Coron vol 1

Tänase tähtsa päeva puhul, mil lõpuks terendab Coron, ei jätnud me midagi juhuse hooleks. Puhkasime välja, tegime tänaval jalutuskäigu puuviljakärude vahel, maiustasime kolme väikese ananassi, ühe mango ja natukese arbuusiga. Hommikusöögiks sushi majoneesiga (väga veider kooslus, seega kraapisime majoneesi-tutsakad makidelt maha). Siis tellisime hotellist transfeeri lennujaama, igaks juhuks kolmetunnise varuga, et jumala eest mitte maha jääda.

Seejärel jõime juba armsaks saanud "Coffee Bean"-s kumbki oma lemmikkohvi. Kustav jäi sinna tassi taha oma tööasju tegema ja mina läksin parki jalutama. 

Oleme siin arutanud, et huvitav, kas (magavate) kodutute pildistamine on ebaviisakas? Ja üldse kohalike pildistamine? Eile nägime, kuidas poisid lammutasid suure haamriga betooni. Vaatepilt oli naljakas, sest sel viisil ei edenenud asi kuigi kiiresti. Pealegi käib siin töötegemine nii, et üks teeb ja kümme ergutavad. Pidasime juba eemalt lähenedes aru, kas võiks pilti teha või mitte, lõpuks otsustasime, et teeme. Kui Kustav fotoka tõstis, jooksid poisid hoopis kõik ruttu kokku ja pilt tuli selline:

Ehk töötegemisest fotot ei saanud, küll aga saime teada, et pildistamine on igati soositud tegevus. Nii ma otsustasin kasutada viimast päeva Manilas, et jäädvustada ka kodutuid:

Juhtusin muuhulgas mööda jalutama kondiitriärist, seega siinkohal tervitused Ruth'ile - kui järgmine kord Julkade üritusele tordi meisterdad, siis sellelt vaateaknalt saab näpata kohalike tegijate ideid:

(EDIT: Ruth võttis kenasti vedu, tema koogist leiate pildi SIIT)

Kell viis oli auto ees ja asusime lennujaama poole teele. Filipiinide liiklus on täielik kaos. Valgusfoor pole vähimgi autoriteet, asjaolu, et sulle põleb roheline tuli, ei takista autodel sinust üle sõita. Jalakäijatele ei anta mitte kunagi teed ja kui astud auto ette, pead ise väle olema, sest pidurdada pole siin kombeks. Sõiduread kujutavad endast formaalseid triipe asfaldil, mitte tähist, mille järgi peaks joonduma. Suunatuli - mis see veel on? Meil oli aga osav juht ja jõudsime kenasti kohale. Tänu ajavarule otsustasime lennufirma esindusest läbi käia, et esitada tagasilennu kohta üks täpsustav küsimus. Järjekorras oodates arutasime, et Manila-Coroni lend peaks vist üsna lühike olema? Kustav vaatas telefonist järele (tal on seal vastav app), et jah, kuskil tunnike. Kolme paiku läheb ja nelja ajal maandub.

Ja kell on... Kuus hakkab saama. Et siis põhimõtteliselt juba maandusime? Mingi kaks tundi tagasi?

AAAAAGGRRHHHHHH!

Kustav mäletas, et üks lend läheb meil kaheksa paiku ja eeldas, et see oligi Coroni lend. Ei olnud. 

Neljas päev Filipiinidel ja juba kolmas kord kui külastame Manila lennujaama... Nüüd on vist küll aeg kodustele postkaart ära saata, sest homme satume sellesse lennujaama juba neljandat korda... Kus lennujaama pildiga postkaarte müüakse?

Meil on käsil mäng "Reis ümber maailma" - seal on ju ka nii, et vahel jääd käigu vahele või lähed koju tagasi ja alustad otsast peale. Otsustasime osta piletid homsele lennule ja ööbida lennujaamale kõige lähemal asuvas hotellis. Tahaks kirjutada "odavas hotellis", aga tegelikult on see kallim kui meie eelmine Manila hotell, kuigi tingimused pole võrreldavad. Ainus, mis siin maksab, on lähedus lennujaamale.

Saabusime - jajah, täitke paberid ära! Aga me pole mingid värsked turistid, küsisime kõigepealt tuba näha. Kõmpisime kolm korrust kõrgemale, mitmest koridorist läbi - voila! See on teie tuba. Kuut kahe väikese voodiga, akent ega vannituba pole. Nalja teete või?! 

Noormees vaidleb vastu, ei-ei, teil ei saanud telefonis muud kokkulepet olla, see ongi double deluxe room. Mine põrgu noh! Kõmpisime alla adminni juurde tagasi. Tema ajas samuti kõik tagasi. Vot ei tea, kellega te telefonis rääkisite. Ise oli Kustavi nime juba seinale tabelisse kirjutanud. Otsustasime, et lähme siis oma eilsesse ilusasse hotelli tagasi, isegi koos taksoga tuleb sama hind ja tingimused on palju etemad. 

Hops, üks hotellitöötaja kohe meil sabas, et tulge-tulge, ma näitan... Viis meid sama maja teisele poole, seal oli turismibüroo ja hostel ühes tükis. Küsisime, kas neil vaba tuba on? Jaa, on! Küsisime näha. Muidugi, pole probleemi! Kustav ütles veel, et mine sina vaatama, ma jään asjadega siia.

Ja tibi avas ukse leti kõrval! 

See oli juba liiga naljakas. Isegi Kustav oli nõus tuba vaatama tulema. Ei osanud ju arvata, et selleks ainult meetri peab astuma... Tuba oli erkroheline, ilma aknata, väiksemapoolse voodiga ja kohe pärast ukse avamist jooksis mingi loom risti üle põranda.

Astusime õue, et takso võtta. Meie abivalmis vennike tegi tohutu pakkumise - et kui maksate VEEL rohkem, siis ta annab meile aknaga toa. Aga me olime halva reklaami tõttu juba jõudnud huvi kaotada. Mees tegi demonstratiivse kannapöörde ja kadus uhkelt öösse. Ise teate!

Seisime veel hetke ja arutasime olukorra jaburust, kui juba ilmus vennike tagasi. Hea küll, jääb see hind, mida telefonis pakkusime ja saate aknaga toa. Viis meid järgmise maja juurde ja avas ukse - sedapuhku korralik tuba, veidi värskema remondiga. Väike ja lihtne, aga aken on, soe vesi samuti, double bed-i asemel on nari... Seina peal ripub pilt suitsetavast jänesest. Vastasseinas kleeps "no smoking".

Agul

Täna astusin tänaval alustuseks kuseloiku. Õhtul sülitas kerjuspoiss Kustavi peale. Meil oli järjekordne tore päev!

Sattusime pesuehtsasse agulisse, mis oli tõeline kultuurišokk elutingimuste osas. Igas tillukeses kuudikeses elas terve pere, mõnes vist isegi mitu. Ruumi oli nii palju, et kui keegi tahtis end ümber pöörata, pidi teine uksest välja astuma. Aga eks siinne kliima soosib värskes õhus olemist, pole väga suurt maja vajagi. Elu kees, mängiti kaarte ja täringuid, pesti pesu, joodi rummi (Kustav arvati kohe kampa ja kahel korral pidi kohalikega ühe klõmaka võtma). Inimesed olid väga sõbralikud ja rõõmsameelsed, ei anna üldse võrrelda nendega, kes siin muidu iga nurga peal tänavatel magavad ja kerjamas käivad.

Leidsime lõpuks ka ananassimüüja, keda juba ammu igatsesime. Puhastatud ananass (eriti magus ja hea) lõigati suupärasteks tükkideks ja maksma läks see müstilised 20 peesot (ehk 40 eurosenti). Hinnad on kohati nii odavad, et ei usu oma kõrvu. Koju sõitsime jeepney-ga, mis on siin põhiline ühistranspordivahend. Mahutab kuni 13 reisijat, peatub hõike peale ja maksab 8 peesot (15 eurosenti) ühe sõidu kohta. Samas on kaubamajades müüdavad riided sama kallid kui näiteks Eestis. Mis tähendab seda, et käärid siinsete inimeste võimaluste vahel on väga suured, mis omakorda tingib kuritegevust (McDonaldsis peab valvet kolm relvastatud politseinikku ja öösel on kõigi kaubamajade uste ees püssimeeste brigaad).

Ananassid

Mall of Asia vaatasime ka üle, muuhulgas sisaldas see suurt liuvälja, mis oli tihedalt kohalikke täis, aga ruumipuudust ei tekkinud, sest üldiselt seisid nad ühe koha peal. Eks nii juhtub jah, kui elad terve elu suves ja siis näed esimest korda elus jääd ja uiske. Veel kohtusime India mehega, kellel kasvasid kõrvade küljes karvatutid nagu väiksel loomakesel.

Kinosid oli keskuses lausa kolm, üks neist IMAX, mis pani Kustavi silmad kohe särama. Seetõttu veetsime kolm tundi hiiglasliku ekraani ees ja vaatasime 3D "Kääbikut". Minul tekkis küsimus, miks peab muinasjutulugu ultravägivaldne olema ja miks ei võiks see tund aega vähem kesta (vägivallastseenide lühendamise arvelt näiteks?) Kustavil tekkis küsimus, et kui sellel halli habemega vanamehel on tokk, mis kõik probleemid lahendab, siis miks ta ootab kõigepealt, et kõik üksteisele peksa annaks, pool kampa surma saaks ja alles siis oma tokiga viipab ja olukorra ära klaarib? Kas sellest ei võiks alustadagi? Aga jah, surev siil tõmbas nunnumeetri põhja ja Kääbiku hubasesse koju võiks ma kohe sisse kolida.

Ja eile õhtul käisime Rizal pargis purskkaevude showd vaatamas, mis oli nii vägev, et ma isegi ei püüa kirjeldada. Pildi abil ei saa seda mõistagi edasi anda, aga ilus vaadata ikka:

Manila

Täna lendasime Manilasse ja hakkasime minu koti jälgi ajama. Pärast pikemat mõttevahetust ja kohustuslikku "millal te saabusite" küsimust viidi meid tolli ja anti täitmiseks paberilipik, mida muidu lennukis jagatakse - see, kuhu tuleb kirjutada nimi ja aadress ning tõmmata linnukesed kastikestesse: kas sul on kaasas lõhkeaineid, elusaid linde-loomi, ebanormaalne kogus sularaha jne. See lipik oligi kurja juur, mistõttu polnud võimalik mulle kotti järele saata. Ilmselt pole keegi tulnud selle peale, et paberi võiks saata koos kotiga. Ja siis ta ilmus - mu pagas! Harras moment, vaat et paari õnnepisaraga...

Igatahes lendasime täna siia tulles juba teist korda üle Coroni, kuhu me tegelikult minna plaanisime. Kui kellelegi on jäänud mulje, et me hirmsasti tahame ühest linnast teise lennata ja mööda kaubanduskeskusi hängida, siis nii see ei ole. Plaan oli istuda üksikus rannas, kaelast saati kristallselges vees ja süüa ainult puuvilju. 

Ujuma pole veel jõudnud, sest Puerto kandis on terve rannajoon mudane ja puuviljade asemel oleme söönud liha. Täna arutasime lennukit oodates, et äkki saadaks kodustele postkaardid ära? Ja saime aru, et noh, mida me siis kirjutame? Et pole veel näinud neid kohti, mis on teile saadetaval kaardil, aga küllap jõuame veel? Pildistasin siis olude sunnil Puerto Princesa lähedal olevat saarekest, sest seda me oleme läbi akna juba kaks korda näinud, seega, kodused - siin on teile postkaart:

Manila on Puerto Princesast täiesti erinev - hiigelsuur linn, agul vaheldumisi pilvelõhkujatega, kerjused igal sammul sabas mangumas, inimesed magavad tänaval papitükkide peal. 

Jalutasime söögikohta otsides kusehaisusel tänaval ja ei suutnud meelepärast kohta leida, kuni komistasime kaubanduskeskuse otsa. Täiesti häbi juba! Me ausõna ei tahtnud sinna minna, aga see oli ainus võimalus saada kõht täis toidumürgitust kartmata. Keskus oli järjekordne "Robinson", aga võrreldes Puerto Princesa omaga 10 korda suurem ja tihedalt rahvast täis. Ma pole kunagi nii suurde poodi sattunud, kus ma konstantselt kadunud oleks. Majaplaaniga polnud keegi vaeva hakanud nägema, iga mõne aja tagant oli lihtsalt silt "More shops" ja nool edasi. Kui te arvate, et alljärgneva pildi põhjal võib hoomata keskuse suurust, siis korrutage see pigem kahekümnega:

Filipiinidel on kaubanduskeskuste uksel rangem kontroll kui lennujaamas. Seda nii sisenemisel kui väljumisel. Mina pakkusin, et järelikult peab olema varastamise probleem, Kustav arvas, et filipiinlased pole vargad, vaid neil on mis-ripakil-see-ära mõtteviis. Et näiteks ei tasu Filipiini rannas oma plätasid järelvalveta jätta, sest siis on need varsti kadunud... Ühesõnaga - jah, ma olen reisile sattunud parandamatu optimistiga, kes ei suuda üheski inimeses näha halba, ei taha kunagi tingida (sest "kuule, me maksame selle eest ju niigi ainult ühe euro") ja annab kõik hinge tagant ära, kui vaid keegi juhtub küsima. Täna olime omale hotellist lennujaama auto vastu palunud ja Kustav tahtis meid ootava mehe ees minna vabandama, et meil kulub veel 5 minutit, et Anu kott kätte saada. Et muidu ta ju muretseb!

Veel nägime kena paarikest, kus (valge) meespool ligines 60-le ja (kohalik) naispool 16-le, seejuures oli tüdruk nii pisike kui üldse saab ja kaalus kõige enam 30 kg. Mina sildistasin mehe kohe pedofiiliks, kes oma ihasid siinmail legaalselt välja saab elada, Kustav arvas, et on ka võimalus, et mees leiab selles tüdrukus hoopis mingit isa-kogemust. Aga tüdruku näost ei paistnud õnneliku tütre sündroomi, seega ma jäin oma pedofiili-teooria juurde.

Ja veel - Eesti ilmateadet ma nägin, aga olemaks kindel, et teie Manila ilmaga ka kursis olete, riputan selle siia:

Kotisaaga

Otsustasime hotellis hommikust süüa. Seinal olid toidupildid, valisin kaks tükki välja ja küsisin teenindajalt, kumba ta soovitab? Ütles hästi veendunult, et esimest! Olin juba rõõmus, et ju peab hea asi olema, aga ta selgitas, et teine on lihtsalt otsas. Sain siis riisi, magusaks karamelliseeritud liha, ühe praemuna ilma maitseaineteta ja kolm õhukest kurgiviilu, mis paistsid läbi. 

Kuna eile kinnitas Singapur, et nad saatsid mu koti Manila poole teele, olin ootusärev, et ehk saab lõpuks puhtaid riideid kandma hakata, sest neljandat päeva sama kleidiga ringi lehvida on liig mis liig (küll aga pean end tänama, et ei otsustanud Eestist teksades ja saabastes teele asuda).

Siinses lennujaamas rääkisime saabudes lennufirma esindajaga, kes ühtlasi pani kirja kõikvõimalikud andmed mu koti kohta. Täna (24 h hiljem) tegi sama mees näo, nagu näeks meid esimest korda! Teil on kott kadunud? Täna pidi saabuma? Ahah. Millal te saabusite? Lõpuks lubas, et kott tuleb järgmise lennuga kell 12.

Teist korda lennujaama minnes me enam nii pidulikud polnud ja uksehoidja, kes ilma lennupiletita sisse ei lase, on meil nüüdseks semu, viskas kulpi ja ei tahtnud mingit paberit näha. Hommikune letitagune mees oli asendunud uue vennikesega, kes ühtlasi kandis väga uhket univormi, küll aga polnud suutlikkus vormi vääriline. Aa, teil on kott kadunud? Aga millal te saabusite? No ma lähen vaatan. Astus korraks uksest välja ja pea kohe tagasi, loivas meieni ja ütles, et pole. Meie vastu, et kuidas pole, peab olema! Kutt siis vastu, et aa, no ma vaatan siis veel... Ja kadus veidi pikemaks ajaks ukse taha. Ju tegi ühe suitsu. Tuli tagasi ja pakkus, et kott tuleb kell 16 saabuva lennuga. Siinkohal peab vist mainima, et lennujaam pole siin kuigi ametlik koht (nagu Euroopas), töötajatel on naised-lapsed kaasas, seltsielu käib, kõik on muhe. Sellevõrra koti kaotanud turistile muidugi kohe vähem-muhedam, sest tööd teha ei viitsi ju keegi.

Kolmandat korda me enam nii naiivsed polnud, et kohale minna, hoopis helistasime ja kotist ei teadnud keegi loomulikult midagi. Aga millal te saabusite? Ja paluti 15 min pärast tagasi helistada. Helistasime, aga eelmisest kõnest ei teadnud keegi midagi. Ja uuesti - millal te saabusite? No ma ei tea, teil on mingi autistide suvelaager siin või??? Mis tähtsust sellel on, millal meie saabusime?! Teine populaarne küsimus, mida umbes sama palju küsitakse, on et kui kauaks te siia jääte? Me juba hämame, sest äkki nad muidu arvavad, et kui me veedame siin kuu aega, pole koti otsimisega kuigi pakiline.

Helistasime siis risti-rästi kõik uuesti läbi ja saime teada, et Manilast Puerto Princesasse ei ole võimalik kotti saata, peame ise järele lendama. Aagrhh! Ainus, keda pole võimalik tabada, on Manila lennujaam, seal on lõputu ooteliin ja olukorda ei kergenda, et nad ooteliini muusikaks "Gangnam Style'i" on valinud.

Igatahes andsime alla, ostsime piletid Manilasse ja lendame kotile ise järgi, seejuures tuleb hoida pöidlad pihus, et ei juhtuks nii, et kui me homme Manilas maandume, on nad koti Puertosse saatnud ja Puerto ei näe mingit võimalust seda Manilasse tagasi saata. Sest ma üldse ei imestaks enam...

Kotiotsingute vahel otsustasime juuksurisse minna, sest natuke häiriv on, et juuksed jäävad täpselt sinna, kuhu lükkad, isegi patsikummi pole enam vaja (šampooni ega sooja vett mul ju teatavasti pole). Valisime peatänava kõige fäänsima salongi ja maksime 2 euri peapesu ja föönitamise eest. Väike popi soenguga filipiini poiss polnud midagi kuulnud sellest, et pesema peaks peanahka, sinna tema sõrmed ei jõudnud, juuksed aga said puhtaks (ehk olemine ei värskenenud, aga väljanägemine paranes). Palsam oli nii võimas, et pesust saabusin juba sirgete juustega, ei mingit pusa. Föönitamine oli mõnus, kahju, et ei tabanud rullharjast pilti teha, sellel olid harjased ammu ära kulunud :) Vahepeal küsis poiss Kustavilt, et kas ta tahaks ka midagi oma juustega ette võtta? Ee... see millimeeter maha raseerida või? 

Tänased tuk-tuk'id on eriti logud juhtunud, sellel, millega kaubamajja sõitsime, polnud isegi seljatuge ja koos seisis ainult läbi ime. Kütus oli ka vist otsakorral, sest poolel teel käisime tankimas. Tankimine käis nii, et töötava mootoriga motikale lasti voolikust bensiini sisse ja korras. Seekord õhku ei lennanud. Tuk-tuk, millega tagasi sõitsime, võttis poolelt teelt lisaks meile ühe kohaliku neiu peale, kes istus meile põhimõtteliselt jalgade peale. Neiu osutus turismifirma töötajaks ja jagas näpunäiteid saarel ringi trippimise kohta. Kohalikud on üldse väga sõbralikud ja avatud - praegu, kui me siin hotelli lobby's istume, tõi üks tüdruk meile taldrikuga meriheina, mis maitses täpselt nagu kalamari, ja veidi hiljem röstitud india pähkleid. Ta on olnud Saksamaal vahetusõpilaseks ja näis õnnelik, et leidus Kustav, kes tema saksakeelsetest lausetest aru sai.

Veel komistasime mudilaste rongkäigu otsa. Mis asjus nad kõndisid, ei tea, igatahes oli neid igavesti palju ja igaühel oli õhupall. Pealtvaatajaid polnud ühtegi, aga mitmel lapsel oli ema kaasas. Igal rühmal olid ühtemoodi riided, paistab, et nad olid tõsiselt valmistunud. Umbes kümnendik mahtus neist ka pildile:

Puerto Princesa

Märkasime Singapurist Filipiinidele lennates, et nüüd, kus Euroopa lapsed on asendunud Aasia põnnidega, on lendamine puhas rõõm. Ei mingit kisa-kära ega virinat. Peale selle on kohalikud lapsed täiesti võluvad pisikest kasvu nupsikud. Ma pakkusin, et lapsendame omale siit mõne kaasa, Kustav oli nõus, aga soovitas valida sellise, kes on juba ära õppinud, et lennukis ei lärma :)

Siselendude süsteem on kummaline - kõik istuvad kambakesi suures saalis, iga mõne aja tagant visatakse mingi plakat püsti ja seepeale tormab pool saali bussi, mis lennuki juurde viib. Veider on see, et sihtkoht, mis plakatile on kirjutatud, ei pruugi kattuda piletil seisvaga (seda mäletas Kustav juba eelmisest Filipiini-reisist). Meie lennu puhul ei kattunud isegi lennunumber, lihtsalt keegi reisijatest hõikas sõbrale "Puerto Princesa" ja me läksime kah järjekorda. Buss, mis lennukile viis, oli nagu külmkapp, konditsioneer puhus helbeid! 

Transport käib siin tuk-tuk' idega, mis kujutavad endast mootorrattale ümber ehitatud kabiinikesi. Kuna lennujaam on parim turisti nöörimise koht, püüdsime olla kavalad ja hinna üle tingida, aga selgus, et alla 50 filipiini peeso ei saa. Hotellis selgitati, et lennujaamast linna ongi fixed price, aga linna sees üle 8 peeso inimese kohta ei tohiks maksta. Väikse arvutuse tulemusel selgus, et 50 peesot on umbes 1 euro, seega pankrotti veel ei läinud.

Hotell on muidu normaalne ja asukoht hea, aga selle peale me muidugi ei mõelnud, et sooja vee olemasolu kohta peaks eraldi üle küsima. Dušil on ainult üks kraan ja sealt tuleb külma vett (noh nii külma kui see 30 kraadises kuumas olla saab). Surve on olematu ja pooled dušiotsiku augud ei tööta. Muidu saab hakkama, aga juuste pesemisele pole mõtet mõeldagi. Mu kott on endiselt ei-tea-kus ja šampooni mul seega nagunii pole.

Linn on väga puhas, prahti maas ei ole, aga majad näevad üsna rääbakad välja nagu Aasias ikka. Inimesed on väga sõbralikud, kõik lapsed ütlevad tere ja küsivad, mis su nimi on? Käisime mere ääres restoranis, sõime kala, mille nimi on "lapu-lapu", maitses hästi. Magustoiduks saime värsket mangot. Mangod kasvavad siin kohapeal ja maitsevad palju paremini kui Selverist ostetuna. Restoranis mängis kohalik mees kitarri ja laulis väga mõnusalt, tema pea kohal näidati telekast poksivõistlust. 

Kohalik turg on omaette vaatamisväärsus ja kalaosakond (õnneks vabas õhus) lõhnas juba kaugelt vastu. Riisisorte on siin ohtralt ja puuviljad näivad olevat parajalt küpsed. Ka tänavalt saab toitu osta, Kustav soetas omale kaks kevadrulli 10 peeso eest, mis on siis umbes 20 eurosenti. Olid väga head ja krõbedad.

Mõne päeva pärast (kui mu kott lõpuks välja suvatseb ilmuda) liigume edasi, linnaelu ammendab end ruttu. Tore on see, et turiste praktiliselt ei ole, mõnda üksikut valget on linnas liikumas näha, lennukis oli neid samuti ainult paar tükki. Aga võib-olla on nad lihtsalt hotellis konditsioneeri varjus peidus.

Preili Pass

Enne reisi on mul alati selline tunne, et midagi olulist on ununenud. Õnneks olen täielik kontrollifriik, mistõttu ei jää mul tegelikult kunagi midagi maha. Küll aga olen ükskord õhtul kohvrit pakkides tükk aega oma passi otsinud, kuni plahvatas, et olin saatnud selle järgmise reisi viisa tarvis Namiibia saatkonda, mis asus Rootsis. Järgmisel päeval tuli aga lennata Türki, kuhu teatavasti on just nimelt passi vaja, kuna ID-kaarti nad ei tunnista.

Olin plaaninud veeta mõnusa reisieelse hommiku, pikalt magada, süüa putru ja lugeda värsket ajalehte. Lend pidi väljuma kolme paiku. Põhimõtteliselt oli mõnusa hommiku variant ju saadaval, lausa nii, et ei hakka kuskile lendama ka, loen siis juba õhtused lehed ja homme hommikused ka läbi... Aga tegelikult ei olnud see kuigi reaalne, sest pidin minema sõbranna ja tema lapsega ning kaasa võtma sõbra kaks last. Ei olnud väga viisakas õhtul helistada, et äkki lähed üksi? Kolme lapsega.

Tol õhtul sain palju targemaks. Näiteks selgus, et teoreetiliselt on võimalik hommikul tellida kiirpass ja see pärastlõunaks kätte saada, kõik sõltub sellest, millal passitrükkimise masin tööle pannakse, sest iga päev seda ei käivitata. Antud olukord näis nii hapu, et isegi väike lootus oli parem kui mitte midagi. Kellaajast johtuvalt (jube värdjas sõna) ei olnud aga võimalik välja uurida, kas homne päev on passitrükkimise mõttes hea päev või mitte.

Reisikorraldaja, kes meid hiljem Namiibiasse pidi saatma, oli õnneks unetu mees, võttis hilisõhtuse hädakõne vastu ja lubas hommikul rootslased mu passi otsima saata. Seejuures oli veel üks nüanss - kindlasti oli vaja, et viisa oleks passis juba sees, sest kahe reisi vahe jäi nii väike, et kui ma passi imekombel kätte saanuks, aga ilma viisata, oleks jällegi Namiibia vastu taevast lennanud. Minu jaoks vähemalt.

Seega õnnestus umbes kella ühe paiku öösel osta maksimumhinnaga piletid hommikusele Rootsi-lennule, sest noh, kes neid teadis varem odavamalt valmis tellida. Varasemalt pole ma ikka selline sitamagnet olnud, et oma passi enne reisi minema saadaks. Niisiis istusin hommikul lennukisse, järgmised juhtnöörid pidid saabuma alles Stockholmis maandudes. Seal astusin korraks lennujaama uksest välja ja oli 50/50, kas sõidan sama targalt koju tagasi või on leitud mu pass ja lisaks keegi, kes selle saatkonnast lennujaama sõidutaks, sest taoline teenus neil vist üldiselt hinnakirjas pole.

Kohale kimas üks noormees, kes küsis dokumenti näha ja ulatas seepeale mu passi. Koos viisaga! Rõõmutantsuks mahti polnud, kuna edasi sõltus Türgi lennule jõudmine sellest, kas Stockholm-Helsinki ja Helsinki-Tallinn lennud saabuvad mõlemad õigeaegselt, vastasel juhul oleks mu hoolega ehitatud kaardimajake pikali kukkunud.

Tallinnas astusin saabuvate lendude uksest välja ja väljuvate lendude uksest kohe sisse tagasi (on teil kunagi sellist operatiivsust ette tulnud?), sedapuhku siis juba koos sõbranna ja kolme lapsega.

- - -

Kustavi 88-aastane vanaema luges mulle täna reisi tarbeks sõnad peale: ma pean vaatama, et Kustav peseks kogu aeg käsi ("sest teie, noored, ju raadiot ei kuula, aga hirmus epideemia on saabumas, 10-st lapsest 4 on juba surnud" (ah?)), et ta asju maha ei unustaks (see oht on tõesti reaalne) ja et ta igasugustega ei seltsiks (???).

Kustav küsis seepeale imestunult: "Et ma igasugustega ei seksiks?"

Urmas Nemvalts