii soojad talved on, et ilma peakatteta hakkama saab, ma ei tea, mida me muidu peale hakkaks? Koliks ilmselt.

Igatahes sättisime kommihunniku ukse taha lapsi ootama ja läksime ise retkele. Esimese hooga oli Oscar väga pahane, et talle kostüüm selga pandi ja et tal ei lastud vabalt joosta. Tal polnud mitte vähimatki huvi naabrite uksele koputada. Aga siis juhtus ime - esimesed kommid kukkusid kotti, Oscar vaatas imestunult ringi, et kas nii lihtsalt käibki või? Ja sealt edasi läks lepase reega! 

Ohh, mulle meeldib siinne Halloween! Väga meeleolukas oli. Inimesed olid nii leidlikke süsteeme leiutanud - osad libistasid komme läbi toru lastele kotti, mõned olid end teisele korrusele sättinud ja lasid nööri otsas alla paja või plastikust kõrvitsa, kus paras ports maiustusi sees. Paljudel oli maja ees laud, kus valmis kotikesed kommidega, enamik majaomanikke istusid ise kah õues, kostüümid seljas, metallpaja sees (ehtne!) lõke praksumas, kõik kohad kõrvitsaid ja oranže tulukesi täis.

Nii me siis tuiasime kolmekesi, ajasime inimestega juttu ja imetlesime dekoratsioone. Oscar sai megapalju komme, igast majast anti peotäis! Lõpuks ei olnud neid enam kuskile panna, sest kaasa võetud kott sai kuhjaga täis, aga nii tore oli, et koju ka ei raatsinud minna. 

Üks asi, mis siin kommiringil käimise lihtsamaks teeb, on see, et majade ees ei ole ole aeda ega väravat ja seepärast pole vaja ka võimalike koerte pärast muretseda. Ma olen seda juba miljon korda siin blogis maininud, aga ma ei ole kogu oma Kanadas elatud aja jooksul näinud mitte ühtegi kurja koera. Mitte kunagi ei hüppa majast mööda kõndides koer aia najale püsti, mitte kunagi ei hauguta su peale. Ilma rihmata võib koer olla ainult oma aias (aga ka seal peab alati järelvalve all olema, mitte üksi) ja spetsiaalses koerteaias, kus saab teistega mängida (ja kuna siin ühtegi kurja koera ei ole, siis tõesõna jooksebki sellises aias vabalt korraga kümme eri suuruses koera ringi ja kõik saavad omavahel hästi läbi). Minu jaoks täielik müstika. Aga tänaval lahtiseid koeri ei näe, ka hulkuvaid mitte! 

Koju jõudes valasime kommid vaibale maha ja lubasime Oscaril nii palju süüa kui vähegi huvi oli. Oh seda rõõmu! Vahepeal küsis paprikat, sõi selle ära ja siis jätkas jälle kommidega. Kella üheksa paiku, mil kommiring läbi, lasevad paljud ilutulestikku, nii et lapsel oli põnevust palju - kõõlus akna peal saluuti imetlemas, suu šokolaadi täis. Mida sa hing veel tahta oskad!

On tõesti huvitav...

Ema küsis ükspäev, et mida meile jõuludeks saata? Ütlesin, et kõrsikuid tahaks. Siin müüakse ainult soolaseid. Eesti komme ja šokolaade ma pärast kaheksat Kanadas elatud aastat enam ei igatse. Mõned üksikud lemmikud on veel jäänud, näiteks Maiuspala, Kalev ja India pähkli pralinee. Kartulivahvleid võiks vabalt ühe paki ära süüa. Ja Juubeli tordipulbrit tellisin, sellega saab head kohupiima-purukooki teha.

Ma olen aeg-ajalt sattunud aruteludele, et mida välismaale külakostiks viia? Mitte-eestlastele siis. Iga jumala kord imestan, et mida seal välja tuuakse. Vana Tallinn on klassika. Paljud meist ise seda joovad muidu? Magusale lisaks soovitatakse tihtipeale sprotte ja vürtsikilusid. Mina välismaalasele ei viiks, sest mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa sellega just koos üles kasvanud pole, tundub... noh... pehmelt öeldes võõras.

Need paar korda, mis ma siin elamise jooksul sülti olen teinud, on Matt seda küll viisakusest proovinud, aga sinnapaika see ka jääb. Tema jaoks tundub soolane tarretis kuidagi vale. Siinsed inimesed imestavad jällegi, et miks ma stuffingut ei söö. See on kalkuni sisse pandav segu saiast, munast, maitseainetest ja puljongist. Seguneb küpsemise käigus kenasti kalkunimahladega läbi. Järele jääb maitsestatud saiaplöga. Ma olen viisakalt iga kord linnunokatäie maitsenud, aga suurel õhtusöögil, kus laud on parimast lihast, kastmest, kartulist, juurviljadest ja teab millest lookas, on mul raske mõista, miks peaks keegi selle kõrvale läbivettinud saia sööma? Kohalikud jällegi ei mõista, et kuidas ei söö, see on ju parim asi üldse? Sellistel juhtudel olen vastu küsinud, kas nad verivorsti on proovinud? Mõne asjaga lihtsalt on nii, et oskad seda hinnata ainult siis kui lapsest peale harjutatud.

Ma tegin ükspäev boršisuppi. Sõbranna andis retsepti ja mul endal oli ka mingi. Hakkasin neid kaht võrdlema ja guugeldasin lisaks terve interneti läbi. Õppisin kõik trikid selgeks. Ma ei ole elu sees nii head borši saanud! See oli absoluutselt jumalik! Hiljem tuli Matt koju, viskas pilgu potti ja küsis imestunult, et hmm, mis see on? Mina olin jällegi üllatunud, et inimene ei tunne borši ära! Supi nime kuuldes ütles, et on sellest kuulnud küll, aga sööma pole juhtunud. 

Istus siis maha, mina pinevalt kõrval. Pärast paari esimest ampsu küsisin, et noh...???

Ütles diplomaatiliselt, et pole veel otsustanud, kas meeldib või mitte. Kui kauss tühjaks sai, mainis, et supp oli "huvitav". Huvitav?! Kuidas saab borš mitte maitseda? Aga kui ma nüüd ette kujutan, et pole seda kunagi varem proovinud ja see sisaldab muule lisaks peeti, kapsast ja isegi natuke äädikat, siis... tegelikult ongi huvitav.

Näe, kuidas maailmapilt endiselt avardub...

Kommi- ja pommikombed Kanadas

Ma olen märganud, et ka Eestis on hakanud Halloween üha tugevamalt kanda kinnitama ja kui juba varem oli omajagu neid inimesi, kes meelsamini isegi kadri- ja mardisantidele ust ei avanud, siis arusaadavalt on kolmas sama sisuga püha nii mõnelegi veidi liig. 

Kanadas ja Ameerikas on vaikiv kokkulepe, et need, kes tahavad komme jagada, panevad oma ukse kõrvale kõrvitsa ning jätavad õues tule põlema. Siin on oma majaesise ehtimine üldiselt väga moes ja kõrvitsad istuvad inimeste trepil terve oktoobrikuu. Aga kui kommirallist osa võtta ei taha, saab selle üheks õhtuks lihtsalt sisse tõsta.

Siinsed inimesed armastavad Halloweeni. Arrrrrmastavad! Seega on ilma tule ja kõrvitsata maju üsna vähe. Isegi need, kes mingil põhjusel uksele tulla ei saa/jaksa/taha, panevad pigem suure kommikausi õue, et lapsed saaksid sealt endale midagi ise valida kui et jätavad püha täitsa vahele. 

Lapsed käivad ukselt uksele tavaliselt grupi sõpradega ja iga lastegrupiga on alati vähemalt üks täiskasvanu kaasas. Täiskasvanu jääb eemale tänavale seisma ja uksele tulevad ainult lapsed, välja arvatud juhul kui mõni laps on nii tilluke, et tal on vanema abi vaja. Need tillukesed teevad oma tiiru tavaliselt üsna varakult, kuskil viie-kuue vahel, suuremad ootavad, et hakkaks hämaraks minema ja peamine mass liigub seitsme-kaheksa paiku. Teismelisi on üsna vähe, aga igal aastal mõni ikka astub läbi. See tundub jällegi mingi vaikiv kokkulepe olevat, et teismelistel enam ei sobi käia.

Kostüümid on igal aastal ääretult lahedad olnud. Ka kommijagajad on tihtipeale kostümeeritud ja sageli teevad inimesed lastele natuke mingit õudust, näiteks meil on mingi keebiga luukere, kes ukse taga ripub ja hauataguse häälega naerab kui toast nuppu vajutada. Ja paljudel on ukseesine nii ära ehitud, et kommi järele kõndimiseks peab peaaegu labürindist läbi liikuma. Nii et teatrit teevad kommijagajad ise, seda ei oodata lastelt.

Kadri- ja Mardipäevast mäletan, et see oli mõlemapoolselt natuke ebamugav. Kommijagajana ei teadnud kunagi, kas tuleb korralik eeskava või esitatakse kohmakalt mingi mõistatus ja mul polnud ausalt öeldes kumbagi vaja - kogu see viljaõnne ja pikkade linade soovimine on nagunii ajale jalgu jäänud komme. Ise sõpradega ukselt uksele käies ei teadnud jällegi, kas sind oodatakse või saad sõimata või ei tehta üldse ust lahti. Ja lõppude lõpuks - kas me tahtsimegi nii väga võõrastele esineda? Eks see eelkõige kommide nimel käis.

Kadri- ja Mardipäev sobivad minu meelest sellisesse vanaaegsesse külaellu, kus toit kasvatati ise, kõik tundsid ümberkaudsete talude elanikke ja televisioon/internet ei olnud veel leiutatud. Kus see esinemine käiski rohkem mõlemapoolse meelelahutuse eesmärgil ja tasuks olid näiteks õunad. 

Siin tulevad Halloween'i maiustused igal sügisel eraldi müüki. Enamik karpe sisaldab kas 50 või 120 minipakendis šokolaadi või kommikotikest ja kuskil nädal enne Halloween'i on need tavaliselt poole või kolmandiku võrra alla hinnatud, sest enamik inimesi ostavad varud varakult valmis (noh, sellised normaalsed inimesed, kellel kommid kodus probleemivabalt seisavad - mul näiiteks ei seisa). Aga ka täishinnaga on need igaühele taskukohased - 120 šokolaadi sisaldav karp läheb maksma umbes ühe miinimumtunnipalga, kõik muud on sellest odavamad (kummikommid jne). 

Kartulikrõpse müüakse samuti Halloween'i puhul minipakkides (ühes kastis oli vist 40 pakki). Eelmisel aastal ostsin neid kommidele lisaks, et saaks lastele magusa ja soolase vahel valida anda ja selgus, et suhkur võidab iga kell. Sel aastal on siis jälle ainult kommid. Vot sellised kombed meil siin.

Kuidas ma Matt'i peale ärritusin

Ma sain tänase hommikuga portsu halle karvu juurde ja olin juba arvamas, et Matt on aru kaotanud. Siin on mõistatus, mille ta mulle andis:

Sa oled telesaates, kus on võimalik võita auto. Kahe ukse taga on kits, ühe taga auto. Sul palutakse valida üks uks. Pärast seda kui oled valiku teinud, avatakse üks allesjäänud ustest ja selle taga on kits. Alles jääb kaks kinnist ust, üks auto ja teine kitsega. Sinult küsitakse, kas jääd oma valikule kindlaks või soovid vahetada?

Mina ütlesin, et jääksin endale kindlaks. 

Puht-psühholoogiliselt oleks lihtsam leppida sellega, et valisingi kitse kui sellega, et olin tegelikult auto võitnud, aga vahetasin selle viimasel hetkel kitse vastu. 

Matt ütles, et kui vahetad, on statistiliselt kaks korda suurem tõenäosus saada auto, mis minu jaoks üldse loogiline ei tundunud.

Järgnev tund kulus nii, et tegime vastastikku jooniseid ja vaidlesime-vaidlesime-vaidlesime. Tema põhiline argument oli, et sa alustasid 2/3 tõenäosusega saada kits ja mina leidsin, et tõsi küll, AGA see ei oma kolmanda ukse avanedes enam mingit tähtsust, sest sa tead, et alles on ainult üks kits ja üks auto ehk 50/50. Kui juhtusid valima kitse, saad vahetamise korral auto, aga kui juhtusid valima auto, saad vahetamise korral kitse. Ei ole enam 2/3, vaid on 1/2.

Alles pärast poolt peatäit halle juukseid sain lõpuks aru, et Matt'il on õigus. 

Selgub, et The Mounty Hall Problem on maailmakuulus mõistatus. Enamik inimesi komistavad sama reha otsa, kuhu minagi, arvates, et kahe alles jäänud ukse puhul on võidu tõenäosus 50-50. Aga ei ole. Ainus, mis loeb, on see, et ALGUSES oli sul auto valimise tõenäosus 33%. Kui nüüd üks kitsedest välja lastakse, on sinu ukse taga see auto endiselt ainult 33%-lise tõenäosusega, mis jätab teisele kinnisele uksele juba 66%-lise tõenäosuse. Ehk ust vahetades suurendad oma võiduvõimalust kahekordselt!

Panen teile joonise ka, aga kõige paremini saab aru sellest videost (alates teisest minutist). Hea teada kui peaksite kunagi sattuma saatesse, kus kitsede ja autode vahel valida antakse.

On siis võimatu või ei ole?

Ma olen viimased nädalad püüdnud vahelduva eduga oma Apple'i meiliaadressi muuta, et see peegeldaks mu uut nime. Ei peaks ju võimatu missioon olema? Aga on. Nagu selgub.

Mul poleks midagi selle vastu, et kirjakast hoopis Gmail'i ümber kolida, aga seal on mu uue ees/perenime kombinatsioon juba võetud. Nii et see pole variant.

Guugeldasin siis. Lõputult! Proovisin üht ja teist (ja viiekümne seitsmendat) varianti, aga ei midagi! Kui juba täiesti lootust hakkasin kaotama, juhtus sõbranna mainima, et kui tema mõned aastad tagasi abiellus, sai küll Apple ID ära vahetada, nii et tal on seal uus nimi. No järelikult ikkagi ei ole võimatu! Guugeldasin siis uuesti mingi sajandat korda, proovisin kõike võimalikku ja võimatut, omaarust täielik idioot ei ole, aga hakkama ei saanud. Lõpuks kontakteerusin Apple Support'iga ja nemad väitsid, et me.com lõpuga Apple ID'd ei saagi muuta. Et ainus võimalus hakata kasutama uue nimega meiliaadressi, on teha täiesti uus Apple konto. Ja praegust aadressi ei saa uuele suunata ehk pean lihtsalt iga mõne aja tagant vanale kontole sisse logima, nägemaks, kas sinna on juhuslikult veel mõni kiri eksinud.

Mis tähendab seda, et kaotan kõik äpid ja oma kalendrisisu ja seadistused ja ma ei tea, mida kõike veel. Pean kõik asjad uuesti seadistama. Jeeee. Nii tore.

Sellegipoolest pole ma lõplikult lootust kaotanud ja ootan, et juhtuks ime ja ma saaks selle aadressi ära muuta ja lihtsalt eluga edasi minna. Mulle üldse ei meeldi tehnikajamad. Ma tahan asju niimoodi kasutada, et sellele pikemalt mõtlema ei peaks. Elon Musk planeerib Marsile inimasustuse rajamist, aga Apple ei suuda üht meiliaadressi teisega asendada. No kuulge!

Pulmapildid

Sain lõpuks fotograafilt pildid kätte! Esimene mälupulk tõrkus töötamast, järgmisel päeval saime uue. Mul pole põnevate asjade puhul üldse kannatust, nii et andis ikka oodata need 24 tundi! Seejärel selgus, et hea hulk pilte on mustvalgena. Ma ei tea, kas see on mingi kohalik komme või lihtsalt fotograafi laiskus, aga mina neis mingit lisaväärtust ei näe. Jah, mustvalge võib olla ilus kui see on lihtne, selgete piirjoontega ja kunstipärane. Aga mitte grupifoto.

Igatahes valisin mustvalgetest välja need, mis mulle rohkem meeldisid ja palusin fotograafil neist värviline versioon saata. Tegelikult oleks kõiki värvilisena tahtnud, aga kuna ma seda eelnevalt ei maininud, otsustasin, et las jääb. Valiku üle nagunii nuriseda ei saanud.

Iseenda pulm tundub muidugi nii tore, et ma hea meelega laoks siia kõik 160 fotot. Ma ei teagi, kuhu see piir tõmmata, esimesest kümnest sekundist tuli juba viis pilti, aga kaks tundi on ju veel minna...

Aia dekoreerimisega läks lihtsalt, sest lilled olid mul pottidega omast käest võtta. Paberite allkirjastamiseks oli väike ümmargune laud kah olemas, sellele leidsin taaskasutusest pitsilise lina ja olin ise tulemusega igati rahul.

Kitarrist tahtis end tingimata kuskile olulisse kohta sättida, aga tema saatsime selle punase puu taha, mis külaliste selja tagant paistab. Ma ei tahtnud, et hiljem piltide peal mingi täitsa võõras mees oleks kui selle ürituse juba nii väikeselt ja intiimselt otsustasime teha.

Ma olin alguses kavandanud ka ametliku osa pargis teha, kuhu hiljem pildistama läksime, aga tagantjärele peab tunnistama, et oma aed andis meie endi jaoks lisaväärtust. Näiteks need puud istutasime neli aastat tagasi koos ja toona olid nad lihtsalt väikesed põlvepikkused rootsud. Senist kasvamise kiirust arvestades vaatame ilmselt aastaid hiljem oma pulmapilte ja imestame omakorda, et kuidas nad seal meist ainult natuke kõrgemad on.

Tantsimine polnud tegelikult üldse plaanis. Kitarrist mängis allkirjade panemise ajal Ukuaru valssi (mõlemad tunnistajad peavad samuti oma nime paberile kribama, nii et ajaliselt sobis hästi), aga me ise ei jõudnud muusikasse tol hetkel teab kui sügavalt süveneda. Veidi hiljem kui saime megarabeleva ja põgeneda püüdva Oscariga pildi tehtud (ärge laske end eksitada kui koostöövalmis ta sel ainsamal õnnestunud pildil paistab) ja hakkasime auto poole sättima, palusin korra uuesti Ukuarut mängida. Sõbranna ütles, et tantsige ikka ka ja me siis tantsisime. Ohh, romantika!

Park oli peaaegu inimtühi. Looduskaunis kohas elamise võlu - ilusaid parke on iga nurga peal, ei pea kambakesi ainult selles ühes passima. Tegelikult valisin kolme erineva vahel. Neist esimene, mis lookleb mööda randa, on abiellujate ja fotograafide üks suuremaid lemmikuid, aga seal on mõnikord tuulisevõitu. Teine asub mäe otsas, kust paistab ookean, mäed ja pool linna. Vaade on lummav, aga kartsin, et jääb liiga üheülbaliseks, pluss seal oleks pidanud arvestama lõõskava päikesega (niigi oli 26 kraadi sooja). Kolmas, mis lõpuks sõelale jäi, on alati varjuline ja ainus mure oli, et kui peaks pilviseks minema (mida siin enne oktoobrit üldiselt ette ei tule), võib natuke hämaraks jääda. Aga seal on tiigid, sillad, looklev jõgi ja väike kosk, seega mitmekesine taust garanteeritud. Pildid tulid isegi paremad kui ette olin kujutanud.

Ma olen oma perfektsionismis kohati veidi obsessiivne, nii et kartsin, et võib-olla läheb pulmas miski untsu või kukub teisiti välja kui ma tahtnud olin, aga kõik laabus nii kenasti, et kripeldama ei jäänud küll absoluutselt mitte miski. Jäi hoopis ilus soe mälestus ja hunnik häid emotsioone. Nii oligi vaja.

Pulmapäev

Nonii. Pulmapäev!

Magasin nagu kott ja olin ärgates värske kui aasalill. Viisin kanadele hommikusöögiks maasikaid ja banaane, aga mitte pidulikkuse lisamiseks või päeva eriliseks muutmiseks, vaid sel proosalisel põhjusel, et olin unustanud teri juurde osta ja nad olid lihtlabaselt näljas.

Kleidi tõin õmbleja juurest juba eelmisel õhtul ja ma ütleks, et see nägi välja okei. Ainult okei, aga miljon korda parem kui päev varem. Nii et keskendusin positiivsele. Tass pooltäis, mitte pooltühi, teate küll. 

Sõbrad olid eelmisest õhtust saadik kohal ja kuna ma olin kuskilt lugenud, et pulmapäeval tuleb korralik hommikusöök süüa, võtsime seda täie tõsidusega - aeglaselt ja mõnuga. Heas seltskonnas pealekauba. Sõbrad varustasid meid ka abielurahvale kohaste pokaalide (Mr & Mrs), sukapaela ja muu vajalikuga. Moraalsest toest rääkimata.

Kogu planeerimise protsessi käigus kaalusin kogu aeg, et mis mulle oluline on ja mis mitte, sest pulmapäeva osas ei saa hiljem vigade parandust teha. Väga väikeses seltskonnas abiellumine oli meie jaoks kõige õigem otsus üldse! Terve päeva vältel patsutasin iga mõne aja tagant omale mõttes õlale, sest kõik oli lihtsalt nii lihtne ja stressivaba. 

Juuksuriaega oli üsna võimatu saada (nii läheb kui hakkad pulma planeerima mõni nädal enne selle toimumist) ja proovisoengule ei tahtnud ma aega raisata - ühtki teist vaba juuksurit nagunii silmapiiril ei paistnud. Koleda soengu oleks saanud kodus maha pesta, elus on hullemaidki väljavaateid kui lahtiste juustega abiellumine.

Juuksur oli imeline! Juba sellest, kuidas ta mu pead pesi, sain aru, et inimene teab, mida teeb. Mu senine juuksur oli kah tore, aga uus on nii palju parem, et otsustasin tema juurde käima jäädagi. Soenguga jäin VÄGA rahule.

Meikarit ma ei leidnudki, nii et sõbranna tegi mulle ise meigi. Ma kahtlustasin juba varem, et ta sellega hästi hakkama saaks, aga ta vaidles vastu, et ei-ei, lase ikka profimeik teha. Tegelikult oli väga mugav selle kõigega omaenda kodus ühele poole saada, samal ajal sõbrannaga juttu ajades ja kartulisalatit süües.

Kõige mõnusam oli see, et ma tundsin end terve päeva vältel kohutavalt õnnelikuna. Mul oli nii hea ja kerge olla! Ärevus tuli ainult paariks minutiks enne uksest välja astumist, sest kõigepealt käis Matt kurtmas, et ta sulab õues selle kuradima smokingu sisse ära ja ei tahtnud üldse minema hakata. Kui sain tema õue lükatud ja hakkasin kõrvarõngaid karbist välja võtma, lendas neist ühe tagumine osa kuskile minema ja nii jäljetult, et leidsin selle alles ülejärgmisel päeval üles. Õnneks sobis sinna ka mingi muu, seega väga närvi ei jõudnud veel minna kui juba olukord lahendatud. Siis tõmbasin kleidi selga, mispeale hakkasid käed natuke värisema, sest noh - meik ja soeng ja kleit ja kimp ja... Hea, et sõbranna kohe nii truult kõrval oli ja kingad jalga aitas, väriseva käega poleks ma neid rihmasid enne õhtut kinni saanud.

Seal ma siis seisin, täiesti valmis. Ja kogu ärevus kadus ära. Isegi käed ei värisenud enam.

Aga ma pean nüüd natuke taustalugu rääkima - mul tuli vähem kui nädal enne pulmapäeva mõte, et kutsuks kitarristi ka. Lihtsalt, et natuke pidulikum oleks. Mõni minut hiljem plahvatas, et oo, Matt'ile meeldib Ukuaru valss (olete kuulnud kui Neitsov seda mängib?), eriti äge oleks kui laseks kohalikul muusikul selle ära õppida ja pulmas üllatuseks mängida!

Kitarristi leidsin mingi päris osava. Ja selgus, et raha eest saab tõesti kõike. Isegi Ukuaru valssi! Õppimise aega oli küll ainult paar päeva jäänud, aga etteruttavalt võin öelda, et ta sai sellega väga hästi hakkama. Ühtlasi küsis, et mis lugu ma sisse kõndimiseks tahaks? Ütlesin, et ma ei teegi mingit eraldi kõndimist, meil nii väike pulm, ainult paar külalist ju. Mis ma siin ikka kõnnin... Tema murelikult vastu, et kas see on kultuurispetsiifiline eelistus, mispeale vastasin, et ei ole, ma lihtsalt ei taha tähelepanu ja... Tüüp hakkas naerma ning ütles, et halloo, see on SINU pulm, nii et tähelepanu ei õnnestu sul nagunii vältida. Ja lisas, et see kõndimise osa on pulmas tavaliselt üks ilusamaid hetki ja annab kogu üritusele kena alguse.

Ma nats puiklesin, sest olin raudkindel, et see asi kisub iseenda jaoks kindlasti nii härdaks, näen kogu pühaliku kõndimise vältel välja umbes selline:

Pluss pole ma vist viimased viis aastat kontsi kandnud, nii et midagi ülearu graatsilist sellest ilmselgelt ei tuleks. Aga okei. Ma olin juba kõik asjad äärmuseni lühikeseks ja lihtsaks tõmmanud, et hea küll, ma siis vähemalt kõnnin.

Ja kõndisingi. Koos Oscariga! Kõik oli absoluutselt täiuslik - meie oma aed, kõige lähedasemad sõbrad ja päike oli pärastlõunaselt kuldne. Ma olin korraga väga rahulik. Ärevust polnud üldse, nutma ka ei ajanud, kuigi kõik tundus nii eriline ja soe. Ossu otsustas poole tee peal mind maha jätta ja liivakasti liduda, mis oli muidugi absoluutselt ootuspärane ning selles mõttes isegi hea, et ma polnud kimpu tellides arvestanud, et mul pole käelihaseid (ega mingeid muid lihaseid) ja selline ports lilli osutus omajagu raskeks.

Tseremoonia teksti sain erinevate variantide vahelt ise valida. Võtsin kõige lihtsama ja lühema ning tõmbasin ka sellest veidi roosat vahtu maha. Romantiline oli igal juhul, aga vähemalt ei pidanud me seal pool päeva seisma ja armastusest nõretama, saime kümne minutiga hakkama. Ja ma ei nutnud üldse! Vaatasin Matt'le otse silma ja ütlesin kõik kohustuslikud to have and to hold osad täiesti sirge seljaga ära. 

Pärast sõrmuste vahetamist ja abielu väljakuulutamist (appikene, ma tunnen ennast nagu lausa mingi täiskasvanud inimene, mul on isegi abikaasa!) tuli paberite allkirjastamise osa ja kitarristiga olime kokku leppinud, et see on hetk, mil ta Ukuaru valssi hakkab mängima. Ahhh nii ilus oli!

Maailma parim lapsehoidja (ja Oscar, kes ei suuda elu sees paigal püsida)

Edasi suundusime parki pildistama ja ma ei jõua ära oodata, et fotograaf piltide töötlemisega ühele poole saaks, sest mul on tunne, et sealt on midagi tõsiselt head tulemas. Fotograafiga läks nii, et kui ma keset ööd teada sain, et mul enam pildistajat pole, saatsin kohe järgmisele lemmikule sõnumi, et kas ta on vaba? Õnneks oli, ilmus kenasti kohale, oskas ülihästi juhendada ja ma olen juba ette kindel, et need pildid saavad olema ideaalsed. Sõprade telefonist ilmusid sellised:

Pildistamise osa oli hästi tore. Matt'i sõber viskas iga paari minuti tagant selliseid nalju, et pool aega läks puhtalt naermise nahka. Park oli õnneks üsna tühi, aga need paar inimest, kes seal jalutasid, tulid ikka täiesti süüdimatult meile peaaegu nina alla ja tegid oma telefoniga kah paar pilti. Üks lausa ütles, et ärge pange tähele, aga te olete nii ilusad, et ma teen endale mälestuseks pilti. Oookei siis.

Lõpuks oli aeg restorani poole kimada ja otsustasime tähelepanu vältimiseks (ja veits mugavuse mõttes ka) riided ära vahetada. Mu kõrged kingad olid küll väga mugavad, aga pärast kaht tundi kontsadel seismist tundusid madalad lausa jumalikud. Põhimõtteliselt tegime sealsamas parklas kiire striptiisi, viskasime peened rüüd autosse hunnikusse ja kaks minutit hiljem olime juba teel. Kenasti graafikus ja puha.

Mu armas sõbranna/meikar/pruutneitsi. Ja mu uus sõrmus "vanale" kaaslaseks. Ja lilled-lilled!

PS! Kanadas on kombeks, et vasaku käe eelviimases sõrmes ei kanta iial midagi peale kihla- ja abielusõrmuse ning mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme. Enda üllatuseks märkasin, et abielusõrmus on kõigil "all", kuigi lisandub teisena ja peaks seega hoopis "peale" jääma. Guugeldades selgus, et nii on ta südamele lähemal. Näe, jälle targem!

Abiellumine on imelihtne. Soovitan soojalt :)

Mis kõik kaks päeva enne pulma viltu jõuab minna

Arvata oli, et eks midagi ikka läheb, sest muidu oleks kogu see asi juba naeruväärselt lihtsalt välja kukkunud. Ja mis siin ikka pikalt keerutada, hakkame aga pihta - kaks päeva enne pulma läksin õmbleja juurde kleiti ära tooma ja kui enne oli see lihtsalt õige veidi suur olnud, siis nüüd ei istunud ülemine osa kohe üldse! Kõik oli kuidagi vale koha peale tõstetud, rinnapadjad turritasid dekolteest välja ja pits hoidis püsti. Õmbleja taganes silmi vidukile tõmmates nii kaugele kui väike ruum võimaldas ja ütles, et kui EEMALT vaadata, siis VÄGA hull ei ole.

Mina leidsin siiski, et nelja külalisega pulmas on suhteliselt väike tõenäosus, et mul õnnestuks kõigist nii ohutusse kaugusesse hoiduda, et selline kriiskav möödapanek märkamata jääks...

48-tunnise ajavaruga oli laias laastus kaks varianti - kas tõmmata kleidile kampsun peale (sest seelikuosa oli ilus) või minna riskile ja lasta samal õmblejal dekoltee normaalse(ma)ks teha. Valisin teise variandi. Esimene variant jäi plaan B-ks.

-

Sama päeva õhtul mõtlesin, et prooviks kunstripsmeid. Mul oli neid kaht eri sorti, ühed dramaatilisemad, teised õhemad - tahtsin näha, kuidas näos paistavad. Ja ma ei tea, kas te olete enne nii koba inimest kohanud, kes ei suuda sõrme silmani suunata, vaid selle hooga läbi huule lööb, aga täpselt nii läks. Võib-olla ma sellepärast ei kasvatagi tavaliselt küüsi pikaks, et alateadvus teab, et võin endale kogemata viga teha. Ühtlasi ei saa ma aru, kuidas mu käsi sellise hooga liikus, et küüs enam-vähem nii sügaval maandus, et oleks peaaegu teiselt poolt välja tulnud. Või noh, põhimõtteliselt tuligi. Oleneb, mis nurga alt vaadata.

Ja kui esimese hooga mõtlesin, et veidi piinlik on nii koba olla, et isegi omaenda silmale pihta ei saa, siis järele mõeldes oleks palju hullem olnud omale kaks päeva enne pulmi küüs SILMA lüüa.

Verd tilkus esimese hooga ikka nii käbedalt, et jõudsin korraks juba muretseda, et võib-olla peab õmblema minema ja väga kuradi tore tõesti kui pruudil huulest niidid välja turritavad.

Aga ma ei hakka asjadest ette ruttama, sest see tore päev, kus mu kleit ja huul mõlemad totaalselt rikutuks osutusid, ei olnud veel läbi. Nimelt hakkasin õhtul magama minema kui korraga - piip-piip - tuli sõnum... mu fotograafilt... et ta poeg kukkus rattaga mäest alla kihutades põlve vigaseks ja nad ootavad Vancouveri lastehaiglast kõnet, et millal operatsioon tehakse, aga see saab tõenäoliselt toimuma järgneva kahe päeva jooksul (nagu ka minu pulm). Ja ilmselgelt tuleb selleks saarelt Vancouverisse minna (kahetunnine praam, khm). Ja kui sul on valida, kas olla haiglas oma lapse kõrval või paar tundi võõraid inimesi pildistada, siis loomulikult ei ole see isegi mingi tõsiseltvõetav valik.

Nii et jah, vähem kui 48 tundi enne pulma polnud mul kleiti ega fotograafi, aga positiivse poole peale võib paigutada huule, mis ainult seestpoolt siniseks ja paiste läks. Võinuks ka hullemini minna...