16 september, 2016

Lehmkanad

Täitsa tore on vahelduseks jälle tööl käia! Praegu on muidugi veel selline alguse asi, et kedagi ei tunne ja matsu ei jaga, lihtsalt jälgin ja üritan aru saada, mis toimub. "Kodusid" on sellel ettevõttel ainult kaks (hetkeseisuga tegelikult pigem üks, sest minu oma avatakse alles nädala pärast), ülejäänud kliendid kuuluvad erinevate noorteprogrammide alla ja käivad kohal ainult pärastlõunati. See maja, kus praegu tegevus toimub, on kitsaks jäänud, nii et noored kolitakse uutesse ruumidesse ja maja jääb minu kliendile. Et suuremat ärevust vältida, ei öelda noortele enne uut nädalat midagi ja seetõttu ei saa me ka vanu asju kokku pakkida ega uusi sisse tuua.

Neljanda päeva lõpuks olen enam-vähem ära õppinud, kes on töötaja ja kes klient. Peale vaadates ei saa alati aru, sest meil on täiskasvanute programmid ka ja igas vanuses rahvast jalutab ringi. Nimedega on alguses kõige raskem, pooled olen ikka suutnud juba meelde jätta, aga ülejäänutega läheb veel aega. Ja klientidel on alati mingid omad eripärad, nii et aegajalt käin kontoris toimikuid lugemas, et oot, mis värk selle-ja-teisega täpsemalt on?

Lisaks veel mingid Nanaimo eripärad, näiteks see, et siin, erinevalt Vancouverist, elavadki päris kanadalased ja mitte kellelgi ei ole aktsenti. Ning siis astun uksest sisse mina ja kõigil on kohe huvitav, et kuule, kust sa pärit oled? Absoluutselt iga klient ja töötaja on minuga selle arutelu maha pidanud. Ja siis see, et kuidas sa oma nime hääldad? Esimesel Kanada-aastal mind häiris, et nimest tekkis korraga mingi kümme erinevat hääldusvarianti, millest ükski ei sarnanud eestikeelse Anuga - justkui oleks osa identiteeti kaduma läinud - aga nüüd on mul täiesti siiralt ükskõik. Ebamugavust tekitab ainult see kui küsitakse, et kuidas sa ise seda hääldad ja siis ma ütlen ikkagi Änjuu või miskit sellist, sest nad ei saa tegeliku hääldusega nagunii hakkama. Proovitud, noh.


Ma ei jõua ära oodata, et mulle lõpuks ometi mingi oma laud ja arvuti tekiks, pooli asju ei saa ilma nendeta teha. Hetkeseisuga on veel kõik graafikud ja asjad ka veel lahtised, ministeerium tahab põhjendust, et miks meil on vaja kõik 24 tundi töötajatega katta, kuigi klient hommikuid koolis veedab ja ma väga loodan, et siit ei tule mingit jama. Kui näiteks minu tunnid õhtu poole nihutatakse, ei saa me Matt'iga enam üldse kokku. Graafikute tegemine on üldse paras peavalu, sest lisaks sellele, mis on maja vajadused, peab mõtlema, kuidas kõigile töötajatele täistööaeg tekitada. Ei saa öelda, et kuule, käi seitse päeva nädalas igal õhtul neli tundi tööl, sest keegi ei püsiks seal niimoodi. Nädalavahetustega sama jama, keegi ei taha päris iga nädalavahetus tööl olla, aga kliendi seisukohast on jällegi parem kui tekib rutiin, mitte et suva inimesed suva aegadel.

Eelmises kohas alustasin juba toimivas majas, oli küll palju kohendamist ja muutuste tegemist, aga muidu ikkagi sissetöötatud värk. Nüüd tuleb kõik nullist üles ehitada ja hästi kiiresti efektiivselt toimima saada (kogu selle verivärske tiimiga, kellest ei ole veel teada kui hästi nad hakkama saavad ja antud kliendiga kontakti leiavad jne). Ja muidugi vanematele tõestada, et nende lapsel on meie juures igati mugav ja turvaline, sest ükskõik kui väga seda abi ka vaja ei oleks, on igal vanemal oma lapse "asutusse" saatmisega ikkagi väike tõrge (ja sotsiaalne surve ka, et mis mõttes ei saa ise hakkama).

-

Kanad on muideks nüüd terve aia vallutanud. Vanasti jooksid kohe ühe kindla põõsa alla, kaevasid omale sinna auke ja soputasid sulgi. Välja praktiliselt ei tulnudki. Nii et ma lasin neid hea meelega aedikust välja, sest põõsa all on nad kotkaste eest kõige paremini varjatud. Nüüd ei ole enam mingit korda, põõsas on küll endiselt lemmik, aga igasse peenrasse tehakse "pesasid", mulda (ja sitta) leidub igal nurgal. Täna jätsingi värava kinni, aga nad ilmselgelt ei olnud sellise asjade käiguga üleliia rahul, tükk aega kaagutasid pahaselt, enne kui aru said, et ma ei mõtle ümber. Ja Matt pole ikka veel kanaaiast heina ära trimmerdanud, ütleb, et küll kanad söövad selle ära. Aga paraku meil ongi kanad, mitte pisikesed nokaga lehmad, nii et hein ei paista kuhugi kaduvat. Kolm kuud on nad seal ringi jalutanud, aga hein läheb ainult kõrgemaks. Järgmiseks suveks on võsa, pole lugu, et aiale katet ei jõudnud teha, kotkad enam läbi ei murra.

2 kommentaari:

  1. No heina kanad tõesti ei söö jah, aga rohuga teevad üsna puhta vuugi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi. No meil on juba sellised võsastuvad meetrikõrgused kõrred. Ei näe välja nagu kanatoit.

      Kustuta