14 detsember, 2015

Sünnipäev on tore päev

Sel aastal läks kuidagi nii, et mul polnud sünnipäevaks ühtegi plaani ja suuremat ei hoolinud ka. Eile käisime Sofiga lõunatamas ja ta pakkus, et õhtul võiks kuhugi välja minna. Tükk aega arutasime, aga head plaani ei tekkinud. Hetk hiljem saatis üks sõber sõnumi, et korraldab õhtul enda pool väikse jõulujämmi, tulge ka. Ütlesin Sofile, et palun - meil on plaan! Nagu tellitult!

Vahepeal läks iga roju oma koju ja hiljem pidime uuesti kokku saama. Selle aja jooksul oli Sofi Matt'ile helistanud (Matt on ära, eksole), et mis sorti tordid Anule maitsevad? Matt oli öelnud, et kindlasti mitte šokolaadi omad, pigem midagi "valget ja kohevat". Mul pole aimugi, kust ta seda võttis, sest tavaliselt käime temaga pigem niisama söömas, mitte kohvitamas ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi maininud, mis koogid mulle maitsevad. Aga jah, pani kümnesse!

Kui sõbra maja juurde jõudsime, tõstis Sofi autost suure koti välja. Mina veel imestasin, et tohoh, kus nüüd rabas külakosti kaasa! Jõudsime omadega kööki ja Sofi teatas minu nina all majaperemehele, et "see on Anu üllatuskook, pane külmikusse, südaööl sööme"! Igaks juhuks küsisin, et kas pean südaöö saabudes üllatunud ka olema, Sofi ütles, et ei ole oluline!

Kuskil ühe paiku meenus, et ahjaa, tort! Sofi vabandas, et näe, küünlad läksid meelest ja nüüd sa ei saagi midagi soovida... Seepeale teatas üks tüüp, et spagetid pidid ilusti asja ära ajama ja küünla eest olema. Spagetid löödi tordi sisse püsti, pandi põlema ja paluti sünnipäevalapsel ära puhuda. Pilti kahjuks pole, sest võite isegi arvata, et olukord oli liiga koomiline, et jäädvustamine meelde tuleks.

Tort oli jumalik! Passionfruit'i vaht hapuka tarretisega - passionfruit on tegelikult mu suur lemmik, aga seda ei teadnud ei Sofi ega Matt.

Hommikul laulis ema mulle kolmekümne kolmandat korda elus sünnipäevalaulu ja seejärel läksin tavapärasele kohvideidile, mis ei pidanud üldse mu sünnipäevapidustuseks kujunema, aga sain sõbranjedelt hunniku šokolaadi ja lilli ning üldse oli tore. Kõik muu muidugi kahvatus selle kõrval, et kõrvallaua mees otsustas täiesti lambist pruudile abieluettepaneku teha ja meie saime kambakesi kaasa rõõmustada ja õnne soovida.

Mõlemad tundusid hästi toredad inimesed, aga kogu see olukord oli natuke naljakas: nad panid koogid-kohvid lauale, mees istus - müts peas, sall kaelas, puhvis sulejope seljas - lauda ja koukis taskust karbi välja! Naine oli väga liigutatud, potsatas talle sülle ja pani ise omale sõrmuse sõrme. Väga uhke sõrmus oli muidu.

Neil olevat laps ka ja viis aastat koos olnud. Mees ütles, et on juba kuus kuud sõrmust kaasas kandnud ja sobivat momenti oodanud. Ma ei tea kui pahad need eelnevad momendid siis olid, et jopes-mütsis variant kesk suvalist kohvikut parimaks osutus, aga noh, pruut oli rõõmus ja eks see ongi ainus, mis loeb.

Õhtul pidin järgmiste sõpradega sööma minema, niisiis jooksin korraks koju riideid vahetama. Vahepeal oli kuller käinud ning Matt'i saadetud üllatuse ukse taha jätnud. Kass galopeeris ka kohale, istusime koos põrandal, nuusutasime roose ja harutasime kotist asju välja, rõõmu kui palju. Matt'iga oli tegelikult kokkulepe, et tähistame järgmisel pühapäeval, nii et kui ukse taga lilli nägin, kahtlustasin esimese hooga hoopis naabrimeest, sest tavaliselt jätab tema mulle sinna nänni (peamiselt küll tomateid ja küüslauku). Jumal tänatud, et polnud naabrimehelt, see oleks ikka täiega creepy!

Õhtusöök oli super hea ja nalja sai palju. Vahepeal kustutati tuled, lasti kohutavalt lamedat sünnipäevalaulu ja kanti kõrvallaua tšikile küünlaga tort nina alla, hunnik jaapanlasi õnnelikult kaasa plaksutamas. Elin viipas kohe ettekandja kohale ja teatas, et meil on samuti sünnipäevalaps, tahame kah küünlaga torti ja lamedat laulu (sünnipäevalapse vastuväidetest ei hoolitud). Paar tundi hiljem kui olime söömise lõpetanud, keerati jälle tuled maha, pandi sama laul üürgama ja sain minagi oma küünla ja plaksutavad jaapanlased. Jube! Aga kook oli hea!

Lisaks järjekordsele šokolaadihunnikule kostitati mind värskelt valminud pasteedi ja omanimelise veiniga. Sest kohalikud hääldavadki mu nime Anjuu (Anew). Ma ei kujuta ette, kust selline pudel välja kougiti, aga olemas ta nüüd on! Oli ütlemata vahva sünnipäev!

7 kommentaari:

  1. Palju palju õnne ka meie poolt!!!

    VastaKustuta
  2. priit.todi14/12/15 11:49

    Palju õnne!

    VastaKustuta
  3. Vot selle lause peab kasutusele võtma edaspidi, kui sünnipäev juhtub tulema - tahan ka küünalt ja plaksutavaid jaapanlasi ;P
    A muide on olemas veel anžuu vein (Anjou), see oli see, mida mileedi d'Artagnanile saatis ja mis mürgitatud oli. Sinu risling ilmselt ei olnud :)
    Lugesin hiljuti raamatut Hannibal (3. osa triloogiast, samanimeline sari on ka tehtud Mads Mikkelseniga ja filmid Anthony Hopkinsi ja Ralph Fiennesiga) ja temal oli tavaks kinkida talle meeldinud naistele sünnipäevaks veini naiste sünniaasta aastakäigust. FBI uurijale Clarice Starlingile kinkis ta valge Chateau d'Yquem veini tema 33-ndaks sünnipäevaks.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne15/12/15 10:54

    hilinenud õnnesoovid!

    VastaKustuta
  5. Hilinenud õnnesoovid ka minu poolt!

    VastaKustuta