Munahädajuhtum

Paar päeva tagasi kuulsin õues imelikku krõbinat. Läksin aknale vaatama ja avastasin, et sprinklerid on tööle hakanud! Keset talve! Eks oleks vist olnud mõistlik sügisel vesi välja lasta ja torud kinni keerata, mitte ainult puldist lülitada. AGA Nanaimos ei ole talve! Siin ei külmu vesi torudesse ära, siin ei lähe külmaks, siin ei saja lund. Välja arvatud sel talvel. Esimest korda üle mitmekümne aasta.

Puldist tundus olukord ilus, kõik programmid ja sprinklerid kinni. Mängisin sellega natuke, klõbistasin sisse/välja - mitte midagi ei muutunud. Kui ikka sprinkler otsustab, et tahab kasta, siis mingi näkane pult teda ei morjenda.

Matt oli just ööpäevast vahetust alustanud, järgmisel päeval magas ja kui üles ärkas, oli juba pime. Selleks, et torusid kinni panna, oli vaja mingile maa-alusele karbile ligi pääseda ja see istus omakorda korraliku jää- ja lumekihi all. Elagu talv! Õnneks töötasid ainult pooled sprinklerid, muidu oleks juba topeltnutune olnud.

Ja siis tuli öösel rekordiline -7C ja hommikul polnud aias enam VÄGA korralikult kastetud talvine muru nagu esimesel kahel päeval, vaid jääskulptuuride näitus!

Hommikul tahtsin kanade juurde minna, aga rada oli nagu klaas ja kuna see asub väikese kallaku peal, olnuks ainsaks mõeldavaks liikumisviisiks olnud roomamine. Läksin siis üle muru jääskulptuuri ja sain muuhulgas teada, et see on nii tugev, et pealeastumisel ei purune. Mis omakorda tähendas, et teekond polnud mitte ainult sigalibe, vaid ka väga konarlik. Järgnevate minutite jooksul tegin olude sunnil kuskil kümmekond ülimalt ebagraatsilist piruetti, aga kohale igatahes jõudsin! Kanad tõstsid kohe protestikisa kui nägid, et mul polnud neile maiust kaasas. Seda pole vist kunagi varem juhtunud ja nad olid ikka tõsiselt pettunud! Aga noh, ma ei tahtnud midagi kätte võtta, sest näoli kukkumise tõenäosus oli päris kõrge. Pesast leitud kaks muna pistsin taskusse, tegin paar pilti ja kakerdasin kiirelt tagasi.

Selleks ajaks olin juba tööle hiljaks jäämas, kihutasin trepist alla, panin teised saapad jalga, istusin autosse, hakkasin sõitma… pagan, kus mu telefon on? Auto seisma, kotis pole, ahaa, taskus, väga hea! Ja siis see hetk kui plahvatas, et oot… mis teises taskus on? EIIII.

Ärge. Kunagi. Pange. Mune. Jopetaskusse. 

Pistsin käe sisse ja tundsin sõrmede all limast plöga. Üks katki, teine terve. Autost välja, uuesti tuppa, munad välja, kiire taskupesu, et suurem osa venivat ollust välja saada. Kuradi kurat! Lõppkokkuvõttes jäin muidugi ikka paar minutit hiljaks ka, aga munahädajuhtumi puhul ju võib. Oeh, mis hommik.

Kiiksudest

Kas te teadsite, et ma vihkan riietele õmmeldud silte? Iga kord kui mingi uue asja ostan, veedan kõva kümme minutit, et absoluutselt kõik tootjanimed ja pesemisjuhised lahti harutada. Ma lähen täiesti hulluks kui kukla peal miski kriibib või kõditab! Ja need, mis külje peale õmmeldakse, on vahel nii pikad nagu oleks keegi üritanud terve eepose kampsuni sisse ära peita.

Ma ei talu teksapükse. Nii hullult ahistavad! Mul tegelikult isegi on kaks paari, aga need on mõlemad mingist ülipehmest õhemat sorti materjalist, mis mind tigedaks ei aja. Naisi, kes on omale tugevamast (ehtsast!) teksast skinny jeans'id jalga venitanud, vaatan kui kangelasi. Kuidas nad suudavad?

Ja kui ma siin juba pükstevaldkonnas olen, siis enamike sukkpükste lõige ei kannata ju üldse mingit kriitikat. Selle ülemise osa võib mõnel juhul lausa kaenla alla välja tõmmata! No kindlasti pikalt üle naba. Kuhu ma lähen niimoodi?

Ma ei talu paljajalu käimist. Suvel suure kuumaga ikka tuleb ette, aga muul ajal kindlasti mitte. Külm hakkab ja pudi jääb talla alla. Selle puditeema pärast pesen mitu korda nädalas põrandaid ka.

Kohvi joon ainult kuumalt. Kui see juba veidi maha jahtub, ei maitse.

Kahvli peal peab kõiki toidugruppe olema. Natuke liha, natuke kartulit, väike salatijupp. Matt sööb kõigepealt liha, siis kartuli ja lõpetuseks salati. Ühtegi asja teistega ei sega.

Ma ei talu õhupallikrudinat ja kardan šampusepauku. Mul on selline tunne, et kork hüppab mulle näkku.

Mulle meeldib kui põhilisi nõusid on palju ja nad peavad kindlasti võimalikult neutraalsed (valged) olema. Meil on 15 praetaldrikut, 15 koogitaldrikut, 15 suuremat klaasi, 15 väiksemat klaasi, 15 kahvlit, 15 nuga jne. Jube tüütu kui puhtad nõud otsa saavad ja peab käsitsi paar tükki ära pesema või kui paar asja katki lähevad ja peab kohe uue serviisi ostma. Kõik kohvitassid, salatikausid ja serveerimisalused on see-eest erinevad ja tingimata värvilised.

Lisaks on mul korralik valik erinevaid kuivaineid, seemneid, pähkleid ja makarone, et ei peaks iga väikse asja pärast poodi sõitma. Pooled on purkides ja pooled ootavad, kuniks välja mõtlen, millisesse kappi annaks veel purke mahutada.

Autos peab alati muusika mängima, aga kodus ei ole tavaliselt midagi "taustaks". Mulle meeldib vaikus.

Mulle meeldib punne pigistada. See on nii tore kui löga plörinal välja tuleb! Ainult et mul endal ei ole punne ja Matt'il kah mitte. Vanaks hakkame vist jääma. Nii et kui kellelgi on mõni ilus rammus pakkuda, võin teid hädast välja aidata, hahaa.

Rahatähed peavad alati reas olema. Suuremad tagapool, väiksemad eespool.

Mul ei ole loomulike lõhnade suhtes tõrget. Beebide kakased mähkmed ja erinevate toitude aroomid ei kõiguta mind üldse. Aga autosse pandavaid lõhnakuuski jälestan täiesti kirglikult! Ja õhuvärskendaja rikub minu meelest õhu täiesti ära. Pärast peab mitu päeva aknaid lahti hoidma, et "värske õhk" lõpuks välja läheks.

Mulle ei meeldi ehmuda ja minu meelest ei ole naljakas kui kedagi teist ehmatatakse. Teate neid videoid, kus magavale inimesele voodi kõrvale ämbritäis paugutajaid pannakse, et ta end sügavast unest rabeledes jooksma ehmataks. Mismoodi see naljakas on?

Hambaarstidel on mõnikord kombeks patsiente usutleda kui nad ise parajasti kümne orgiga suus millegi kallal nokitsevad: "Kas see hammas on alles viimasel ajal tundlikuks muutunud või on juba pikemat aega häda teinud". "Ääöööonnööä". Ja üldse, kesse õpib hambaarstiks? Ma läheks täiesti segi kui peaks päevast päeva mingite imepisikeste asjade veel pisemaid auke kinni mätsima, seejuures võõra inimese hingeõhku nuusutades.

Mis teie kiiksud on?

Vaene väike kana...

Käisin üks hommik kanadele banaani viimas ja leidsin mõlemad valged pesast. Üks munes, teine passis niisama. Oli kuidagi loid ja imelik, seisis seal poolkükakil. Tegin talle pai ja viskasin nalja, et noh, oled järjekorras või? Kanad teevad nii palju kummalisi asju, et nats imelik olemine ei ole ausalt öeldes isegi tähelepanuväärne.

Paar tundi hiljem läks Matt mune korjama ja kana oli surnud. Oli sinnasamasse pesa kõrvale külili vajunud. Nii et see hommikune silitamine jäigi talle viimaseks. Nii kurb. Tundsin ennast süüdi, et nalja heitsin ja tögasin, et mis ta passib. Teine vaikselt suri. Tegi viimaseid hingetõmbeid.

Aga eks kanad ikka vahel surevad. Neil on mingid südamehädad ja vahel jääb muna kuskile valesti kinni - igasugu põhjuseid võib olla. Matt mattis ta enne maha kui mina koju jõudsin. Ütles, et näe, nüüd ei olegi teisel valgel kanal enam sõpra. Nad teatavasti jalutavad meil ju värvikaupa paaris! Keegi mu lugejatest kunagi kirjutas, et see olevat kohastumus, et ellu jääda, sest sama värvi lindude seast ei paista vaenlastele nii hästi välja. Matt ütles, et võtab järgmine kord vähemalt kümme kana, siis ei ole suuremat draamat kui mõned kukkedeks osutuvad ja mõned niisama hinge heidavad.

Valged olid muuseas ainsad, kes aja jooksul üksteise koopiateks muutusid, kõigil teistel teen siiani vahet. Seega me ei tea, kas alles jäi Harriet või Henrietta. Eks hüüame teda siis edaspidi lihtsalt valgeks kanaks.

Talv suvilas

Me otsustasime aastavahetuse sõpradega suvilas veeta. Õigemini Matt otsustas ja mina veeresin väikese virina saatel kaasa. Talv ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmik aastaaegade hulka ja see, et Nanaimos, kus teoreetiliselt ei peaks üldse lund sadama, juba kuu aega järjest valge vaip maas on olnud ja jupikaupa juurdegi tulnud, tundub juba piisavalt ebaõiglane. Aga siinne "rekordiliselt külm ilm", millega tänavune talv meid kostitanud on, jääb siiski null kraadi ringi, kõikudes natuke siia-sinna, samas kui suvilas, mis asub 550 km põhja pool, näitas termomeeter umbes -20. Brr...

Aga kohapeal oli muidugi imeilus! Järv jääs ja kuused lumest rasked. Minu peamine mure, et esimesed kaks päeva peame kasukatesse pakitult kamina ees istuma ja ootama, kuniks maja üles soojeneb, sai kohe leevendust kui selgus, et Matt'i isa oli viimane kord ära minnes väikese kütte sisse jätnud, arvates, et võib-olla tahame talvel "suvitama" minna. Nii et juba paar tundi hiljem istusime rõõmsalt särgiväel ja mängisime Monopoli. Aknast avanes selline vaade:

Järgmisel päeval otsustasid mehed tulistama minna ja mina sumasin kaasa, et saaks oma uut peent kaamerat katsetada. Ma pole veel jõudnud süübida, mida kõik need nupud teevad ja pildistasin automaatrežiimis, nii et põhiline eelis seisnes tegelikult hoopis selles, et kaameral on nupud ja pildistamiseks ei pea kindaid käest ära võtma nagu telefoni puhul.

Ja appi kui külm! Mul oli seljas särk, pikkade käistega pluus, lühikeste käistega pluus, kampsun, jope, retuusid, lumepüksid, kaks paari sokke, kaks salli, kaks paari kindaid, müts ja kapuuts muidugi ka. Matt viskas mingi juhusliku jope pluusile peale ja Drew tuli üldse ainult dressikas. -20 kraadi oli!

Poolel teel kurtis Matt, et tal kukuvad vist kõrvad küljest ära ja laenas minu mütsi, aga muidu ei paistnud neil midagi häda olevat. Minul oli soe ainult seni, kuni kõndisime, kohale jõudes hakkas peaaegu kohe külm. Poisid ütlesid, et talvel peab rohkem pekki olema, siis ei pea nii palju värisema.

Kõige lahedam osa oli see, et beebi Jax, kes on sünnist saadik meiega kõik peod ja sõidud kaasa teinud ning seejuures uskumatult palju lärmanud, on nüüd enam-vähem üleöö täiesti mõistlikuks inimeseks hakanud. Saab aru, mida talt tahetakse, oskab paari inimkeelset sõna ja räägib mingis ainult endale teadaolevas dialektis pikad jutud maha. Nuttu pole enam üldse ja õhtul kell seitse jalutab piimapudel kaenlas täiesti vabatahtlikult voodisse. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! 

Viimasel õhtul otsustati lõket teha. Selles mõttes, et jällegi teised otsustasid ja mina venisin veidi skeptiliselt kaasa. Külma oli -26 kraadi ja iga paari minuti tagant tuli natukeseks ümber keerata, et tagumik, mis lõkkest eemale jäädes jäässe hakkas minema, uuesti lahti saaks sulada. Aga muidu oli täitsa tore. Karastunud kanadalased võtsid külmad õlled õue kaasa ja olid väga hämmastunud kui pudel pärast esimest lonksu hetkega jäässe läks. Sõna otseses mõttes nii jäässe, et ühtegi vedelat kohta ei jäänud. Ja siis tehti veel paar pudelit lahti, et seda imet filmida. Oli tõesti päris lahe!

Koju jõudes ootas meid 17 muna, nii et kes omletti tahab - astuge läbi!

Kuidas ma jõuluks panni sain...

Iga kord kui Matt'i vanemate poole satun, saan šoki, et neil on neli täpselt ühesugust koera. Juba üle aasta on kahe asemel neli olnud, aga ikka veel tundub uskumatu. Ma ei tea mitte ühtegi teist inimest, kellel neli koera oleks...

Ühtlasi tegin spetsiaalselt pilti, et teile näidata, mida peened penid õhtuks söövad. Ja see ei ole mingi jõulu-eri, vaid igapäevane eine!

Teine asi, mille üle alati imestan, et kuidas neid kinke nii palju koguneb? Jumal tänatud, et Kanadas ei pea salmi lugema, muidu läheks pakkide lunastamisele terve nädalavahetus. 

Mina sain Matt'ilt peegelkaamera, aga mul pole veel olnud aega seda tundma õppida. Võib juhtuda, et kunagi hakkab ka siin blogis kvaliteetseid pilte nägema, juhhei! Tegelikult sain temalt veel hunniku asju, enamiku neist juba eelmisel nädalavahetusel. Muuhulgas näiteks panni! Saate aru - PANNI! Kas teile on kunagi jõuludeks pann kingitud? Värske peika poolt?! Paradoksaalsel kombel olen ma seda nüüd muidugi iga päev kasutanud ja väga hea pann on. Aga ikkagi! Sellest kuuleb ta veel aastaid!

Mida teie jõuluks saite?

Jõulufilm

Väikse jõulufilmi leiad siit. Toredaid pühi teile kõigile!

Kuidas teha pasteeti?

500g veise maksa (veise maks ei ole nii kibe kui seamaks)
300g läbikasvanud sealiha (lõika 4-5cm kuubikuteks)
1 suurem porgand (lõika rattad)
1 suurem sibul (haki)
4 suuremat küüslauguküünt (viiluta, pruunista võis ja lisa lõpus)
soola-pipart
loorberit

200g toasooja võid
2sl konjakit
natuke suhkrut

Pasteediretsepte lugedes tundus kõige keerulisem osa "puhasta maks kelmetest". Ma polnud kunagi varem maksa puhastanud ja polnud õrna aimugi kui keeruline see olla võib. Absoluutselt ei ole keeruline! Kelmed on lihtsalt mingid valged kõvad tükid maksa ääres, mis tuleb ära lõigata. Seejärel loputa maks veega, lõika suurteks kuubikuteks ja pane piima sisse likku - see pidavat kibesust vähemaks võtma. Mina leotasin küll ainult pool tundi, aga mingit kibedat maitset küll ei täheldanud. Ju siis piisas.

Sealiha tuleb pannil pruunistada, see annab parema maitse. Kui tehtud, pane poti põhja. Seejärel prae maks kiirelt läbi ja pane potti lihale peale. Nüüd pruunista samal pannil kiirelt porgandid ja sibulad. Kui valmis, pane potti ja kata kuuma veega nii, et liha ja juurikad oleks vaevu kaetud. Lisa silma järgi natuke soola-pipart ja viska sisse mõned loorberilehed (mina panin viis-kuus tükki). Hauta tasasel tulel kuskil tund aega. Kui hakkab valmis saama, pruunista küüslauguviilud väheses võis ja lisa hulka.

Kui tund oli möödas, hakkasin mõtlema, et sealiha saaks ju pehmem kui seda pikemalt hautada, aga kui pasteet valmis sai, mõistsin, et absoluutselt mingit vahet ei ole. Mine tea, võib-olla oleks pehmema lihaga hoopis ilmelikult lödi tulnud? Tunniga sai igatahes lõpptulemus täpselt paras.

Kui valmis, korja loorberid välja, vala osa vedelikku potist kuskile kaussi, võta saumikser ja püreesta kõik ära. Nüüd on õige aeg maitsta ja vajadusel soola-pipart-suhkrut-konjakit lisada. Konjaki osa on puhtalt maitseasi, minule oleks väga hästi ka ilma maitsenud, järgmine kord ilmselt ei lisa. Ka võid ei pea tingimata panema, aga see annab mõnusa sametise maitse. Paljudes retseptides soovitati lisada muskaatpähklit, mina unustasin osta, aga ju jääb hea.

Mikserdamise käigus on näha, kas peaks eelnevalt välja kallatud vedeliku sisse tagasi panema või on juba niigi õige konsistentsiga. Minul läks kogu vedelik uuesti sisse. Arvesta, et pasteet läheb jahtudes nõks paksemaks ja natuke magedamaks.

Hea teada:
- liha/maks tuleb tunnike enne küpsetamist toatemperatuurile soojenema tõsta (kehtib tegelikult kõikide lihatoitude valmistamise puhul)
- sibulat ja porgandit võiks enam-vähem võrdselt olla ning nende koguhulk peaks olema enam-vähem sama suur kui maksa kogus.
- maks ei taha pikka küpsetamist - läheb vintskeks.
- pasteeti tuleb mikserdada madalal kiirusel ja kaua.
- võid ei tohiks lisada tulisele pasteedile, sest siis jäävad jahtudes pasteedi äärde kollased rasvarandid; see tasub lisada alles poole mikserdamise pealt kui segu on veidi jahtunud.

Head isu!

Kolmikud?!

Arvake ära, kes praegu pasteeti keedab?! Ma tegin korraliku taustauuringu, panin retsepti mitmest erinevast kokku, leidsin alles kolmandast poest maksa ja kõigele lisaks pidin kahe supilusikatäie nimel terve pudeli konjakit ostma. Hetkeseisuga tundub, et ei ole tõesti üldse keeruline teha, eks näha, kuidas lõpuks välja kukub. Maksa puhastamine oli üllatavalt verine ettevõtmine ja selle piimas leotamine nägi suhteliselt… ebaisuäratav välja, aga noh. Pasteet on mu suur lemmik, eriti isetehtud pasteet. Päris lahe oleks kui nüüd selguks, et oskangi seda ise teha!

Muide, ma sain paar päeva tagasi teada, et Matt oskab küpsetada! Mul oli sünnipäev, eksole. Ja ta otsustas mulle sünnipäeva eelõhtul küpsiseid teha. Meie väntsutasime Christine'ga Sampsonit, kuniks kuumad präänikud nina alla pisteti. Väga maitsvad olid! Ma olen seni arvanud, et kokkamine on sellepärast minu peale jäänud, et Matt ei oska. Suht mööda panin!

Hommikul ootas mind magamistoas kaart ja köögis kink. Ma poleks elu sees ära arvanud, mis paki sees on! Kingituse eellugu on see, et iga kord kui me koos poodi satume, küsib Matt, et millist veini ma tahan ja mina ütlen alati, et ükskõik millist. Ma lihtsalt joon nii vähe, et selle ühe klaasi pärast, mis ma nädala peale tarbin, pole mõtet suuremat mõtlemistööd teha. Pika pinnimise peale ütlesin, et kui mingi lemmiku peaks valima, oleks see Grüner Veltliner - hästi kerge valge vein, natuke värske muru lõhnaga. Ainult, et seda siin ei müüda. Nii telliski Matt mulle Austriast kastitäie veini, lisas mõned pudelid mu lemmikut punast ja ladus selle kõik uhiuude veiniriiulisse, mis oli siis osa kingitusest. Nii et kui teie ka mõtlete, et huvitav, mis seal pakis on (nagu mina paar päeva tagasi), siis… palju veini! Sünnipäev on tore päev!

Korraks ikka kanadest ka: kellelgi neist on munaliin täitsa sassi läinud. Juba mitu korda oleme eriti suuri mune saanud - selliseid millel kaks rebu sees - aga täna leidsin uue hiiglase, mis on isegi kahe-rebu-munast KAKS korda priskem! Kolmikud?!

Ma ei saanud kontrollida, sest Matt oli tööl ja tahtsin, et tema ka näeks. Eks siis hiljem kuuleb, mis seal sees peidus on. Igatahes vaene kana! Kuidas selline monster üldse välja mahub… 

Vahepeal sai pasteet valmis ja appi kui hea! Oleks ma varem teadnud, et oskan pasteeti teha!!! Kui mul praegu värsket saia oleks, ei jätkuks siit homseks enam midagi…