Oliver on nüüdseks nii raske, et ma ei jaksa teda enam koos turvahälliga tõsta. Panin hälli müüki ja tellisin selle tooli, mis käib alguses selg sõidusuunas ja hiljem õigetpidi. On lapsel kah rohkem ruumi.
Hommikul käidi hällil järel, näitasin, kuidas kasutada ja tundsin kergendust, et üks etapp on elus läbi. Kuidagi väga vabastav on titekraami järjest ära anda/müüa. Mähkimislaud on järgmine, millest lahti saada püüan. Alles pool aastat tagasi ostsin selle. Mõtlesin, et siis on nagu "päris". Oscari ajal oli mähkimisalus tavalise kummuti peal ja kummut on siiani kasutuses. Teisel ringil mõtlesin, et ostan õige asja. Sest viimane kord ja nii. Aga oli mõttetu. Pooleaastane keerutab end ikka nii hoogsalt, et naljalt teda kuskil kõrgustes ei mähi.
Turvatooli tahtsin uut, sest siis saab hoidja Oscari vana enda autosse jätta. Hoidja on meil selline, kes kohe algusest peale pakkus, et viib lapse iga kord välja ja Ossu on temaga mänguväljakutel-mängutubades-ujulas juba üle kolme aasta järjest käinud. Oliver vajab esialgu hoidmist harva ja kodus, aga arvestades, mis hooga ta kasvab, on temagi varsti seiklusteks valmis.
Uus turvatool oli hea ost. Lihtsalt sellepärast, et tuli suures tugevas kastis, millega Oscar nüüd nädal aega järjest on lakkamatult mänginud ja lõppu ei paista.
Ema küsis, et kas olen sünnipäevaks plaane teinud? Saan detsembris 40. Naersin, et halloo, ma olen see, kes suurte-pulmade-riigis Kanadas surus läbi kahekesi abiellumise (koos kahe kohustusliku tunnistajaga). Sünnipäeval pole
lootustki tähistatud saada. Viimane sünnipäev, mida pidasin, oli vist 30? Sealt edasi ei mäleta, et oleks midagi teinud. Mida vanemaks saan, seda väiksemat tähtsust pidu minu jaoks omab. Kokku saada võib ju ka ilma põhjuseta!
Aga mu parim sõbranna on täpselt teisest puust. Tal on oma juubeliks (mis tuleb aasta hiljem) juba ammu-ammu plaanid ja muudkui grillis mind, et mida sina tahad teha ja ära üldse hakka rääkima, et midagi ei tee. Mõtlesin siis korralikult järele. Et ikkagi suur ja ümmargune verstapost. Saan ametlikult vanaks. Võiks ju teha peo, kutsuda külalised, tähistada...
Ja otsustasin, et ainus, mida tahan ja pole viimasel ajal piisavalt saanud, on bestikaga kahekesi koos aega veeta, sest me oleme 10 aastat erinevates riikides elanud (tema USA-s). Seega otsustasime, et jätame detsembris neljaks päevaks lapsed isadega koju ja lendame kahekesi San Diegosse. Seal on talvel soe - saame ringi jalutada, tänavakohvikutes kokteile juua ja kooki süüa ning oma tavapärased tundidepikkused kõned silmast-silma suhtlusega asendada. Much needed. Nagu vanasti! Ja nüüd ma korraga niiiii ootan oma sünnipäeva.
Natuke on see nagu kanaemadusest välja tulemise tähistamine ka, sest muidu ma naljalt kuskile ilma lasteta ei lähe. Oliverist pole siiani ühtegi ööd eemal olnud, Oscarist vist... kokku kolm. Nelja ja poole aasta peale. Ja loomulikult mitte kolm korraga. Nii et saab huvitav olema.
Iiiiiiisssand! Mis vanadus 🙂 Pildil näed välja nagu oleksid heal juhul vaid 30.
VastaKustutaJust arutasime sõbrannaga, et kui keegi teine kuskilt kaugelt pilti teeb, siis võib täitsa juhtuda, et tuleb okei võte, aga selfie'sid küll ei taha enam teha :D
Kustuta40 on ametlikult vana?! Mis hullu juttu sa räägid! Ma sain suurema osa oma lastest (ehk siis 2) peale seda sinu nimetatud vanaduse verstaposti.
VastaKustuta(Kuna kirjutamine ei anna emotsiooni edasi, siis teadmiseks, et ma lagistan heatahtlikult täiest südamest naerda teksti lugedes ja kommentaari kirjutades.)
Suurema osa oma lastest :D :D :D
KustutaAga vananemisega on ju see asi, et enamik elust kogu aeg ootad, et saaks vanemaks. 13 aastaselt tahaks 15 olla ja 18 aastaselt tahaks 21 olla jne. Mulle väga meeldis küpseda, et kui tekkisid esimesed õrnad naerukortsud ja nägu muutus omapärasemaks. 30-35 oli vist mu lemmikaeg. Aga sealt edasi on see tore osa "küpsemisest" minu meelest ära kadunud, nüüd tuleb vaikselt juba üleküpsemise osa. Noh, eks oma osa mängib ka see, et ma just sel ajal kukkusin lapsi saama ja on olnud vähem und jne. Nüüd vaikselt korjan jälle kilde kokku, hahaa :D Ma olen loomult selline perfektsionist ka, et minust ilmselt ei saa kunagi seda naist, kes rõõmustaks hallide karvade üle vms. Vaikselt õpin, kuidas vananemisega hakkama saada. Teekond alles algab.
Kõlab totaalselt parima viisina sünnipäevatähistamiseks :) Ma olen ise ka viimased aastad korraldamise-vaaritmise asemel mingi ägeda väljasõidu (põgenemise) teinud hoopis ja mõtlen et, krt, minu päev, teen mis tahan :D
VastaKustutaJaa, on ju nii! Me mõtlesime igasugu asju läbi, sest meie mehed klapivad omavahel hästi, seega oleks olnud tore olnud teha ka selline üritus, kuhu mehed on kaasatud, pluss meie lapsed pole omavahel kohtunud (ja meil on nii vanemad kui nooremad lapsed täpselt samavanad, seega klapiks hästi koos mängima). Aga ei. Kahekesi on ikka kõige toredam, siis jääb igasugune argistress ka ära.
KustutaNo seda vanaduse juttu ma ei hakka oma mätta otsast üldse kommenteerimagi, aga muidugi, eks kõik ole suhteline :)
VastaKustutaFotod nii toredad jälle. See, kuidas väiksem vend suurema poole naerad pugistab, wow.
Ja loodus on teil seal fantastiline, too viimane pilt, kuusetaoline puu vasakus servas, nagu muinasjutus, ausõna.
Ja detsembrist tere tulemast USAsse! San Diego on hea valik.
Mulle väga meeldis San Diego ja nüüd, kui temperatuure uurisin, leidsin, et seal on detsembris +19 ja vihma sajab ainult neljal päeval kuu jooksul. Peaks sobima. Lend on kah lühike ja ajavahet pole.
KustutaAh, geniaalne! Ma siin hambad ristis tassin oma 7-kuust turvahällis, aga millegi pärast üldse ei mõelnudki, et võiks ta juba suuremasse tooli panna (eelmisest lapsest seegi olemas). Mu käed ja selg tänavad!
VastaKustutaEsimesega ootasin ma viimase piirini, enne kui uue tooli ostsin... ja siis selgus, et see järgmine tool sobib tegelikult juba sünnist alates! Lihtsalt mingi lisapehmendus käib sisse kui vastsündinuga kasutada. Oleks võinud turvahälli täitsa ostmata jätta, aga samas alguses oli sellega ikka mõnus, sai magava lapse otse vankriraamile tõsta ja poodi minna. Aga see järgmine tool on minu omadele mõlemale rohkem meeldinud kui häll, ruumi on ikka rohkem, saab liigutada ikka.
KustutaKõik saab kusagilt alguse. Lapsepõlves küsiti: "Kui vana sa oled?". ... ja siis ühel hetkel käis klõps ja vanus tundus kuidagi suur number ja jäi stabiilselt 25 ;)
VastaKustutaIga mööduva aastaga tõden, et suured sünnipäevapeod ei ole enam "my cup of tea". Õnneks koroona-aasta ja üks teine asi ka (mure) säästis mind ümmarguse tähtpäeva tähistamisest. Eelistan iga kell väljasõite ja elamusi...perekonnale näib ka meeldivat.
Pildid on nii lahedad, poisid armsad seltsilised. Süda sulab ja Sina ise - nii kaunis, nii kaunis - sära on tunda isegi kodumaal ;)
Aitäh, aitäh! Ma olen omadega kuidagi nii õiges kohas, et lihtne on särada. Kanadasse kolimine ja kuidas kõik asjad on elus läinud, oli nii juhuslik ja suuresti endast sõltumatu, aga tõi mu sinna, kuhu vaja. Vedas.
Kustuta