02 november, 2018

Kaasasündinud viisakus

Halloween tabab mind juba kuuendat aastat täiesti ootamatult. Ei, valetan - tegelikult oli mul ühel aastal kostüüm ka. Aga muidu tuleb ikka ootamatult. Näiteks seekord.

Käisin Halloween'i eelõhtul sõpradel külas ja loomulikult tulid jutuks kostüümid. No ja mul jälle pole! Aga et Oscaril ka pole??? Lapse esimene Halloween ja tal pole kostüümi? Kanadalased ei jõua ära imestada.


Neil sõpradel on kõike kuhjaga. Näiteks mänguasju. Terve maja on täis ja hoov on täis. Kuskile ei mahu ära, Oscar saab sealt pidevalt mingeid lelusid koju kaasa. Nad tahavad, et meie maja oleks kah maast laeni asju täis!

Hiljuti surus Jen mulle mingeid beebide jalanõusid, et võta-võta-VÕTA! Äkki läheb vaja. Nende nooremale kutile olid väikseks jäänud.

Ma olin täiesti kindel, et ei hakka neid kunagi kasutama, sest Oscar ei kõnni veel. Mul pole õrna aimugi, miks ma need üldse lõpuks kaasa võtsin, mul pole muidu kombeks ebavajalikke asju koju tassida.

Ja teate, mis juhtus?! Meil oli paar päeva hiljem see pildistamine. Tunnike enne minekut hakkasin mõtlema, et mida lapsele selga panna... ja avastasin korraga, et kui me temast ka omaette mõnd pilti tahame (mida ilmselgelt tahtsime, sest see oli tema fotosessioon), peab ta maas istuma/seisma (õues!), aga vaesel mehel pole ühtegi paari jalanõusid!

Oot, on! On! Thank God Jen!

Tagasi üleeilse juurde. Ma isegi ei tea, mis enne juhtus, kas jõudsin mainida, et Oscaril pole kostüümi või jõudis Jen mulle juba tuletõrjuja rüü sülle suruda, et "kuule, tahad seda Oscarile, ma enda lapsele leidsin dinosauruse oma" (püüdes samal ajal kõnealust dinosaurust pojale selga sikutada). Tuletõrjuja kostüüm oli Oscarile suur mis suur, aga enne kui midagi öelda jõudsin, teatas juba Jen, et dinosaurus on samuti minu, sest tema beebi olevat selle jaoks liiga pontsakas. Ei mahtunud ilma karjumata sisse.

Oscar, kes on hakanud viimastel nädalatel riidessepanekut kirglikult vihkama, oli parajasti mänguasjadega nii haaratud, et ei pannud tähelegi kui temast tuletõrjuja asemel dinosaurus sai.


Nädalake tagasi hakkas Ossu "aitäh" ütlema. Ja kohe palju! Käib mööda tuba ringi ja korrutab "aitäh, aitähh, aitähhhhh". 

Teate, mis on seejuures imelik? Mina ei ole seda sõna talle õpetanud ja keegi teine siin eesti keelt ei räägi. Ta ei ulata mulle midagi, mul pole olnud põhjust "aitäh" öelda! 

Küll aga kasutan omajagu sõna "emme" (mingi lapsesaamisega tekkinud veidrus - iseendast kolmandas isikus rääkimine), mida jällegi tema kunagi mingis normaalses kontekstis ei kasuta, ainult nuttes. Ja see peab eriti kurb nutt olema, kas väga väsinud või väga näljane. Siis tuleb EMMMMMMEEE... EEMMMMMEE!

Aga "aitäh" on küll mingi juhuslikult kaasasündinud viisakus. 

4 kommentaari:

  1. Meil samuti kolmekeelne perekond ja muud eesti keelt pole peale minu ja ka Eliisel oli aitäh esimene sõna ja emmet kasutati väga harva. Naljakas kuidas Eesti beebidel see aitäh tuleb esimeste sõnade hulgas. ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kolmas asi, mida Oscar ütleb, on "mam-mamm" ja seda ainult söömise kontekstis. Jällegi - mina pole seda väljendit kunagi kasutanud. Kuidas ta teab, et söök on "mam-mamm"?

      Kustuta
    2. Anonüümne2/11/18 19:35

      Ütle pikalt 'A' suu lahti ja siis pane korraks suu kinni ja uuesti lahti mitu korda järjest (ehk tee liigutus nagu sa sööksid) ja tulebki mamm-mamm välja :)

      Kustuta
    3. Hahhaha Eliisel ka mämm-mämm kolmas sõna. Päris ühtekad. Kuigi nüüdseks 1a4k kasutab ta neid kolme sõna vähe, juj siis läks vaimustus üle ja nüüd on pigem nn beebi keel.

      Kustuta