12 detsember, 2016

Nii palju rõõmupisaraid!

Ma olen juba kaks-kolm kuud omale saapaid otsinud. Esialgu eelkõige matkamiseks, aga kui ilmad jahedamaks läksid, rääkimata sellest kui lõpuks veel lumi kah maha tuli, siis põhimõtteliselt juba igapäevaseks kandmiseks. Talvesaapaid pole mul Kanadas elades kunagi olnudki, siin pole ju talve! Või noh, vanasti polnud.

Mul oli selge ettekujutus, millised need saapad välja peaks nägema, põhimõtteliselt samasugused nagu mul Eestis olid. No mitte kuskilt leia! Kolm linna käisin viimaste kuude jooksul läbi ja saapaid ikka ei saanud. Täna astusin suvalisse poodi ja palun väga - minu unistuste saapad kenasti riiulis. Oh seda rõõmu!


Mu Eesti saapad olid täpselt samasugused, ainult see ülemine hall osa oli sinepikarva. Kuulge... hakkasin praegu mõtlema, et ma polegi vist veel kirjutanud, mida kevadel Eestis käies kogu oma maise varaga tegin?!

Kanadasse reisisin ju omal ajal seljakotiga ja palju sinna siis mahtus… Nende rohkem kui kolme aasta jooksul, mis vahepeal Eestisse ei jõudnudki, tekkis ka siia arvestatav garderoob, nii et tegelikult ei olnud mul Eestisse jäetud asjadest enam suurt midagi vaja. Kusjuures enne aastaks Kanadasse tulekut (mis oli ju esialgne plaan) sai tegelikult kõik vähegi suvalisemad asjad laiali jagatud, et mu träni üldse kuskile kappidesse ära mahuks, sest mingit oma kodu mul ju maha ei jäänud.

Seekord tahtsin puhta vuugi teha, lemmikud Kanadasse tuua ja kõik, mis kohvrisse ei mahu, ära anda. Kindla peale tahtsin kaasa võtta oma lumelauariided, sest mulle endiselt väga meeldis see komplekt, mis nüüdseks vist juba üle kümne aasta tagasi soetatud sai. Need võtsid kohvris… peaaegu kogu ruumi! Mõned asjad suutsin veel sisse suruda ja siis läks juba luku kinnitõmbamisega kriitiliseks. Hirmsasti tahtsin saapaid ka võtta, aga kuidagi ei mahtunud!

Edasi läks veel keerulisemaks, sest mul on nõrkus kvaliteetsete riiete ja jalanõude vastu. Ja nii mul siis oligi terve elutoa põrandatäis peaaegu uusi ja igati ilusaid jopesid-kampsuneid-kingi-saapaid, lisaks IPod, käekell, ehteid, aga ka täiesti lambiasju nagu näiteks profiföön sellest ajast kui kunagi juuksuriks õppisin (Kanadas on teistsugused pistikud, muidu oleks selle kindlalt kaasa toonud), lokitangid ja muud taolist.

Tõstsin kõik kallimad asjad suurde hunnikusse ja mõtlesin, et võtan Tallinnasse minnes kaasa, et äkki sõbrannad leiavad sealt midagi, mis sobib. Aga ma polnud otsustanud, kas minna auto või bussiga ja no bussiga poleks seda kuhja küll kuskile lohistanud! Natuke vähem erilised asjad, mis teise kuhja läksid, oleks mõnda taaskasutusse annetanud. Kuigi see mõte mulle väga ei meeldinud, sest poodi viies teed heateo eelkõige poepidajale, kes ilusatele asjakestele veel ilusamad hinnasildid peale kleebiks ja kehvemal järjel olevatelt inimestelt kõik seitse nahka kooriks. Jube keeruline on oma asjadest niimoodi lahti saada, et endal hing rahule jääks.

Voltisin riideid ja hädaldasin emale… kui ta korraga väga ettevaatlikult mainis, et tema sõbranna tütrel on ju viis last ja rahaga kitsavõitu, võib-olla tahad taaskasutuse asemel mõned asjad neile anda?


Tere ideaalne lahendus! Selles peres on neli tütart ja üks poeg, vanuses 7-16, nii et minu XS ja S suuruses riided peaks neile minema küll, kõigest muust rääkimata. Väga tore pere - kaks tubli töölkäivat vanemat ja viis hästiõppivat last. Eks hakkama ju saavad, aga seitsmeliikmelist perekonda ei ole just lihtne ära majandada. Ja kuna ma ise niimoodi üles kasvasin, et võimalused kesised olid, teadsin kohe, et tahan kõik asjad neile anda! Mõlemad kuhjad.

Nad elavad natuke linnast väljas, aga käivad kõik Tartus tööl ja koolis. Peale tunde kogunevad riburada pidi vanaema juurde ja sealt korjavad vanemad nad päeva lõpus peale. Panime kõik asjad suurtesse kottidesse-kastidesse ning läksime kõnealusele vanaemale, mu ema sõbrannale külla. Nad olid juba enne minu sündi sõbranjed, nii et tuttav tädi. Väga meeldiv inimene.

Tänas ette ja taha ning ütles, et eks lapsed ise teevad lahti kui koolist tulevad.

Paar tundi hiljem heliseb emal telefon. Sõbranna helistab. Nutab!!! "Olete te kindlad, et õiged kotid tõite? Nii korralikke asju ei anna ju keegi ära! Lapsed tulid, tegid kotid lahti ja kõik nutsid. Neil ei ole kunagi nii ilusaid riideid olnud!" Veel kümme minutit tänamist.

Järgmine päev helistab laste ema: "Te ei kujuta ette seda rõõmu, mis te meie lastele tegite! Nad läksid õhtul niimoodi magama, et riided võeti kaissu, ei suutnud uskuda, et need hommikul veel alles on!"

Mul lähevad isegi praegu veel silmad märjaks. Ma tean seda tunnet nii hästi! Ja nüüd tean, et andja rollis on veel parem olla!

Nii on mu eelmistel lemmik-saabastel uus ja hea kodu ning minul uued lemmiksaapad. Elu on õiglane.

15 kommentaari:

  1. Väga armas ja liigutav ja nii õigesse kohta läksid!

    VastaKustuta
  2. Mul võttis selle riieteloo lugemine ka pisara silmanurka. Andmisrõõm on tõesti kõige suurem, eriti veel kui asjad lähevad sinna, kus neid päriselt vaja.

    VastaKustuta
  3. Oi, kui tore oli seda lugeda! NII HEA on, kui asjad, mida endal enam vaja ei lähe, leiavad uue tänuliku omaniku. Topeltrõõm!

    VastaKustuta
  4. Ka mul läksid silmad märjaks. Ja siis kirjutatakse foorumites ja räägitakse ümberringi, kuidas eesti inimesed on kurjad, tigedad, häbematud, matsid, kasvatamatud, empaatiavõimetud ja üldse igapidi nurjatud. No mina ei tea, kuskohas need hädakraaksujad selliseid inimesi kohtavad, et kohe niimoodi suu täis võtavad ja oma sapi maailma laiali paiskavad. Jah, jobusid ja kalkunitolkaneid, manipulante ja muid inimvihkajalikke sullereid leidub, kuid nad on tohutus vähemuses (pigem sinna mäepealsesse koondunud), kui et prevaleerivad igapäevaelus. Järjest rohkem kohtan ja näen niivõrd "ebaloomulikult keni inimesi", nagu "Tjorvenis" öeldi, et minu usk inimestesse taastub järjest suuremal määral.
    Lisaks ma olen ammu aru saanud, et sul, Anu, on süda õiges kohas. Ja see (ning huumorimeel) on tegelikult need asjad, mis tõeliselt loevad. Kõik muu on vaid ilutikandus. Go, girl, ehk "ole põnev", nagu mu armas vennapoeg mulle ikka ütleb. Üks kõva virtuaalne kalli sulle selle peale! (((((((((((((((Anu))))))))))))))))

    VastaKustuta
  5. Järgmine tasakaalukas eestlane hakkas nutma sellise asja peale. Kõige raskem ongi see terade sõkaldest eristamise protsess, et kellel päriselt vaja on ja kes lihtsalt karjub ja vahel saab vajalikud asjad lihtsalt see, kes kõige kõvemini karjub. Aga no sinu asjad läksid küll 100% õigesse kohta. Aitäh!

    VastaKustuta
  6. Anonüümne12/12/16 10:23

    Mul võttis samuti silma märjaks, kui lugesin. Nii armas tegu ja niii õigesse kohta!
    Kristel

    VastaKustuta
  7. *loeb ja nutab, kah.
    Aitäh, Anu!

    VastaKustuta
  8. Mul tuli kah tilk silma.
    Kuule, sa oled nüüd nende laste Kanada tädi!

    Meil oli kunagi Kanada vanaonu, kes aegajalt ebapraktilisi ja siinmail haruldasi mänguasju saatis. Need rändasid eakohasust mööda lapselt lapsele edasi ja lõpuks, kui kõik lapselapsed suureks said, anti perest välja ei-tea-kellele. Ega neid asju palju polnud, aga toona oli väga lahe mõelda, et kusagil Kanadas on mul üks vanaonu. Kõigil ikka sellist vanaonu ei olnud! Vot.

    VastaKustuta
  9. Imetore!!
    /pisarat laiali nühkides/

    VastaKustuta
  10. Silmad märjad, midagi pole teha. Rõõmustan koos rõõmustajatega��

    VastaKustuta
  11. No mul läks ka silm märjaks. Niiii tore, et Su asjad õigesse perre jõudsid!

    VastaKustuta
  12. Lugesin juba ei-tea-mitmendat korda. Ikka nutan.
    Mul on nii hea meel, et asjad õiges kohas - tundub, et seda ei juhtu just ülearu tihti.

    Lähen nutan end magama nüüd :D

    VastaKustuta
  13. Nagu ütles Gandalf: Mitte kõik pisarad pole kurjast :)

    VastaKustuta