Puerto Princesa

Märkasime Singapurist Filipiinidele lennates, et nüüd, kus Euroopa lapsed on asendunud Aasia põnnidega, on lendamine puhas rõõm. Ei mingit kisa-kära ega virinat. Peale selle on kohalikud lapsed täiesti võluvad pisikest kasvu nupsikud. Ma pakkusin, et lapsendame omale siit mõne kaasa, Kustav oli nõus, aga soovitas valida sellise, kes on juba ära õppinud, et lennukis ei lärma :)

Siselendude süsteem on kummaline - kõik istuvad kambakesi suures saalis, iga mõne aja tagant visatakse mingi plakat püsti ja seepeale tormab pool saali bussi, mis lennuki juurde viib. Veider on see, et sihtkoht, mis plakatile on kirjutatud, ei pruugi kattuda piletil seisvaga (seda mäletas Kustav juba eelmisest Filipiini-reisist). Meie lennu puhul ei kattunud isegi lennunumber, lihtsalt keegi reisijatest hõikas sõbrale "Puerto Princesa" ja me läksime kah järjekorda. Buss, mis lennukile viis, oli nagu külmkapp, konditsioneer puhus helbeid! 

Transport käib siin tuk-tuk' idega, mis kujutavad endast mootorrattale ümber ehitatud kabiinikesi. Kuna lennujaam on parim turisti nöörimise koht, püüdsime olla kavalad ja hinna üle tingida, aga selgus, et alla 50 filipiini peeso ei saa. Hotellis selgitati, et lennujaamast linna ongi fixed price, aga linna sees üle 8 peeso inimese kohta ei tohiks maksta. Väikse arvutuse tulemusel selgus, et 50 peesot on umbes 1 euro, seega pankrotti veel ei läinud.

Hotell on muidu normaalne ja asukoht hea, aga selle peale me muidugi ei mõelnud, et sooja vee olemasolu kohta peaks eraldi üle küsima. Dušil on ainult üks kraan ja sealt tuleb külma vett (noh nii külma kui see 30 kraadises kuumas olla saab). Surve on olematu ja pooled dušiotsiku augud ei tööta. Muidu saab hakkama, aga juuste pesemisele pole mõtet mõeldagi. Mu kott on endiselt ei-tea-kus ja šampooni mul seega nagunii pole.

Linn on väga puhas, prahti maas ei ole, aga majad näevad üsna rääbakad välja nagu Aasias ikka. Inimesed on väga sõbralikud, kõik lapsed ütlevad tere ja küsivad, mis su nimi on? Käisime mere ääres restoranis, sõime kala, mille nimi on "lapu-lapu", maitses hästi. Magustoiduks saime värsket mangot. Mangod kasvavad siin kohapeal ja maitsevad palju paremini kui Selverist ostetuna. Restoranis mängis kohalik mees kitarri ja laulis väga mõnusalt, tema pea kohal näidati telekast poksivõistlust. 

Kohalik turg on omaette vaatamisväärsus ja kalaosakond (õnneks vabas õhus) lõhnas juba kaugelt vastu. Riisisorte on siin ohtralt ja puuviljad näivad olevat parajalt küpsed. Ka tänavalt saab toitu osta, Kustav soetas omale kaks kevadrulli 10 peeso eest, mis on siis umbes 20 eurosenti. Olid väga head ja krõbedad.

Mõne päeva pärast (kui mu kott lõpuks välja suvatseb ilmuda) liigume edasi, linnaelu ammendab end ruttu. Tore on see, et turiste praktiliselt ei ole, mõnda üksikut valget on linnas liikumas näha, lennukis oli neid samuti ainult paar tükki. Aga võib-olla on nad lihtsalt hotellis konditsioneeri varjus peidus.