28 veebruar, 2015

Hullumeelne reede

Kuna kell on juba üks öösel, katsun teha lühidalt:

- hommik algas justkui paljulubavalt, päike säras, hea oli olla… kuni end kööki vedasin, et putru keeta. Esimese asjana jäi silma, et kõik kausid on riiulilt kadunud. Väga veider! Aga kuna elan siin hetkel korteriomaniku pojaga, siis eks need ole sisuliselt tema omad ja mis seal ikka... Hetk hiljem selgus, et potte ka pole! Ega panni! Minu meelest oleks suht loogiline teada anda kui hakkad nõusid välja kolima?! Praeguse loogikaga võib ühel hetkel juhtuda, et saabun koju ja näiteks voodit pole enam... 

- tööl on üks lastest kolmandat päeva ilma rohtudeta, sest apteek unustas arsti teavitada, et riigipoolse rahastuse leping hakkab läbi saama ja seda tuleks uuendada. Kolmapäeval väitis arst, et saatis dokumentatsiooni teele ja asi saab iga hetk korda, reede pärastlõunal teatas, et sorri, aga ma pole neid pabereid veel täitma hakanudki. Hästi normaalne. Hea uudis on see, et ainus muutus, mis ravimite puudumisega kaasnes, on suurenenud söögiisu (tema kidura kehaehituse juures ainult tervitatav nähtus).

- kuna seesama laps pidi nädalavahetuseks koju minema, tuli teha üks äärmiselt ebamugav kõne tema emale, selgitamaks, miks ma seekord rohtusid kaasa ei saada. Samal ajal kui selgitasin, et muretsemiseks pole põhjust, poisi aktiivsuse tase on täpselt sama kui tavaliselt, hakkas kõnealune noormees koha peal hüppama nii, et maja värises, kahe käega vastu seina taguma ja rõõmsalt huilgama. Täiesti lambist! Teine klient sattus sellisest reaktsioonist nii suurde vaimustusse, et hakkas noormeest kättejuhtuvate asjadega viskama. Hästi lõbusalt. Minu raamat lendas esimesena. Ärme siis unustame, et samal ajal püüdsin endiselt emale näidata, kuidas kõik on parimas korras ja rohtude puudumise pärast pole vaja üldse pead vaevata.


- pärast seda saatsin poisi pissile, sest peatselt pidi buss ta peale korjama. Ma ei tea, mida ta seal tegi, aga pärast ujusid potis pisikesed kuivanud lilled ja vesi enam alla ei läinud. Autistid on nagu keskmised kolmeaastased - tulevad lasteaiast vahvate isetehtud saviplönnidega, mille saab esimesele ettejuhtuvale toredale tädile ära kinkida (see tädi olen tavaliselt mina) ja lisaks on taskud alati igasugu sodi täis. Erilist kriitikat selle osas, kuhu sodi hiljem torgata, ei ole. 

- hetk pärast seda, kui poiss oli uksest välja saadetud, hakkas laelambist (!) vett alla voolama. Vahepeal oli teine töötaja garaažist pumba toonud ja ülemise korruse peldikus ummistuse ära lahendanud, aga kuna meil igapäevaselt lampidest vett ei tule, on alust oletada, et see kena nire võis siiski kanalisatsioonist pärineda. Mul oli kopp nii ees, et panin kingad jalga ja ütlesin, et minu nädal sai sellega lõpetatud. Jätsin lauale majaomaniku numbri, juhuks kui katus kaela sajab või midagi. 

- vahetult enne äraminekut astusin läraki! selle lombi sisse, mis oli esikupõrandale tekkinud. 

- õhtu lõpetuseks läksin kinno "50 halli varjundit" vaatama. Ega ma suuremat kuluurielamust oodanudki, aga no päris õudne oli ikka! Lihtsalt NII klišee! Peategelaste valikuga on täiesti ämbrisse astutud. Naispooles polnud mingit vastupandamatut šarmi, süütust ja lummavat habrast ilu, mida raamatus lubatakse. On lihtsalt üks mittemidagiütlev keskpärane lammas. Mees on vähe kobedam, aga selles konkreetses rollis jällegi täiesti naeruväärne. Ei anna oma nunnude blondide lokkidega kuidagi alfaisase mõõtu välja. Räägib vahetpidamata, et ma pole romantiline tüüp, ma lihtsalt panen naisi; aga teeb seejuures ühe paduromantilise žesti teise järel, ainus, mis puudu jääb, on kallimale kuuvalgel luuletuste lugemine (ja sellest ei jää üldse mitte palju puudu). Kogu film on lihtsalt üks klišee teise otsa! Nagu paroodia! Üsna lõpus oli stseen, kus Ana sosistas Christianile: "I think I'm falling in love with you...", mispeale keegi ohkas saalis eriti põlastavalt: "Oh God…" Aus reaktsioon.


PS! ma arvan, et see esimene suudlus, mis neil hotellis äärepealt tulema pidi, ei jäänud ära mitte sellepärast, et Ana polnud dokumentidele alla kirjutanud (jälle üks täiesti idiootlik osa seal), vaid:

Punkt A: Ana oli eelmisel õhtul rämedalt joonud
Punkt B: joomise järel oksendanud, nii et riided tilkusid
Punkt C: mõned tunnid maganud
Punkt D (tuntud ka nime all FAKT): kui Christian oma näo Ana lähedusse sättis, sai isegi temasugune võltsalfaisasest paduromantik aru, et nendest odüüridest ei ole võimalik mööda vaadata...

Kõik. Head ööd. Homme tuleb parem päev.

24 veebruar, 2015

Võidujooks

Laupäeval sättisin sammud kauaihaldatud (nädal on piisavalt kaua) korteri suunas. Kanadega särki ei leidnud ja küpsiseid kaasa ei pakkinud, lootsin isiklikule šarmile. Õuele jõudes sain kohe pererahva maailmatuarmsa koeraga tuttavaks. Sügasin teda kõrva tagant ja nentisin fakti, et kui saaks omale hetkel lemmiklooma lubada, siis tõenäoliselt just temasarnase vuntsi omale koju veakski.

Järgmiseks jäi ette pereema, kellega sai natuke juttu aetud ja kanade kohta küsitud (ofkoors!) - neid on viis, igaüks eri värvi ja mustriga, mõnusad paksud linnud. Elavad oma majakeses, aga vahel lubatakse hoovi jalutama ka. Pereisa leidsin korterist, kus üks paarike oli end juba asjadega kurssi viinud ja nüüd rõõmsalt kontakte jagas. Kirusin end maapõhja, et 10 minutit varem kohale ei jõudnud...

Muuhulgas olin valmistunud üllatusteks, eelkõige halbadeks, sest noh, nagu eestlastel ikka - parem karta kui kahetseda ja pill tuleb pika ilu peale. Nagunii on mingi jama, imelik hais, hallitav dušinurk või muud taolist. 

Üllatus oligi, aga sedapuhku positiivne - kõik nägi välja suurem, puhtam ja värskem kui fotodelt paistis! Astusin sisse ja üsna vähe jäi puudu, et oleks selle rõõmsa paarikese sealt puhtfüüsiliselt välja tõuganud, et mida te ilulete, sellest saab hoopis minu kodu! 

Samal hetkel astus sisse järgmine huviline, kes kohe uksel teatas, et koht on kui talle loodud, sest tema perekonnanimi on sama, mis selle tänava nimi. Einoh, tõesõna! See on üks kuradima pikk tänav, kindlasti leidub teisigi üürikaid, kuhu end sättida. Ei pea minu omasse trügima. Aga eks mul olid omad trumbid varuks, sest taolistel puhkudel küsitakse alati, mis tööd sa teed ja ma pole näinud kuigi palju inimesi, kellele erivajadustega lapsi aitavad noored psühholoogid ei meeldiks! Beat that, hah!


Edasine päevaplaan nägi ette, et Anna ja Alejandro pakivad mu oma peenesse bemmi ja viivad White Rock'i päikest nautima. Alustuseks jõudsin vähemalt kolm korda halada, et nad võiks veidi rohkemate ustega masina osta, sest esiukse kaudu tagaistmele ronimine on pehmelt öeldes ebamugav. Anna lükkas mu otsustavalt sisse ja Alejandro otsis kotist välja kaks tahvlit šokolaadi, nii et järgnev pooltund kostus minu poolt ainult rahulolevat matsutamist ja väga vähe virinat.

White Rock on väga mõnus linnake. Lõputu rannajoon, mäekünkale pikitud miljonivaatega majakesed ning valgeks värvitud kivi. Alejandro rääkis, et tal läks ikka aastaid, enne kui ära ühendas, et see konkreetne kivi linna nimega mingitpidi seotud on! Muidu on ta täitsa terane poiss, aga eks meil kõigil ole omad blondid hetked.

Alejandroga seoses meenub veel see, kuidas Kadri kunagi ammu rääkis, mismoodi Vancouveris reovee juhtimine käib ja kuidas siinse rohelise oleku ja vägeva prügisorteerimise kõrval fekaalid lihtsalt merre uhutakse. Ja lisas, et ahjaa, kas sa muidu teadsid, et selle kurikuulsa toru projekteeris Alejandro?! Kolid maailma teise otsa, sõpru on alguses ainult käputäis, aga no Vancouveri sitatoru projekteerijat ikka tunned. Muidugi, noh!


Kogu White Rock'i sõitmise aja näris mind ärevus, sest korteriomanikud palusid kõikvõimalikud soovituskirjad saata, et nad siis õhtul arutavad, kes valituks osutub. Üks soovitus oli mul eelmise kodu omanikult olemas, teise palusin Matt'il kirjutada (sõbra soovitus maksab siin samuti palju) ja kolmanda, kõige tähtsama, pidin saama praeguse korteri omanikult, kes hetkel puhkab Hong Kongis.

Kui ühel hetkel näljaseks muutusime ja maha istusime, korjasin telefoni välja, et Caroline'lt vajalikku kirja paluda. Meilboksis ootas mind aga läkitus uue koha omanikult, kes teatas, et olin neile mõlemale väga meeldinud ja olen nende esimene valik kui endiselt korterit tahan. Jeeeeee! Visualiseerimine kannab ikka täiega vilja, sest väikesest koerast, nurruvast kassist ja kanadest olen juba ammu unistanud. Kes oleks võinud arvata, et neid koos ideaalse pisikese pesaga välja renditakse?

Vajalikud soovitused õnnestus sama päeva jooksul välja võluda ja nende lugemine oli täielik teraapia. Ma saan aru küll, et eks nad peavadki ilusad ja kiitvad olema, aga sellegipoolest oli väga meelitav! 


Pärast seda kui olin tuvikestega päikeseloojangusse jalutanud ja hiljem soovituskirjad ära saatnud, läks asjaajamine kui lepase reega. Lepingute allkirjastamiseks sobivat aega ja kohta valides selgus, et mu uue kodu omanik töötab praeguse kodu kõrvalmajas! Vancouver on ju väike puust küla oma kahe ja poole miljoni elanikuga… 

Aga see pole veel kõik! Praeguse ja uue korteri omanikud elasid paar aastat tagasi Gibsonsis samal tänaval (praegune elab siiamaani seal) ja teavad üksteist! Täielik absurd. Saate ju aru, et ma ei teinud üldse nalja kui ütlesin, et see koht on mulle loodud! 

20 veebruar, 2015

Avatud uste päev

Korter, kuhu ma kolida tahaks, osutus nii populaarseks, et omanik on kuulutuse juurde lisanud, et ta ei suudaks ka parima tahtmise korral kõigile huvilistele vastata ning seadis laupäevaks ajavahemiku, mil kohta oma silmaga näha saab. Aus hammas-hamba vastu võitlus seega.

Arutasin hommikul sõbrannaga, kes (samuti suure kanahuvilisena) naljatas, et kindlasti on kuskil müügil t-särk tekstiga "keep calm and love chicken", mis oleks sobilik selleks puhuks selga tõmmata. 

Töökaaslased teadsid rääkida, et armastus käib hoopis kõhu kaudu ja soovitasid pererahvast isetehtud küpsistega üllatada. Pakkusin, et äkki võtan siis juba kanadele karbi ussikesi ka kaasa? Kui juba, siis juba! 

Ilmuks kohale ja hindaks olukorda, et mis paremini töötab - küpsis või vagel? Ainult, et suure rahvamassi sees läheks efekt ilmselt täiega kaduma. Selle vastu aitaks näiteks see kui kutsuks ühe autistidest endaga kaasa ja söödaks küpsised enne kohalejõudmist hoopis talle sisse. Siis on garanteeritud, et rahvas hoiab hirmunult kaugele ja mina saan pererahva jagamatu tähelepanu endale. Ja autistile. Ja ussikestele, sest neid mu autistid ei söö (kui karp kinni on). Ainult, et vaevalt ma pärast sellist teatrit valituks osutun...

On kellelgi paremaid ideid? 

16 veebruar, 2015

Asjade seisust

Niisiis. Hetkel on kaks suurt muret - kodu ja tööluba. Minu praegune korter pannakse müüki ja kuigi omanikuga on kokkulepe, et saan väljakolimiseks vähemalt kuuajalise etteteatamise, tahaksin siiski ise valida, millal lahkun ning otsustasin mõttes selleks daatumiks esimese aprilli. Mu edasiliikumise kihku suurendab omaniku poeg, kes otsustas jälle mu külalistetuppa kolida ja kuigi meil on kummalgi oma vannituba, ei tahaks ma tegelikult üldse mitte midagi jagada. Näiteks nõusid! Erinevalt kunagisest korterinaabrist, kes lihtsalt ei pesnudki nõusid enne, kui need kapist otsa said (ja selleks läks nädalaid!), on praegune suhteliselt usin ja peseb kogu aeg. Vahtu on seejuures laeni, aga mida ei ole, on puhtus. Täielik müstika, kuidas on võimalik nii suurt hulka pesuvahendit kasutades nii hale tulemus saavutada, et rasv meetrite kauguselt vastu läigib...

Nojaa, ma saan aru, et see pole maailma kõige hullem probleem, sest muidu on ta vaikne ja viisakas ning lõppude lõpuks on tema näol tegemist esimese sõbraga, kelle me Vancouverisse kolides leidsime (kuigi ta on rohkem ikka Kusti sõber ja Kusti on praegu teatavasti Eestis). Ühtlasi ei meeldi mulle, et telekas, mida ma pooleteist aasta jooksul siin kordagi käima pole lülitanud, peab nüüd vahetpidamata undama. See tekitab olukorra, kus ma ei taha üldse elutoas olla, mis muudab mu isikliku ruumi täpselt magamistoa suuruseks. Õnneks on vähemalt see luksus, et vannituppa pääseb otse toast, nii et saan peidus olla kui tahan, aga tegelikult ei meeldi mulle omaenda kodus peitust mängida.


Ühesõnaga kolida on vaja. Aga uut kodu pole mõtet otsida enne kui tean, kas saan Kanadasse jääda või pean tagasi Eestisse lendama. See sõltub aga elamisloa protsessimise tulemusest, mis tehakse loodetavasti (!) järgmiseks nädalaks teatavaks. Mis ei tapa, teeb kuuldavasti tugevamaks ja ma olen nõus ükskõik kui kaua ootama kui vaid lõpptulemus positiivne oleks. No hea küll, mitte ükskõik kui kaua, sest ma olen ikka väga kaua oodanud juba! Paluks nüüd õnn mu õuele tagasi saata, ei tea, kus ta üldse viimasel ajal hulgub?

Kustav ütles, et visaku ma kõik sinnapaika ja tulgu elamisloa lõpliku otsuse saabumiseni (sügiseni!) Eestisse peesitama. Tuleb tunnistada, et äärmiselt ahvatlev oleks terve kevad ja suvi pere ning sõprade seltsis veeta, ühtlasi vabastaks see mind kogu vahepealsest bürokraatiast, sest poleks vaja tööluba pikendada ega uut korterit otsida. Ainus häda on selles, et pool aastat tegevusetult istudes läheks ma hulluks. Tõenäoliselt juhtuks see juba pärast teist nädalat. Ei ole hea variant.

Eestisse minnes peaksin ühtlasi leidma koha, kus oma siinseid asju hoiustada ja loobuma oma tööst. Tagasi tulles peaks siis jällegi nullist alustama, leidma kodu ja töö ja… Pealegi, mis siis kui me ei saagi elamisluba? Siis annan Eestisse minekuga käest võimaluse veel mõned kuud Kanadas elada.

Ja see, et Kustav praegu Eestis resideerub, on muidugi üldse omaette teema. Tema oma ettevõtet ju Kanadasse ümber ei koli ja kuigi enamikku tööd saab üle neti teha, on praeguste projektide tarvis ikkagi mõnda aega kohapeal olla. Kustavi elu Eestis on üleüldse nii hästi paigas, et tema arvates võiks me vabalt sinna jäädagi, aga mulle jällegi meeldib Kanadas.


No ja siin ma nüüd siis olen - peatselt kodutu ja viisatu ning Kanada immigratsioonivärk venib nagu tatt! Ratsionaalse külje pealt on muidugi kõik hästi. Üüripindadest puudust ei ole ja kui ma esimeseks aprilliks sobivat kodu ei leia, on ajutisi variante lausa kolm:

- tööl on mul isiklik tuba koos vannitoaga, keegi ei keela seal tasuta elada kuniks vaja on
- Mariil ja Ermol on vaba külalistetuba ning soojad singi-juustupirukad lubati igapäevaselt nina alla sättida
- Sofi ja George pakkusid mulle oma diivanit, ainsaks tingimuseks on, et pean George'ga kõik Star Wars'i osad ära vaatama (juba kuude kaupa nuiab, et keegi neid temaga koos vaataks)

Kuna korteri müümine ei ole mingi ulmeliselt kiire protsess, siis tõenäoliselt võiksin siin suveni tiksuda, aga ma ei taha enam. Hea meelega koliks nüüd kesklinnast välja, tööle lähemale ja vahetaks suurlinnavaate hoopis vaikse aianurga vastu. Suvi on ukse ees ja tore oleks jalgsi tööle käia.

Täna õhtul lõin jälle kuulutused valla ja leidsin täpselt sellise koha, mis mulle sobiks - väike korter, kus on korralik köök, suur voodi, viis akent ja oma aianurk. Asub eramajas, kus elaval perel on kass, väike koer ja kanad. Saate aru, KANAD! Mulle hirmsasti meeldiks kui mul oleks kanad ja nüüd pakutakse korterit koos kanadega. Piirkond on ideaalne ja hind sobib samuti. Uut üürilist vajavad 1. aprillist. Kui see ei ole mu uus kodu, siis milline üldse on, ah?!

Palun öelge, et kõik saab korda, immigratsioon hakkab ennast liigutama ja aprillis saan hommikuse omleti jaoks mune juba oma ukse kõrvalt korjata. Sest ma nii väga tahaks!

14 veebruar, 2015

Kinokiun

Ükspäev käisin kinos ja kuigi film ("Wild") oli super hea, ei suutnud sellegipoolest kaks tundi rahulikult ühe koha peal istuda. Või noh, vähemalt mitte ühes asendis. Ma olen iga kord kinos käies imestanud, kuidas kõik teised nii liikumatud on? See tüüp, kes minu läheduses istus, viskas filmi alguses jala üle põlve ja järgmise poosi - püstitõusmise - võttis sisse alles siis kui ekraanil hakkasid näitlejate nimed jooksma. Siinkohal ei saa kuidagi mainimata jätta, et mulle üldse ei meeldi sellised mehed, kes jalg üle põlve istuvad! See konkreetne mees poleks muidu ka meeldinud, hahaa.

Vahetasin miljon korda asendit ja õnneks oli saal nii tühi, et võisin oma koibi nii ühele kui teisele poole vehkida ilma, et see kedagi segaks. Ja nagu juba mainisin, siis film mulle meeldis - see on niimoodi kokku pandud, et igaüks nopib sealt "oma tera" vastavalt meeleseisundile. Seda võib näha suhteliselt lihtsa ja pealiskaudsena või siis päris sügavana. Mul tekkis viimaste kuude immigratsiooni-ahastuse valguses hoobilt tunne, et tahaks kah kõik sinnapaika jätta, koti selga visata ja kaks kuud järjest üksi matkata. Ainult, et ma kardan ämblikke ja pimedust ja tahan igal õhtul sooja duši alla. Selliste tingimuste juures ei vea vist hästi välja? Aga ilma ekstreemsusteta ei saa jällegi sama eredat kogemust.


Ma olen muidugi õige inimene väljakutsetest rääkima, istudes parajasti soojas toas ja süües talviseid ökomaasikaid, mis maitsevad täpselt nagu vanaema omad. Aga noh, teoorias olen ma alati tugev olnud...

Teine asi, mis mind kinos käies häirib, on see kui laisaks inimesed muutuvad! Mitte keegi ei suuda oma prügi ise ära visata! Täiesti normaalne on joogitops saali toimetada, seda terve filmi vältel pihus hoida, aga vot need viimased viis sekundit, mis kuluvad oma istmelt ukse kõrval oleva prügikastini jõudmiseks, need käivad küll üle jõu! Eestis oli minu meelest pigem nii, et mõni üksik jättis sodi maha, enamik viskas ikka ise ära, aga Kanadas on täpselt vastupidi.

Vot. Rohkem polegi miskit uut, ainult hädaldada tahaks, aga kesse ikka lugeda viitsiks. Kes viitsib, andke märku, lasen kiunu valla!

08 veebruar, 2015

Soovikaev

Justkui eelmise postituse jätkuks ägises kolleeg töö juures aknast välja vaadates, et vihm on ikka nii õudne! Mainis, et tahaks pigem kuskil sellises kohas elada, kus sajab vihma asemel lund, sest siis on kogu aeg nii ilus ja valge, helbekesed rõõmsalt lendlemas.

Valgustasin teda siis lume erinevate olekute osas, eriti lägase lörtsi vallas. Tema vaidles vastu, et ei-ei, lörts on ikka pigem erand! Kuule, mina olen Põhja-Euroopast ja sina oled Kesk-Aafrikast, kogu su lumekogemus piirdub selle 1-2 päevaga, mida Vancouverile igal aastal jagatakse (sel aastal ei jagatud üldse), ärme palun vaidleme, milline lumi argielus välja näeb, eks?!


Ükspäev käisin mingeid dokumente peakontorisse viimas ja personalijuht mainis, et peaksin töötajate hindamislehti veidi mitmekesisemalt täitma, ei saavat nii olla, et mõlemal, kelle kohta need teha paluti, on praktiliselt ainult maksimumpunktid. Ütlesin, et koostagu veidi mitmekesisem leht, siis saab ehk muid numbreid ka kasutada. Aga kuniks küsimused on stiilis "kas töötaja kohtleb kliente austusega", "kas ta alustab ja lõpetab vahetusi ettenähtud ajal", "kas ta mõistab maja reegleid ja järgib neid", ei näe ma võimalust, et minu alluvuses töötaks keegi, kes ei saa viiest punktist viit! Eks mingeid nurkade mahalihvimisi on ikka olnud, aga mõlemad, kelle kohta lehe pidin täitma, olid hindamise ajaks majas töötanud umbes pool aastat.

Läbi on sealt käinud muidugi igasugust kaadrit, varem oli selline tobe süsteem, et peaaegu kõiki töötajaid kasutati mitme maja jaoks, nii nad siis rändasidki suhteliselt suvaliselt ringi, ainult juhatajad olid kindlalt paigas. Maksimalist nagu ma olen, võitlesin aktiivselt, et lohakamatele minu majja vähem vahetusi antaks ja kui suve lõpuks kõigile püsiv graafik määrati, saingi dream-team'i, sest terad olid sõkaldest eraldatud.

Personalijuht lisas, et minu maja pidi olema kaheksast kõige populaarsem, kõik pidavat sinna tööle pressima! Aga kuna meil on vahetused täidetud, ei saa praegu kedagi juurde panna. Mul oli nii hea meel!


Mäletan, et kui ülikooli lõpuaastatel erialast tööd otsisin, mõtlesin, et ideaalvariandis tahaks sellist ametit, kus oleks huvitav, et riietust võiks ise valida, et ärkama ei peaks vara ja et pause võiks teha täpselt siis kui selleks vajadus ja tahtmine tekib. Praegu on mul täpselt selline töö! Eestis oli peaaegu sama tore, sisu poolest isegi huvitavam, aga ärgata tuli vara. Öeldakse, et varajase ärkamisega harjub - vale puha!

Kuna juba 15ndat kuud alustan vahetusi kella ühest, olen õppinud hommikuid nautima. Uni läheb tavaliselt kaheksa paiku ära, esimese tunni või kaks istun arvutiga voodis, tekk veel unesoe. Mõnikord piilub kardina vahelt päike, vahel kostub vihmakrabinat. Ja tõsi, õhtuti jõuan alles poole kümneks koju, aga õhtutest ma tegelikult puudust ei tunnegi, sest siis on nagunii pime. Üks mu sõbranna töötab kontoris, millel pole aknaid, tema ainus võimalus päevavalgust näha on nädalavahetusel ja kui siis lõunani magada, võib sellestki ilma jääda. Aga noh, palk on tal see-eest väga hea!

Kokkuvõttes tuleb välja, et soovimisega võiks vabalt julgem olla, sest soovidel on kalduvus täituda!

05 veebruar, 2015

Montreal ei ole Kanada

Huvitav, kas ma sellest olen juba rääkinud, et Vancouveris tegelikult ikkagi sajab ka vahel? Ma ei mäleta, et oleksin… Näiteks laupäeval oli meil tüdrukutega vinge plaan matkama minna. Aga et igalaupäevast kohvideiti ei saanud samuti unarusse jätta, otsustasime lihtsalt varakult alustada. Plaan oli sõita Deep Cove'i, sealses parimas kohvikus hommikust süüa ja seejärel kalju otsa ronida.

Jõudsime kohale ja saate aru - pilv ulatus maani! Lihtne arvutus näitas, et nii kõrge see küngas küll pole, et üles ronides pilvedest kõrgemale jõuaks, seega ei hakanud üldse vaeva nägema ja veetsime kolm tundi kohvikus. Nagu tavaliselt. Erilised matkasellid ikka küll… Pärast tegime külavahel väikse jalutuskäigu ja leidsime ühe garaaži eest Mariile nikerdatud raudjalaga laua, millesarnast ta juba mõnda aega otsinud oli. Siin on hästi tavaline, et üleliigne mööbel tõstetakse tänavale ja kirjutatakse peale, et tasuta. Vinnasime laua auto peale ja oligi matkapäev asja ette läinud.


Nüüd on iga päevaga üha rohkem pilve kiskunud, otseselt ei saja, aga vähehaaval miskit tilgub. Huvitaval kombel tunduvad vihmased päevad alati pikemad. Kõik räägivad, et oh issand jumal kui õudne ilm ja millal see sadu küll ükskord lõpeb?! Kellelgi pole enam meeles, et kuni laupäevani oli nii pikalt päikeseline, et vihmase Vancouveri müüt hakkas vaikselt naeruväärseks muutuma. Esimene vihmane päev nullis muidugi hoobilt nädalatepikkuse päikese. Mis päike? Mina küll ei mäleta!

Kustav, kes praegu Eestis mõnnab, rääkis, et tal on (ilmselt tänu ajavahele) tekkinud erakordselt meeldiv komme ärgata koos päikesetõusuga. Uurisin, et mis ajal teil see päike seal siis tõuseb kah? Pakkus, et kuskil poole üheksa paiku. No ütle nüüd kui tubli - juba üheksaks saab jalad alla! Ei jõua kohe ära kiita!

Aga ilma juurde tagasi. Udust olekut on Vancouveris kolme tüüpi - üldine hall ja vihmane, pilv vastu maad (sel juhul on kindlast piirist täiesti selge) või siis täielik udu. Seda viimast oli eelmise aasta jaanuaris umbes nädal ja sel aastal täpselt samal ajal sama asi. Graafiku järgi käib, noh! Täielik udu näeb välja selline, et vaatad aknast välja ja isegi kõrvalmaja ei paista. Mitte midagi ei paista. Null!


Ja isegi kui vahel sajab, on vähemalt soe. Täna leidsin esimesed nartsissid! Aia perenaine jõi rõdul kohvi (normaalne tegevus veebruarikuises Vancouveris) ja ütles, et kõik, kes mööda lähevad, teevad pilti ja ütlevad, et saadavad sõpradele Torontosse. Hahaa! Meil on siin hetkel +8 (on südaöö), Torontos aga -8. Neil vist nartsissilootust veel pole. 

Kuna Toronto ja Vancouver on ühed Kanada suurimad linnad, paistab nende vahel väike hõõrumine olevat. Umbes nagu Tallinn ja Tartu. Nad lihtsalt ei saa üksteisest aru. Tõe huvides peab muidugi mainima, et Montreal kuulub suuruse poolest Toronto ja Vancouveri vahele, aga kuna asub Quebec'is, mis on valdavalt prantsusekeelne, suhtutakse sellesse umbes nagu Eestis Narvasse - igaüks teab, kus see on, paljud on oma silmaga vaatamas käinud, aga keegi ei plaani sinna kolida. Nemad ise sealt välja ka ei kipu.

Ühed Montrealis elavad eestlased peavad blogi, nimeks on "Montreal ei ole Kanada". No ma räägin! 

29 jaanuar, 2015

Tööpäev pildis

Lubasin eile ühele oma klientidest, et kui täna paberitöö ruttu valmis saan, lähen temaga õue kolama. Istuski siis truult kontoriukse kõrval põrandal (sisse ei tohi nad tulla) ja keeldus lahkumast enne kui olen lubaduse täitnud. Õnneks polnud palju teha, viimaste päevade ainus katastoof on see, et meie aia ainsad puud lõigati nii valesti kui üldse annab - palusin ladvad maha võtta, sest sügisel ei saanud tipust õunu/ploome kätte ja allakukkunud sodi oli tüütu koristada, aga lõigati hoopis alumised oksad maha ja kõige madalam õun saab sel aastal asetsema kolme meetri kõrgusel. 

Enne liikuma asumist õpetasin poisile, kuidas kingapaelu siduda. Ostsin talle vinged tennised, aga selgus, et keegi pole talle kunagi näidanud, kuidas nöörid kinni saab. Tänase päeva heategu seega tehtud. 

Küsisin, kuhu ta minna tahaks - ainus soov oli seabus'iga sõitma minna. Seabus on praam, mis ühendab kaht linnaosa ja see on ühtlasi parim turistiatraktsioon, mida alati kõigile soovitan. Esiteks on see sisuliselt tasuta, sest olles ühistranspordi osa, kehtib seal tavapärane (kuu)pilet. Teiseks on vaated väga ilusad - põhja poole sõites näeb mägesid ja nende ees kõrguvaid pilvelõhkujaid, lõuna poole minnes joonistub kesklinna siluett, mis on eriti ilus just päikeseloojangu ajal. 

Kuna loojanguni oli veel aega, pakkusin, et lähme vaatetorni, mis asub seabus'i peatuse kõrval. Seal on klaasseintega lift, nii et ühele autistile rõõmu rohkem kui rubla eest. Hiljem läksime minu lemmik-kohvikusse sööma. Tegelikult pidi poiss koha valima, aga ütleme nii, et juhtisin ta märkamatult õigele tänavale ja kuniks maja ees pilti tegin, jõudis ta küsida, kas võiksime äkki Acme's süüa. Olin suuremeelselt nõus!

27 jaanuar, 2015

Ankeedirõõmud

Viimasel ajal on ilmad nii soojad olnud, et jope, ka kõige õhem, hakkab vaikselt üleliigseks muutuma. Kairi ütles eile, et normaalne ju ka, sest varsti on suvi käes… Mõtles siis natuke ja pidi tõdema, et jaanuar ei ole tegelikult päris suve-äärne kuu muidu. Vancouveri kliima on ikka uskumatult ühtlane, temperatuur liigub teosammul, nii et kui praegu on 12-13, siis veebruaris ilmselt kraad soojem, märtsis venitab teisegi juurde jne. Tore, mulle meeldib. Tark ei torma.

Loodan, et ma märtsis, kui järjekordne viisa läbi saab, tagasi Eestisse ei pea kolima. Elamisloa taotlemise protsess jõuab alles sügiseks lõpuni ja see paber, mis vahepealseteks kuudeks tuleb hankida, eeldab järjekordset bürokraatiat ja ei garanteeri sealjuures mitte midagi. Ankeedid näevad ka alati täpselt ühesugused välja ja ma ei tea enam, kui palju kordi ma neid kokkuvõttes täitnud olen?! Liiga palju! Süsteem on nii idiootne, et osad asjad käivad läbi Kompass konto, teised MyCIC lehel ja kolmandad tuleb paberkandjal posti panna. Ükski asi ei paista omavahel lingitud olevat, kuigi vabalt võiks olla ainult üks koht, kus mu isikuandmed, passikoopiad, tööandja kirjad, keeletunnistused ja muu taoline üleval ripuks, väiksed kastikesed kõrval "taotle elamisluba", "taotle uut viisat", "taotle ajutist tööluba" - et ma saaks lihtsalt vajalikku nuppu vajutada ja vsjoo! Aga ei! Ei!


Täna paljundasin sajandat korda oma passi ja tööluba ning printisin ankeedid välja. Kopp on ees! Küsige siis vähemalt midagi uut ja huvitavat, mitte sedasama vana jura, mida ma mitu aastat järjest iga natukese aja tagant olen pidanud kirja panema. Sellesama totra süsteemi kiituseks peab ütlema, et kõik juhendid on küll nii puust ja punaseks tehtud, et eksimisvõimalust pole. Ole ainult mees ja leia õige juhend üles! Mul on selleks meheks Kustav. Peresisene tööjaotus näeb ette, et mina esitan pika hala, kuidas ma ei tea, ei oska, ei taha, ei saa, mispeale kehitab Kusti rahulikult õlgu, otsib õige koha välja ja saadab mulle lingi. Vahel täidab ankeedid ette ära ka veel.

Praegu ongi täpselt see faas. Aga Kusti on Eestis ja kirja teel on palju tüütum viriseda kui seda live's võiks teha. Ma ei saa talle iga hetk helistada ka, sest ajavahe on 10 tundi ehk öö ja päev on suht täpselt vahetuses. Samas mõjub väga motiveerivalt kui ta mainib midagi sellist, et "kas sa teadsid, et trammipilet maksab 1,6 eurot?" Ehk peaaegu üks miinimum tunnipalk! Kui seda proportsiooni Vancouveris rakendada, peaks siinne pilet 10 dollarit maksma, aga on 2.75. Kui siinset proportsiooni Eestis rakendada, tuleks hinnaks 40 eurosenti (mis oleks palkasid arvestades ka suht aus). Sealjuures kehtib Tallinna pilet ainult ühele sõidule, aga siinne lubab 1,5 tundi ringi vurada ja masinaid vahetada, nii et igal juhul on plusspooled jälle Kanada kaalukausis. Ja nii sukeldungi järjekordselt tüütusse ankeedimaailma, mugavuspagulane nagu ma olen…

23 jaanuar, 2015

Only in Canada

Pidasin täna lifti oodates oma maja valvelauakutiga, kes teisest liftist kolimistekke alla korjas, eeskujuliku small talk'i maha. Muuhulgas jõudis ta mainida, et teab mind küll - ma olevat see tüdruk, kes hästi palju pakke saab! Emme!!! Kivi sinu kapsaaeda! Ma ju ütlesin, et ei tohi kogu aeg kommi saata!

Eile oli toidupoes väga kanadalik situatsioon: jätsin käru vahekäigu äärde ja läksin eemalt midagi tooma. Tagasi tulles nägin, et üks vanainimene üritab oma käruga minu omast mööda manööverdada ja kuigi tal oli selleks kõvasti ruumi, oli endale pähe võtnud, et peab minu asjad eest ära nihutama. Kogu tegevus kukkus maru kohmakalt välja: lükkas kumbagi käru erinevas suunas ja ei olnud vist ise ka päris kindel, mida sellega saavutada tahab. Sirutasin käe ja tõmbasin käru ta teelt ära, mispeale heitis daam mulle sügava pilgu, mõõtes mind pealaest jalatallani ja…

(olin suht kindel, et nähvab miskit krõbedat, sest senine (Eesti) kogemus ei ole võõraste vanakestega toidupoes kokku põrgates küll midagi meeldivat toonud)

…küsis absoluutselt heatahtlikult: "Kust sinusugused ilusad pikad noored neiud tulevad?" Saate aru! Ma olin NII šokeeritud, et lihtsalt seisin ega suutnud tükk aega mitte midagi öelda. Pagana kanadalased! Et nad nii kenad peavad olema!

Hiljuti juhtusin nägema olukorda, kus paarike jooksis paar meetrit ülekäigurajast eemal üle tee. Rollerijuht, kes samal ajal pööret tegi, hüüdis neile, et püsigu ikka sebral! Paarikese meespool hõikas vastu: "Mis sa ütlesid?" Mina, tüüpiline ida-eurooplane, mõtlesin muidugi, et okou… nüüd läheb jamaks. Rollerijuht, kes nüüdseks juba foori taga passis, kordas öeldut ja lisas, et nii on turvalisem. Mees tänas teda (!) ja nentis, et on jah turvalisem, sorry about that! Viipasid teineteisele ja elu läks edasi. Kanada, noh!

21 jaanuar, 2015

Laiskuseuss

See on lihtsalt hämmastav kui laisaks ma talvel muutun! Ja fakt, et siin talve kui sellist õieti polegi, ei morjenda mind absoluutselt! Mõtlesin, et äkki hakkan pärast Kusti äraminekut tublimaks, aga siiani pole sellest plaanist mitte midagi välja tulnud. VEEL laisemaks olen muutunud! Eile hommikul otsustasin enne hommikusööki veidi võimelda, sest näe kui lihtne on tubli olla, isegi kodust välja ei pea minema... Tegin esimesed kaks liigutust ära ja mõistsin, et see pole minu jaoks! Andke parem küpsist. Jube tobe on vaibal pikutades harjutusi vehkida, palju mõtestatum oleks värskes õhus miskit aktiivset teha ja justkui muuseas füüsiline koormus kätte saada. Oleks. Võiks. Peaks.


Üksi kodus olla on esialgu ikkagi harjumatu. Esimesel hommikul kui ilma Kustavita ärkasin, passisin kaks tundi voodis enne, kui aru sain, et hommikusöök ei tulegi enam ise kohale! Aga muidu on täitsa tore, loen õhtuti vannis raamatut ja... Noh, kuniks mul seda kodu siin üldse on, sest korter pannakse ju mõne kuu pärast müüki. Uue kodu otsimine on ko-hu-ta-valt tüütu, seega pole ma veel alustanud. Tänasida toimetusi viska ikka homse varna.

Tööl on suhteliselt stabiilne olnud, kuigi mõned asjad panevad endiselt kulmu kergitama. Hiljuti oli ühel lastest sünnipäev, mis langes laupäevale, mil ma ise tööl ei olnud. Olles lapse emaga mõningad intsidendid juba läbi teinud ja veidi targemaks saanud, jätsin nädalavahetuse töötajatele selged (kirjalikud!) juhtnöörid:

- ei tohi juua külma vett ja kohe kindlasti ei tohi seda tema pojale anda, sest nende kultuuris ei olevat kombeks talvisel ajal midagi jahedat tarbida (igapäevaselt joob ta muidugi kogu aeg külma vett ja kuna sellest midagi paha pole sündinud, pole me keelanud ka, aga ema nina all ei maksa ehk jamada)
- mitte mingil juhul ei tohi kasutada mikrouuni.

Tegin kõik ette-taha ära, koogid-pirukad-salatid olid juba reede õhtul valmis, töötajatel oli vaja ainult pirukas ahju soojenema tõsta ja asi vask. Esmaspäeval tööle jõudes vaatasin peopilte ja ei suutnud silmi uskuda, et laud oli kaetud papptaldrikutega! Meil on kõik kapid nõusid täis ja nõudepesumasin olemas. Hämmastav on see, et me ei kasuta muidu mitte kunagi pappnõusid, aga just nüüd tuli neil selline briljantne idee! Piruka olid nad küll ahjus soojaks teinud, aga ema töödud pitsalõigud visati mikrouuni. Sellest tuli üsna ootuspäraselt draama ja ema ei lubanud kummalgi pojal pitsat süüa.

Aga muidu on kõik tore, mitu päeva järjest on päike säranud ja peenrad paksult lumikellukesi täis. Esimese roosade õitega puu leidsin ka, nii et järelikult on kevad käes! Mulle sobib, et see siin jaanuaris algab!

15 jaanuar, 2015

Tervitusi paradiisist

Homme lendab Kustav jälle mõneks ajaks Eestisse. Ostis isegi uue kohvri, sest tõenäoliselt kulgeb järgnev poolaasta edasi-tagasi reisides, kuniks elamisloa kätte saame. Kui saame. Peame saama! Mulle meeldib Vancouveri juures ju nii palju asju:

- Väga viisakad koerad. Ei haugu, ei urise. Saavad nii inimeste kui teiste penidega hästi läbi. Peale kaht siin elatud aastat ei suuda ma ikka veel aru saada, kuidas see üldse võimalik on? Väga suur erinevus on ka see, et koerad ei ela kunagi aias, nad veedavad seal küll oma peremehe seltsis aega, aga ei jää üksi õue ega karga lõrisedes aia najale üles kui keegi tänaval mööda läheb. Ja nad ei haugu tõesti üldse! Hämmastav...

- Hästi sõbralikud inimesed. Naeratatakse, tehakse komplimente ja suheldakse vabalt. Minu small-talk'i oskused pole küll veel kohalikule tasemele jõudnud, aga vähemalt ei saa ma enam iga kord šokki kui kassapidaja küsib, mida õhtuks süüa teen ja mis plaanid nädalavahetuseks on...


- Puhtus. Vancouver läigib nagu prillikivi! Olete näinud neid masinaid, millega Eestis supermarketite põrandaid pestakse? Siin on täpselt samasugused tänavate tarvis ja neid kasutatakse kogu aeg. Isegi majade välisseinu pestakse vahel! Jalanõud püsivad nii puhtad, et rahulikult võib kuude kaupa ringi kõndida ilma, et neid kordagi puhastama peaks. Võrratu! Ma vihkan saabaste puhastamist. Kõik autod läigivad. Vahel on juhtunud, et saame kuu aega korteriomaniku autot kasutada, enne tagasiandmist oleme ikka pesulast läbi käinud, aga mitte sellepärast, et ta silmnähtavalt must oleks, vaid pigem selleks, et veidi paremini läigiks.

- Iga nurga peal müüakse sushit ja see on absurdselt odav. Vett ja jasmiiniteed saab alati tasuta. Igasuguseid aasia restorane on üldse kohutavalt palju, Vancouver on nagu väike Hiina, iga teine elanik on pilusilmne (see fakt iseenesest muidugi plusspoolele ei kuulu, sest nad on vahel ikka uskumatult kummalised).
14. jaanuar

- Puhas ja kiire ühistransport. Skytrain on lihtsalt imeline! Neil kellaaegadel, mil rahvast rohkem liikvel, liigub sellise tihedusega, et vahel ei jõua eelmine veel liikuma hakata kui järgmine juba sabas ootamas.

- Uskumatult ilus loodus! Beautiful British Columbia nagu nad ütlevad. Iga suvalise koha pealt avaneb miljonivaade. Igal nurgal tasuta tenniseväljakud. Soojad basseinid (minusugune külmavares sulpsab ilma igasuguse probleemita kohe sisse). Mäed ja meri. Oeh, need mäed… Suusakeskused ja suvised matkarajad. Paradiis!

- Oh ja muidugi ilm! Tuult ei ole ja külmaks ei lähe. Normaalne talvine temperatuur on 7-9 kraadi sooja ja nii IGA PÄEV. Ei ole sellist teatrit, et täna -15 ja homme +10. Juuli ja august on täiesti kuivad, iga päev ideaalne suvi, päike lõõmab, linnud ei laula. Hahaa. Siin pole linde! Millest on kahju. Linnulaul võiks ikkagi olla. Ahjaa, herilasi ka ei ole! Üldse! Sääski samuti mitte! Kohalikud räägivad, et matkama minnes võib neid ikka kohata, aga mina pole näinud.

Miinuspoolele kuuluvad nais-asiaatidest autojuhid, kes sõidavad KOHUTAVALT halvasti! Ja fakt, et siin ei müüda vürtsikilu. Vene poest saab sprotte, aga vürtsikilu pole. Mitte, et ma sellest hullult puudust tunneks, aga vahel võiks ju süüa. Normaalset vanaema stiilis maksapasteeti ka pole. Muude kummaliste asjadega nagu tšekid, faks ja kõnepost olen juba ammu harjunud. Ja perekond võiks veits lähemal paikneda kui teisel pool maakera. Oleks kuidagi kena. Aga muidu mulle siin meeldib. Tulge külla!

11 jaanuar, 2015

Riistapesumasin

Täna õhtul käisime Eesti Majas ühel toredal üritusel ja tegime muuhulgas mõned tähelepanekud, mida tahaksin meelsasti lugejatega jagada.

Peosaali seina kaunistavad pildikesed Eesti rahvuseeposest. Pean ausalt tunnistama, et päris täpselt ma seda lugu küll ei mäleta ega või pead anda, et seal polnud stseeni, kus Kalevipoeg ihualasti hobuse seljas istuks ja kaenlaalust nuusutaks, sest võib-olla oli ka. Ja võite mind nüüd rikutud mõtlemises süüdistada, aga mis kehaosaga ta end kinni hoiab? Vihjeks võin öelda, et käsi ei paista see olevat... 


Aga mis kaunistab köögi seina, küsite? No hea küll, tegelikult ju ei küsi, kuid võiksite! Seal on "Riistapesemise masina tarvitamine". Jaa, päriselt! Ainus loogiline selgitus võiks olla, et nende inimeste sõnavaras, kes lapsena Kanadasse kolisid ja praeguseks pensionärid on, sõna "nõudepesumasin" lihtsalt polnud ja seega tuli see ise välja mõelda. Nii sündiski ajalugu! 

Minu lemmikkoht on: "Riistad kuivavad palavusest. Ettevaatust!"

09 jaanuar, 2015

Beebibuum

Jube tüütu, et ikka veel ei tea, kas võime Kanadasse jääda või tuleb Eestisse kolida. Eelmisel aastal jamasin samal ajal uue viisa taotlemisega ja tookord lahenes olukord sõna otseses mõttes viimasel minutil. Praegugi tõusevad karvad püsti kui sellele tagasi mõtlen. Nüüd siis peaaegu sama jama... Elamisluba hakkasin küll taotlema kohe kui selleks õigus tekkis, mingit üleliigset venitamist polnud, aga nüüd on ikkagi nii, et viisa saab kahe kuu pärast läbi ja kui selle aja jooksul immigratsioonist kirja ei tule… on natuke pahasti. Sest ilma kirjata ei saa ma tööloale pikendust, kuniks elamisloa vastust ootan (mis peaks saabuma septembris).

Sellises olukorras tuleb appi Maalehe horoskoop! Mulle meeldib, et Mang lubab häid asju alati rohkem kui halbu ning halbade osas olen nagunii veendunud, et need käivad hoopis teiste Amburite kohta. Mina pole kunagi eriline sitamagnet olnud ega kavatse selleks ka vanas eas hakata.

Teen siis horoskoobi lahti ja esimene lause... saate aru, kõige esimene: "Jupiteri liikumine Lõvis, Amburi sõbramärgis, ennustab jätkuvalt õnne kaugel kodust."

Ma olen muidugi meelitatud, et Igor-poiss oma ennustusi minu isikliku elu järgi sätib, sest vaevalt kõik Amburid kodust kaugel on ja seal õnnes ujuvad. Aga no hea küll, sest kui juba Mang ütleb, siis nii ka on!


Paar lõiku edasi selgus, et: "Naaberkorterisse on tulemas mees, ilmselt välismaalane" (no ilmselgelt välismaalane, väga kummaline kui sinna puhtjuhuslikult mõni Eesti jorss koliks!) "Esimesest kohtumisest trepikojas piisab, et Amburil hakkaks süda tugevamini põksuma. Mõlemad saavad mõne aja pärast aru, et midagi nende vahel on" (sein ilmselt - naaberkorterist ju jutt, hahaa).

Kustav, kes peab varsti natukeseks Eestisse lendama, et põlveoperatsioon ära teha, ütles, et ei julge nüüd kaugele minnagi, mine tea, mis juhtub… Võtsin siis tema horoskoobi ka lahti (sest papa Mang teab, mis juhtub). Ja teabki! Väidab, et märtsi algus toob salasuhte ja selle tulemusel jääb lapseootele nais-Jäär või mees-Jäära kallim. See uus salapärane kallim siis! Aga oot, see pole veel kõik: "Juulis nõuavad tähelepanu kodused asjad - põhjuseks mees-Jäära elukaaslane, kes eelmise kuu lõpul rasedaks on jäänud." Ma vaatan, et Mangil on vana mehe kohta päris lennukas mõttelõng! Kaks titte ühe aastaga? Kuulge, kas tema ongi see, kes "Vapratele ja ilusatele" stsenaariumit kirjutab või?!

03 jaanuar, 2015

Jopejutud

Mul läheb vahepeal täitsa meelest ära, et võiks blogida. Pole nagu midagi eriti toimunud ka, viimase aja tippsündmus on uue jope ostmine, hahaa. Maru sisukas elu nagu näete! Täna jalutasin töölt koju ja mõtlesin, et see on vist kõige parem jope, mis mul kunagi olnud on! Soe ja pehme ja taskutes on mingi eriti siidine fliis, nii et nüüd ma enam kindaid ei kanna, sest tahan kogu aeg käsi taskus hoida. Loodetavasti ei kuku ma endal sel viisil hambaid suust välja (mu tädi näiteks kukkus, seega on ema eluaeg rääkinud, et ei tohi käsi taskus hoida)!

Okei, räägin siis jopest! Või no mis jope, rohkem nagu mantel, selline põlvedeni. Juba kuu aega tagasi leidsin, proovisin selga ja eputasin peegli ees, aga hind oli täiesti astronoomiline ja tegelikult tahtsin musta, aga see isend oli hallikas-roheline. No ei võtnud siis. Aga pärast jõule on Kanadas Boxing Week, mis tähendab seda, et igal pool on meeletud allahindlused, kuskil 40-50% täitsa tavaline taks. Umbes, et kui sul pärast jõulukingirallit veel mingi rahakribal kuskile taskupõhja vedelema jäi, saad selle kah laiaks lüüa. Taskus võib ju muid asju hoida, saabki ruumi juurde.


Mul ei olnud tegelikult ostuplaane, küll aga oli täitsa vaba pärastlõuna ja nii sattusingi kuidagi pooljuhuslikult sama kaubamaja teise filiaali ja mis ma näen - sama jope, musta värvi, õige suurus ja hind -50%. Ajasin ürbi selga, veendusin, et endiselt paistab tegu olevat maailma kõige ägedama jopega ning ostsingi ära. Ahjaa, jõuluks sain töölt kinkekaardi, selle lõin ka letti, nii et summa, mis endal tuli maksta, oli… noh, odav. Eriti alghinnaga võrreldes!

Astusin enne kojutulekut veel mingist poest läbi ja leidsin käekella. Ma ei tea, mis värk on, et kui midagi konkreetset otsima minna, on saak null ja kui niisama ringi tölberdada, on iga teise leti peal sellist kraami, mis on täpselt minu jaoks loodud?! No ostsin siis kella ka. Ja seejärel tulin hästi ruttu koju, sest jumal teab, millega see päev veel lõppeda võinuks…

29 detsember, 2014

Tibukana

Viimasel ajal olen suutnud erakordselt palju asju ära lõhkuda ja sellega seoses on selgunud, et inglise keeles polegi väljendit, et killud õnne tooks! Juhindun siis sedapuhku ikka Eesti tavadest ja olen iga kord rõõmus kui järjekordselt kõik kohad klaasipudi täis on. Eks näis, mis õnnekuhi mulle nüüd kaela sajab...

Täna hommikul tegin pannkooke ja imestasin esimest süües, et kuidas see küll nii tulisena püsib, kuni käis hele litakas ja taldrik tükkideks lendas! Võin vanduda, et mina ei keeranud sellele tuld alla, aga keegi seda ilmselgelt tegi. Hea, et ainult esimene kook äraviskamisele läks, maru kahju oleks olnud tervest hunnikust loobuda.


Tähistasime pärastlõunal teiste eestlastega jõule ja kuna Kairi elukaaslane oli töölt suure kalkuni võitnud, otsustasime sellegi kambakesi ära süüa. Kuna mina ei tea kalkuni hingeelust mitte vähimatki, keeldusin küpsetamist enda peale võtmast, aga Iain arvas, et tõenäoliselt pole see mingi raketiteadus ja lubas ise hakkama saada. Nii nad tulidki juba eile õhtul siia, et oleks hommikul mugavam ettevalmistustega alustada.

Kui meie ärkasime, oli Iain juba käsipidi linnu tagumikus, koukis ühtteist välja ja toppis sibulat-küüslauku asemele. Hiljem selgus, et nii süvitsi ta oma kaevetöödega ikkagi ei läinud, et oleks kaela üles leidnud, hahaa (teatavasti pakitakse see kalkunile kõhtu). Siinkohal peaks täpsustama, et kui varasemalt olen kuulutanud, et Iain teab ainult kahte eestikeelset sõna - "kuradi jobu" - siis nüüd selgus ka kolmas - "tibukana". Et eesti keeles sellist väljendit polegi ja et kalkun oma seitsme kiloga tibukanaks eriti ei kvalifitseeruks ka, ei morjendanud teda absoluutselt!

Pärast nelja tundi võiga kastmist ja hella poputamist oli linnuke igati mahlane, külalised tõid karamelliseeritud ahjukapsaid, marineeritud seeni ja muud jõulukraami ning lõppkokkuvõttes sai pühadele särav punkt pandud. Meile Kustiga oli see käesoleva nädala neljas jõululaud, seega ei saa kurta, et end siin väga üksikuna tunneksime. Nagu selgub, jõuab kahe aastaga täiesti arvestatava sõpruskonna hankida!

25 detsember, 2014

Uuestisünd Kanada moodi

Vancouveri jõulud on väga huvitavad - päike särab ja soe on ka, isegi jopet pole vaja selga panna, paksemast kampsunist täitsa piisab. Eile hommikul umbes samal ajal kui pere ja sõbrad Eestis verivorste sõid ja pakke avasid, istusime Kustiga kohvikus ning maiustasime kaneelirullidega. Lugesin hiljuti üht tsitaati Fred Jüssilt, kus selgitas, miks ta hommikuti kunagi kohe voodist välja ei tule, vaid aega võtab, et mõtiskleda ja nautida, sest "päevale tuleb ju mingisugune põhi panna".

Fakt, et omadega kohvikusse jõudsime, näitab ilmselgelt, et voodist välja me ikkagi saime, aga üldjoontes olen Jüssiga nõus. Pole vaja tormata! Terve aasta jooksul on mu tööpäevad kella ühest alanud ja enamasti ei pea tegelikult enne kahte kohale minema, seega olen hommikuse mõnnamisega nii korralikult ära harjunud, et kui ühel hetkel peaks ametit vahetama ja hakkama kella seitsmeks äratusi sättima, oleks… noh, pahasti. Pimedas ärkamine ja unesoojana käsikaudu vannitoa poole kobamine ei ole päris see, millega päevale head algust luua.

Seekord sattusid pühad nädala keskele, seega olen tööl, aga seal on õnneks päris mõnus ja palka saab ju pooleteistkordselt. Avasime lastega kinke ja sõime head-paremat, ei olnud üldse tunnet, et võiks vabu päevi küsida. Eelmisel aastal avasime Kustiga oma kingid jõuludele järgneva laupäeva hommikul ning küpsetasime piparkooke, et lõhn oleks õige, seekord teeme täpselt samamoodi.

Eile õhtuks olime kutsutud Matt'i vanemate juurde õhtusöögile, et me ka Kanada traditsioonidest osa saaks. Tähistada (+ dekoreerida + kostümeerida) meeldib siinsele rahvale ju hullupööra ning jõulud on aasta kõige olulisem püha. Toit oli imeline, nalja sai palju ja kuusk nägi välja täpselt nagu "välismaa" filmis!


Kanadas on kombeks 24-nda õhtul pidulikult süüa ja 25-nda hommikul kinke avada. Kõige toredam on see, et kingid võib kohe lahti teha, mingit lugulaulu etendama ei pea.

Kuna Matt'i õe peika pidi varakult lahkuma, otsustati pooled kingid juba õhtul avada ja ehtsa Kanada kombe kohaselt valati ka meid nendega üle. Matt'ilt sain muuhulgas kaks komplekti plastkarpe, sest ta laseb endale iga kord meie juurest koju minnes süüa kaasa pakkida ja ei too kunagi taarat tagasi...

Tema vanemaid külastades ei saa kunagi üle ega ümber kolmest väikesest rõõmupallist - lumivalgetest bichon'idest, ema näitusekoertest. Nad on lihtsalt imearmsad! Mingit iseloomu pole, nende ülesanne ongi lihtsalt ilus olla. See-eest lubavad end lõputult väntsutada ja lesivad meelsasti selili süles, käpad taeva poole tolknemas. Siuksed mõnusad penid!

Teiseks hitiks kujunes nn reborn baby. Siin on selline teenus, et pildi põhjal taasluuakse beebi. Nägu ja käed-jalad on käsitsi maalitud, näha on väikeseid kapillaare ja naha alt kumavaid veene, isegi juuksed on peas, ripsmetest-kulmudest rääkimata! Sülle võttes tundub nagu päris laps ja mida lähemalt vaadata, seda ehedam paistab. Väga kriipi tegelikult! Saage tuttavaks - Matt'i noorem õde Caitlin (kes on praeguseks üle kahekümne aasta vana):