Kohalikest asjadest jälle

Huvitav, kuidas mõned asjad on lihasmälus. Matt küsis eile, kuidas minu arvutil screenshot'i teha? See käib kolme klahvi kombinatsioonis ja ma ei suutnud klaviatuurile peale vaadates öelda, milliseid peab vajutama. Vaatasin siis hoopis ekraani ja tegin pimesi screenshot'i ära, sest sõrmed teadsid täpselt, kuhu maanduda.

Sama oli ükspäev telefoniga - ma ei osanud öelda, mis mu lukukood on. Sisestada muidugi oskasin.

Lisaks olen tähele pannud, et osad numbrid on pähe kulunud eesti- ja teised inglisekeelsetena. Näiteks oma siinse telefoninumbri võin inglise keeles kiirelt ette vuristada, aga eesti keelde tõlkimiseks pean korra mõtlema. Mitte ainult tõlkimiseks, vaid pean seda korra numbrivormis ette kujutama, et üldse mäletaksin, mis mu number on. Nii kummaline.

Oscaril on sel aastal pikk suvevaheaeg. Lasteaias on väiksemate rühm ja suuremate rühm, kolmeselt toimub siis vahetus. Aga probleem on selles, et kolmeseks sai ta veebruaris, rühmade vahel liikumine toimub aga septembris.

Siin on selline süsteem, et kooli minnakse sel aastal, mil saadakse kuueseks. Aasta alguses sündinud lastel on selles mõttes eelis, et nad on septembriks juba "pooleseitsmesed", samas kui detsembribeebid viieselt koolijütsiks hakkavad ja alles kolm-neli kuud hiljem kuueseks saavad.

Tegelikult pakuti mulle septembris, et suuremate rühmas on üks vaba koht ja kas tahan Oscari sinna liigutada? Aga kuna ma ei teadnud, et keset aastat on pea võimatu kohta saada, siis ütlesin, et las jääb praegu veel oma rühma. Seda enam, et suuremate omasse kolis üks tüdruk, kes väiksemate rühmas pidevalt teistele liiga tegi, näiteks näpuga silma torkas või küüntega kriipis (ma juhtusin ise korduvalt pealt nägema).

Kõik vigastused on siin väga korralikult dokumenteeritud. Kui lapsele on päeva jooksul mingi kriim või sinikas tekkinud, täidab lasteaed paberi, kus kirjutatakse täpselt lahti, mis juhtus, mis seejärel ette võeti ja kui kaua laps nuttis. Täidab see õpetaja, kes juhtunut pealt nägi, allkirja peab andma ka juhataja ja lapsevanem. Nii et kui midagi on toimunud, saab sellest lapsele järele minnes kohe teada, sest paber pannakse nina alla. Ka selle lapse vanemad, kes õnnetuse põhjustas, peavad samalaadse paberi allkirjastama, et nad teaksid, millega nende järeltulija hakkama sai. Samas vanematele muidugi ei öelda, milline laps see oli, kes sinu omale liiga tegi või millisele sinu oma küüned näkku lõi. 

Aga siis tuli veebruar ja selgus, et keset aastat pole nüüdseks kolmesele Oscarile kohta võtta. Ja lihtsalt niisama ei saa väiksemate rühma edasi jääda, selleks peab lasteaed mingile vastavale ametile taotluse esitama, leidma põhjendused, miks on lapsel pikendust vaja ning ootama, et taotlus rahuldataks. Saimegi pikenduse neljaks kuuks. Aga ka juunis, mil pikendus läbi saab, ei ole kohta paistmas, vaid alles septembris kui suuremate rühmast kooli liigutakse. Õnneks lubas meie supertore lapsehoidja, kellega koroona tõttu talveks pausi tegime, et tuleb suvel appi ja viib teda mõned korrad nädalas mänguväljakutele ja randa. Nii et pole hullu miskit!

Võõrsil elamine on selles mõttes huvitav, et ei oska arvatagi, mis ees ootab. Lasteaia osas olen juba kõvasti targemaks saanud, eks varsti saab siis kooliuudiseid kah vahendada. Ma tean, et müüt on selline nagu läheks siinsed lapsed viieselt kooli, aga tegelikult on see lasteaiaga väga sarnane eelkool, kus läbi mängu natuke miskit õpitakse ka. Aga sisuliselt ikka pigem lasteaed kui kool.

Kooli osas on põhiline erinevus see, et kool on alati elukohajärgne. Ja elukoht on siin kindel nagu aamen kirikus, sellega ei saa niimoodi mängida nagu Eestis, et vahet pole, kus tegelikult elad ja kuhu sisse oled kirjutatud. 

Elukohajärgsed koolid on üsna sarnasel tasemel, aga elukohast sõltuvalt muidugi veidi erineva kontingendiga. Lisaks on olemas prantsusekeelsed keelekümbluskoolid ning ka erakoolid, nendesse võib lapse muidugi elukohast sõltumatult panna. 

Prantsuse keelt, muide, ei lähe siinses kakskeelses riigis peaaegu mitte kusagil vaja (välja arvatud üks prantsusekeelne provints). Kanada eestlaste grupis tihtipeale uuritakse murelikult, et kas ilma prantsuse keeleta ka kuidagi hakkama saab ja ma pean tunnistama, et need korrad, mil olen kaheksa Kanadas elamise aasta jooksul prantsuse keelt kuulnud, võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui faktina ei teaks, et see on üks siinsetest riigikeeltest, ei arvaks iial ära.