Lennujaam

Busuanga lennujaam on selline super-turvaline koht, et pagasikontroll algab juba välisuksel. Nagu tervituse korras. Manilas oli sama värk, ainult et nemad kasutasid selleks vastavat masinat. Busuangal aga puhas käsitöö - kolm meest seisid reas ja kontrollisid kõikide reisijate pagasi üle. Mundrikandja avas lukud, pistis käe korraks igasse taskusse sisse ja tegi tähtsat nägu. Mida te õige otsite? "Tommy & Jerry" stiilis pommi - arbuusisuurust ja säriseva nöörijupiga? See oleks ainus ohtlik asi, mille niimoodi leida võiks. Osad asjad olid mul pagasis kilekotti mähituna, onu osutas sellele, küsis, kas seal on kingad? Ma ütlesin, et jah. Oligi kõik. Ehk kui teil on vaja Busuangal lennukisse pomm toimetada, pange lihtsalt kilekotti.

Edasi järgnes osa, kus tavalise lennujaama puhul astud läbi metalli peale piiksuma hakkava värava. Busuanga polnud väravat jõudnud soetada, neil oli kena noor näitsik, kes kõik inimesed läbi katsus (ja seejuures ei piiksunud).

Äraantav pagas tohtis kaaluda 15 kilo inimese kohta, meil oli kokku 30,1. Napilt! Ja edasi - palun tulge astuge kaalule! Mis? Kõik reisijad kaalutakse koos käsipagasiga ära, tulemus pannakse kirja. Ma olen elu jooksul ikka kõvasti lennanud, aga see oli esimene kord kui mind lennujaamas kaaluti.

Edasi tuli veel üks kontroll käsipagasile - huvitav, kas nad ise ikkagi veidi kahtlustavad, et see uksepealne sobramine kõige tõhusam pole? Noh, mitte et see järgmine kuidagi asjalikum oleks olnud...

Igale lennule jagub siinkandis vähemalt üks näomaski ja Coca-Colaga hiinlane. Ma tegin kohe pilti, et hea rahulik, hiinlane on kenasti kohal, kõik sujub plaanipäraselt:

Ja nii jõudsimegi Manila lennujaama. Viies kord, juhuu... Esimene kord polnud minu kotti; teine kord lendasime ekstra sellele kotile järele; kolmas oli tühikäik - kui Anu Kustaviga lennujaama jõudis, oli lennuk juba maandunud (sihtkohas muidugi); neljas... Igatahes - viiendast korrast eeldasime, et kuna oleme oma jamaprotsendi juba täitnud, on puht-statistiliselt igasugune kräpp välistatud. Aga...

Check in'i näitsik teatas, et meil on 10 ülekilo, üks kilo maksab 400 peesot, järelikult tuleb meil juurde maksta 4000 peesot (80 eur). Pileteid ostes oli lubatud kaal 15 kilo, uuest aastast olevat nad seda vähendanud kümneni ja neid ei huvitanud põrmugi, et meie ostsime piletid teiste tingimustega. 

Vaidlus osutus tulutuks. Palusime näha ametlikku paberit, kus see kõik kirjas oleks. Pole sellist! Lõpuks oli tütarlaps tükk aega kadunud ja naases uhkelt mingi suvalise väljaprinditud lipikuga...

Otsustasime põhimõtteliselt mitte maksta. Tõstsime raskemad asjad käsipagasisse (ehk tekitasime Rimi kilekoti näol kolmanda pagasi juurde) ja saime äraantava 10 kilo kergemaks. 

Vabandust, aga kas pagas reisib muidu sama lennukiga mis meie? Mis vahet seal on, kas see 10 kilo on mu seljakotis või käsipagasis - lennukis kaalub ta ju täpselt sama palju?! Samal ajal lendavad kõrvuti 120 kilone hiinlane ja 30 kilone filipiinlane, äkki võiks siis filipiinlastel rohkem pagasit lubada võtta ja hiinlasele öelda, et ülekilod on lisatasu eest? Tema enda kilod siis? Käsipagasi kaal ei huvitanud muuseas kedagi, selle suurus ega hulk samuti mitte. Mingit vedelikupiirangut polnud. Liitrine vesi oli nende jaoks täiesti okei.

Lõpetuseks otsustasime ära kulutada oma viimased peesod. Leidsime poe, aga hinnasilte polnud. Küsisime müüjalt, kus need on? Ei olegi! Mille hind teid huvitab?! Ee... kõikide asjade hind? Filipiinlastega ei tasu vaielda - päriselt! Nendega lihtsalt ei olegi võimalik tingida. Filipiinlane ütleb sulle täiesti ebanormaalse hinna ja ei tagane sellest isegi mitte ühe peeso võrra. Ta on nõus jätma oma kauba müümata, aga ei anna iial alla. 

Igatahes läksime järgmisesse putkasse. No kuulge - lennujaamas pole ka asjadel hinda juures? Ja ei olegi! Teises poes samuti polnud! Palusime siis müüja endaga riiulite vahele kaasa ja küsisime iga asja hinda eraldi. Ta ei paistnud eriti innukas olevat, aga mis tal üle jäi. Ja kas ta teab tõesti absoluutselt iga müüdava snäki hinda peast? Aga pole hullu - turistile võib alati näo järgi kah öelda. Saime komme ja šokolaadi ning selle 2 peesot, mis lõpuks veel üle jäi, jätsime talle valurahaks.

Calauit safari

Kuigi me poleks üldse tahtnud veel Cheey'st lahkuda, asusime pärast kaht mõnusat päeva ikkagi teele. Töristasime mööda künkaid üles-alla ja kiitsime ratast, mis meid nii kenasti edasi viib. Vahepeal sõitis vastu autotäis ameerika vanamehi ja nii tuli meil ära kuulata järjekordsed "teed on väga rasked, oled sa ikka kogenud sõitja?" ja "ma elan siin, ma olen kohalik" jutud. Kui sellel saarel valget meest kohtad, võid enamasti kindel olla, et ta on ameeriklane. Paljud neist elavad poole aastast kohapeal ja ajavad mingit äri. Loomulikult on nad seejuures nii kunnid kui üldse olla saab - ainult tema oskab selle tee peal sõita ja kui tema ei oska, siis keegi ei oska; ainult tema teab kõike kõige paremini ja kindlasti veel paremini kui kohalikud ise teavad jne. Sinna juurde käivad suursugused hüüatused "ma olen ju omanik" ja "mul pole ju üldse mitte paha elu, mis sa arvad?"

Igatahes sõitsid "kohalikud" minema ja meie ratas enam ei käivitunud. Asukoht oli selliseks ebaõnneks kõige kehvem, kaugeimas punktis linnast.

Pakkusin, et veeretame ratta käekõrval järgmisesse külla, aga Kustav leidis, et 200 kilo mäest üles veeretada on liiga lennukas plaan. Nii parkisimegi motika tee äärde ja tegime väikese matka mäest üles ja alla. Ja veel üles ja alla. Ja veel. Iga mõne aja tagant oli mõni maja, esimeses elas kalur, keda polnud kodus (naine oli), järgmises riisikasvataja, kes oli põllul ja ülejärgmises kohalik motospets Marlon, kes oma riisivärgi põllul pooleli jättis, suitsupaki alukate vahele torkas ja meiega tagasi rattani matkas.

Marlon oli vähese jutuga pisike mees, aga meie õnneks väga asjalik. Lasi kaluri naisel omale traati ja kummi tuua ning asendas tunnikese pusimise tulemusel purunenud detaili nendega. Meie, koos kaluri naisega (kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud), kükitasime kõrval, tegime tähtsat nägu ja sõime kommi.

Kui ratas jälle hääled sisse võttis, suundusime Ocam Ocam'sse. See on kena looduse ja pika rannaribaga küla, kus iga mõne aja tagant potsatab kookospähkel raginal palmi otsast alla ja üks perekond peab väikest majutusasutust. Seadsime end hütis mõnusalt sisse, pesime hunniku punast liiva nahalt maha (külma veega muidugi), sõime lõunat ja kõndisime mööda randa nii kaugele kui saab. 

Kellele on jäänud mulje, et siin on kõik rannad valge liiva ja türkiissinise veega, võin teid lohutada, et nii see ei ole. Selliste leidmiseks tuleb enamasti paadiga veidi kaugemale sõita. Ocam Ocam'i rannast võis pool kilomeetrit merre kõndida, enne kui vesi põlvedest kõrgemale kerkis ja taimi oli põhjas nii palju, et sellist jalutust ei viitsiks keegi ette võtta. Vesi oli muidugi soe nagu supp, nii et siruli me ennast sinna ikkagi viskasime.

Küla ise oli armas. Kuked-kanad-tibud, mõned koerad, üks kass ja suur varaan, kes kabuhirmus põõsasse jooksis. See loomade asi on üks, mis meid siin üllatas. Kolme nädala jooksul oleme lisaks eelpool mainitutele kohanud ainult paari lehma, siga ja pühvlit. Ei mingeid ahve ega muud taolist. Koerad on siin eriti põlu all, käivad ringi nagu luukered, peavad ise omale toitu leidma, pea kõigil on kirbud ja pooltel enamik karvadest maha kukkunud. Trööstitu vaatepilt. Inimesi üldiselt kardavad, kohalikud ei paista suuremad loomasõbrad olevat. Maapiirkondades on asi veidike parem, aga koer pole siin kaugeltki mitte inimese parim sõber.

Külas oli isegi kool, tunnid just lõppesid, ühesugustes vormides lapsi sibas igas ilmakaares laiali. Neil on ikka nii muhe elu, päike sillerdab ja meri loksub randa. Vihmaperioodil vist nii mõnus ei ole. Tagasi jalutasime vee äärest, leidsime rannast kookospähklid kuivamast ja saime nende omanikult ühe endalegi kaasa. Väga maitsev! 

Hommikul suundusime paadiga Calauit' saare poole, kus on looduspark Keenias elutsevate loomadega. Sebradel, kitsedel ja kaelkirjakutel on seal hea elu, jalutavad vabalt ringi, ühtki vaenlast pole, seetõttu ei karda ka inimesi.

Kaelkirjakute jaoks toodi sületäis mangopuu oksi, nii sai neile ise süüa anda, ilusaid pilte teha ja kirjaku nina silitada.

Sellega ilus osa ka piirdus. Ülejäänud loomade elutingimused olid väga kehvad - tillukesed puurid, ei midagi looduslikku, puhas vangla. Kotkas elas mõne meetri laiuses kongis, ahvid kaks korda suuremas. Ahvid ja kotkas elasidki sisuliselt ühes puuris, ainult võrkaed oli vahel. Iga kord kui ahv kõvemini müdistas, lendas kotkas hirmunult vastu seina. Väike kaslane (bearcat) oli eriti väikeses uberikus, metssead asfaldi peal (kuigi jah, neil oli ka väike jupp liivast ala). Püüton betoonkasti nurgas. 

Krokodillidele oli pisike bassein, kuhu heal juhul kaks looma korraga sisse mahuks. Kilpkonnad solberdasid läbipaistmatus vees. Metssigadele visati söögiks kookospähklit, magusat valget sisu neil pähkli seest kätte saada ei õnnestunud, aga igavesti "vahva" on ju vaadata, kuidas loom vaeva näeb ja kuidagi eesmärgile ei jõua... 

    

Kohta reklaamitakse kui kaitseala, kus loomadele ilus ja turvaline elu tagatakse. Pilet maksis 400 peesot tükk, mis on 8 eurot (Tallinna Loomaaias on sissepääs 3,20), kaelkirjaku söötmise eest küsiti lisaks 50 peesot (1 eur). Lisaks oli üles seatud ka annetuskaste stiilis "Aita püütonile süüa osta". Millele neil see raha kulub? Igatahes mitte loomadele. Mangolehti ja kookost kasvab siin lademetes ja paistis, et just sellest sealsed loomad toitusidki. 

Filmimise eest oleks tulnud välja käia 10.000 peesot (200 eur), džiibisõidu eest 2000 peesot (40 eur). Kohalikud olid üsna pettunud, et otsustasime jalutada ja auto ära põlgasime. Tund aega kõndida ei tundunud kõige suurem pingutus.

Õhtuks sõitsime linna tagasi, saime kätte kogu oma pagasi ja ei suutnud ära imestada, milleks meil kahe peale 25 kilo asju oli vaja reisile kaasa vedada? Soe dušš oli loomulikult imeline ja uues hotellis on toidud palju paremad kui siin linnas muidu leida võib. Elu on ilus!

Cheey

Neli päeva tagasi jätsime oma pagasi hotelli hoiule, pakkisime hädavajaliku väikesesse seljakotti ja asusime teele, et saarele ring peale teha. Eelnevalt valisime välja suurima ja võimsaima krossika, mis siinkandis saada on. Asjaolu, et sel puudus esituli, suunatuled, peeglid, spidomeeter, kütusenäidik ja muu taoline, ei teinud sest sugugi kehvemat masinat. Sõitsime ainult valges, taha ei vaadanud ja teeolud kiirust ületada nagunii ei lubanud.

Teed olid vihma poolt osaliselt minema uhutud, aga muidu polnud väga vigagi. Ainus raskem osa oli pidev mäest üles-alla ronimine. Ühest eriti järsust mäest õnnestus kolm korda üle sõita, sest peale esimest arvasime, et tulime mööda vale teed (kuna meri oli valel pool), sõitsime tagasi, saime teada, et olime õigel teel (mere asukohale pole vaja väga tähelepanu pöörata) ja sõitsime uuesti tagasi. Kolmandal korral juba eriti vilunult.

Kõige keerulisemaks osutus sihtkohas Cheey's õige maja leidmine. Paul ütles, et lihtsalt küsige külaelanike käest, aga Cheey's on esiteks mitu väikest küla ja teiseks pole majal nime, see on lihtsalt Pauli perele kuuluv valdus, kuhu nad lubavad oma linnas asuvas hotellis peatuvatel turistidel puhkama minna (ja ma kahtlustan, et mitte just paljud ei võta seda käänulist teekonda ette).

Aga asjata. Cheey on imearmas turistide poolt rikkumata koht, kus pole mobiililevi ega elektrit. Tegelikult levi on, aga ainult ühe koha peal, seal käivad kõik külaelanikud vajadusel oma asju ajamas. Elekter on samuti olemas, aga ainult õhtuti kell 18-22, mis tähendab, et sisuliselt käib elu ikkagi elektrivabalt. Liha ostetakse ainult nii palju kui korraga on kavas ära süüa (poodnikul on oma generaator ja seega ka külmik rikneva kraami säilitamiseks) ning jäätist ei müüda. Terve küla peale on kolm arvutit (õpetajatel), internetti loomulikult ei ole.

Saabudes leidsime tänavalt tädi, kes müüs grillitud seapeki vardaid (10 peesot ehk 20 eurosenti tükk), neid närides astusime poodi, et osta mõned banaanid. Banaanidega oli mõningane segadus, sest me ei saanud aru, mis hinda küsitakse. Poolteist peesot (3 eurosenti) ühe banaani eest tundus ulme, aga kui tädi kinnitas, et kaks banaani maksab 3 peesot, saime lõpuks hinnale pihta ja ostsime terve kobara (ja paari tunni pärast veel ühe kobara). Ahjaa, maapiirkondades pudelivett ei müüda, sest allikast ju saab! Väga hea vesi on muuseas.

Suitsu müüdi ka, pakk maksis 15 peesot (30 eurosenti), aga sai ka ühekaupa kui nii suurt summat korraga välja käia ei olnud. Mark oli "Spordimees" ja peal hoiatus, et suitsetamine võib kahjustada sinu lapsi. Mitte sind ennast. Ainult lapsi.

Lapsi oli külas ohtralt, harv polevat juhus, et ühes peres on rohkem kui 12 järeltulijat. Appi! Sel noorel perel, kes meie ööbimiskohas elasid, et majal silma peal hoida ja vajadusel külalisi võõrustada, oli 10-kuune tütretirts Sophia Deniel ja lapsel oli täpselt üks mänguasi - suur roosa pall. Sellest täiesti piisas.

Et kellelegi ei jääks muljet, et Sophiat diskrimineeritakse, mainin ära, et ka tema vanematel polnud rohkem asju. Kindlasti palju vähem kui meil reisil kaasas. Sest milleks? Pealegi pole midagi peale hädavajaliku saada ja elatustase on nii madal, et osta neid nagunii ei jõuaks. Näiteks pilet Coroni linna maksab 80 peesot (umbes poolteist eurot) ja see on nende jaoks nii kallis, et taoline kauge reis võetakse ette ainult loetud korrad aastas, kuigi Coronis elab terve naise suguvõsa.

Linnast teele asudes pandi meile nii hotellis kui motorendis südamele, et kogu toit tuleb kaasa võtta, kohapealt pole pea midagi saada (hea õnne korral ehk vaid kohalikelt veidi riisi). Meie võtsime lemmikküpsiseid ja lootsime, et linnarahvas eksib. Tegelikult oli poes mitut sorti konserve, kiirnuudleid (loomulikult!), banaane, tomateid (maitsevad natuke ploomi moodi), maisikrõpse ja isegi Colat (17 peesot pudel). Värvipliiatseid pole - viige neile kui sinna satute. Kommi müüdi ühekaupa, 1 peeso tükk. Sellist läänelikku lahmimist nagu meil, et õhtul piima järele minnes rabad kolm pakki kommi, kahed küpsised ja natuke jäätist, sest ei suuda poes otsustada, mida tahad (ja loomulikult pistad nad samal õhtul kõik nahka), Cheey's ei ole.

Külake asus mere ääres. Turnisime mööda kive ka nurga taha ja leidsime sealt veel ühe ranna, täiesti privaatse ja maalilise. Kohe esimesel suplusel avastasime meritähe. Kui vähe me ikka loodusest teame - ma pean hakkama nüüd meritähe hingeelu guugeldama. Miks tal sellised täpid on? Mida ta sööb? Loodetavasti ei saanud ta viga kui ta korraks kaldale fotosessioonile tõime. 

Õhtul olime nii väsinud, et kui pärast voodisse ronimist korraks küsimus tekkis, et mis kell võiks olla, selgus, et alles pool seitse. Öö oli huvitav - esiteks saime teada, et kuked ei alusta kiremisega sugugi mitte päikesetõusul, vaid teevad seda ööpäevaringselt. Üks alustab, ülejäänud liituvad ja igaüks peab kirema vähemalt 5 korda järjest. Nahkhiired lendasid ringi. Toko häälitses iga mõne aja tagant. Keegi elas katusel - siblimine käis kogu aeg, aga vahepeal oli suurem müdin ja kahtlus, et elanik sajab läbi lae sisse. Häälte järgi ei tahaks ainult lindudele panustada, pigem väikestele dinosaurustele. Tegelikult magasime aga väga hästi. Esimest korda reisi jooksul ei olnud toas konditsioneeri ega ventilaatorit, aga see-eest oli kaks akent (ilma klaasideta muidugi) ja nii mõnusat õhku kogesime esimest korda. Ärkasime alles kaheksa paiku hommikul.

Pesemistingimused olid pehmelt öeldes askeetlikud - kopsik ja suur kauss külma veega. Pott oli, prill-lauda polnud ja vesi tuli kopsikuga ise peale valada. Öösel istus WC nurgas konn. Öko.

Hommikul ootas meid kohv ja Bernadith'i küpsetatud pannkook (2 cm paksune). Lõunat sõime ühe tädi juures, kes putkat pidas ja soovijatele kokkas. Kala, riis, juurviljad ja banaan - hind kahepeale 86 peesot (veidi üle euro). Õhtusöögile olime kutsutud ühe kohaliku noormehe poole, kellega juba esimesel päeval tutvusime (pakuti kahte erinevat kala, riisi, juurvilja ja äsja puu otsast korjatud mangosid). Võin juba ette ära öelda, et nuudlid, mille igaks juhuks esimesel poeskäigul valmis ostsime, on meil siiani kotis.

Külake oli võluv. Kanu rohkem kui kukkesid ja pea igal kanal tibukari sabas. Väike roosa põrsas jalutas rannas ringi (ta elas seal lähedal), ülejäänud põssad bambuspuurides. Sõbralikud õnnelikud inimesed. Ja kui vähe on tegelikult õnneks vaja... 

Päike ja tuul

Tänane päev viis meid järjekordsele saaretuurile. Sedapuhku valisime kolm kaugemat, töristasime tunnikese paadiga ja olimegi kohal. Esimene saar on Malcapuya - igati tore kohakene. Muuhulgas leidsime sealt harvaesineva linnu - kana (saarevahi oma). Tegelikult oli neid kaks, must ja pruun, kummalgi õiget värvi tibud kaasas. Nüüd siis teame, kust munad tulevad - Malcapuyalt! Kukkesid oli ka terve ports, aga sellest pole mõtet rääkida, nad on nagunii igal pool...

Saaretuuridel pakutavad lõunasöögid suudavad (endiselt) positiivselt üllatada. Just tuuril saab parimat kala, lisaks liha, täna ka krabisid (riis, tomat ja sibul sinna juurde). Meie kuuepealisest seltskonnast olid kaks naist pärit Taiwanist ja õpetasid krabipuhastamise hetkega selgeks. Eriti tobe muidugi, et terve suur krabi peab surema, et keegi temast sõrmkübaratäie liha suhu saaks pista...

Taiwanlased üllatasid meid sellega, et nad pole Aasia riikides pea üldse reisinud, see polevat lihtsalt kombeks, pigem minnakse ikka Euroopasse või Ameerikasse. Kui viitasime ilusatele randadele, ütlesid, et neil on kodus samasugused ja seetõttu ei hooli väga. Nagu ikka - igaüks ihaldab just seda, mida tal pole. Taiwanis on praegu külm (+10) ja seetõttu otsustasid nad nädalaks Filipiinidele suve nautima tulla (üleni kalipsosse mähituna, sest valge nahk on samuti miski, millest nad meist, põhjamaalastest, rohkem lugu oskavad pidada).

Järgmine sihtkoht oli Banana Island, mis on siinkandis üks kuulsamaid, natuke räämas hüttidega ja ülerahvastatud. Muusikavalikust domineeris Gangnam Style. Hästi halb. Saare teisele küljele kõndides avanesid aga palju ilusamad vaated ja turiste polnud. Olid hoopis kaks ehitusmeest, kes paadi kallal kopsisid. Üks neist tuli kohe juttu ajama, näitas kätte parima snorgeldamiskoha, kus näeb karpe ja kalapoeg Nemosid ning rääkis, et vihmaperioodil on siinkandis taifuunid ja väga suured lained, paadiga üle mere üldse ei pääse. 

Kaks koera sain ka omale, ühe musta ja teise valge. Lonkisid rahulikult sabas, lõpuks tüdinesid ja kadusid ära. Hiljem jalutasin valgest uuesti mööda.

Vesi on siin ikka üle mõistuse soe. Bananal oli ühe külje peal (seal, kus ühtegi inimest ei paistnud) lausa nii soe, et tekkis tahtmine veidi jahedamaks keerata. Natuke ebanormaalne on vannis ujumas käia.

Kolmas saar, Bulog, oli kõige pisem. Istusin enamiku aega puu all päikesevarjus ja lasin pisikestel sipelgatel ennast süüa. Sipelgas on siin ilmselt enimlevinud liik. Neid on igal pool, peaaegu nagu kukkesid (selle vahega, et hotellis kukkesid ei kohta, küll aga sipelgaid). Mõnes kohas tõrjutakse neid aktiivsemalt, teises ei viitsita väga vaeva näha, aga olemas on nad kõikjal.

Saar oli nii pisike, et mahtus peaaegu üleni pildile ära:

Pärast õhtusööki jalutasime turule ja ei saanud täpselt aru, miks me seal söömas ei käi, sest nüüdseks tundub tänavatoit juba igati turvaline. Ilmselgelt poleks meil midagi mõne krõbeda kevadrulli või muu maitsva vastu. Ja kui söögikohtades, ka rääbakates, maksab kõige odavam praad 200 peesot (ehk 4 eurot, mille eest isegi Tallinnas söönuks saaks), siis tänaval on hinnad teised. Näiteks jõime värsket mangoshake'i, mis maksis 10 peesot (restoranis 75) ja pulga otsa aetud pehmet vahvlirulli, maksis ainult 5.

Turul oli müügil ka kohalik delikatess - valmis hautud tibu. Luurasime tükk aega käru juures, äri käis, munad paistsid olevat kuum kaup, aga kõik kõndisid oma munaga minema. Lõpuks hakkas üks mees hõrgutist käru juures sööma ja oli nõus meilegi sisu demonstreerima (õigemini pakkus, et võime selle ära süüa, aga nii julged me polnud). Sündimata tibu on (koos munaga) keedetud ja maitsestuseks valatakse peale äädikat. Khm.

Paul

Munade müsteerium lahenes - roosad munad on soolvees marineeritud. Lisaks selgus, et see pole kaugeltki mitte kõige veidram asi, mida filipiinlased munadega teevad, nimelt armastavad nad süüa koorumata tibusid. Kõhtu leiab tee nii arenev loode koos luudega, kui ka vedelik, mis teda ümbritseb. Kõik see pidi lõhnama nii, et kui sa pole lapsest saadik tibusid krõmpsutanud, on üsna raske sellega alustada.

Nimelt saime tuttavaks ameeriklase Pauliga, kes elab pool aastast Coronil ja ülejäänud aja USA-s ning on sellist eluviisi harrastanud juba viimased 14 aastat. Ehtsa ameeriklasena suutis ta meid pooltunni jooksul kurssi viia kohalike oludega, anda soovitusi, kuhu minna ja kuhu mitte, kust mootorrattast rentida ja kuhu sukelduma sõita. Ühtlasi pakkus meile puhkamiseks oma valdusi siit tükk maad eemal, kus on privaatne üksik rand ja maalilised palmid tuules lehvimas. Okei, palmid ma panin praegu ise juurde, aga need lehvivad nagunii iga nurga peal. Internetti seal ilmselt pole, seega kui blogimine hõredaks jääb, on meil järelikult ekstramõnus olla.

Paulil on siin hotell, restoran ja sukeldumiskeskus. Selles restoranis oleme juba korduvalt söömas käinud, eelkõige hommikuti. Oma hotellis sõime vaid korra - siis kui läksime varakult saaretuurile ja polnud aega mööda linna omletti taga ajada. Lisaks pakub hotell hommikusööki kella seitsmest üheksani, mitte minutitki kauem. Söök on loomulikult tasuline ja õhtul tuleb ära valida, mida soovid. Kõikide komplektide juurde kuulub tassitäis külma riisi ja üks praemuna, lisaks saab valida kas värske kala, magusa sealiha (mida ma juba Puerto Princesas proovisin), kohaliku vorstikese vms. Meie võtsime värske kala, mis osutus aga kuivatatud soolasilguks (või sellelaadseks)... Pärast seda elamust oleme Pauli juures omletti nautinud.

Turg on siin ka. Euronõudeid ei ole. Kärbsed on. Kusjuures kuskil mujal neid ei leidu - ju on tegemist hariliku turukärblasega. Putukatega on siin üldse kesine, keegi ei sumise õhtuti ega taha su verd imeda. Päeval võib samuti täies rahus oma jäätisekokteili ära juua, ilma et kolm herilast sinna upuksid. Miks putukatele siin ei meeldi?

Mida veel ei ole, on külm ilm. Eestis asju pakkides olin hästi ettenägelik, võtsin kaasa vihmajope, kampsuni ja pikad püksid. Paar kuud enne reisi ostsin veel kihvtid kirjud retuusid, et hea siin kanda - hahahaa. Kampsun läks lennukis asja ette, aga kohapeal on nii kuum, et vihmajope ajab samuti naerma. Täna sadas tund aega padukat, aga oli täpselt sama palav edasi. Öösel on ka kuum.

Lisaks on väga niiske, ühtegi päris kuiva riidetükki pole olemas ja nahk kleebib kogu aeg. Samas on pidev kerge tuul, mis jahutab ja nii on täitsa mõnus olla. 

Kohalikud tunnistavad jalanõudest ainult varbavaheplätusid, isegi tibatillukesed lapsed jooksevad nendes ringi. Müüakse iga nurga peal, hind on 50 peesot (1 euro) paar. 

Päike tõuseb ja loojub kella kuue paiku. Kui oleme veetnud tegusa päeva, uinumegi juba üheksast ja ärkame koos päikesega, nii jääb valget aega rohkem. Paari maja kaugusel on pagariputka, mille ees käib päev läbi vilgas sibamine. Ükspäev ostsin sealt kaks saiakest ja viis kookospalli, maksin 25 peesot (50 eurosenti) - paistab, et see koht turiste ei nööri. 

Täna kolis hotell meid senisest toast välja. Vabandati ette-taha ja paigutati sviiti, kus on kaks tuba ja köök (ja 25 pistikut - Kustav luges üle). Homseks hommikuks on meil kotitäis mangosid ja kobar banaane, seega jätame omleti vahele ja toome putkast kukleid.

Kukemunad

Mind on juba pikemat aega huvitanud, miks on osad siin müüdavatest munadest roosad? Pea igal pool, kus mune müüakse, on saadaval mõlemad - valged ja roosad. Täna alustasin väikest uurimust, aga ei jõudnud sellega mitte kuhugi. Esimene munamüüja ei osanud eriti inglise keelt, ütles "cock" ja ülejäänu rääkis filipiini keeles. Ma ei saanud aru, kas ta tahtis öelda, et roosad on kukemunad või ei meenunud talle, kuidas on inglise keeles "kana" ja ütles selle asemel "kukk". Järgmine müüja ei osanud üldse inglise keelt, aga selgitas asja mulle ikkagi lahkelt lahti. Sedapuhku ei mõistnud ma mitte halligi.

Teine müsteerium samas vallas - kes siis ikkagi munevad? Munad on, kuked on, aga kanasid ei ole. Ei, päriselt - kukk on siin kohustuslik, igaühel on kukk! Igas aias, tänaval, kaenlas... Siin on kukeuputus! Enamasti on neile ühe jala külge nöör seotud ja nii nad siis passivad ühe koha peal. Täiesti tavaline, et ühes aias on viis kukke, igaüks oma nööri otsas. Ühel perel oli aga kuke tarvis kõrge õrs keset hoovi püsti löödud. Kuke nöör oli täpselt nii pikk, et sai õrre otsa hüpata.

Mida nad kukkedega teevad? Kukevõitlusi pole veel kohanud, kuigi interneti sõnul on need siinkandis populaarsed. Peaks kohalikelt küsima...

Ja kui nüüd kristalselt aus olla, oleme ikkagi kanu ka näinud. Mingi kolm tükki terve reisi peale. Kanad on siin hästi tillukesed ja ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kuidas nad nii suure muna esile suudaks manada... Ahjaa, munad on siin täpselt ühesuurused! Pole mingit S, M ja L suuruses munade teemat. Ebastandartset munemist ei toimu, kord on majas!

-

Kohalikud jagunevad siin üldiselt kaheks. Suvalised kohalikud on hästi sõbralikud, ütlevad tere ja lehvitavad, jääb mulje, et neil on hea meel meid näha. Eile järve ääres oli ühel perel nii hea meel mind näha, et nihelesid tükk aega kõrval, lõpuks tädi küsis, kas ta võib must telefoniga pilti teha. Oli hästi õnnelik, et võis. Tegi pildi ära ja märkasin, et onu, ilmselt tädi mees ja vees plädistavate põngerjate isa, üritab end natuke minu poole küünitada, et äkki saaks salaja ühe pildi veel teha. Istusin siis onkli kõrvale ja tädi tegi hirmõnnelikust mehikesest koos rätiku sisse mähitud valge inimesega pilti. Tore pere oli, hästi tillukesed nagu päkapikud. Lapsed olid veel eriti miniatuursed. Tont neist aru saab, kes kui vana võib olla. Kustav ütles kõige pisema kohta, et see on küll päris beebi, mina arvasin, et mine sa tea, võib lihtsalt noorem välja paista. Kusti muigas, et jajah, tegelikult on vähemalt 10...

Teine liik kohalikke on need, kes turistide pealt teenivad - töötavad hotellis, turismibüroos, restoranis, turul jne. Nende jaoks on valge inimene lihtsalt üks suur dollarimärk, kaks jalga all. Eesmärk on see dollar välja pigistada, et ainult jalad alles jääks. Nende eripära on veel see, et üldiselt nad ei naerata ja tere samuti ei ütle.

Täna käisin turul mangosid toomas, hinnapakkumised varieerusid 60-st 130 peesoni. Mango on ilmselt turistile kõige minevam kraam, sest kui õuntele ja muule on hind juurde kirjutatud, siis mangodele ja banaanidele ei ole. Vaatab näkku ja annab teada, palju mango sinu jaoks väärt on. Valisin kauba välja, ulatasin raha. Müüja andis 50 peesot vähem tagasi ja kukkus veel vaidlema ka, et kõik on õige. Aga me ei olnud ilmselt varem kohtunud ja nii ei osanud ta arvestada, et minuga ei tasu üldse vaielda, lõpuks hakkas naerma ja andis ikka raha tagasi. 

Õhtul käisime tema käest banaane ostmas, siis oli juba sõber. Ütles, et ärge neid banaane võtke, need ei ole head, homme hommikul tuleb uus laar, palju paremad, tulge siis tagasi. Võtsime ikka, sest ma ei hakka parem arvama, kui head on need banaanid, mida juba kohalik ise heaks hindab. Võib-olla on parem kui ma ei proovi, muidu pean siia elama jääma, et veel mõne banaani saaks elu jooksul süüa. 

Ja et munadega lõpetada, tegin pildi bensiinijaamast. Müügil kütus (limonaadipudelites - väga lapsesõbralik) ja munad. Vajalikud ju mõlemad.

Paradiis

Ilmateade lubas päikest, seega otsustasime ühineda tuuriga, mis viib lähimatele randadele. Päike oli kohal nagu lubatud ja rannad täpselt nagu pildil näidatud. Sihtkohti oli kuus. Alustuseks väike helesinine rannake, et higistav turist saaks kohe vette solberdama. Vesi oli puhas, akvaariumikalad ujusid ringi ja merisiilide okkad olid neli korda pikemad neist, mida senini näinud olen. Üks kalaliik, muidu täitsa mitte-midagi-ütleva-välimusega, harilik valge, oli eriti uudishimulik, jäi ujuma täpselt maski ette ja vaatas otse silma. Väga raske oli nendega niimoodi tõtt vahtida, ilma et naerma hakkaks. 

Ma vist ei pea isegi mainima, et vesi on siin soe nagu vannis. Ja väga soolane. Peatusi tehti väga erinevates kohtades ja lõpuks viidi meid üksikule rannale, kus pakuti lõunasööki. Menüüs oli värskelt grillitud kala ja muud head-paremat. Magustoiduks banaani. Ma vist ei pea jällegi mainima, et banaan on siin kümme korda parem kui Eestis müüdav. Me oleme palju arutanud selle üle kui kehvades tingimustes kohalikud elavad (enamiku eurooplastega võrreldes), aga tõenäoliselt saaks siinne inimene totaalse šoki, kui peaks Eestist ostetud puuvilja sööma. Tal hakkaks meist kohe hale.

Pärast sööki jõudsime laguuni, kus vesi oli VEEL soojem kui eelmistes kohtades ja VEEL sinisem ka. Ma ei tea, kuidas see võimalik saab olla... Igatahes õppisin ma hoobilt selili ujuma, sest soolane vesi kannab väga hästi. Ühtegi kala ei olnud, taimi ega muud jama (näiteks koralle) samuti mitte. Ainult lumivalge liiv. Küll aga olid liiva sees kohati kõrged mügarad ja Kustavi väitel vaatasid mügara seest silmad vastu, seega ma maski pähe ei pannudki. Kui oleks talla all silmi näinud, poleks enam jalgu põhja saanud panna.

Viimases kohas pidi olema järv ja selle juurde jõudmiseks tuli teha väike matk üle mäe. Ühtlasi tuli kaasa võtta vest, mask ja snorkel. Esialgu tundus eriti napakas minna vestiga järve vaatama, aga kohale jõudes hajusid kahtlused kohe. Seal ujusid hästi pika ja terava ninaga väikesed kalakesed, vesi oli super puhas ja nii sügav, et polnud lootustki põhja näha. Küll aga paistsid kaljud, mis kadusid sügavikku. 

Nüüd on lõpuks see õige puhkusetunne - keha ujumisest väsinud, nahk päikesepruun ja uni tuleb hästi magus. Seetõttu ei hakka ma lähemalt kirjeldama, kui imehead värskelt pressitud ananassimahla me jõime ja hilisemast mangomahlast ei tule samuti ühtegi postitust. Selle viimasega kadus ka päike. Head ööd!