18 jaanuar, 2013

Kotisaaga

Otsustasime hotellis hommikust süüa. Seinal olid toidupildid, valisin kaks tükki välja ja küsisin teenindajalt, kumba ta soovitab? Ütles hästi veendunult, et esimest! Olin juba rõõmus, et ju peab hea asi olema, aga ta selgitas, et teine on lihtsalt otsas :) Sain siis riisi, magusaks karamelliseeritud liha, ühe praemuna ilma maitseaineteta ja kolm õhukest kurgiviilu, mis paistsid läbi. 

Kuna eile kinnitas Singapur, et nad saatsid mu koti Manila poole teele, olin ootusärev, et ehk saab lõpuks puhtaid riideid kandma hakata, sest neljandat päeva sama kleidiga ringi lehvida on liig mis liig (küll aga pean end tänama, et ei otsustanud Eestist teksades ja saabastes teele asuda).

Siinses lennujaamas rääkisime saabudes lennufirma esindajaga, kes ühtlasi pani kirja kõikvõimalikud andmed mu koti kohta. Täna (24 h hiljem) tegi sama mees näo, nagu näeks meid esimest korda! Teil on kott kadunud? Täna pidi saabuma? Ahah. Millal te saabusite? Lõpuks lubas, et kott tuleb järgmise lennuga kell 12.

Teist korda lennujaama minnes me enam nii pidulikud polnud ja uksehoidja, kes ilma lennupiletita sisse ei lase, on meil nüüdseks semu, viskas kulpi ja ei tahtnud mingit paberit näha. Hommikune letitagune mees oli asendunud uue vennikesega, kes ühtlasi kandis väga uhket univormi, küll aga polnud suutlikkus vormi vääriline. Aa, teil on kott kadunud? Aga millal te saabusite? No ma lähen vaatan. Astus korraks uksest välja ja pea kohe tagasi, loivas meieni ja ütles, et pole. Meie vastu, et kuidas pole, peab olema! Kutt siis vastu, et aa, no ma vaatan siis veel... Ja kadus veidi pikemaks ajaks ukse taha. Ju tegi ühe suitsu. Tuli tagasi ja pakkus, et kott tuleb kell 16 saabuva lennuga. Siinkohal peab vist mainima, et lennujaam pole siin kuigi ametlik koht (nagu Euroopas), töötajatel on naised-lapsed kaasas, seltsielu käib, kõik on muhe. Sellevõrra koti kaotanud turistile muidugi kohe vähem-muhedam, sest tööd teha ei viitsi ju keegi.

Kolmandat korda me enam nii naiivsed polnud, et kohale minna, hoopis helistasime ja kotist ei teadnud keegi loomulikult midagi. Aga millal te saabusite? Ja paluti 15 min pärast tagasi helistada. Helistasime, aga eelmisest kõnest ei teadnud keegi midagi. Ja uuesti - millal te saabusite? No ma ei tea, teil on mingi autistide suvelaager siin või??? Mis tähtsust sellel on, millal meie saabusime?! Teine populaarne küsimus, mida umbes sama palju küsitakse, on et kui kauaks te siia jääte? Me juba hämame, sest äkki nad muidu arvavad, et kui me veedame siin kuu aega, pole koti otsimisega kuigi pakiline.

Helistasime siis risti-rästi kõik uuesti läbi ja saime teada, et Manilast Puerto Princesasse ei ole võimalik kotti saata, peame ise järele lendama. Aagrhh! Ainus, keda pole võimalik tabada, on Manila lennujaam, seal on lõputu ooteliin ja olukorda ei kergenda, et nad ooteliini muusikaks "Gangnam Style'i" on valinud.

Igatahes andsime alla, ostsime piletid Manilasse ja lendame kotile ise järgi, seejuures tuleb hoida pöidlad pihus, et ei juhtuks nii, et kui me homme Manilas maandume, on nad koti Puertosse saatnud ja Puerto ei näe mingit võimalust seda Manilasse tagasi saata. Sest ma üldse ei imestaks enam...

Kotiotsingute vahel otsustasime juuksurisse minna, sest natuke häiriv on, et juuksed jäävad täpselt sinna, kuhu lükkad, isegi patsikummi pole enam vaja (šampooni ega sooja vett mul ju teatavasti pole). Valisime peatänava kõige fäänsima salongi ja maksime 2 euri peapesu ja föönitamise eest. Väike popi soenguga filipiini poiss polnud midagi kuulnud sellest, et pesema peaks peanahka, sinna tema sõrmed ei jõudnud, juuksed aga said puhtaks (ehk olemine ei värskenenud, aga väljanägemine paranes). Palsam oli nii võimas, et pesust saabusin juba sirgete juustega, ei mingit pusa. Föönitamine oli mõnus, kahju, et ei tabanud rullharjast pilti teha, sellel olid harjased ammu ära kulunud :) Vahepeal küsis poiss Kustavilt, et kas ta tahaks ka midagi oma juustega ette võtta? Ee... see millimeeter maha raseerida või? 


Puerto Princesas on kaks ostukeskust, esimeses (NCCC) käisime eile, see oli hästi suur, tihedalt kaupa ja kohalikke inimesi täis, müüdi kõike alates tissidega (!) hambaharjast mööbli ja kitarrideni. Kustav leidis omale sinise nokkmütsi ja mina kuivatatud mango. Õli müüdi kilekottides. Suitsud, vein ja šokolaad olid leti taga, nende ostmiseks oleks tulnud eraldi järjekorras seista. Kanget alkoholi müüdi saalis (need pudelid olid aga nii tolmused, et kohalikud vist pole suuremad viinaninad).

Teine kaubamaja on Robinson. Näeb välja nagu Kristiine keskus, ainult et üleni klaasist. Hinnad on samad nagu Kristiines (ehk Filipiinide kohta üüratud). Esimene pood, mis sisse astudes ette jäi, oli näiteks Guess. Maja oli kaupa täis, aga inimestest täiesti tühi, paar üksikut valget jalutasid ringi. Kustav leidis omale pruuni nokatsi ja mina sain head hiina toitu (tema sai ka). 


Tänased tuk-tuk'id on eriti logud juhtunud, sellel, millega rikaste inimeste kaubamajja sõitsime, polnud isegi seljatuge ja koos seisis ainult läbi ime. Kütus oli ka vist otsakorral, sest poolel teel käisime tankimas. Tankimine käis nii, et töötava mootoriga motikale lasti voolikust bensiini sisse ja korras. Seekord õhku ei lennanud. Tuk-tuk, millega tagasi sõitsime, võttis poolelt teelt lisaks meile ühe kohaliku neiu peale, kes istus meile põhimõtteliselt jalgade peale. Neiu osutus turismifirma töötajaks ja jagas näpunäiteid saarel ringi trippimise kohta. Kohalikud on üldse väga sõbralikud ja avatud - praegu, kui me siin hotelli lobby's istume, tõi üks tüdruk meile taldrikuga meriheina, mis maitses täpselt nagu kalamari, ja veidi hiljem röstitud india pähkleid. Ta on olnud Saksamaal vahetusõpilaseks ja näis õnnelik, et leidus Kustav, kes tema saksakeelsetest lausetest aru sai.

Veel komistasime mudilaste rongkäigu otsa. Mis asjus nad kõndisid, ei tea, igatahes oli neid igavesti palju ja igaühel oli õhupall. Pealtvaatajaid polnud ühtegi, aga mitmel lapsel oli ema kaasas. Igal rühmal olid ühtemoodi riided, paistab, et nad olid tõsiselt valmistunud. Umbes kümnendik mahtus neist ka pildile:


Ja tagaaias elavad meil tokod. Teevad hästi imelikku kõva häält, just nagu keegi väntsutaks piiksuvat kummist mänguasja. Oleme mitu päeva nuputanud, kas see on lind või loom, nüüd saime kohalikult teada, et hoopis toko - 30 cm pikkune sisalik, kes sööb kärbseid. Siin ta on:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar