Kaasasündinud viisakus

Halloween tabab mind juba kuuendat aastat täiesti ootamatult. Ei, valetan - tegelikult oli mul ühel aastal kostüüm ka. Aga muidu tuleb ikka ootamatult. Näiteks seekord.

Käisin Halloween'i eelõhtul sõpradel külas ja loomulikult tulid jutuks kostüümid. No ja mul jälle pole! Aga et Oscaril ka pole??? Lapse esimene Halloween ja tal pole kostüümi? Kanadalased ei jõua ära imestada.

Neil sõpradel on kõike kuhjaga. Näiteks mänguasju. Terve maja on täis ja hoov on täis. Kuskile ei mahu ära, Oscar saab sealt pidevalt mingeid lelusid koju kaasa. Nad tahavad, et meie maja oleks kah maast laeni asju täis!

Hiljuti surus Jen mulle mingeid beebide jalanõusid, et võta-võta-VÕTA! Äkki läheb vaja. Nende nooremale kutile olid väikseks jäänud.

Ma olin täiesti kindel, et ei hakka neid kunagi kasutama, sest Oscar ei kõnni veel. Mul pole õrna aimugi, miks ma need üldse lõpuks kaasa võtsin, mul pole muidu kombeks ebavajalikke asju koju tassida.

Ja teate, mis juhtus?! Meil oli paar päeva hiljem perepildistamine. Tunnike enne minekut hakkasin mõtlema, et mida lapsele selga panna... ja avastasin korraga, et kui me temast ka omaette mõnd pilti tahame (mida ilmselgelt tahtsime, sest see oli tema fotosessioon), peab ta maas istuma/seisma (õues!), aga vaesel mehel pole ühtegi paari jalanõusid!

Oot, on! On! Thank God Jen!

Tagasi üleeilse juurde. Ma isegi ei tea, mis enne juhtus, kas jõudsin mainida, et Oscaril pole kostüümi või jõudis Jen mulle juba tuletõrjuja rüü sülle suruda, et "kuule, tahad seda Oscarile, ma enda lapsele leidsin dinosauruse oma" (püüdes samal ajal kõnealust dinosaurust pojale selga sikutada). Tuletõrjuja kostüüm oli Oscarile suur mis suur, aga enne kui midagi öelda jõudsin, teatas juba Jen, et dinosaurus on samuti minu, sest tema beebi olevat selle jaoks liiga pontsakas. Ei mahtunud ilma karjumata sisse.

Oscar, kes on hakanud viimastel nädalatel riidessepanekut kirglikult vihkama, oli parajasti mänguasjadega nii haaratud, et ei pannud tähelegi kui temast tuletõrjuja asemel dinosaurus sai.

Nädalake tagasi hakkas Ossu "aitäh" ütlema. Ja kohe palju! Käib mööda tuba ringi ja korrutab "aitäh, aitähh, aitähhhhh". 

Teate, mis on seejuures imelik? Mina ei ole seda sõna talle õpetanud ja keegi teine siin eesti keelt ei räägi. Ta ei ulata mulle midagi, mul pole olnud põhjust "aitäh" öelda! 

Küll aga kasutan omajagu sõna "emme" (mingi lapsesaamisega tekkinud veidrus - iseendast kolmandas isikus rääkimine), mida tema jällegi üldse selgeks ei saa.

Aga "aitäh" on küll mingi juhuslikult kaasasündinud viisakus.