Eesti Maja

Seltsielu on nii tihedaks läinud, et pole aega blogidagi. Vahepeal käivad meil kodus külalised, siis käivad basseinis külalised, siis käime ise külas ja korra sattusime isegi Eesti Majja.

Näiteks laupäeval oli täielik maraton. Alustasime hästi rahulikult, enne südapäeva ei saanud kodust väljagi. Siis läksime Annaga kohvikusse. Mõne aja pärast korjas ta välja vaatamisväärtuste vihiku, mille töö kaudu sai - sellega on diil, et kui kuu aja jooksul vähemalt 12-st kohast läbi käid ja templid kogud, saad terveks aastaks tasuta vaatamisväärsuste passi. Pole paha. Seda enam, et ka sõber saab alati tasuta kaasa. Ma olin see sõber siis seekord.

Alustasime Kunstigaleriist. See oli noh... okei. KuMu on palju vingem. Küll aga näidati super-lahedat dokumentaali ja viimase korruse fotonäitus oli kah tore. Seejärel seadsime sammud Teaduskeskusesse. Kui juba eelmine kord leidsin, et see on maailma kõige mõttetum koht, siis seekord veendusin veelgi enam. Merisiga, kelle puuri väiksuse aasta aega tagasi südant valutasin, oli vahepeal lihtsalt ära surnud ja tema asemele oli pandud siil. Samasse puuri.

Kolmandaks läksime Queen Elizabeth parki, mis on mu lemmikkoht terves linnas! Seal plaanisime otsad kokku tõmmata, aga mulle meenus, et rong, mis meid pargist kesklinna viib, viiks meid ühtlasi otse vaatetorni, seega tegin ettepaneku ka seal ära käia, et neljas tempel kirja saada. Mõeldud-tehtud. Anna küll ohkas, et päris sellist hasarti ei osanud ta oodata, aga templite üle oli muidugi hea meel.

Ülesanne täidetud, omadega täitsa läbi, saabusin koju. Kustav teatas juba uksel, et Kadri, kes lubas kooki teha, seda ei tee. Joonas olevat öelnud. Jäi mulle kurvalt otsa vaatama, et noh... ilma koogita ei saa ju kuidagi! Küpsetasin siis koogi. Vahepeal helistas Kadri ja ütles, et tema ei tea, mida need mehed ajavad, muidugi tuleb kook! Topelt ei kärise, kõik söödi viimse tükini ära. Matt, kes toimeka arstitudengina praegusel pingelisel eksamiteajal ainult kiirnuudlitest ja end külmikusse poonud hiirtest toitub, sai paar viilu koju kaasa ka.

Pühapäeval oli Eesti Majas kontsert, kus esines meie teine Kadri. Juba kuu aega varem saatis kutse ja rõhutas, et Anu peab end kindlasti kohale vedama! Et tema olevat kõik rasked laulud ilusti ära õppinud ja... Lõppkokkuvõttes vedas meid kohale hoopis Matt, sest temal, vaesele Kanada tudengile kohaselt, on vähemalt auto.

Peab tunnistama, et meie kõigi kolme eelhäälestus oli mõneti skeptiline. Eestlaste järeltulijad, kellest enamik eesti keelt üldse ei oska, eestikeelseid laule laulmas... Mõtlesime, et isamaaline värk, Eesti Maja ja puha, ju võivad seal kõik leelotada, kes vähegi tahavad nokka lahti teha. Eks ta siis üks paras kassimatus ole... Aga juba esimeste nootide kõlades pidime kogu oma skeptilisuse alla neelama ja vaimustunult kuulama jääma, sest no tõepoolest laulsid super-hästi! Ja aktsenti polnud üldse! Ainult "õ" kõlas rohkem nagu "ö" - justkui tüüpiline Saaremaa ansambel.

Pärast pidu oli väike koogisöömine ja kohalikel eestlastel oli hea meel "päris" eestlasi, mind ja Kustavit, näha. Ütlesid, et nad tahaksid Vancouverisse saabuvate kaasmaalastega kohtuda ning üleüldse teada, millega nad siin tegelevad, aga keegi ei andvat endast märku.

Kohaliku Eesti kogukonnaga on see häda, et enamik tegevusest keerleb ümber kiriku, rahvatantsu ja koorilaulu. Kellele need valdkonnad hingelähedased ei ole, see kontakti ei otsi. Panime juba Kustaviga mõttes äriplaani kokku, et kuna Eesti Majas on tegelikult väga palju ruumi, võiksid nad sinna väikese hosteli rajada - kõik, kes Vancouverisse maanduvad, saaksid esimesed päevad/nädalad seal veeta ja olekski tutvus sõlmitud. Nii eestlastel majaga kui majal eestlastega.

Põhjamaalane

Mulle meeldib kui sõbralikud siinsed inimesed on. Sealjuures olevat Vancouver kõige ebasõbralikum linn terves Kanadas!

Ainsad kohad, kus see häirib, on poed. Mõnes lastakse täitsa rahulikult ringi vaadata, aga pole ka sugugi ebatavaline, et müüja sinuga pikka vestlust arendab. Näiteks teeb alustuseks komplimendi riiete kohta ja küsib siis täiesti iseenesestmõistetavalt, et "kas sul on lõunapaus või lausa vaba päev"? Nad lihtsalt suhtlevadki palju vabamalt kui meie harjunud oleme. Ja see on tegelikult nii tore ja soe. Kohalik viskaks kohe pool elulugu vastu, peatselt räägiks nad omavahel juba naabri kohevast kassist ja ma ei tea millest veel. Aga mina ei oska! Näiteks ükspäev küsiti mult peale tüüpviisakuste jagamist, et "mis sind täna kesklinna tõi"? Ja kuna see nii ootamatult tuli, vastasin lihtsalt: "ma elan siin!" (mis on iseenesest ju tõsi). No ma räägin - small talk'i kursuseid on vaja!

Küll aga tajun väga hästi, mis siinses kultuuris on normaalne ja mis ei ole. Näiteks juhtusin kassajärjekorras seisma ühe mehe taga, kes oma pangakaardi kolm korda järjest liiga vara masinasse suskas. Müüja palus tal oodata, kuni tuleb vastav kiri ette, aga ei, tema lajatas kohe sisse. Teisel korral palus müüja uuesti, et kiri tuleb ära oodata, ja mees nähvas talle eriti teravalt "jaa-jaa, kuulsin juba!!!" Ma kohe ehmusin! KEEGI ei käitu siin niimoodi! Ennekuulmatu.

Ja siis nad muidugi räägivad ühistranspordis võõrastega juttu, viskavad pargis jalutades mõne juhusliku kommentaari, kiidavad kingapoes su proovitavaid jalavarje ja paluvad müüjal endale samasugused tuua... Kõik käib nii nagu oleks tegemist vanade sõpradega. Ja kuigi püüan, ei tule mul see üldse välja!

Täna istus mu lähedusse üks rullnokk. Dressides. Tossudes. Haises jubedalt suitsu järele. Hetk hiljem küsis kella ja arendas sellest pika vestluse, kuigi mina vaatasin enamik aega aknast välja ja palusin mõttes, et ta juba maha läheks. Lõpuks läksin hoopis ise. Kaks peatust varem kui vaja.

Mis ta siis rääkis? No küsis, kust ma pärit olen ja kuidas eesti keeles "tere" öelda. Uuris, kas tulin siia õppima, ja kui vastasin, et hoopis tööle, läksid tal kohe silmad põlema! Ütles, et kui mul tööd on vaja, siis ta võib jube head ala soovitada. Aknapesijaks! Et igal pool on postide otsas flaierid, tuleb helistada ja end pakkuda. Valgustas, et sellise tööga võib kuni neli sotti päevas teenida. Et tema näiteks teenib. Rikas poiss, noh!

Ja siis viskas justkui muuseas vahele, et tal on maja ka. Väga oluline info muidugi... Üürimaja. "Hästi kallis, aga mis sa teed, Vancouver ongi üle mõistuse kallis". Rikas majaga poiss! Aga muidu selline kähedaks joodud hääle ja pooliku kooliteega. Mõnel, teate, on kuidagi näost näha. Ja kui suu lahti teeb, lööb veel kuidagi eriti selgelt välja.

Ilu nõuab ohvreid

Eile otsustasin end elamisloa jaoks vajalikule keeletestile registreerida. Lähemalt uurima hakates selgus, et ooteaeg on olenevalt asukohast peaaegu kaks kuud! Millal ma küll õpin, et iga taoline asi võtab nii meeletult aega, et tegelikult tuleks end kirja panna kohe kui mõte tuleb, mitte alles siis kui jõuad selgusele, et nüüd olen valmis...

Test on IELTS, maksab 295 dollarit ja tulemused kehtivad kaks aastat. Seal on nii kuulamise, kirjutamise kui rääkimise osa ning igas kategoorias tuleb saavutada vähemalt 6 punkti, vastasel juhul ei loeta testi läbituks. Põhikooli ja keskkooli lõpueksamitest mäletan, et inglise keele kuulamistest oli alati kõige haigem - esiteks räägiti tingimata ülikiiresti, teiseks oli taustaks mingi müra ja kolmandaks kippusid esinejad olema tõsise kõnehäirega. Lisaks mängiti klippe ette inka õpsi tillukesest krapist, millest tulev heli nagunii mingit kriitikat ei kannatanud. Ühesõnaga selline komplekt, et päriselus ei satugi situatsiooni, kus nii raske oleks aru saada.

Et Kustavi saaks minu taotluse külge liita, peame oma kooselu ametlikult ära vormistama. Selleks on vaja võtta passid kaasa, minna notari juurde, maksta 50 dollarit ja täita ankeet. Pärast seda oleme ametlikult vabaabielus! Päris pulmadega tuleb oodata seni, kuni lõpuks Eestisse satume, sest sealseid sõpru-sugulasi oleks keeruline siia toimetada. Aga kuna täpselt sama keeruline oleks siinseid sõpru Eestisse toimetada, mõtlesime, et võime ju seekord korraldada "vabapulmad". Või mis see sõna võiks olla kui vabaabieluga ametlikult algust teed? Oleks jälle põhjust üks ilus kleit juurde osta ja tort küpsetada!

Muideks laupäeval soetasin omale väga fäänsid kingad. Pühapäeval läksime sõpradega sushit sööma ja otse loomulikult oli vaja uued kingad jalga panna. Kodust välja astudes tundsin küll, et võivad vist natuke hõõruma hakata, aga ei viitsinud plaastreid kaasa võtta. Hetk, kus seni elatud elu oleks võinud end mõne tarkuseteraga meenutada, näiteks: kui sulle tundub, et king võib hõõruma hakata, siis ta ka hakkab. Ei ole vaja endale illusioone luua!

Mida kauem kõndisime, seda ebamugavamaks läks ja hiljem avastasin mõlema kanna pealt verise vao. Kui Kustav poleks kõrvalasuvast poest plaastreid toonud, oleksin pidanud paljajalu koju minema. Esimesed kaks päeva oli duši all käimine täielik piin, ma ei tea, kas need haavad ei kavatsenudki kokku kasvada, igatahes oli väga valus kui vesi peale läks. Ja teatavasti on maru keeruline niimoodi duši all käia, et vesi kanna peale ei läheks...

Kolmandal päeval otsustasin plaasterdamise lõpetada ja kuni õhtuni oli kõik tore. Kui aga õhtul sokke jalast ära võtsin, selgus, et haav oli kanga külge kleepunud ja sokke jalast tõmmates tuli tükk nahka ka kaasa... Nüüd pean olude sunnil ainult kontsakingades käima, sest need on ainsad, milles jalg nii palju ettepoole vajub, et kand kinga ei puutugi. Ilu nõuab ohvreid!

Nabanöör

Meie sõber Matt, kes õpib arstiks, alustab suvel sünnituspraktikaga. Arvas, et saab huvitav olema ja rääkis muuhulgas, et ei olevat väga ebatavaline, et beebi pärast sündimist maha kukub, sest ta on lihtsalt nii libe. Aga sellest polevat midagi, lapse luud on elastsed, midagi katki ei lähe. Ma ei tea, kas ta tegi nalja või mitte...

Täitsa õudne! Oksendad terve raseduse esimese poole (no hea küll, kõik ei oksenda nii kaua, aga mõni oksendab see-eest lõpuni välja), lähed paksuks ja paiste ning veedad lõpetuseks mitte kuigi meeldiva 2-24 tundi last enda seest välja pressides. Melonisuurust last sidrunisuurusest august. Jajaa, saan aru küll, et maailma kõige loomulikum tegevus ja mis kõik veel, aga... Huhh!

Ja kui ta siis lõpuks väljas on, pillatakse ta maha!!! Kujutate ette, jah? Rääkisin just Kustile, et kui keegi minu tite maha viskaks, läheks ma ilmselt täiesti marru.

Kustav ütles seepeale: "Hea, et ta sul alguses nööriga küljes on, ei saa rändama minna, muidu libiseb kuskile toanurka..." Ega jah, peab tõdema, et loodus on ikka kõige eest hoolitsenud!

Traat

Hiljuti mõtlesin, et igavene jama oleks kui hammaste tagant traat lahti tuleks. Tuligi! Tegelikult ortodont mainis küll, et kõvasid asju ei tohi hammustada ja toores porgand on ilmselgelt üks kehvemaid valikuid, mida sellises olukorras katsetada. Aga noh...

Esimesed paar päeva oli paanika, guugeldasin kohalikke ortodonte ja plaanisin esimesel vabal hetkel kleepimisse minna. Kujutasin ette, et kui sellega viivitada, vajub hammas sinna, kus ta enne breketite panemist oli ja god knows, et keegi ei mäleta enam, kus kuradi kohas see koht üldse asuda võis... Omal ajal teatas ortodont, et minu lõualuu suuruse jaoks on mul lihtsalt liiga palju hambaid ja seetõttu ei saagi nad korralikult ritta mahtuda. Tuli ruumi juurde teha ja nii ülevalt kui alt kaks tükki välja tõmmata - kokku siis neli. Pluss neli tarkusehammast, sest need olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hambareale otsa. Lõppkokkuvõttes loobusin kaheksast hambast, et rida sirgeks saada. Mis tähendab omakorda seda, et kui nad nüüd vanadele kohtadele vajuksid, ei saaks ma elu lõpuni suud lahti teha.

Praeguseks on see paganama traat juba kaks nädalat lahti olnud ja ma pole lihtsalt viitsinud arsti juurde minna... Kui laisk võib üks inimene olla, ah?

Teine tähtis asi mu to-do-listis oli Kanada tuludeklaratsioon. Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin märkmikusse meeldetuletuse. Kuu aega tagasi lisasin sama asja arvutisse. Kõik hommikud algasid sellega, et memo vilkus ekraanil. Ei toiminud. Siis kirjutasin paksu punase markeriga külmkapi peale. Seejärel magamistoa seinale. Ikka ei toiminud. Plaanisin juba poodi suurema paberi järele minna, et saaks endale inspireeriva plakati kujundada, sõnumiga: TEE OMA KURADIMA DEKLAR LÕPUKS ÄRA!!! Aga vaevalt, et seegi toiminud oleks...

Täna hommikul ütles Kustav justkui muuseas, et kuule, ma teen su deklaratsiooni ära! Klõbistas veerand tundi diivaninurgas ja oligi valmis! Ma ei pidanud ise lillegi liigutama!

Kolmas asi mu nimekirjas on elamisluba. Viimase viisa taotlemise käigus sai bürokraatiast ikka nii kõrini, et ei taha uute ankeetide täitmisest mitte midagi kuulda! Aga veel vähem tahan järgmisel kevadel Vancouveri lõplikult selja taha jätta ja Eestisse kolida. Elamisloa jaoks on vaja uuesti Eesti Karistusregistri väljavõtet, sest see, mille viisa jaoks taotlesin, on nende jaoks juba liiga vana. Väljavõte tuleb jälle notariaalselt tõlkida. Sama tuleb teha sünnitunnistusega. Ankeedis tuleb üles loetleda kõik oma viimase kümne aasta reisid. Hästi tore... sest ma olen selle aja jooksul külastanud täpselt 30 riiki!

- - -

Tulbipiltidega meenus, kuidas Kustavi ema seekordsest Eesti kevade saabumisest rääkis. Tahtis sõbrannale sünnipäevaks oma peenra tulpe viia, aga need olid veel nii väikesed, et ei paistnud kuigi tõenäoline, et õigeks ajaks "valmis" saaksid. Läks nädalaks Pärnusse, vahepeal olid päikeselised ilmad, ja kui tagasi jõudis, olid kõik tulbid ära õitsenud. Polnudki enam midagi noppida. Eesti kevad on selline väle - peab õigel päeval kohal olema, muidu jääd ilma.

Vancouveris on asi veidi aeglasem, tulbipeenrad püsivad oma kaks kuud täpselt ühesugustena.

Laisad vorstid

Kui poolteist aastat tagasi blogimisega algust tegin ja Kustavile lingi saatsin, pobises ta rahulolematult, et "seiklusjutud?" ning seadis kahtluse alla, et meil Kanadas nii üüratult palju seiklusi tekib, et neile terve blogi üles ehitada... Õiendasin vastu, et "nääh, ei olegi ju seiklusjutud!" On "seiklused ja JUTUD!" Aga aadressina oleks "seiklusedjajutud.blogspot.com" liiga lohisev jäänud. Mulle hirmsasti meeldiks kui saaksin ainult seiklustest pajatada. Palju lihtsam oleks kirjutada!

Aga miks inimesed üldse blogisid loevad? Eks see olegi ju natuke nagu kellegi teise elu elamine! Ja blogijal on kohustus piisavalt huvitavalt elada, et oleks põnev jälgida. Nii ongi blogi muutunud indikaatoriks, millal oleks aeg jalad tagumiku alt välja kerida ja oma ellu veidi värve tuua. Kui enam millestki kirjutada pole, on ilmselgelt liiga igav. Enamik Kanada blogisid ongi seepärast välja surnud, et alguses on võõrsil maru tore, aga lõpuks tuleb ikkagi hall argipäev ja mis sa ikka heietad, et "tõusin üles, läksin tööle, sõin lõunat, tulin koju, vaatasin telekat, läksin magama, tõusin üles, läksin..." 

Aga rutiini vastu muidugi ei saa. Joonas ja Kadri just kiitsid, et käisid ratastega sõitmas ja nii vahva oli - Vancouver olevat rattasõiduks ideaalne koht! Kustav arvas seepeale, et meie peaks kah rohkem ringi liikuma, aga nüüdseks on linn juba nii tuttavaks saanud, et... noh, Tallinnas ei lähe ju ka lambist Mustamäele jalutama, et ilus koht või nii. Igaüks teab, milline see on ja mis tast ikka vaadata. Vancouveris on sama värk! Aga tegelikult ju võiks?!  

Ohh, mul on veel parem näide - meil on siin majas veeparadiis. Viimase kahe kuu jooksul olen sinna juhtunud vist ainult ühel korral. Ei olegi muud põhjust kui laiskus! Vahepeal on selline tunne, et tahaks iseendale peksa anda, et hakka nüüd ometi inimeseks! Pole vaja muudkui uusi kingi kokku osta ja ainult kohvikust kohvikusse kõndida. Mine uju! 

Ja Kustavil on vaja arvutivõõrutust, sest ta ju töötab ka arvutiga! Rääkis just, et hakkas ükspäev mõtlema, et mis kuupäev täna on, läks külmkapi pealt vaatama (meil on seal kalender) ja sattus segadusse, et mismoodi numbrite järgi aru peaks saama, mis päev TÄNA on? Arvuti seevastu teeb ju õigele kuupäevale kasti ümber. Ja ütleb, kellel sünnipäev on. Ja mis tänaseks planeeritud oli. 

Ühesõnaga otsustasime nüüdsest jälle aktiivsemad olla, hakata ujumas ja jooksmas käima ning sõpradega kvaliteetaega veeta. Algus pole muidugi kuigi paljutõotav, sest mina olen terve hommiku bloginud ja skaipinud, pole arvutit kinni pannudki ning Kustav ärkas alles südapäeval ja teeb hetkel omletti. Ja siis me lähme kohvikusse. Aga noh, äkki homme? 

Elu on lill

Paar nädalat tagasi saatsin ülemusele pildi oma mahakooruva nahaga elutoa diivanist ja küsisin hästi vargsi, kas oleks võimalik uus saada? Et kas tuleks kõne alla... Noh, kunagi?! Ülemus vastas, et tal on äärmiselt kahju, et keegi pole teda juba varem diivani sellisest seisust teavitanud (ise ta käib majades haruharva) ja et ta tellib meile otsekohe uue. Täna oli tähtsate ninadega koosolek ja muuhulgas teatati, et nad lasevad terve mu maja seest üle värvida, nii et mingu ma meelepäraseid toone valima. Teiseks uuriti, et mida ma veel juurde tahaks? Mööblit? Maale? Tehnikat? Vaipu?

Kurtsin siis, et ükskõik kuidas ma etteantud eelarvet ka ei laristaks, kogu aeg jääb raha üle! Kui uus värv seinas ja diivanid kohal, tahaks muidugi pilte ja vaipu ja muud träni, aga ma saan selle vabalt ka olemasolevast rahast ostetud, mis ta ikka niisama seisab. Öeldi, et ei-ei, selle jaoks anname ikka lisa. Saada optimaalne eelarve kui palju iga asja jaoks umbes kulub, kanname raha üle ja võid šoppama minna.

Lausa lust on niimoodi tööd teha, et vahendid on alati kõige väiksem probleem! Lihtsalt mine ja osta, mida tahad. Kuna mul on siin ka aed, olen viimaste nädalate jooksul kõvasti seemneid ja taimi kokku varunud. Alguses puistasin neid mingi süsteemi järgi mulda, aga ühel hetkel läks juba segamini, et kuhu miski sai ja lõppkokkuvõttes hakkab siin ilmselt paras Tootsi peenar olema. Väikese salatiaia tegin kah, sibulapealsed on juba päris pikad, muud asjad kasvavad natuke aeglasemalt. Põnev on jälgida küll.

Aia juures on kõige mõnusam see, et tüütumad tööd teeb ära vastav firma - igal laupäeval niidetakse muru, puhastatakse kiviplaatide vahed umbrohust, vajadusel lõigatakse oksi.

Ilmateade lubas lakkamatut vihma. Kohale pole see siiani jõudnud. Iga päev paistab päike, väga soe ei ole, aga täitsa normaalne. Eestis paistab aga eriti ilus olevat, paistab, et teil jäi seekord kevad vahele - oli talv ja siis hopsti kohe suvi!

Kustav on juba mitu nädalat jalgratta ostmisest rääkinud, aga täna saime korteriomanikult kirja, et ta toob meile oma rattad. Jälle tore, eks! Lisaks andis teada, et nad lähevad juunis kümneks päevaks reisile ja kui tahame, võime nende maja, autod ja koerad selleks ajaks omale saada. Pakkus, et äkki on Eestist sõpru külla tulemas, saaksime kõik koos Gibsonsis suvitada... Noh, tulete siis või?

Mutimagnet

Millegipärast kipuvad vanemad daamid mind ühistranspordis kõnetama. Seda juhtub pi-de-valt! Kusjuures ma pole eriti hea jutupartner, enamiku aega lihtsalt noogutan, et "mhmh" ja "ahah" (hästi eestlaslikult). Minu jaoks on täielik müstika kui vabalt siinsed inimesed suhtlevad! Vahel mõtlen, et peaks väikest märkmikku kaasas kandma, et kirja panna, millest nad räägivad kui otseselt midagi öelda pole... Small talk pole just mu tugevaim külg.

Täna hommikul tulin praamilt maha ja istusin bussi. Inimesed sagisid, üks vanem proua istus minu kõrvale. Väike kohver oli kaasas, sättis selle jalgade juurde ja palus mul olla ettevaatlik, et end ära ei lööks. Noogutasin ja ütlesin "mhmh" või midagi sellist. Et pole lugu, noh! Tädi mainis igaks juhuks korra veel, et näe, siin on sellised nagad, "be careful". Ütlesin uuesti, et kõik on hästi, ärgu muretsegu. Kohver polnud isegi minu poolel!

Eestis õpetatakse väiksest peale, et võõrastega ei räägita! Ja kui keegi su kohvrinagade otsa juhtub komistama, võid ju korraks ühmata, et "jalge ette võiks ikka ka vaadata!" Hahaa... Hea küll, päris nii julm ei ole.

Mõne inimesega kohe on nii, et ei pea tema poole vaatamagi, lihtsalt tunned, et ta on tore. Vaatamata mu kargele põhjamaisele vältimistehnikale hakkas meil jutt ikkagi kuidagi jooksma. Sellised need kanadalased on - nende jaoks on vist nii imelik, et sa vastu ei räägi, et ei jäta jonni. Pool tundi hiljem olime juba täitsa suured sõbrad! Vahva tädi oli, selline rahulik ja heatahtlik, täpselt vanaema tüüpi. Niisugune, kes pannkookidega külla ootab ja sinus iial ühtki viga ei näe, sest halloo! Lapselapsed on ju teadagi täiuslikud!

Ja naerukortsud olid tal ka! Vanade inimeste puhul ma vaatan alati, millised kortsud neil on - see näitab nii palju inimese olemuse kohta! Silmanurkades peavad olema tugevad kanavarbad, sellised, et terve näo kortsustik on nende järgi joondunud. Ja suunurgad ei tohi olla lõuani vajunud!

See naine sündis 12-lapselisse perekonda kümnendana. Mina, üksikema üksiklapsena, olin tema jaoks nagu tulnukas! Endal on tal kolm poega ja 9 lapselast, ühtlasi kiitis ka miniaid, ütles, et tal on perega väga vedanud. Temast õhkus nii palju soojust ja heatahtlikkust, et kaalusin teda oma kohalikuks vanaemaks paluda... Mõjus väga inspireerivalt!

Maaelu

Kuna meie korteriomanik reisib palju, avaneb meil alatihti võimalus käia Gibsonsis nende maja hoidmas. See koht on selline nagu oleks maailma äärele sattunud - väga rahulik. Siin on ainult pensionärid, loomakliinikud ja surnuaiad. Ja igal majal miljonivaade.

Caroline on alati hirmus õnnelik kui oleme nõus tulema, meie oleme hirmus õnnelikud, et ta kutsub ja koerad on muidugi Kustavi suurimad fännid. Win-win!

Kuna siin on eriti mõnus köök ja maailma parima vaatega terrass, ei suuda me tavaliselt kokkamisele vastu panna ja teeme igast einest gurmee. Sel nädalavahetusel oli muidugi super ilus ilm ka, umbes 20 kraadi sooja. Pärast hommikusööki võtsin õues päikest ja kiitsin sajandat korda siinset kliimat. Kui Eesti suvekuud on juuni-juuli-august, siis siin on need aprill-mai-juuni-juuli-august-september... Tundub õiglane, et suvi kestab pool aastat järjest!

Sõitsime terve nädalavahetuse mööda külakesi ringi, sattusime iga mõne hetke tagant järjekordselt hingematvalt ilusasse kohta ja tegime plaani, et siia võiks täitsa elama kolida. Kustav muidugi märkis, et neid kohti, kuhu oleme otsustanud elama jääda, on kogunenud päris mitmeid... Kui ma nüüd eelmistest "väljavalitutest" pilte vaatan, on muidugi selge, et Vancouveri ümbrusele jäävad nad kõik pika puuga alla. 

Nartsissid on siin nagu umbrohi, kõik teeääred ja metsaalused täis, peenardest rääkimata. Lihtsalt hunnikute kaupa! 

Selline see maaelu siin siis on! Homme jälle tööle. Aga Kustav jääb teisipäevani suvitama.

Surnud kala

Jõudsin Gibsonsisse, Kustav tuli sadamasse vastu. Mõlemal kõht tühi, läksime poodi, et pasta jaoks vajalikke asju osta. Kõndisime ringi, arutasime, mida vaja läheks:

Kustav: "Aa, mingi lõhe on ka külmkapis..."

Anu: "Milline lõhe? Värske või..."

Kustav: "Surnud!"

Kodus selgus, et tal oli täiesti õigus. Muidu suitsulõhe, aga juba täitsa surnud.

Blogimisest

Sirvisin siin erinevaid blogisid ja sain aru, et ma ei sobitu üldse kampa. Viimase aja trend paistab olevat lasta peikal end meikida, seda filmida ja kõigile vaatamiseks üles laadida. Teine trend paistab olevat näidata, mis sul käekotis on. Kolmas on giveaway.

Mina ei näe mingit vajadust paluda Kustil end meikida. Selgemast selgem, et head nahka sest ei tuleks, aga miskit ülearu naljakat kah poleks. Käekotis on mul ainult raha, nätsud, võtmed ja märkmik.

Giveaway tähendab, et antakse tasuta nänni, näiteks pluus või huulepulk, vastutasuks peab like'ma kuskil seda lehte, kust nänn pärit on, siis veel blogija Facebook'i fännilehte, seejärel kirjutama kommentaariks, miks just sina peaksid võitma (või muud taolist)... Ja et kui 50 uut laikijat kokku saab, loositakse nende vahel see õnnetu huulepulk lõpuks välja.

Aga peamine, mis minu blogi teistest eristab, on see, et siin on täielik vaikus. Mitte keegi ei kommenteeri! Sest noh - ma ise ka ei oska tavaliselt midagi kommenteerida. Eks ta olegi natuke tobe, mida tarka sa ikka ühmad?! Aga vaata teisi - kirjutavad, et näe, tellisin omale eBay'st uued teksad, näitan teile ka! Sellele järgnevad kümme enam-vähem samasugust pilti, küll üks puus ees, küll teine, siis pea veidi kaldu, siis juuksed teisiti sätitud, huuled pruntis, hammastega naeratus, hammasteta naeratus... Soovitavalt ise peegli ees pildistatud. Soovitatavalt vannitoas. Märg pesu taustal rippumas. Kõrvale kirjutatud midagi sellist, et "ah ma näen täna nii nõmekas välja, aga ärge pange tähele, vaadake ainult pükse..."

Kuhu ma jõuda tahan - mida sisutum postitus, seda rohkem kommentaare! No päriselt ka! Kommentaarid on enamasti muidugi sama tühjad, aga vähemalt nad on! Mina võin kasvõi pea peal seista ja mitte keegi ei kommenteeri! Lugemas käiakse küll, seda on statistikast näha. Hea seegi! Et ma iseendast peegli ees pilte ei tee, ei tähenda, et ma edev poleks...

Aga argielust siis ka - tööl suudetakse mind aegajalt tõsiselt üllatada. Meil on kasutusel selline kaustik, kuhu kõik tähtsad teated kirja lähevad, et info kõigini jõuaks. Paar päeva tagasi kirjutasin sinna, et ostsin lapsele kaks õhemat jakki, mõlemad ripuvad koos talvejopega esikukapis. Olge head, riietage teda vastavalt ilmale, kui on jahedam, läheb jopes, kui soe, võib jaki panna. Tulin järgmisel päeval tööle ja mis ma näen - kõik kolm ürpi ripuvad kapis. Milles laps päevaprogrammi saadeti? Tunnike hiljem ta siis saabus. Dressipluusis. Oli külm pilvine ilm. Ja järgmisel nädalal on tal plaaniline operatsioon, nii et väga ei tahaks, et ta nüüd jälle haigeks jääks.

Õhtul kui öötöötaja kohale jõudis, uurisin, et miks ta lapsele midagi peale ei pannud? Ütles, et enne jopede märget oli kirjas midagi pluuside kohta ja sinna ei olnud kirjutatud, et jope tuleb ka selga panna! Vastasin, et seal polnud ka mainitud, et püksid tuleks jalga panna, aga jumal tänatud, et sa vähemalt sellegi läbi hammustasid... Siis naersime juba koos.

Paar päeva tagasi olid kõik lapse kingad kodus. Päevaprogrammi oli ta saadetud plätudes! Tookord ei viitsinud ma isegi küsima hakata, mis juhtus, sest tüdruk "organiseerib" mõnikord riiulitel asju ringi ja töötaja võis sattuda segadusse, et kingad ei seisnud täpselt selles kohas kus tavaliselt. Esikus on neli paari jalanõusid, mingit eksimisvõimalust nende peaaegu tühjade riiulite juures minu meelest pole, aga noh... las jääb!

Reede õhtul sain kella seitsme paiku nädalavahetuse töötajalt sõnumi, et ta otsustas laupäeval tavapärase 12-tunni asemel kuus või kaheksa töötada ja varem koju minna. Et olevat perega plaanid teinud! Eksole! Nagu Toots, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool... Pikema diskussiooni järel jõudsime siiski selgusele, et nii need asjad ei käi. Teist töötajat ei saa kahe raske lapsega pooleks päevaks üksi jätta lihtsalt sellepärast, et sa tahad laupäeva perega veeta! Eriti kui etteteatamise aeg on praktiliselt null...

- - -

Tegelikult tahtsin blogida hoopis sellest, et saime täna kaks pakki korraga - Kustav emalt ja mina vanaemalt. Vanaema oli terve kasti komme täis ladunud ja kotikese omakuivatatud õunu juurde pannud. Nii armas, noh!

Kustavi pakis olid muuhulgas "Maiuspala" kommid. Sõi ühe ära ja teatas, et kavatseb asja mõistusega võtta ning ülejäänud hilisemaks jätta. Kõndis karbiga ringi ja pani selle lõpuks telekalauale. Meenutas, et jõulude ajal seisis täpselt sama koha peal suur tahvel šokolaadi ja kuna olime sellele kogemata raamatu peale tõstnud, jäi see kuude kaupa söömata - lihtsalt unustasime ära, mis seal all on!

Otsis riiulist sama raamatu - Nadja koogid - ja tõstis "Maiuspalale" peale. Peidetud! Ise oli maru rahul. Saladuskatte all võin mainida, et täna ei paistnud raamat veel toimivat, aga võib-olla on homme parem päev!

Nohu

Eelmisel nädalal oli mu hoolealune veidi tõbine. Üldiselt on ta raudse tervisega, keegi ei mäleta, et ta kunagi haige oleks olnud. Aga nüüd oli nina vesine ja päevaprogramm soovitas ta koju jätta. Istusime siis seal kahekesi, sõime küüslauku ja mett, jõime sidruniteed. Eelkõige sellepärast, et mina nohu ei saaks.

Võtsin kõikvõimalikud abinõud kasutusele, pesin tihti käsi, lasin hoolealusel sama teha. Hoidsin temast nii kaugele kui võimalik, enamasti istusin toa teises otsas. Kui töönädal läbi sai ja laupäeval kodus üles ärkasin, oli nina lurisev. Ja nii ta siis läks - alguses natuke vesine, siis veidi rohkem. Varsti läksid põskkoopad seest paiste - see tähendab, et õhk käib kenasti läbi, aga rääkides on hääl selline nagu oleks meeletu nohu. Kohutavalt tüütu!

Eestis oleksin võinud oma arstile helistada ja paluda antibiootikumid välja kirjutada. Varasem kogemus näitab, et kui tatt on juba põskkoopas, võib põhimõtteliselt end küll piinata ja mitte rohtu võtta, aga lõppkokkuvõttes sellest nagunii ei pääse. Aga Kanadas mul ju ei ole oma arsti! Siin on igal inimesel perearst nagu Eestiski ja lisaks sellele igal nurgal nn walk-in kliinikud, juhuks kui ei saa või ei taha päev-kaks perearsti juurde aja saamiseks oodata. Või kui oled immigrant, kel perearsti pole...

Walk-in toimib nii, et astud sisse, ulatad Care Card'i (kohalik haigekassakaart) või kui seda pole, maksad visiidi eest ise. Ja siis ootad elavas järjekorras. Võib juhtuda, et saad kohe sisse, aga enamasti tuleb tunnike passida.

Igal juhul guugeldasin lähimad kliinikud välja, juhuks kui olukord nii hulluks läheb, et rohuta enam ei saa. Aga üldiselt ma hea meelega rohtu ei võta. Pole lihtsalt harjunud. Mul oli esimesed 18 aastat üks ja seesama arst, ja tema leidis, et organism peab haigusega ise hakkama saama. Kui kohe tablett sisse lajatada, ei jää kehale võimalust võidelda.

Lapsepõlves haigeks jäädes sõingi leiva peale määritud juustu-majoneesi-küüslaugu salatit, värskeid jõhvikaid ja sooja teed. Ja kompotikirsse. Kuna kirsikompotte oli keldris alati üsna vähe, siis enamasti toodi need välja ainult haiguse ajal.

Igatahes lootsin seekord imele, jätkasin küüslaugu-mee-sidrunitee dieeti ja ei tahtnud üldse võõra arsti juurde minna. Käisin pärast aastatepikkust pausi hoopis korra solaariumis, et haigena terve välja näha. Siis panin omale juuksuriaja, et kartulikoorde blonde triipe saada. Üleeile istusin tööl diivanil, küüslauguviilud ninas. Isegi mu hoolealune, kes üldiselt ümbrusest suurt midagi ei jaga, küsis, et mis sul ninas on? Tema kohta väga asjatundlik küsimus.

Eile tundsin, lausa füüsiliselt tundsin, et nina (õigemini näo) sees olev paistetus hakkab vaikselt järele andma. Õhtul hakkas hääl normaalseks muutuma. Täna hommikul ärkasin üles, lugesin tund aega ema saadetud ajakirju... ja alles siis avastasin, et ma olen ju terve?!

Lisaks on mul täna vaba päev. Kuna eelmisel nädalal tegin ületunde, saan nüüd pooleteistkordselt vaba aega (ja vaba aja eest pooleteistkordset palka). Nii ongi reede vaba!