29 detsember, 2013

Visualiseerimise jõud

Kuna ükspäev pidin lume tõttu kolm tundi varem tööle minema ja pühade ajal samuti pikemad päevad tegema (8 tunni asemel 12), anti reede vabaks. Siin on seadus, mis kohustab tööandjat kõikide ületundide ja pühade eest pooleteistkordset tasu maksma ja lisaks sellele ka vabu päevi andma. Nii tekkiski pikk nädalavahetus, millega ei olevat mu kohustuslikud vabad tunnid veel ära kasutatud - pean ka jaanuaris ühe lisapäeva puhkama. Ma ei saanud sellest süsteemist päris lõpuni aru, aga noogutasin muudkui kaasa, et ahah ja pole probleemi, võime niimoodi teha küll.

Kanadas ongi mõned asjad väga toredad, näiteks allahindlused - täiesti tüüpiline, et asjad on poole võrra odavamaks hinnatud ja kassas selgub, et sellest hinnast läheb VEEL pool maha. Tihtipeale on lausa terve pood -40%. Valik vahetub sellise kiirusega, et nad peavadki ostuvoogu kõrgel hoidma, et uusi kollektsioone ära mahutada. Praegu ootan huviga, mis jaanuaris hakkab saama, sest siis on tavaliselt kõige tüüpilisem allahindluste aeg - hakatakse peale maksma, et poest midagi kaasa võtaksid?

Igatahes tulin neljapäeva õhtul koju ja alustasin puhkamisega. Reedeks olime planeerinud kinkide avamise ja nagu teate, sai sült juba öösel valmis keedetud.

Et lõhn oleks jõuludele kohane, otsustasime enne söömist veel piparkoogid valmis küpsetada. Üks asi viis teiseni ja lõpuks juhtus, et hommikusöögini jõudsime alles kell kolm!


Nagu näha, on Anna õpetatud visualiseerimine hakanud vilja kandma. Kõigepealt tööl - juba suvel mõtlesin, et nii lahe oleks ise selle maja juhataja olla - otsuseid teha, töötajaid valida, menüüd koostada ja pabereid täita; paremast graafikust rääkimata. Unistada ju ikka võib! Ja korraga oligi uut juhatajat vaja! Vähe sellest, et pakkumine just mulle tehti, otsustati, et töötan nelja järjestikuse ööpäeva asemel (mis on kõigi teiste juhataja graafik) hoopis E-R kella 13-st 21-ni. Ahjaa, jõulupreemiat anti ka!

Vahepeal hakkas (nüüdseks endine) korterinaaber üha enam närvidele käima ja otsustasime uue kodu leida. Tuulasime internetis ja käisime paari kohta isegi vaatamas, aga kogu selle aja soigusin Kustavile, et nii äge oleks kui saaksime hoopis Jeffi korterisse kolida. Samas oli muidugi selge, et kolme tuba me ei vaja ja isegi kui allüürnik võtta, jääb risk, et peame mõnel kuul terve korteri eest ise maksma, mis oleks mõttetult suur kulu...

Jeff ja Amy tulid vahepeal nädalaks Vancouverisse, käisime neil siin külas ja kuigi teadsin, et pole mõtet ette kujutada, et sellest võiks me uus kodu saada, paigutasin vaimusilmas Kustavi kitarri toanurka seisma ja ennast diivanile kerra. Unistada ju ikka võib!

Jeff rääkis, et ema (kellele see koht kuulub) võtab pärast nende lahkumist jälle üürilised sisse, mispeale lootusetult ohkasin ja mõttes end sealt diivanilt jälle püsti ajasin, et uued inimesed mulle kogemata peale ei istuks. Koduteel vadistasin Kustile, et mõtle kui äge oleks kui Caroline helistaks, et ah tulge elage hoopis ise siin ja ärge tervet üüri makske, andke ainult seesama summa, mis te oma jagatud kodu eest praegu tasute. Oleks ju kihvt?!

Paar päeva hiljem läksime kinno, sõime popcorni, vaatasime nürisid reklaame ja korraga turgatas Kustavile pähe, et tal on uudis - üks mu unistus pidavat täituma ja et arva, milline! Mulle üldse ei meeldi arvata! Pakkusin täiesti suvalisi asju, a la saan-sinu-popcorni-ka-ära-süüa? Kustav tõreles, et kuule, need pole ju asjad, millest sa unistad ja mina läksin täiesti närvi, et misasi see siis on? Lahmisin silmade pööritades kõige ebatõenäolisema variandi, mis pähe turgatas: "...et leidsid meile uue korteri, mis maksab sama palju kui praegune, aga asub ikka kesklinnas ja kellegagi jagama ei pea?" Jäin mossitades istuma, et Kustav aru saaks kui idiootne see arvamismäng on! Ja kujutate ette, Caroline OLIGI helistanud ja põhimõtteliselt sõna-sõnalt minu öeldut korranud!

Et kas me ei tahaks kolida - talle meeldiks kui korteris elaksid tuttavad inimesed, ja et üüriks sobiks täpselt sama summa, mida Marc'ile maksame... No nii absurd, et anna olla! Ja siin me nüüd siis oleme!

Õhtusöögiks tegime ahjuparti, mille kõrvale meisterdasin ploomikastme. See on üks maitsvamaid asju, mida ma viimasel ajal söönud olen! Kasutasin suvalisi aineid, mida erinevates retseptides mainitud oli, ja eeldasin, et kui hea kraam omavahel kokku segada, ei saa lõpptulemus halb olla. Hautasin värskeid ploome sulavõis, lisasin ühe apelsini mahla ja riivitud koore, natuke punast veini ja veidi tumedat suhkrusiirupit. Oeh. Hea!

2 kommentaari:

  1. Ilusad jõulud teil :) Ilusat aasta lõppu ka!
    Ja muide mina ostsin oma 2,5 Kanada aasta jooksul mitu kuivatusresti ja kuivatisse panin vaid voodiriided ja käterätid:) Siis saab riideid ikka kauem kasutada.

    VastaKustuta
  2. Sellest "visualiseerimisest" räägib ka Peep Vainu raamat "Kõige tähtsam küsimus", ehk oled isegi lugenud. Mulle meeldis! Aga oma kogemustestki tundub, et mõttel on jõud :)

    VastaKustuta