Kana-kana-kana

Integreerisime majja uut klienti. Ta jääb ainult üheks kuuks (vanemad lähevad reisile), aga paberitööd ja muud jama oli rohkem kui rubla eest. Esiteks sisustasime tema vajadustele vastava kompleksi koos magamis- ja elutoaga, sest talle meeldib hommikust õhtuni multikaid vaadata ja pidi seetõttu isikliku teleri ja diivani saama. Mööblit ostma ma kaasa ei läinud, aga eeldasin, et see tuuakse IKEA-st või muust taolisest kohast... Eksisin. Nüüd on nii, et lapsel on kolme madratsiga hiigelvoodi, mis ulatub mulle nabani ja põhimõtteliselt kuluks marjaks väike redel, et selle otsa ronida.

Uus laps on hästi tore, ainus probleem, et ta ei söö mitte midagi peale rämpstoidu! Mitte ühtegi asja! Ema käis maja üle vaatamas, kasutasin võimalust ja uurisin, mida poiss üldse sööb? Kana. Ja kananagitsaid. Kõik peab olema krõbedaks praetud. Õuna ja banaani (juhul kui banaan on hästi küps). Kartulikrõpse. Ja ongi kõik!

Mida ma teen kuu aega järjest? Hommikuks praekana, lõunaks praekana, õhtuks praekana? 30 päeva järjest?! Minu loogika ütleb, et nälga ta ennast ei jäta ja kui ma krõpse ei osta, peab ta lõpuks midagi sööma. Ei söönud! Tõin siis poest kolmekilose koti külmutatud kananagitsaid. Õudne keemia, aga mis parata... Ahjaa, kummikaru-multivitamiine võtab ta ka - selline toode on muideks päriselt olemas! Asjad on ikka nii viltu kui üldse saab, aga kuu ajaga ei kasvata ümber ei last ega tema vanemaid.

Samal ajal kui juba kõige muu juures halliks hakkasin minema, teatati mu teise hoolealuse päevaprogrammist, et tüdruk sügas pead ning enne kui ta neile tagasi võib saata, peab tooma arstitõendi, et täisid pole. Samal päeval paigaldati meile peatselt saabuva kolmanda kliendi turvalisuse huvides uut tüüpi lukke ja mul polnud lihtsalt puhtfüüsiliselt aega, et olematuid täisid ette näitama minna.

See tähendas, et järgmisel päeval jäi laps koju ja mina alustasin tööpäevaga ühe asemel üheksast. Kohe kui kohale jõudsin, sain kõne käitumisterapeudilt, kes tahtis tüdrukut vaatama tulla, et näha, kuidas tal läheb. Jõudis koos mingi teise asjapulgaga kohale, tegi viie minutiga kindlaks, et laps on rõõmus ja rõõsa ning ülejäänud kaks tundi arutasime Eesti ja Kanada erinevusi, Vancouveri parimaid lumelaua nõlvasid ja küpsiseretsepte. Muidu tore, aga 12-ks oli vaja arsti juurde jõuda ja natuke kiireks kippus minema...

Arsti juures oli elav järjekord, mistõttu tuli poolteist tundi oodata, aga õnneks oli laps heas tujus ja ei korraldanud draamat. Kliendikoordinaator tuli meile kah seltsiks, saime iganädalase koosoleku sealsamas ootesaalis ära tehtud. Täisid muidugi polnud ja järgmisel päeval sai tüdruk jälle päevaprogrammi minna. Mina aga alustasin jälle üheksast, sest sedapuhku oli poisil vaba päev ja keegi pidi talle seltsiks jääma...

Kuna kuu lõpus tuleb kõik aruanded esitada, arved kontorisse faksida, apteegist uue kuu rohtude lehed tuua ja sada muud toimetust teha, ei jäänud vaatamata 11-le ületunnile ühtegi vaba hetke, et niisama tšillida - iga minut kulus asjalikele toimetustele. Kui reede õhtul enne kümmet koju jõudsin, olin läbi kui Läti raha. Hea uudis on see, et iga ületunni eest antakse pooleteistkordselt vaba aega, mis tähendab, et saan nüüd omale kaks vaba päeva valida!