Lugesin teiste blogijate poolt postitatud küsimustele vastamise postitusi ja mõtlesin, et kasutan ka seda ideed. Aga paljud küsimused ei inspireerinud üldse, samas kui nii mõnestki vastusest tekkis mul mingi idee. Seega otsustasin, et panen lihtsalt tekkinud mõtted kirja, olgu neis siis iva või mitte.
-
Iga päev on probleem, et ei tea, mida süüa teha. Kokata mulle meeldib ja süüa meeldib ka, aga vot ideid genereerida ei meeldi üldse. Ja pikemalt kui üks päev ette planeerida ka ei saa, sest kuidas ma peaks teadma, mille järele just sel õhtul isu on?
Kui keegi ütleks, mida teha, oleks lihtsam, aga selles osas on perekonnalt null abi - Matt sööb kõike, Oscar ei söö mitte midagi ja Oliver vajab pärast iga söögikorda vanniskäiku ja täiskomplekti puhtaid riideid. Lisaks tuleb ära pesta põrand, sein, lähemale jääv mööbel ja mõnikord ka kardinad. Viis korda päevas.
-
Ma arrrrrrmastan juhtmevabasid kõrvaklappe. Väikeste laste kõrvalt ei jää naljalt sellist aega, et lihtsalt istuks maha ja pühenduks millelegi 100%. Näiteks vaataks filmi. Mu elu on katkematu multitaskimine. Panen klapid kõrva ja helistan kellelegi, kuulan raamatut või podcast'i. Samal ajal saab peenrad rohitud, lastega torn laotud, tuba korda, toit valmis. Argielu segatuna hingetoiduga.
-
Pole midagi paremat kui värsked herned.
-
Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes otsivad armastust. Ja seda on teatavasti keeruline leida. Võiks ju arvata, et deitimine on tore tegevus, aga tegelikkuses on seal stressi ja pettumust rohkem kui rõõmu. Sõbranna ütles, et keegi võiks Tinderisse hindamissüsteemi panna - teate nagu Google ratings - et siis järgmised teavad, kas on üldse mõtet aega raisata. Võiks lausa kommentaaridega: "Ettevaatust, haiseb", "Teeb lolle nalju", "Mustab katkematult kõiki ekse".
Sellega seoses meenub, et arutasime kunagi kauges nooruses sõbrannadega, et mis võiks olla see pick up line, millega ööklubis (toona Tinderit veel polnud) mees läheneda võiks ja mis ei tunduks nii tobe, et ta sellega oma šansid juba eos ära nulliks? Pakkusime siis vastastikku ja pidime tõdema, et üks on hullem kui teine. Külgelööja töö ei ole kergete killast.
-
Mitu kuud tagasi kustutasin Facebook`i äpi telefonist ära ja võõrdusin päevapealt seal skrollimisest. Hea meelega kustutaks ka konto ära, aga ma kasutan aegajalt Marketplace'i, seega ei saa. Tahaks üldse sotsiaalmeediast vabaneda, ma ei tunne, et sealt midagi peale ajaraisu saaks. Instagram on mul järgmise minejana sihikul, viimasel ajal on seal juba nii palju reklaami ja muud pahna, et algne point on täiesti kadunud.
Nad võiks selle tasuliseks teha. Näiteks neid blogisid, mis tasuliseks muutusid, pole ma sellest hetkest alates enam kordagi klikanud. Ja imestan, et ei tunne ka üldse puudust!
-
Ma tahaks olla ühe päeva kaupa kõikide oma sõprade nahas. Tahaks näha, millisena nad maailma näevad, mille üle muretsevad ja rõõmustavad? Kuidas nad maitseid tajuvad (näiteks minu jaoks on müstika, et osadele inimestele meeldib vürtsine toit, mis paneb suu põlema, aga võib-olla tajuvad nad seda teistmoodi kui mina)?
Tahaks olla omaenda laste nahas ja näha end emana kõrvalt.
Tahaks olla kärbes nii mõnelgi seinal.
-
Muide, kas teie elus on keegi, kes teist absoluutselt kõike teab? Selles mõttes, et saladusi, ebakindlusi, piinlikke hetki... Mul on ainult üks selline inimene. Kõik teised teavad ainult mingit väikest osa.
-
Mul käis just üks töömees mingit asja üle vaatamas ja küsis muuhulgas ka seda, et kas meie oleme ka viimastel nädalatel oma aias puumat näinud? Ta elab kaks tänavat eemal ja ütles, et üks suur isane on siinkandis liikvel, paljud on koduhoovis märganud. Puumad on nagu kassid, ei töllerda sihitult nagu karud, vaid hiilivad. Karusid on meil siin ka aegajalt olnud, aga nemad ongi rohkem töllerdamise peal. Tulevad ja lähevad. Otseselt kokku joosta muidugi ei tahaks.
Puumad kütivad koeri ja kasse, aga ka väikeseid lapsi kui nad omapäi jätta. Ükspäev just rõõmustasin, et Oscar on lõpuks ometi aru saanud, et ei tohi väravast välja minna ja nii saab ta tagaaias mängida ilma, et ma iga hetk kõrval seisaks. Sest mul on teine laps veel, kes tähelepanu vajab ja hoovimängudest teps mitte sama vaimustuses pole kui Ossu. See lõbu on nüüd siis mõneks ajaks läbi.
Vancouveri saar, kus ma elan, on muideks maailma kõige tihedama puuma-asustusega koht. Ja see ei ole mingi pisike saar - umbes kolmveerand Eestit - nii et päris söögi alla ja peale nad meil koduhoovis ei jookse, aga päris välistada kah ei saa.
Mõned kuud tagasi uinutati üks, kes haigla parklas tuias. Haigla on nii keset linna kui üldse olla saab (nagu haiglad ikka). Matt'i kolleeg saatis pildi:
Ma ei tea endiselt, kelleks saada tahan. Ühest küljest tahaks põhieriala jätkata, teisest küljest oleks huvitav midagi täiesti uut õppida ja kolmandast küljest ahvatlevad mõned vabatahtliku töö võimalused. Mul pole aimugi, mis mind neist kolmest variandist kõige õnnelikumaks teeks? Samas olen terve elu veetnud nii, et pole päris täpselt teadnud, kelleks saada tahan (mul on kolme erineva eluala diplomid), aga sellegipoolest on mul väga ägedad töökohad olnud ja ma olen neid kõiki täiesti erinevatel põhjustel nautinud. Võib-olla ma ei peagi teadma, mida ma tahan, vaid pean lihtsalt ootama, et elu mu järjekordselt õigesse kohta loksutaks?
-
Selle jätkuks sobib hästi "kõik on millekski hea". Äraleierdatud mõte, aga jumala tõsi!
-
Ma olen vahel meenutanud, et millest ma mingil eluetapil unistasin ning avastanud, et mu kujutlusvõime on olnud ikka üsna piiratud. Elu on positiivselt üllatanud.
Võimalus tagasi vaadata on vanemaks saamise parim osa! Näha, kuidas väike samm võib millegi suureni viia. Kunagi arutasime seda sõbrannadega ja leidsime, et kui lühidalt kokku võtta, siis võimalikult paljudele asjadele "jah" ütlemine on õnne võti. Kõige suuremad ja paremad asjad on meie kõigi ellu läbi väikeste juhuste tulnud. Mingi üritus, kuhu alguses üldse ei viitsinud minna. Mingi idee, millega tegelemist sai pikalt edasi lükatud. Sellised asjad. Avatud meel on õnne alus, leidsime.
Peab seda endale tihedamini meelde tuletama.
Ja negatiivsete asjade puhul on tagasivaatena üllatav, et kui ladusalt võib nii mõnigi pealtnäha väljapääsmatu olukord ära laheneda kui selleks ainult võimalus anda.
-
Aga tagasi tähtsate küsimuste juurde - mida õhtuks süüa teha? Mida teie tegite?
Ei ole ühtki inimest, kes minust kõike teaks. Pigem nii, et inimesed teatud eluperioodidest või kogemustest teavad asju teatud perioodidest või teatud teemadega seotult. Elu/lapsepõlvetrauma ilmselt, ei ava end lõpuni.
VastaKustutaÕhtuks oli nuudliroog juurikate ja lihaga. Teravate elamuste soovijad võivad chillikastet lisada, mahedasõpradele hapukoorepõhine kaste ürtidega.
Muide, ma olen hiljuti enda jaoks avastanud chillihelbed. Panen neid igale poole - supi, kastmete ja pasta sisse. Aga hästi natuke, nii et maitse ei ole vürtsine, aga mingi mõnus nüanss tuleb sellest.
KustutaKuna aiamaalt tulid värsked kartulid ning sügavkülmas oli hakkliha, tuli väga traditsiooniline roog. Värsked keedetud kartulid (koos võiga, mmm!) ning kotletid. Suvikõrvitsa-kurgiviilud kõrvale ja oli täitsa tervisliku tunne ka.
VastaKustutaÄra üldse räägi! Oleks võinud veel öelda, et värsked kartulid kukeseenekastmega. Mul juba suu jookseb vett.
KustutaTiktoki pasta
VastaKustutaSee fetajuustu ja tomatitega? Või on vahepeal juba mingi uus tulnud? Mul igatahes proovimata veel.
KustutaEile õhtul ei teinud mitte-kui-midagi-süüa (kui jäätisekokteil välja arvata), tulin tööreisilt. Täna õhtul teen grillil "Satay" kanavardaid (panin juba marineeruma). Päris algupärane retsept ei ole, vaid oma looming, natuke-seda ja natuke-teist, maitseb suurepäraselt.
VastaKustutaSotsiaalmeedia kraanid olen kinni keeranud, lihtsalt ei jaksa kõik skrollida ja kõik ei paku huvi ka. Instagram on jäänud minevikku, FB veel on... kauaks, ei tea.
Vot varrastena polegi ammu teinud. See on hea mõte! Kana on meil muidu tihti menüüs igasuguses vormis.
KustutaAga mis sul Facebooki seinal toimub? Mina olen aastate jooksul nendelt "follow" maha võtnud, kes mingeid loosimänge ja muud sellist jagavad, pandeemia ajal sai juba muudel põhjustel natuke puhastust tehtud ja nüüd mul ei tekiki seinale päevas rohkem kui paar üksikut postitust. Mind ennast huvitaks kui inimesed endast/oma tegemistest pilte postitaks nagu see kunagi FB-s käis, aga see on juba ammu ära vajunud mu meelest.
Rehitsesin samuti igasugu loosimängijad ja jagajad välja. Mulle meeldib samuti tegemistest ja piltidest, huvitavatest kohtadest lugeda/näha, põnevatest lugemiselamustest lugeda, mõtteteradest vms. Küllap olen dinosaurus ;)
Kustutahttp://www.taimetoit.ee/2014/04/koorene-sidruni-seenepasta.html?m=1
VastaKustutaMa armastan seenepastasid! Ma panen seeni pea iga pasta sisse.
KustutaEile õhtul ignoreerisin kõrget elektri hinda ja viskasin ahju kanakintsud, alla panin tomati-, suvikõrvitsa-sibula ja kartulitükke. Aga mõistan 100%. Kui keegivaid iga päev ütleks, mida ma tahan ja mille järele on isu :)
VastaKustutaSotsiaalmeedia väsimus on mul ka, kusagil oli just uudis et Meta keerab varsti Euroopas oma kanalid kinni. Seega probleem lahendatakse meie eest :)
üks lause veel teemal, aga meie ajal.. Tuli meelde, kui mu laps oli väike. Siis polnud mingeid kõrvaklappe. Ja siis 24/7 lihtsalt suhtledki lapsega, ei mingit multitaaski. St loomulikult teed samal ajal kõik vajalikud tööd ära, aga.. ehh. Elu on ikka lihtsaks läinud :)
24/7 ei taha mul kumbki laps suhelda. Üks magab palju ja teine teeb tihtipeale mingeid omi asju. Ja üldiselt on rõõmus kui ma füüsiliselt midagi kaasa teen, näiteks rongiteed ehitan, klotse laon, puslega aitan. Kõike seda saab ka millegi kuulamise ajal teha (kuulatavad asjad ei ole kunagi niiiii tähtsad ka, et samal ajal väikest vestlust ei annaks arendada kui vaja). Ja ma päris 24/7 ei käi klappides ringi, vb kaks tundi päeva kohta või nii.
KustutaMina olen see, kellele meeldib vürtsikas toit. Kui on ikka väga vürtsikas, nii et maitset enam ei tunnegi ja suus on ainult tuli, siis see pole nauditav. Meil on ühes restoranis selline kanatiibade toit nagu Russian Roulette ja selles komplektis üks kanatiib on ülivürtsikas, aga sa ei tea, milline. Seda ma proovisin ja arvasin, et ah see Eesti vürts ei ole tavaliselt kunagi nii vürtsikas, et võiks kuidagi mõjuda. Aga assaraks. Korra proovisin ja enam ei taha :D Silmist voolas pisaraid ja mitte vähe. See ei ole enam nauditav. Aga mingis vahepealses vormis, et mõnusalt õhetab, aga maitseid ka tunneb, see on mu lemmik! Ma arvan, et see on võrreldav sportimisega. Räägitakse mingist jõle heast tundest, mis pärast trenni tekib. Täiesti abstraktne, kuidagi seda põhjendada ega tõestada ei suuda, aga ta on olemas. Vot vürtsika toidu söömisest tekkiv mõnus tunne on sama tabamatu.
VastaKustutaSöögi tegemise puhul on raske kõigepealt üldse ideid leiutada, aga kui lisada veel see nüanss, et toit peaks olema tervislik ja mitte paksuks tegema, siis on täielik ulme. No kes see jaksab! Kui saaks ja tohiks, sööksin vist iga päev mingeid makaronitoite. Tomatipasta ja koorepõhise kastmega kordamööda. Kahjuks ei tule kõne allagi ja meie majas on pasta pigem nädalavahetuse roog, mida lubame endale harva.
Sotsmeedia minus õnneks kunagi mingit sõltuvust pole tekitanud. FB-sse postitan ise üliharva ja teiste asju vaatan kah sellise poolhuviga. Kui keegi iga päev endast mingeid pilte üles paneb, siis pigem vajutan unfollow kui ootan aina uut materjali peale. Storysid ei ole kunagi vaadanud, no üldse ei huvita. Mulle meeldib mõõdukus. Kui FB kaoks, siis see mind kuidagi ei morjendaks. Ainult Messengeri kadumine oleks traagiline, sest see on suhtlemiseks nii mugav kanal. Ja muidugi Marketplace, nagu ise ka mainisid. See on praktiline. Instat mul ainsa inimesena maamunal polegi :)
kristallkuul
Matt'ile maitseb vürtsikas toit ja vahel kui mina millegi kohta ütlen, et minu jaoks on liiga vürtsine, siis ta tavaliselt maitseb ja ütleb, et siin pole ju üldse vürtsi!
KustutaJaaa, see vist teebki kokkamisideede leidmise keeruliseks, et ma tahaks mitmekesist toitu. Vabalt võiks iga päev makarone ja saia süüa, aga keha vajab ju muud ka. Ja siis ma püüan kuidagi niimoodi laveerida, et esiteks igal õhtul erinevad lihad vahelduks ja erinevad stiilid ka, et nt kui ühel õhtul praen paneeritud liha, siis järgmine õhtu teen midagi kergemat jne. Ja noh, me oleme ju need pirtspekid, kes tahavad igal õhtul uut einet. Järgmise päeva lõunaks söön ma seda veel vabalt, aga kolmandat korda, et õhtuks jälle ka, ei taha.
Söök. Söök. Iga päev peab süüa tegema ja veel mitu korda. Kohutav! Meil oli õhtusöögiks pikk poiss ja värske kartul. Kõrvale tomat-kurk.
VastaKustutaSee on nii kummaline kuidas Eestis kasutatakse WhatsAppi asemel FB Messangeri. Mul sellega kogu aeg probleeme, sest inimesed ei tea, et mul seda pole ja siis ma saan neid kiireloomulisi teateid lugeda kui ma korra kuu-kahe jooksul FB'sse login.
Ma Maarja juures ka juba kommenteerisin, aga küsin siin ka. Kas teie lapsed siis ei suhtle teiega? Minu 3 aastane räägib-küsib kogu aeg midagi ja kui ma ei vasta (ja isegi siis kui vastan) küsib veel 10 korda üle. Eriti kui argitoimetusi teeme. Iga asja juures on ta asjaline ja tahab teada, mida me nüüd teeme. Kas mul on mingi imelik laps? Kuigi tema suurem õde oli samasugune ju ja ma ei teagi teistsugusest. Ma olen nii kade
Mina ka imestan, et kuidas keegi whatsappi ei kasuta! Mulle väga meeldib whatsapp ja ma ei oska isegi öelda, miks täpselt see FB messangerist erineb, aga no mulle üldse ei meeldi FB oma!
KustutaLaste osas - eelnevalt juba selgitasin kellelegi, et ega ma nüüd hommikust õhtuni klapid kõrvas ringi ei käi, see on ikka ainult mõni tund päevas. Raamatuid ja podcast'e kuulan üldse ainult ühe klapiga, teine kõrv on täitsa vaba, pealegi ei jää ükski asi ütlemata ega kuulamata. Ainus erand on see, kui ma kord või kaks nädalas ühe sõbrannaga räägin, siis ma tahan küll esmajärjekorras kõnele pühenduda, sest see on minu jaoks oluline. Ja kui Oscar juhtub sel ajal kodus olema, vaatab ta enamasti multikaid või mängib omaette.
Ei ole nii, et ma klappide sees mingis omas maailmas hõljuks raamatu seltsis ja lapsi samal ajal ignoreeriks.
Ahaa! Nüüd ma saan aru.
Kustuta:)
KustutaOhh, nii palju mõtteid tuli, aga lõppu jõudes juba ununesid 😁
VastaKustutaNii nunnu puuma magades. Kujutan ette, et ärkvel olles oma aias näha muidugi nii nunnu pole...
Ma arvan, et kui on keegi, kes teab minust absoluutselt kõike, on see ema. Teistel on ikka mõni nurk teadmata/nägemata.
Pean tunnistama, et ma ei teinudki õhtusööki. Võileibu ja popkorni tegin kõigile. Ja pesin murelid ära... Mul on enamasti nii, et kui üks pereliige on õhtu kuni öö tööl, siis ma ei viitsi ainult kolme inimese pärast vaaritama hakata ja nokime niisama midagi...
Puumad on ilusad küll. Need pildid, mille inimesed ise neist on teinud kuskil aianurgas vms, on alati sellised, kus nad pigem on varjus ja peidus, sellist täissuuruses puumat ma polnudki varem niimoodi näinudki (no profifotograafide ilupildid välja arvatud muidugi).
KustutaPS! mulle meeldivad sellised "nokime niisama" õhtusöögid. Kui Matti pole õhtul kodus, siis elamegi võileibade ja snäkkide peal. Aga kuna tööl on Mattil alati nii kiire, et ta sööb enamasti midagi väga kiiret, pitsat või muffinit või mis iganes juhuslikult kuskil puhkeruumis vedelemas juhtub, siis neil õhtutel, mil ta kodus on, püüan mingit "päris" toitu teha. Endale ka tegelikult maitseb! Ja teha meeldib, aga ideid välja mõelda ei meeldi üldse.
Ma täna ei teinudki. Mees tõi putkast kala taignas. Ja laps on sõbraga õhtusöögil. Aga muidu on nii nagu siin Ypsiloni artiklis. https://ypsilon.postimees.ee/7425017/ypsiloni-kokk-idaeurooplaste-kookides-on-veel-paris-maitse-sailinud Et teen plaani ehk avan külmkapi jms kapi ukse ja vaatan mis seal on ja nendest ainetest teengi. Aga tüütu on tõesti.
VastaKustutaMul on tänaseks õhtuks kana taignas. Üks suuremaid lemmikuid vist siin majas, mida kõik äärmiselt isukalt söövad. Isegi Oscar, kes suurt midagi ei söö muidu. Aga jaa, ma ka see, kes külmkapis olevast midagi kombineerib üldiselt. Samas peab neid asju sinna külmkappi ikka mingi tagamõttega ostma, eriti liha osas. Värsketest asjadest annab alati ükskõik mida teha.
KustutaNo mul on sûgavas ikka midagi, hakkliha parajate portsudena, kanakintsu või fileed, paneerimata šnitslit, kalapulki. Ja juhuks, kui läheb meelest sulama panna, siis külmikus mingit vaakumpakendis sinki, liha või kalakonservi, tofut.
KustutaMulle väga ei meeldi sügavkülmutatud liha kasutada, minu meelest jääb värske alati parem. Aga hakkliha ja kanakoibi mul tavaliselt on seal. Hädajuhtudeks või nii. Ja kalapulki-kananagitsaid eriti erakorralisteks hädajuhtudeks Oscarile. Ja isetehtud frikadelle, sest neid ma lihtsalt teen alati varuga.
KustutaTäna tegin Tom Yumi, mõnusalt vürtsika. Lapsele keetsin tatart, juurde panin suitsukana. Enne last kokkasid kõvasti rohkem ja katsetasin erinevate maade retsepte. Tundus, et olen hea kokk. Pärast seda kui lapsele püreeks juurikaid keetma hakkasin sain aru, et ma pole mingi tegija. Mehel oli igaks õhtuks lapse päevasest menüüst buffe-eine. Koer osales ka võimalust mööda.
VastaKustutaWhatsApp ei ole turvaline kanal suhtluseks aga kasutan kui vaja. Eelistan Messengeri ka seal olevate vidinate pärast, on lihtsam ja kiirem.
Tom Yum'i polegi juba mitu kuud teinud, võtan plaani!
KustutaMiks Whatsapp turvaline ei ole? Whatsappil on end-to-end encryption (kuidas iganes seda eesti keelde tõlgitakse...), aga FB messangeril ei ole. Puhtalt selle põhjal on ju turvalisem? Kogu info on krüpteeritud.
Ukrainlased söötsid mulle okroškat, seega ei pidanud miskit tegema. Aga jah,osadega suhtlen FB messangeris, see asendab kunagist MSN vms asja, siis osad Skypes, siis töökaaslased Teamsis, väljamaa sõbrad valdavalt küll Whatsappis aga teadlikumad kolisid sealt turvalisuse tõttu Signalisse ja ukrainlased on Viberis. Igatahes,ma vaikselt hullun....varsti jään ainult SMSide peale :)
VastaKustutaOkroškat ei ole juba ammu-ammu söönud. Kunagi sõbranna tegi kuumal suvepäeval ja see oli niiiiii maitsev, et ma pole julgenud ise teha, latt on liiga kõrgel!
KustutaSMS-e kasutan ma vist kõige vähem. Nendena tulevad mulle ainult mingid juuksuri- ja massaažiaegade teavitused. Aga ma endiselt ei saa aru, mis suur turvaprobleem Whatsappiga on, see ju krüpteeritud äpp? Mitte, et mulle see turvaasi nii olulinegi oleks, mul pole seal mingeid erisalajasi vestlusi nagunii.
E2EE on enamus suhtlusäppe. Ei leia enam ERR-is kevadel nähtud dokumentaali libauudistest ja valimistulemuste mõjutamisest aga seal oli osa pühendatud Brasiilia valimiskampaaniale, mille tulemusi läbi WhatsAppi gruppide tugevasti mõjutati. Inimesi liideti neisse gruppidesse telefoni numbrite põhjal, teada oli vanus, piirkond jms. Kogu info oli illegaalselt kogutud ja müüa või tellimusena ostetav. Ma ei mäleta, milline tehnoloogiline auk seda võimaldas ja hetkel ei viitsi täpsemalt otsida ka. Ilmselt guugeldad ise kui huvi suurem. Probleem ei olnud Whatsappiga ainult Brasiilias. Selles mõttes üks asi on vestluse privaatsus aga teine asi isikuandmetele ligipääs.
KustutaMa arvan, et kurja juur ei ole siin ükski äpp eraldi, vaid see, et tegelikult oleme me kõik jälgitavad. Me kõik kasutame internetti ja telefon käib meiega kõikjal kaasas, telefonil on nüüd kaameradki mõlemal pool. Mõned aastad tagasi keegi õpetas, kust näha seda infot, mida google su kohta teab (ei olnud mingi salajane asi, vaid täitsa loogiliselt tuli kuskile klikata) ja üllatusin, et peaaegu kogu see info, mida google mu internetikasutuse põhjal "oletanud" oli, oli sulatõsi. Nii et privaatsus on tänapäeval üldse utoopia, privaatsus oleks võimalik ainult siis kui ei kasutaks internetti-arvutit-telefoni ega pangandusteenuseid (ehk majandaks ainult sularahas).
KustutaIsiklik küsimus ja ei pea vastama. Kas oled lubanud oma lapsi covidi vastu vaktsineerida? Uudistes teatas, et Kanada hakkab 6 k beebisid süstima.
VastaKustutaLastele ei ole covid ohtlik ja tihtipeale ei esine neil isegi haigussümptomeid, nii et ei näe mõtet vaktsineerida. Kõik muud vaktsiinid on neil muidugi saadud.
Kustuta