Uuest tööst...

Käisime nädalake tagasi Marii beebil külas ja Matt leidis külmiku pealt "Karumõmmi unelaulu" sõnad. Veeris läbi ja palus tõlget.

"Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm..."

Matt muigas, et nojah, kohe näha, et eesti lastelaul, sest juba esimeses lauses keegi nutab!

Seejärel läks memm maasikale ja taat vaarikale ning Ermo oli internetist audioversiooni välja otsinud. Teise salmi juures, kus "summ-summ lendas mesimumm" hakkas Matt kõva häälega naerma ja küsis, et kas see on teil mingi lastepiinamise tehnika, et alguses on uinutav "mõmm-mõmm ja ää-ähh", mispeale võib-olla tõesti silma kinni tõmbab (kui just nutva karu peale ei mõtle), aga teine salm kõlab nagu oleks sõda lahti! Viimnegi uneraas kohe läinud!

-

Käisin praegu kanakuudi ust kinni panemas ja leidsin ühe tegelase aia pealt hängimast. Hullult on vaja ringi lennata ja uusi valdusi avastada, aga nii julge veel ei ole, et ise alla tulla. Muide, kanade järgi võib kella õigeks panna - täpselt siis kui päike loojub, lähevad tuppa. Leia pildilt kana: 

Aga tööst siis - pärast seitsmenädalast kandideerimist kutsuti mind esimesele vestlusele. Suvel liiguvad asjad teadagi aeglasemalt ja Nanaimo on niipalju väike koht, et normaalseid pakkumisi tulebki iga nädala kohta ainult mõni ja päris suvakatele otsustasin mitte kandideerida.

Vestlus läks igatahes väga hästi ja teadsin kohe, et nad võtavad mu tööle. Ametikohaks erivajadustega noorte tugitöötaja, nii et minu jaoks pigem samm alla, seda enam, et sellist tööd saab ka ilma vastava hariduse ja kogemuseta teha kui ainult isikuomadused klapivad ja huvi on. Alustuseks on alati osaline tööaeg, sest töötajate ja klientide klapitamine võtab aega ja palk muidugi kah madalam kui mul siiani oli. Mis mulle aga väga meeldis, on sealne õhkkond ja need inimesed, kes mind intervjueerisid. Väga sõbralik ja soe. Ja eks igal juhul tore, et lõpuks mingigi töö on.

Igasugune elevus aga kahjuks puudus, sest antud ametikoht ei paku erilist eneseteostust ja sellise aktiivse rabelemise kohta, mida teha tuleb, ei ole tasu just ülemäära vaimustav. Aga noh.

Läksin siis kokkulepitud ajal paberitele järele, omanik pani mu istuma ja ütles, et peame midagi arutama. Ja alustas ülivabandavalt, et ma tean, et intervjueerisime sind täiesti teistsuguse töö jaoks, aga me saime just ministeeriumist loa üks uus maja avada ja meil oleks vaja kedagi, kes seda juhataks ja sealse programmi üles ehitaks. 

Mul pole kunagi varem juhtunud, et edutamine juba enne esimest tööpäeva tuleb!  

Tööaeg on E-R 9-17, mis on minu jaoks nii ideaalne kui üldse olla saab ja ametiülesanded kõik sellised, mida juba tean ja oskan. Kuni kella kaheni on maja tühi ja kõik koolis, see aeg on puhtalt paberitööks ja koosolekuteks, aga nagu nad ka ise tunnistasid, ei ole mul tõenäoliselt just kõigil hommikutel nii väga midagi teha, nii et sellist hullumeelset rabelemist nagu Vancouveris tegin, ilmselt olema ei saa. Ideaalne! Ahjaa, töökoht on kodust 7-minutilise sõidu kaugusel!

Igatahes vägev, noh! Ja kogu see vaimustus, mis pärast esimest vestlust puudu jäi, tuli pärast teist lausa hooga. Kui see kõik nüüd tõesti nii ilus on nagu pealtnäha paistab, hakkab mulle elu Nanaimos juba oluliselt rohkem meeldima!