14 jaanuar, 2013

Preili Pass

Enne reisi on mul alati selline tunne, et midagi olulist on ununenud. Õnneks olen täielik kontrollifriik, mistõttu ei jää mul tegelikult kunagi midagi maha :) Küll aga olen ma ükskord õhtul kohvrit pakkides tükk aega oma passi otsinud, kuni plahvatas, et olin saatnud selle järgmise reisi viisa tarvis Namiibia saatkonda, mis asus Rootsis. Järgmisel päeval tuli aga lennata Türki, kuhu teatavasti on just nimelt passi vaja, kuna ID-kaarti nad ei tunnista.

Olin plaaninud veeta mõnusa reisieelse hommiku, pikalt magada, süüa putru ja lugeda värsket ajalehte. Lend pidi väljuma kolme paiku. Põhimõtteliselt oli mõnusa hommiku variant ju saadaval, lausa nii, et ei hakka kuskile lendama ka, loen siis juba õhtused lehed ja homme hommikused ka läbi... Aga tegelikult ei olnud see kuigi reaalne, sest pidin minema sõbranna ja tema lapsega ning kaasa võtma sõbra kaks last. Ei olnud väga viisakas õhtul helistada, et äkki lähed üksi? Kolme lapsega.

Tol õhtul sain palju targemaks. Näiteks selgus, et teoreetiliselt on võimalik hommikul tellida kiirpass ja see pärastlõunaks kätte saada, kõik sõltub sellest, millal passitrükkimise masin tööle pannakse, sest iga päev seda ei käivitata. Antud olukord näis nii hapu, et isegi väike lootus oli parem kui mitte midagi. Kellaajast johtuvalt (jube värdjas sõna) ei olnud aga võimalik välja uurida, kas homne päev on passitrükkimise mõttes hea päev või mitte.

Reisikorraldaja, kes meid hiljem Namiibiasse pidi saatma, oli õnneks unetu mees, võttis hilisõhtuse hädakõne vastu ja lubas hommikul rootslased mu passi otsima saata. Seejuures oli veel üks nüanss - kindlasti oli vaja, et viisa oleks passis juba sees, sest kahe reisi vahe jäi nii väike, et kui ma passi imekombel kätte saanuks, aga ilma viisata, oleks jällegi Namiibia vastu taevast lennanud. Minu jaoks vähemalt.

Seega õnnestus umbes kella ühe paiku öösel osta maksimumhinnaga piletid hommikusele Rootsi-lennule, sest noh, kes neid teadis varem odavamalt valmis tellida. Varasemalt pole ma ikka selline sitamagnet olnud, et oma passi enne reisi minema saadaks. Niisiis istusin hommikul lennukisse, järgmised juhtnöörid pidid saabuma alles Stockholmis maandudes. Seal astusin korraks lennujaama uksest välja ja oli 50/50, kas sõidan sama targalt koju tagasi või on leitud mu pass ja lisaks keegi, kes selle saatkonnast lennujaama sõidutaks, sest taoline teenus neil vist üldiselt hinnakirjas pole.

Kohale kimas üks noormees, kes küsis dokumenti näha ja ulatas seepeale mu passi. Koos viisaga! Rõõmutantsuks mahti polnud, kuna edasi sõltus Türgi lennule jõudmine sellest, kas Stockholm-Helsinki ja Helsinki-Tallinn lennud saabuvad mõlemad õigeaegselt, vastasel juhul oleks mu hoolega ehitatud kaardimajake pikali kukkunud.

Tallinnas astusin saabuvate lendude uksest välja ja väljuvate lendude uksest kohe sisse tagasi (on teil kunagi sellist operatiivsust ette tulnud?), sedapuhku siis juba koos sõbranna ja kolme lapsega.

- - -

Kustavi 88-aastane vanaema luges mulle täna reisi tarbeks sõnad peale: ma pean vaatama, et Kustav peseks kogu aeg käsi ("sest teie, noored, ju raadiot ei kuula, aga hirmus epideemia on saabumas, 10-st lapsest 4 on juba surnud" (ah?)), et ta asju maha ei unustaks (see oht on tõesti reaalne) ja et ta igasugustega ei seltsiks (???).

Kustav küsis seepeale imestunult: "Et ma igasugustega ei seksiks?"

Urmas Nemvalts

1 kommentaar:

  1. 88 aastat elutarkust, seda tuleb austada! Hoia siis Kustavil silm peal, et seal igasugustega seksima ei hakkakas! :) Ootan teie järgmist postitust ehk siis esimest SEIKLUSJUTTU!

    VastaKustuta