11 juuni, 2014

Eksam

Mõtlesite juba kindlasti, et läksin IELTS'i tegema ja jäingi nurka nutma. Konutan seal neljandat päeva ja ootan, et maa mind neelaks... Ei ühtigi! Mõnulesin hoopis Gibsonsis ja kasutasin arvutit ainult praamiaegade vaatamiseks.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, alustame laupäeva hommikust. Õigemini kella 1.35-st, mil esimest korda silmad lahti lõin ja täiesti veendunud olin, et on aeg ärgata. Tõusin püsti, kõndisin ringi, vaatasin mitu korda kella ja ei suutnud kuidagi otsusele jõuda, mis selle olukorraga valesti on. Lõpuks läksin ikka voodisse tagasi ja tõotasin endale, et enne seitset ei ärka.

Kell neli kordus sama jama. Seekord kontrollisin vähemalt viis korda kella, aga voodist välja enam ei roninud. Pool kuus ärkasin uuesti. Juba täiesti vihane enda peale. Ja pool seitse jälle! Siis andsin alla ja jäingi üles.


Eksamil oli kõigepealt 30 min kuulamist. Tuli olla päris tähelepanelik ja ülesmärkimises väle. Ühe ülesande osas tegin bingot, loodan, et see saatuslikuks ei saa. Oli 7-8 vastusevarianti, millest tuli kasutada ainult viit. Igaüks koosnes umbes 5-6-st sõnast ja omavahel olid nad hästi sarnased, erinesid vaid väikestes nüanssides. Tekst oli ette antud ja selle sisse tuli kuulamise käigus need variandid ära mahutada. Ma ei suutnud hoobilt head tehnikat välja mõelda ja nii nad tühjaks jäid, kuigi kõigest, mida jutustaja ette luges, sain iseenesest väga hästi aru.

Või noh... ei jäänud tühjaks, lõpus tegin ikka üksi-kaki-kommi-nommi vanamees-hüppas-üle-pommi meetodil bingot ja täitsin lahtrid ära, aga olgem ausad - kui mul õnnemängudes nii väga veaks, oleksin juba ammu miljonär, nii et lootused pole kuigi kõrged.

Teiseks oli 60 minutit lugemist ja kuigi eeldasin, et see on kõige lihtsam osa, siis tegelikult olid mõned ülesanded ikka parajad pähklid. Või vähemalt üks neist. Seda oleksin isegi eesti keeles lahendades tükk aega mõtlema pidanud...

Lõpetuseks tuli 60 minutit kirjutamist - see koosnes kahest jutukesest. Alustuseks umbes 150-sõnaline kiri ja teiseks 250-line lühiessee. Kirja aluseks oli kuulutus, kus pakuti tööd vabatahtlikele, kes tahaksid vanadekodu elanike aega sisustada. Kirjutasin, et mulle hirmsasti vanurid meeldivad, tahaksin nendega pilli mängida ja tantsu lüüa. Essee teemaks oli, et miks noored reisida armastavad, paluti leida poolt- ja vastuargumente. Alustasin sellest, et inimesed on erinevad, mõni eelistab maailma näha, teine kodus passida ja väitsin (ma ei tea miks?), et mõistan mõlemaid pooli.

Jutu käigus jõudsin sujuvalt selleni, et ma jumala eest ei tea, miks mõni reisida ei taha... Olen ju tolerantsus ise! Aga kuna nii poolt- kui vastuargumendid lihtsalt pidid olema, luuletasin midagi ladusamatest karjäärivõimalustest kui vahepeal kuude- või aastate kaupa kodumaalt ära ei ole jne. Lõppude lõpuks peaks nad hindama grammatikat ja muud taolist, mitte seda, kas jutus üldse mingi iva oli...

Rääkimise juures oli hästi veider, et eksamineerija ei tohi ühtegi sõna öelda ega millegagi märku anda, kas ta sinust arugi saab. Sina muudkui pajatad ja tema noogutab justkui tumm-filmis. Küsiti, miks vahel juhtub, et sõbrad kasvavad lahku? Miks on tore koolikokkutulekutel käia ja vanu klassikaaslasi kohata? Kuidas on televisioon sinu kodumaal muutunud võrreldes selle ajaga kui laps olid?

Pikema ülesandena paluti kirjeldada kohtumist sõbraga, keda polnud ammu näinud, ja kirjeldada, mis tunded sind valdasid ning millest te rääkisite. Ühesõnaga sellised ülesanded, mis eeldavad päris head fantaasiat, keeleoskusest üksi jääb selgelt väheks.

Usun, et mul läks hästi, aga tulemused saab alles kahe nädala pärast. Pöidlad pihku!

Ja pärast eksamit põrutasin kohe Gibsonsisse, kus oli nii ebareaalselt mõnus, et blogimine ei tulnud üldse pähegi. Sõbrad tulid kah külla ja iga päevaga läks olemine üha toredamaks. Täna hommikul sõitsin linna tagasi, et kolm päeva tööl käia, reede on jälle vaba ja mõnulemine läheb täistuuridel edasi. Mõned pildid siis kah:

06 juuni, 2014

Remont

Kui kuus nädalat tagasi IELTS'i eksamile registreerusin, mõtlesin, et kasutan järelejäänud aega usinaks õppimiseks. Teen selgeks, mida küsitakse ja harjutan prooviülesannetega. Mis sellest sai, võite juba ise aimata... Eksam on homme hommikul. Aga kui paar päeva tagasi külas käisime ja seal magustoiduks Hiina õnneküpsiseid sõime (neid, mille sees on paber sõnumiga), ütles minu oma, et saan peatselt õnnenumbri! Ehk siis seitse või ülespoole - täpselt nii palju on vaja igas sektsioonis saavutada, et elamisluba taotleda. Mis ma siis ikka õpin?! Ühe päevaga nagunii targemaks ei saa.

Aga külas oli väga tore ja see nukumaja, mida basseini kõrval näete, on garaaž! Kas pole imeline?


Tööl on mind igal nädalal uued üllatused oodanud. Ettevõttel on väga konkreetne omanik - kui tema läbi astub, hakkavad asjad hoobilt liikuma. Kõigepealt lunisin ehitusmehi, et nad seinte värvimisega alustaksid. Meie ettevõttel on nimelt üks selline maja, kus elavad napilt täisealised poisid, kel eelkõige käitumishäired ja nemad teenivad omale taskuraha lihtsamate ehitus- ja parandustöödega. Ehk kui mul on vaja kardinapuid üles panna, seinu värvida või õues survepesuriga treppe pesta, helistan selle maja juhatajale ja kutsun nad kohale. 

Viimasel ajal on poisid üsna hõivatud olnud ja asjad ei liikunud päris nii kiiresti kui mulle meeldinuks. Noh, mulle muidugi meeldiks kohe! Siis aga juhtus, et meil oli omanikega koosolek ja muuhulgas tuli jutuks, et mu põhiklient läheb nädalavahetuseks vanematega Whistlerisse ja tema magamistuba on sel ajal tühi. Omanik ütles kohe, et teeme selle esimesena korda. Nii läkski. 

Pärast remonti oli põrandal palju värvipritsmeid ja öötöötaja jättis mulle kirja, et need ei tule isegi mopiga hõõrudes maha! Halloo! Kas keegi tõepoolest üritab kuivanud värvi mopi abil eemaldada? No näe, üritab! Noaga kraapides tulid väga kenasti maha.

Kõik muu edenes samuti ludinal, leidsin sobivad kardinad ja maali, viskasin osa ebavajalikku mööblit välja ja valmis ta saigi. No mööbel on muidugi õuduste tipp, mina ei tea, kes seda musta värvi seal nii hirmsasti on armastanud, aga las esialgu jääb. Uue madratsi kauplesin küll välja!


Pärast remonti tuli ülemus jälle külla, vaatas üle, teatas, et usaldab mu maitset ja edaspidi võin kõik asjad ise valida (enamike majade juhatajad on mehed ja neil on ilmselt üsna suva, milline mööbel seal täpselt on, seega käib vajaduse korral uusi asju toomas omanik).

Tegime siis ringkäigu, mille jooksul ta osutas, et siin võiks olla mingi riiul või kummut, siin võiks olla vaip, siin võiks olla pilt jne. Kuna maja oli alguses üsna rääbakas, olen aja jooksul kõik kulunud asjad välja visanud ja nüüd on avanev pilt natuke lagedavõitu, aga mitte kauaks! Selle punase diivani kõrval (mille omanik välja valis) on üsna keeruline mingit head maitset rakendada, ükskõik, mis mõte mul ka tuleb, on ikkagi tunne, et lõpptulemus jääb kohutav. Eks me näe...

Igatahes juhtusin mainima, et mõte uutest kummutitest ja muust on muidu tore, aga kõige koledamad on praegu ikkagi need seinad. Nagu juba mainisin, on omaniku näol tegemist väga konkreetse inimesega, kes teatas, et kui meie poistel läheb liiga kaua aega, palkame maalrid lihtsalt väljastpoolt ja teeme remondi kohe ära! 

Järgmisel päeval helistas mees, kes palus luba maja mõõtma tulla. Arutasime siis, et mis osad teha ja mida välja saab jätta. Minu täiuseihalus ei luba suurt midagi välja jätta, sest näiteks esimese korruse ruumid on omavahel ühendatud, sinna ei annagi tõmmata joont, kus uus värv lõpeb ja vana algab. Senised toonid on valinud pime inimene ja kuigi mulle muidu meeldib kui kodu on värviline, on sealne valik täiesti vastuvõetamatu. Elutuba on pruunikas-punane, söögituba õrnalt roosakas, köögiplaadid kollased (loomulikult mustriga), esimese korruse vannituba mururoheline... Teine korrus on üleni helelilla (selline nagu lapse tuba vanasti), kontoriruum beebiroosa. Minu tuba on muidu valge, aga üks sein on võõbatud selle jubeda pruunikas-punasega. Keldrikorrus on õnneks valge, selle jätame seekord värvimata. Kõik muu tuleb beež.

Maja mõõdeti ära ja teatati, et nad värvivad selle ühe päevaga üle. Panevad kuus-seitse meest tööle ja saabki tehtud. Eile paluti võtmeid, et teevad ettevalmistustööd ikkagi reede hommikul ära, teibivad ääred kinni jne, esmaspäeval alustavad värvimist. Kuna mina olen esmaspäeval Gibsonsis ja tunnen elust mõnu, ootab mind teisipäeval tööle saabudes uhiuus maja! Saan kõik uued pildid seina panna ja kardinad üles riputada, väga põnev!

Ahjaa ja kliente on meil nüüd ühe asemel kolm, aga sellest mõni teine kord, nüüd võiks hakata eksamiks õppima. Hoidke pöialt!

02 juuni, 2014

Paljas porgand

Viimastel aegadel on mulle kõrva jäänud erinevad ütlused. "Knock your socks off" on väljend, mida kasutatakse suure üllatuse või vaimustuse, aga ka kõrvuni armumise kohta. Siinset rahvast löövad taolised asjad nii pahviks, et sokid lendavad hoobilt minema... Ükspäev arutasime ülemustega üht mu alluvat, kes on lohakavõitu ja üks neist mainis justkui muuseas, et "she will have to pull her socks up". Ehk võtku end kokku! Ma kohe naersin! Mis teil nende sokkidega on? Küll lendavad minema, küll tuleb ülespoole sikutada...

Eile tuli kohalikega juttu eestikeelsetest ütlustest. Näiteks "kaks konti ja kusehais" osutus selliseks huumoriks, et Matt pidi suure naeru pärast toolilt maha kukkuma. Inglise keelde tõlgituna kõlab see muidugi veelgi absurdsemalt.

Teine hitt oli "nagu viiner kiles". Kanadalased ei ole lihtsalt kunagi näinud viinereid, millel tuleks enne söömist kile ümbert ära võtta. Kõige lähedasem asi on hot dog'i vorst, mis on kahjuks liiga sihvakas ja vale värvi, et kõnealusest ütlusest täit pilti saada.

Kairi kutt, kes on inglane, teadis sellist inglisekeelset ütlust, mis kõlas umbes nagu "sa pole näinud midagi, kuni pole näinud meest söömas omaenda pead". Halloo?!

Karini kutt, kes on iirlane, rääkis, kuidas ta esimest korda Eestis käis ja seal meie saunakommetega tutvus. Oli hiiglama üllatunud, et eestlased käivad saunas täitsa paljalt ja eeldavad sealjuures, et külalised nendega kaasa lähevad. Kõigepealt saad pruudi isaga viisakalt tuttavaks, surud kätt ja puha... aga paar tundi hiljem istute juba täie iseenesestmõistetavusega laval ja arutate tulevikuplaane... ihualasti!

Ja selle peale, et enamikes Eesti spordiklubides ei eralda duširuumis võõraid (paljaid!) inimesi üksteisest isegi mitte kardin, oli tema jaoks täielik müstika. No minu jaoks on muidugi ka alati olnud... Kanadas käib pesemine kabiinides ja üldiselt on need piisavalt suured, et seal ka riietuda (nurgas on siis pink, kuhu rõivad asetada). Inva- ja perekabiinid on veel eriti suured - mine või poole suguvõsaga sisse kui näiteks eestlane oled ja on vaja tingimata üheskoos paljaks võtta.

-

Külliki täiendas ingliskeelsete ütluste rida seigaga oma pereelust: oli ameeriklasest abikaasalt küsinud, kas ta kohvi tahab ja see vastas: "Does the Pope shit in the woods?" (tõlge: kas paavst situb metsas?)


Et siis... jah või ei? Selgus, et tahab küll! Kõnealune väljend on pandud kokku kahest erinevast:

- Does a bear shit in the woods?
- Is the Pope Catholic?

Kuna vastus on mõlemale "jah", siis neid miksides saab tulemuseks VEEL ilmselgema "jah"-i. Selle kõrval tundub "kaks konti ja kusehais" juba täitsa normaalsena. 

29 mai, 2014

Taevas pole kasse

Bussis istusid üksteise läheduses väärikas vanadaam ja ontlik keskealine tädi. Just nimelt tädi - selline raamatukoguhoidja tüüpi, kel kuklas krunn ja seljas allapoole põlvi ulatuv hiirehall seelik. Sõidule kuluvat aega sisustas ta kudumisega. Vanadaamil oli kaasas puur kassiga. Ja nagu Kanadas kombeks, ei jätkunud piinlikku vaikust teps mitte kauaks.

Kõigepealt kiitis tädi kassi ja kurtis, et majas, kus tema elab, ei ole lemmikloomad lubatud. Järgnes veidi kassiteemalist small talk'i, et küll nad ikka on vahvad jne. Seejärel teatas tädi, et kassi hing olevat inimese omast erinev. Vanadaam kohe viisakalt vastu: "Jaa, võib olla küll!" Ja tädi jätkas: "Ma olen kuulnud, et kassi hing ei pääse pärast surma taevasse!" Vot kus lops!

Edasi jõuti sujuvalt usuteemade juurde ja tädi mainis, et kirik, kus ta käib, on täiuslik! Seda öeldes õhkas lummatult, sulgedes hetkeks silmad. Aga siis parandas end kiirelt: "Ei-ei, nii ei saa öelda! Mitte miski pole täiuslik! Välja arvatud Jumal... Ainult tema on täiuslik!"

Mul tekkis tahtmine vestlusesse sekkuda ja diskuteerida, et kindlasti oli Jumalal kah mingeid väikeseid pahesid. Või kuues varvas. Või  kõõm. No midagi ikka! Ma kohe ei talu täiuslikke inimesi, sest elu on näidanud, et just neil on eriti suured luukered kapis. Aga no ei hakanud suud paotama, sest muidu ei pääse mina kah taevasse, jään selle õnnetu kassirojuga maa peale hõljuma...

Kustav luges postituse läbi ja küsis, et aga kuidas vanadaam sellele reageeris? Mina vastu, et no ta ei läinud kassi taevasse mitte saamise jutuga päris kaasa, aga usuteema istus talle muidu hästi. Kustav arusaamatult: "Ma oleks küll närvi läinud! Mis mõttes minu kass ei pääse taevasse... "

25 mai, 2014

Leiva retsept

Viimasel ajal on mitmed sõbrannad leiva retsepti küsinud...

Esiteks on vaja juuretist. Isetehtu ei kergita esimesel viiel-kuuel korral nii hästi kui peaks. Kui elad Eestis, tead kindlasti kedagi, kellelt sissetöötatud juuretist saada. Kui just pead ise tegema, sega kokku naturaalse juuretisega (bacterial culture) tehtud leivaviil, keefir ja õunatükid. Lase umbes kolm päeva toatemperatuuril seista ja ongi olemas. Saadud segu võiks ära blenderdada, et leiva sees õunatükke poleks.

Minu retsept on selline:

2 sl juuretist
0,5 l sooja vett
rukkijahu

3 tl soola
3 sl suhkrut
rukkijahu (u. 0,5 kg)

Sega suures kausis vesi ja juuretis ning lisa nii palju jahu, tekiks hapukoorelaadne mass. Kui jääb veidi vedelam või paksem, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Kausile tuleb rätik peale panna (et pealispind ära ei kuivaks) ja 10-12 tunniks seisma jätta (tuba peab soe olema, külmas ei lähe leib "käima"). Kui seda teha õhtul, saab järgmise päeva lõunaks värsket leiba. Eeltaigna pealispind muutub veidi vahuseks, sellest on näha, et on valmis. 

Järgmisel päeval sega juurde sool, suhkur ja rukkijahu. Paksuselt peaks jääma umbes nagu kartulipuder. Kui paned liiga palju jahu, jääb leib kuivavõitu, kui liiga vähe, siis nätske. Peale esimest korda tead juba täpselt, milline see välja peaks nägema, et õige oleks. Suhkur on hapukuse mahavõtmiseks. Täpsem hulk on maitseasi, mulle päris ilma ei meeldi.

Nüüd võta 2 sl tainast juuretiseks (hoia külmkapis, aga nii, et õhk juurde pääseks - mul on plastkarbis, millele paar auku kaane sisse torgatud). Ja seejärel lisa soovi korral köömneid, seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju vms. ja vala tainas vormi. Mulle meeldib kõige rohkem kõrvitsaseemnetega. Peale võid puistata seesamiseemneid, aga need on lihtsalt ilu pärast.

Vormi sisse pane küpsetuspaber, nii on leiba palju lihtsam välja saada, pealegi jääb vorm ise puhtaks. Vormis (rätiku all) peab tainas kerkima umbes 4 tundi, enamasti muutub pea poole kõrgemaks. Kui jätta terveks päevaks ootama, läheb maitse veidi hapumaks, aga muud ei juhtu midagi. Lõpupoole olen rätiku ära võtnud, muidu kerkib tainas selle külge kinni.

Ahi peab olema soojendatud 250 C-le (480 F), kõrge kuumus tekitab leivale kooriku. Umbes 15 min pärast tuleks kuumus keerata 150 C peale (300 F). Kokku on ahjus ligikaudu 30 minutit, selle ajaga saab leib ilusti valmis. Tavaliselt jätan umbes tunnikeseks vormi jahtuma. Soojalt lõigates jääb leib alati nätske, enne söömist tasub lasta täiesti maha jahtuda. 

Isetehtud leib püsib pikalt värske, ei lähe kõvaks ega hakka hallitama. Aga tavaliselt maitseb nii hästi, et saab nagunii paari päevaga otsa.

Head küpsetamist!

19 mai, 2014

Vabapulm

Vabaabiellumine on ikka uskumatult lihtne! Kõigepealt tuleb leida ilus kleit ja hiljem end kohvikus koogiga premeerida. Ehk ei midagi sellist, mida me nagunii pea iga päev ei teeks!

Notar võttis allkirjad, pani paberile kuldse templi ja kinkis kummalegi šokolaadimedali. Laupäevaks tegin sülti, Kadri tõi kartulisalatit ja Kustav segas kokku Kirju Koera. Seejärel saabusid Anna ja Alejandro hiiglasliku lillekimbuga ja tuletasid meelde, et tegemist on ikkagi väikestviisi pulmaga. Ja kui Matt suure hilinemisega (nagu alati) sisse sadas, läks juba hoopis põnevaks, sest esimese hooga ei paistnud ta lillede ja kingikasti tagant väljagi!

Nemad olid Kadriga salaplaani pidanud, et pulmade puhul tuuakse ju ikka mingit kodukraami. Arutasid nii ja teistpidi ning jõudsid otsusele, et blenderit meil vist ei ole, sest - tsiteerides Kadrit - "kui oleks, oleks meile juba ammu smuutisid serveeritud!" Matt ütles, et blender oli mõeldud rohkem naljakingina, aga mina olen selle ostmist tegelikult juba korduvalt plaaninud, seega läks igati asja ette.

Kustav juhtis tähelepanu, et inglise keeles on tegemist common law ehk tavaõigusega, mis iseenesest viitab millelegi juriidilisele. Eestikeelne "VABAabielu" ütleb pigem, et kui enam ei meeldi, on vabam minema kõndida kui päris abielu puhul. Kanadas pidi olema selline seadus, et kui oled kellegagi aasta aega koos elanud, võid lahkumineku korral taotleda poolt kõigist varadest. Ei ole nagu Eestis, kus lahutuse korral jääb mehele maja ja auto ning naisele lapsed ja võlad.


Eesti toidu propageerimine edeneb väga hästi, mõlemad kanadalased söövad sülti igati meelsasti, inglane jäi esialgu veel veidi skeptiliseks. Kadri tehtud kartulisalat suitsusingiga on muidugi alati nii suur hitt, et seda ei jää kunagi üle.

Kadri teatas kohe saabudes, et puhtjuhuslikult läks nii, et tal on mulle kui värskele vabaabielunaisele üks ülesanne ka, aga ootab kuni kõik on vähemalt esimese kokteili ära joonud, et keegi suuremat šokki ei saaks. Vahepeal muidugi unustasime täiesti ära, et mingi ülesanne pidi olema ja nii tuligi see päevakorda alles poole öö ajal kui pooled külalised olid juba koju läinud.

Nimelt kandis Kadri kleiti, mis jättis õlad paljaks ning sellest tulenevalt rinnahoidjat, mil paelad ära käivad. Või siis ei käi. Kolm kinnitust sai ta lahti, aga neljas konks oli oma tunnelis nii tihedalt kinni, et kangutamine ei kandnud vilja. Lõpuks sai aeg otsa, pidi kodust liikuma hakkama ja jättiski paela lihtsalt kleidi sisse rippuma.

Kadri käis korra teises toas, võttis kõnealuse riidetüki kleidi alt ära, ulatas mulle ning istus ise rahulolevalt ootama. Pidin selle õnnetu konksu niimoodi aasa seest välja saama, et midagi ära ei lõhuks. Hakkasin suure hurraaga pihta, et mis see siis ära ei ole! Kõigepealt kavalusega, hiljem juba toore jõuga, aga ülesanne osutus keerulisemaks kui arvata oskasin. Olukorra lahendas hoopis Matt, kes veetis järgneva veerandtunni hambatikkude ja naeltega mässates, kuni saigi konksu aasast välja.


Et pikka juttu kokku võtta, peab tunnistama, et oleks igati aus pulmapeo piltidel ka peigmeest näidata (kes enamiku aega kaamera taga oli). Siin nad siis on, Kusti ja Kadri! Rinnahoidjat ootamas.

16 mai, 2014

The Chief

Kuna mina pole vahepeal mitte millegi huvitavaga hakkama saanud, ainult tööl käinud, jagan hoopis Kustavi matkapilte. Ikka tore vaadata! Rada on Vancouverist 65 km kaugusel, 11 km pikk, 600 m tõusu, nimeks Stawamus Chief. Nagu aru sain, oli neil tore - soe ilm, ilusad vaated ning vöötoravad jooksid jalust maha, et pähkleid saada. Ma ei tea, kuidas Kadri, Jen ja Johannes end täna tunnevad, aga Kustavi jalalihased paistavad täitsa šokis olevat. Muidu peab ainult kohvikust kohvikusse kõndima, aga nüüd tuli siis lausa mäkke rassida. No ütle ebaõiglust!


10 mai, 2014

Punane diivan

Iga kord kui töölt tulen, mõtlen, et peaks bussijuhtidest blogima. Nii toredad ja abivalmid, pea igale reisijale jagub mõni sõbralik repliik. Mina, olles Eestis selliste juhtidega harjunud, kes su uste vahele kinni jätavad ja halvimal juhul pärast seda veel paarsada meetrit kaasa lohistavad (õnneks ei juhtunud minuga), olen siiamaani iga kord heas mõttes šokeeritud kui Vancouveri bussijuhte jälgin.

Kolmapäeval käisin Ikea's. Tööle jõudis uus diivan kohale ja ilmselgelt nõudis see kohe uusi kardinaid. Paganama Ikea'd on mõlemad kesklinnast päris kaugel, oma tund aega läheb mineku peale, maru tüütu. Aga nii toredaid asjakesi nagu seal, mujal ju jällegi pole. Kõigepealt sõin kartuliputru lihapallide ja pohlamoosiga, et riiulite vahele ära ei nõrkeks ning seejärel hakkasin shopinguga pihta. Vahepeal peab muidugi mainima, et diivanit käis valimas mu ülemus ja kui ta ütles, et tellis punase, sest arvas, et "rõõmsad värvid teevad head", siis... No ma ei tea. Minu meelest võib panna seinale rõõmsa pildi või lauale rõõmsa lina, isegi rõõmus vaip on täitsa okei, aga rõõmus diivan on kuidagi liig. Kõik ei saa ju kirev olla ja kui juba diivan on punane, siis mida ma ülejäänud toaga teen?


Kardinad pidid seega suhteliselt neutraalsed tulema. Meil on seal isegi igasugu lõbusat värvi, näiteks kamina ümbris on küll valge, aga seestpoolt hallikirju, laud ja toolid tumepruunid, sein lilla-pruuni-punase vahepealne sitakarva õudus. Selle värvi pidi küll pime inimene valima. Seinad värvitakse õnneks varsti beežiks, helistasin juba töömehele, et tõmmaku kõik tegemised graafikus maha ja lennaku pintsliga kohale, ma ei suuda neid koledaid seinu selle punase diivani kõrval üldse vaadatagi...

Ühesõnaga veetsin seal kardinaosakonnas tunni või kaks. Pigem kaks. Mõõtsin, katsusin ja visualiseerisin. Kolm erineva suurusega akent tuli ära katta, kõigile kardinapuud ka veel valida. Sain lõpuks endaga kokkuleppele, ladusin koti täis ja otsustasin kõrvalasuvast nõudeosakonnast ka läbi astuda. Kui 5 minutit hiljem tagasi jõudsin, oli mu kott kadunud! Usinad Ikea mesilased olid kogu mu töö ja vaeva riiulitele tagasi ladunud. Kokku läks siis kuskil kolm tundi...

Täna tõstsin veidi mööblit ringi ja tõin poest hiiglasliku toalille. Ise olen väga rahul, isegi punane diivan muutus juba vastuvõetavaks. Kui nüüd uus värv kah seina saaks, oleks elu jälle ilus.

07 mai, 2014

Eesti Maja

Seltsielu on nii tihedaks läinud, et pole aega blogidagi. Vahepeal käivad meil kodus külalised, siis käivad basseinis külalised, siis käime ise külas ja korra sattusime isegi Eesti Majja.

Näiteks laupäeval oli täielik maraton. Alustasime hästi rahulikult, enne südapäeva ei saanud kodust väljagi. Siis läksime Annaga kohvikusse. Mõne aja pärast korjas ta välja vaatamisväärtuste vihiku, mille töö kaudu sai - sellega on diil, et kui kuu aja jooksul vähemalt 12-st kohast läbi käid ja templid kogud, saad terveks aastaks tasuta vaatamisväärsuste passi. Pole paha. Seda enam, et ka sõber saab alati tasuta kaasa. Ma olin see sõber siis seekord.

Alustasime Kunstigaleriist. See oli noh... okei. KuMu on palju vingem. Küll aga näidati super-lahedat dokumentaali ja viimase korruse fotonäitus oli kah tore. Seejärel seadsime sammud Teaduskeskusesse. Kui juba eelmine kord leidsin, et see on maailma kõige mõttetum koht, siis seekord veendusin veelgi enam. Merisiga, kelle puuri väiksuse aasta aega tagasi südant valutasin, oli vahepeal lihtsalt ära surnud ja tema asemele oli pandud siil. Samasse puuri.

Kolmandaks läksime Queen Elizabeth parki, mis on mu lemmikkoht terves linnas! Seal plaanisime otsad kokku tõmmata, aga mulle meenus, et rong, mis meid pargist kesklinna viib, viiks meid ühtlasi otse vaatetorni, seega tegin ettepaneku ka seal ära käia, et neljas tempel kirja saada. Mõeldud-tehtud. Anna küll ohkas, et päris sellist hasarti ei osanud ta oodata, aga templite üle oli muidugi hea meel.

Ülesanne täidetud, omadega täitsa läbi, saabusin koju. Kustav teatas juba uksel, et Kadri, kes lubas kooki teha, seda ei tee. Joonas olevat öelnud. Jäi mulle kurvalt otsa vaatama, et noh... ilma koogita ei saa ju kuidagi! Küpsetasin siis koogi. Vahepeal helistas Kadri ja ütles, et tema ei tea, mida need mehed ajavad, muidugi tuleb kook! Topelt ei kärise, kõik söödi viimse tükini ära. Matt, kes toimeka arstitudengina praegusel pingelisel eksamiteajal ainult kiirnuudlitest ja end külmikusse poonud hiirtest toitub, sai paar viilu koju kaasa ka.

Pühapäeval oli Eesti Majas kontsert, kus esines meie teine Kadri. Juba kuu aega varem saatis kutse ja rõhutas, et Anu peab end kindlasti kohale vedama! Et tema olevat kõik rasked laulud ilusti ära õppinud ja... Lõppkokkuvõttes vedas meid kohale hoopis Matt, sest temal, vaesele Kanada tudengile kohaselt, on vähemalt auto.

Peab tunnistama, et meie kõigi kolme eelhäälestus oli mõneti skeptiline. Eestlaste järeltulijad, kellest enamik eesti keelt üldse ei oska, eestikeelseid laule laulmas... Mõtlesime, et isamaaline värk, Eesti Maja ja puha, ju võivad seal kõik leelotada, kes vähegi tahavad nokka lahti teha. Eks ta siis üks paras kassimatus ole... Aga juba esimeste nootide kõlades pidime kogu oma skeptilisuse alla neelama ja vaimustunult kuulama jääma, sest no tõepoolest laulsid super-hästi! Ja aktsenti polnud üldse! Ainult "õ" kõlas rohkem nagu "ö" - justkui tüüpiline Saaremaa ansambel.

Pärast pidu oli väike koogisöömine ja kohalikel eestlastel oli hea meel "päris" eestlasi, mind ja Kustavit, näha. Ütlesid, et nad tahaksid Vancouverisse saabuvate kaasmaalastega kohtuda ning üleüldse teada, millega nad siin tegelevad, aga keegi ei andvat endast märku.

Kohaliku Eesti kogukonnaga on see häda, et enamik tegevusest keerleb ümber kiriku, rahvatantsu ja koorilaulu. Kellele need valdkonnad hingelähedased ei ole, see kontakti ei otsi. Panime juba Kustaviga mõttes äriplaani kokku, et kuna Eesti Majas on tegelikult väga palju ruumi, võiksid nad sinna väikese hosteli rajada - kõik, kes Vancouverisse maanduvad, saaksid esimesed päevad/nädalad seal veeta ja olekski tutvus sõlmitud. Nii eestlastel majaga kui majal eestlastega.

03 mai, 2014

Põhjamaalane

Mulle meeldib kui sõbralikud siinsed inimesed on. Sealjuures olevat Vancouver kõige ebasõbralikum linn terves Kanadas!

Ainsad kohad, kus see häirib, on poed. Mõnes lastakse täitsa rahulikult ringi vaadata, aga pole ka sugugi ebatavaline, et müüja sinuga pikka vestlust arendab. Näiteks teeb alustuseks komplimendi riiete kohta ja küsib siis täiesti iseenesestmõistetavalt, et "kas sul on lõunapaus või lausa vaba päev"? Nad lihtsalt suhtlevadki palju vabamalt kui meie harjunud oleme. Ja see on tegelikult nii tore ja soe. Kohalik viskaks kohe pool elulugu vastu, peatselt räägiks nad omavahel juba naabri kohevast kassist ja ma ei tea millest veel. Aga mina ei oska! Näiteks ükspäev küsiti mult peale tüüpviisakuste jagamist, et "mis sind täna kesklinna tõi"? Ja kuna see nii ootamatult tuli, vastasin lihtsalt: "ma elan siin!" (mis on iseenesest ju tõsi). No ma räägin - small talk'i kursuseid on vaja!

Küll aga tajun väga hästi, mis siinses kultuuris on normaalne ja mis ei ole. Näiteks juhtusin kassajärjekorras seisma ühe mehe taga, kes oma pangakaardi kolm korda järjest liiga vara masinasse suskas. Müüja palus tal oodata, kuni tuleb vastav kiri ette, aga ei, tema lajatas kohe sisse. Teisel korral palus müüja uuesti, et kiri tuleb ära oodata, ja mees nähvas talle eriti teravalt "jaa-jaa, kuulsin juba!!!" Ma kohe ehmusin! KEEGI ei käitu siin niimoodi! Ennekuulmatu.


Ja siis nad muidugi räägivad ühistranspordis võõrastega juttu, viskavad pargis jalutades mõne juhusliku kommentaari, kiidavad kingapoes su proovitavaid jalavarje ja paluvad müüjal endale samasugused tuua... Kõik käib nii nagu oleks tegemist vanade sõpradega. Ja kuigi püüan, ei tule mul see üldse välja!

Täna istus mu lähedusse üks rullnokk. Dressides. Tossudes. Haises jubedalt suitsu järele. Hetk hiljem küsis kella ja arendas sellest pika vestluse, kuigi mina vaatasin enamik aega aknast välja ja palusin mõttes, et ta juba maha läheks. Lõpuks läksin hoopis ise. Kaks peatust varem kui vaja.

Mis ta siis rääkis? No küsis, kust ma pärit olen ja kuidas eesti keeles "tere" öelda. Uuris, kas tulin siia õppima, ja kui vastasin, et hoopis tööle, läksid tal kohe silmad põlema! Ütles, et kui mul tööd on vaja, siis ta võib jube head ala soovitada. Aknapesijaks! Et igal pool on postide otsas flaierid, tuleb helistada ja end pakkuda. Valgustas, et sellise tööga võib kuni neli sotti päevas teenida. Et tema näiteks teenib. Rikas poiss, noh!

Ja siis viskas justkui muuseas vahele, et tal on maja ka. Väga oluline info muidugi... Üürimaja. "Hästi kallis, aga mis sa teed, Vancouver ongi üle mõistuse kallis". Rikas majaga poiss! Aga muidu selline kähedaks joodud hääle ja pooliku kooliteega. Mõnel, teate, on kuidagi näost näha. Ja kui suu lahti teeb, lööb veel kuidagi eriti selgelt välja.

01 mai, 2014

Ilu nõuab ohvreid

Eile otsustasin end elamisloa jaoks vajalikule keeletestile registreerida. Lähemalt uurima hakates selgus, et ooteaeg on olenevalt asukohast peaaegu kaks kuud! Millal ma küll õpin, et iga taoline asi võtab nii meeletult aega, et tegelikult tuleks end kirja panna kohe kui mõte tuleb, mitte alles siis kui jõuad selgusele, et nüüd olen valmis...

Test on IELTS, maksab 295 dollarit ja tulemused kehtivad kaks aastat. Seal on nii kuulamise, kirjutamise kui rääkimise osa ning igas kategoorias tuleb saavutada vähemalt 6 punkti, vastasel juhul ei loeta testi läbituks. Põhikooli ja keskkooli lõpueksamitest mäletan, et inglise keele kuulamistest oli alati kõige haigem - esiteks räägiti tingimata ülikiiresti, teiseks oli taustaks mingi müra ja kolmandaks kippusid esinejad olema tõsise kõnehäirega. Lisaks mängiti klippe ette inka õpsi tillukesest krapist, millest tulev heli nagunii mingit kriitikat ei kannatanud. Ühesõnaga selline komplekt, et päriselus ei satugi situatsiooni, kus nii raske oleks aru saada.

Et Kustavi saaks minu taotluse külge liita, peame oma kooselu ametlikult ära vormistama. Selleks on vaja võtta passid kaasa, minna notari juurde, maksta 50 dollarit ja täita ankeet. Pärast seda oleme ametlikult vabaabielus! Päris pulmadega tuleb oodata seni, kuni lõpuks Eestisse satume, sest sealseid sõpru-sugulasi oleks keeruline siia toimetada. Aga kuna täpselt sama keeruline oleks siinseid sõpru Eestisse toimetada, mõtlesime, et võime ju seekord korraldada "vabapulmad". Või mis see sõna võiks olla kui vabaabieluga ametlikult algust teed? Oleks jälle põhjust üks ilus kleit juurde osta ja tort küpsetada!

Muideks laupäeval soetasin omale väga fäänsid kingad. Pühapäeval läksime sõpradega sushit sööma ja otse loomulikult oli vaja uued kingad jalga panna. Kodust välja astudes tundsin küll, et võivad vist natuke hõõruma hakata, aga ei viitsinud plaastreid kaasa võtta. Hetk, kus seni elatud elu oleks võinud end mõne tarkuseteraga meenutada, näiteks: kui sulle tundub, et king võib hõõruma hakata, siis ta ka hakkab. Ei ole vaja endale illusioone luua!

Mida kauem kõndisime, seda ebamugavamaks läks ja hiljem avastasin mõlema kanna pealt verise vao. Kui Kustav poleks kõrvalasuvast poest plaastreid toonud, oleksin pidanud paljajalu koju minema. Esimesed kaks päeva oli duši all käimine täielik piin, ma ei tea, kas need haavad ei kavatsenudki kokku kasvada, igatahes oli väga valus kui vesi peale läks. Ja teatavasti on maru keeruline niimoodi duši all käia, et vesi kanna peale ei läheks...

Kolmandal päeval otsustasin plaasterdamise lõpetada ja kuni õhtuni oli kõik tore. Kui aga õhtul sokke jalast ära võtsin, selgus, et haav oli kanga külge kleepunud ja sokke jalast tõmmates tuli tükk nahka ka kaasa... Nüüd pean olude sunnil ainult kontsakingades käima, sest need on ainsad, milles jalg nii palju ettepoole vajub, et kand kinga ei puutugi. Ilu nõuab ohvreid!

30 aprill, 2014

Nabanöör

Meie sõber Matt, kes õpib arstiks, alustab suvel sünnituspraktikaga. Arvas, et saab huvitav olema ja rääkis muuhulgas, et ei olevat väga ebatavaline, et beebi pärast sündimist maha kukub, sest ta on lihtsalt nii libe. Aga sellest polevat midagi, lapse luud on elastsed, midagi katki ei lähe. Ma ei tea, kas ta tegi nalja või mitte...

Täitsa õudne! Oksendad terve raseduse esimese poole (no hea küll, kõik ei oksenda nii kaua, aga mõni oksendab see-eest lõpuni välja), lähed paksuks ja paiste ning veedad lõpetuseks mitte kuigi meeldiva 2-24 tundi last enda seest välja pressides. Melonisuurust last sidrunisuurusest august. Jajaa, saan aru küll, et maailma kõige loomulikum tegevus ja mis kõik veel, aga... Huhh!

Ja kui ta siis lõpuks väljas on, pillatakse ta maha!!! Kujutate ette, jah? Rääkisin just Kustile, et kui keegi minu tite maha viskaks, läheks ma ilmselt täiesti marru.

Kustav ütles seepeale: "Hea, et ta sul alguses nööriga küljes on, ei saa rändama minna, muidu libiseb kuskile toanurka..." Ega jah, peab tõdema, et loodus on ikka kõige eest hoolitsenud!

29 aprill, 2014

Traat

Hiljuti mõtlesin, et igavene jama oleks kui hammaste tagant traat lahti tuleks. Tuligi! Tegelikult ortodont mainis küll, et kõvasid asju ei tohi hammustada ja toores porgand on ilmselgelt üks kehvemaid valikuid, mida sellises olukorras katsetada. Aga noh...

Esimesed paar päeva oli paanika, guugeldasin kohalikke ortodonte ja plaanisin esimesel vabal hetkel kleepimisse minna. Kujutasin ette, et kui sellega viivitada, vajub hammas sinna, kus ta enne breketite panemist oli ja god knows, et keegi ei mäleta enam, kus kuradi kohas see koht üldse asuda võis... Omal ajal teatas ortodont, et minu lõualuu suuruse jaoks on mul lihtsalt liiga palju hambaid ja seetõttu ei saagi nad korralikult ritta mahtuda. Tuli ruumi juurde teha ja nii ülevalt kui alt kaks tükki välja tõmmata - kokku siis neli. Pluss neli tarkusehammast, sest need olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hambareale otsa. Lõppkokkuvõttes loobusin kaheksast hambast, et rida sirgeks saada. Mis tähendab omakorda seda, et kui nad nüüd vanadele kohtadele vajuksid, ei saaks ma elu lõpuni suud lahti teha.

Praeguseks on see paganama traat juba kaks nädalat lahti olnud ja ma pole lihtsalt viitsinud arsti juurde minna... Kui laisk võib üks inimene olla, ah?

Teine tähtis asi mu to-do-listis oli Kanada tuludeklaratsioon. Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin märkmikusse meeldetuletuse. Kuu aega tagasi lisasin sama asja arvutisse. Kõik hommikud algasid sellega, et memo vilkus ekraanil. Ei toiminud. Siis kirjutasin paksu punase markeriga külmkapi peale. Seejärel magamistoa seinale. Ikka ei toiminud. Plaanisin juba poodi suurema paberi järele minna, et saaks endale inspireeriva plakati kujundada, sõnumiga: TEE OMA KURADIMA DEKLAR LÕPUKS ÄRA!!! Aga vaevalt, et seegi toiminud oleks...

Täna hommikul ütles Kustav justkui muuseas, et kuule, ma teen su deklaratsiooni ära! Klõbistas veerand tundi diivaninurgas ja oligi valmis! Ma ei pidanud ise lillegi liigutama!

Kolmas asi mu nimekirjas on elamisluba. Viimase viisa taotlemise käigus sai bürokraatiast ikka nii kõrini, et ei taha uute ankeetide täitmisest mitte midagi kuulda! Aga veel vähem tahan järgmisel kevadel Vancouveri lõplikult selja taha jätta ja Eestisse kolida. Elamisloa jaoks on vaja uuesti Eesti Karistusregistri väljavõtet, sest see, mille viisa jaoks taotlesin, on nende jaoks juba liiga vana. Väljavõte tuleb jälle notariaalselt tõlkida. Sama tuleb teha sünnitunnistusega. Ankeedis tuleb üles loetleda kõik oma viimase kümne aasta reisid. Hästi tore... sest ma olen selle aja jooksul külastanud täpselt 30 riiki!

- - -

Tulbipiltidega meenus, kuidas Kustavi ema seekordsest Eesti kevade saabumisest rääkis. Tahtis sõbrannale sünnipäevaks oma peenra tulpe viia, aga need olid veel nii väikesed, et ei paistnud kuigi tõenäoline, et õigeks ajaks "valmis" saaksid. Läks nädalaks Pärnusse, vahepeal olid päikeselised ilmad, ja kui tagasi jõudis, olid kõik tulbid ära õitsenud. Polnudki enam midagi noppida. Eesti kevad on selline väle - peab õigel päeval kohal olema, muidu jääd ilma.

Vancouveris on asi veidi aeglasem, tulbipeenrad püsivad oma kaks kuud täpselt ühesugustena.

27 aprill, 2014

Laisad vorstid

Kui poolteist aastat tagasi blogimisega algust tegin ja Kustavile lingi saatsin, pobises ta rahulolematult, et "seiklusjutud?" ning seadis kahtluse alla, et meil Kanadas nii üüratult palju seiklusi tekib, et neile terve blogi üles ehitada... Õiendasin vastu, et "nääh, ei olegi ju seiklusjutud!" On "seiklused ja JUTUD!" Aga aadressina oleks "seiklusedjajutud.blogspot.com" liiga lohisev jäänud. Mulle hirmsasti meeldiks kui saaksin ainult seiklustest pajatada. Palju lihtsam oleks kirjutada!

Aga miks inimesed üldse blogisid loevad? Eks see olegi ju natuke nagu kellegi teise elu elamine! Ja blogijal on kohustus piisavalt huvitavalt elada, et oleks põnev jälgida. Nii ongi blogi muutunud indikaatoriks, millal oleks aeg jalad tagumiku alt välja kerida ja oma ellu veidi värve tuua. Kui enam millestki kirjutada pole, on ilmselgelt liiga igav. Enamik Kanada blogisid ongi seepärast välja surnud, et alguses on võõrsil maru tore, aga lõpuks tuleb ikkagi hall argipäev ja mis sa ikka heietad, et "tõusin üles, läksin tööle, sõin lõunat, tulin koju, vaatasin telekat, läksin magama, tõusin üles, läksin..." 

Aga rutiini vastu muidugi ei saa. Joonas ja Kadri just kiitsid, et käisid ratastega sõitmas ja nii vahva oli - Vancouver olevat rattasõiduks ideaalne koht! Kustav arvas seepeale, et meie peaks kah rohkem ringi liikuma, aga nüüdseks on linn juba nii tuttavaks saanud, et... noh, Tallinnas ei lähe ju ka lambist Mustamäele jalutama, et ilus koht või nii. Igaüks teab, milline see on ja mis tast ikka vaadata. Vancouveris on sama värk! Aga tegelikult ju võiks?!  

Ohh, mul on veel parem näide - meil on siin majas veeparadiis. Viimase kahe kuu jooksul olen sinna juhtunud vist ainult ühel korral. Ei olegi muud põhjust kui laiskus! Vahepeal on selline tunne, et tahaks iseendale peksa anda, et hakka nüüd ometi inimeseks! Pole vaja muudkui uusi kingi kokku osta ja ainult kohvikust kohvikusse kõndida. Mine uju! 

Ja Kustavil on vaja arvutivõõrutust, sest ta ju töötab ka arvutiga! Rääkis just, et hakkas ükspäev mõtlema, et mis kuupäev täna on, läks külmkapi pealt vaatama (meil on seal kalender) ja sattus segadusse, et mismoodi numbrite järgi aru peaks saama, mis päev TÄNA on? Arvuti seevastu teeb ju õigele kuupäevale kasti ümber. Ja ütleb, kellel sünnipäev on. Ja mis tänaseks planeeritud oli. 

Ühesõnaga otsustasime nüüdsest jälle aktiivsemad olla, hakata ujumas ja jooksmas käima ning sõpradega kvaliteetaega veeta. Algus pole muidugi kuigi paljutõotav, sest mina olen terve hommiku bloginud ja skaipinud, pole arvutit kinni pannudki ning Kustav ärkas alles südapäeval ja teeb hetkel omletti. Ja siis me lähme kohvikusse. Aga noh, äkki homme? 

23 aprill, 2014

Elu on lill

Paar nädalat tagasi saatsin ülemusele pildi oma mahakooruva nahaga elutoa diivanist ja küsisin hästi vargsi, kas oleks võimalik uus saada? Et kas tuleks kõne alla... Noh, kunagi?! Ülemus vastas, et tal on äärmiselt kahju, et keegi pole teda juba varem diivani sellisest seisust teavitanud (ise ta käib majades haruharva) ja et ta tellib meile otsekohe uue. Täna oli tähtsate ninadega koosolek ja muuhulgas teatati, et nad lasevad terve mu maja seest üle värvida, nii et mingu ma meelepäraseid toone valima. Teiseks uuriti, et mida ma veel juurde tahaks? Mööblit? Maale? Tehnikat? Vaipu?

Kurtsin siis, et ükskõik kuidas ma etteantud eelarvet ka ei laristaks, kogu aeg jääb raha üle! Kui uus värv seinas ja diivanid kohal, tahaks muidugi pilte ja vaipu ja muud träni, aga ma saan selle vabalt ka olemasolevast rahast ostetud, mis ta ikka niisama seisab. Öeldi, et ei-ei, selle jaoks anname ikka lisa. Saada optimaalne eelarve kui palju iga asja jaoks umbes kulub, kanname raha üle ja võid šoppama minna.

Lausa lust on niimoodi tööd teha, et vahendid on alati kõige väiksem probleem! Lihtsalt mine ja osta, mida tahad. Kuna mul on siin ka aed, olen viimaste nädalate jooksul kõvasti seemneid ja taimi kokku varunud. Alguses puistasin neid mingi süsteemi järgi mulda, aga ühel hetkel läks juba segamini, et kuhu miski sai ja lõppkokkuvõttes hakkab siin ilmselt paras Tootsi peenar olema. Väikese salatiaia tegin kah, sibulapealsed on juba päris pikad, muud asjad kasvavad natuke aeglasemalt. Põnev on jälgida küll.

Aia juures on kõige mõnusam see, et tüütumad tööd teeb ära vastav firma - igal laupäeval niidetakse muru, puhastatakse kiviplaatide vahed umbrohust, vajadusel lõigatakse oksi.

Ilmateade lubas lakkamatut vihma. Kohale pole see siiani jõudnud. Iga päev paistab päike, väga soe ei ole, aga täitsa normaalne. Eestis paistab aga eriti ilus olevat, paistab, et teil jäi seekord kevad vahele - oli talv ja siis hopsti kohe suvi!

Kustav on juba mitu nädalat jalgratta ostmisest rääkinud, aga täna saime korteriomanikult kirja, et ta toob meile oma rattad. Jälle tore, eks! Lisaks andis teada, et nad lähevad juunis kümneks päevaks reisile ja kui tahame, võime nende maja, autod ja koerad selleks ajaks omale saada. Pakkus, et äkki on Eestist sõpru külla tulemas, saaksime kõik koos Gibsonsis suvitada... Noh, tulete siis või?

15 aprill, 2014

Mutimagnet

Millegipärast kipuvad vanemad daamid mind ühistranspordis kõnetama. Seda juhtub pi-de-valt! Kusjuures ma pole eriti hea jutupartner, enamiku aega lihtsalt noogutan, et "mhmh" ja "ahah" (hästi eestlaslikult). Minu jaoks on täielik müstika kui vabalt siinsed inimesed suhtlevad! Vahel mõtlen, et peaks väikest märkmikku kaasas kandma, et kirja panna, millest nad räägivad kui otseselt midagi öelda pole... Small talk pole just mu tugevaim külg.

Täna hommikul tulin praamilt maha ja istusin bussi. Inimesed sagisid, üks vanem proua istus minu kõrvale. Väike kohver oli kaasas, sättis selle jalgade juurde ja palus mul olla ettevaatlik, et end ära ei lööks. Noogutasin ja ütlesin "mhmh" või midagi sellist. Et pole lugu, noh! Tädi mainis igaks juhuks korra veel, et näe, siin on sellised nagad, "be careful". Ütlesin uuesti, et kõik on hästi, ärgu muretsegu. Kohver polnud isegi minu poolel!

Eestis õpetatakse väiksest peale, et võõrastega ei räägita! Ja kui keegi su kohvrinagade otsa juhtub komistama, võid ju korraks ühmata, et "jalge ette võiks ikka ka vaadata!" Hahaa... Hea küll, päris nii julm ei ole.

Mõne inimesega kohe on nii, et ei pea tema poole vaatamagi, lihtsalt tunned, et ta on tore. Vaatamata mu kargele põhjamaisele vältimistehnikale hakkas meil jutt ikkagi kuidagi jooksma. Sellised need kanadalased on - nende jaoks on vist nii imelik, et sa vastu ei räägi, et ei jäta jonni. Pool tundi hiljem olime juba täitsa suured sõbrad! Vahva tädi oli, selline rahulik ja heatahtlik, täpselt vanaema tüüpi. Niisugune, kes pannkookidega külla ootab ja sinus iial ühtki viga ei näe, sest halloo! Lapselapsed on ju teadagi täiuslikud!

Ja naerukortsud olid tal ka! Vanade inimeste puhul ma vaatan alati, millised kortsud neil on - see näitab nii palju inimese olemuse kohta! Silmanurkades peavad olema tugevad kanavarbad, sellised, et terve näo kortsustik on nende järgi joondunud. Ja suunurgad ei tohi olla lõuani vajunud!

See naine sündis 12-lapselisse perekonda kümnendana. Mina, üksikema üksiklapsena, olin tema jaoks nagu tulnukas! Endal on tal kolm poega ja 9 lapselast, ühtlasi kiitis ka miniaid, ütles, et tal on perega väga vedanud. Temast õhkus nii palju soojust ja heatahtlikkust, et kaalusin teda oma kohalikuks vanaemaks paluda... Mõjus väga inspireerivalt!