Eesti reis

Nagu lubatud, kopeerin nüüd reisi ajal Facebook'i tehtud postitused ka siia, et need, kel feissarit ei ole, meie seiklustest osa saaks.

-
25. juuni

Tere hommikust Kalamajast! Eileõhtune vihmalädin on asendunud päikesepaistega ning hommikusöögiks on vürtsikilu ja Nõo rulaad. Pärast seda kui pikkade lendude tulemusel üks öö vahele jäi ja suure vaimustusega enne südaööd magama ei saanud, ärkasin ikkagi juba kell kuus. No esimese hooga tegelikult juba neljast, aga siis õnnestus ikkagi veel natuke edasi tukkuda.

Eestis on nii hea söök! Ja milline leivavalik... Ja jogurtivalik! Ma tegelikult ei ole suurem asi jogurtisõber, aga nii tore, et on ahjuõuna ja ma-ei-tea-mille-maitselisi. Aga no see on muidugi naljakas, et Selveris oli kohe pärast väravaid ja korve alkoholiosakond, sest kes siis ilma õlleta söönuks saab (Kanadas ei müüda toidupoes alkot).

Eile ostsin kohe lennujaamast kõnekaardi ja kuna tädi pakkus, et "kjõneaega juurde tjahate?", siis laadisin kohe 3 euri lisaks ka. Üldse ei jaga matsu kui palju tegelikult kuluda võiks. Kodus selgus, et kaart on minu telefoni jaoks vale suurusega, nii et helistada ikkagi ei saa.

No ja raha pole! Kandsime mingi portsu mu Eesti arvele ja tellisin kaardi ka ära. Eestis on ju kaartidel igakuine hooldustasu (Kanadas pole). Eelmine kord maksin üle kolme aasta neid tasusid, enne kui tagasi Eestisse jõudsin, nii et otsustasin lahkudes kaardi kinni panna ja tagasi tulles uue tellida. Lihtne, onju...

...aga kui sa jõuad laupäeva õhtul kohale, ei tehta enne esmaspäeva ühtki kontorit lahti. Majutuse otsustasime viimasel minutil, nii et siia ka ei saanud tellida. Esmaspäeva hommikul kell kümme kui kontor lõpuks avatakse, on mul juuksur, nii et... teate küll seda ütlust, et kui ei jaga pea, jagab... ee, Kanada kaart?

Tegelikult kandsin Itile veits raha ja ta toob meile täna sulli. Ahjaa, eile skaipisime Matt'i isaga ja Matt küsis, et mida see sulle meenutab kui ütlen, et Anu täditütar on ET (ii-tii)? Isa pakkus, et: "Anu on tulnukatega suguluses?" Aga näete, tulnukatest on veits rohkem tolku kui Swedbank'ist.

Okei, lähen peksan Matt'i üles, kell on juba seitse, kaua võib magada?

26. juuni

Appi, mis ilm! Enne reisi mõtlesin poolnaljaga, et äkki peaks kummikud ka kaasa võtma ja jumala eest - poleks üldse paha plaan olnud!

Esimese päeva olulisemad tähelepanekud:

- poest välja astudes ei tohi "aitäh" öelda, see siin ei ole Kanada.
- paljudes kohtades ei saa endiselt kraanivett, mis on täielik absurd! Sedasama vett lubatakse aga muudeks toiminguteks kasutada, näiteks käte pesemiseks ei pidanud 5 eurot maksvat klaaspudelit ostma, milles olev vesi sama maitsega kui kraanist tuleb.
- söök on igal pool super hea!

Eilse päeva suurim üllataja oli Matt, kes minu ja Iti omavahelise arutelu peale, et kuidas on "muinsuskaitse" inglise keeles, selle täiesti rahulikult ära tõlkis. Mismoodi ta sellist sõna teab?

Loomaaed oli hästi tore! See on muidugi kurb, et mõned loomad endiselt asfalti peal elavad, aga muidu oli vinge! Ja täiesti kogemata juhtusime Jägala Juga vaatama sõitma, mille nime osas arvas Matt esiti, et teeme nalja. Jägala Juga Jõelähtmel ei ole tõesti kõige lihtsam hääldusülesanne.

Öösel käisime korra linna avastamas ja piljardit mängimas ning minu kurtmise peale, et uneaega jääb väheseks, väitis Matt, et hiline uinumine aitabki hommikul kauem magada. Ei aidanud! Pärast neljatunnist und olime mõlemad kuuest üleval nagu viis kopikat! Ma olen nii väsinud!

Hip-hip-hurraa, täna on Matt'i sünnipäev. Palju õnne!

27. juuni

Tahate teada, kuidas mind Swedbank'is kolumbialaseks peeti? Aga võtke kohvitass ette ja ma räägin!

Pärast seda kui olime nädalavahetuse tõttu juba kaks päeva endiselt oma Kanada kaarte kasutanud, jõudsime esmaspäeval lõpuks ometi panka. Seal on nüüd uus süsteem, et numbrit ei pea enam võtma, kutid tulevad vastu, tervitavad ja paluvad istet võtta.

Seda tervitamise osa oli järjekorras oodates päris huvitav jälgida. Enamikele inimestele paistis see suurt ebamugavust valmistavat. Mõni hakkas kohe kätega vehkima ja põgenes istuma, ilma terele vastamata. Võõraste inimestega ju ei räägita, ema on lapsest saadik õpetanud!

Jõuab kätte meie kord. Mul muidugi ei tulnud pähe oma passi kaasa võtta, aga no kanada ID-kaart oli olemas. No suva, dokument on dokument, loodetavasti ajab asja ära.

Astusin rõõmsalt letti, panin kaardi lauale ja teatasin, mis asjus neid täna külastan. Teller vaatas kaarti sellise näoga nagu oleksin talle plasttaldrikul portsukese sitta ulatanud. Võttis selle kätte, silmitses korra ja teatas ebalevalt, et "eee... ma ei tea, kas see on kehtiv ainult Kolumbias või rahvusvaheliselt ka..."

Kaardile on trükitähtedega kirjutatud BRITISH COLUMBIA, CANADA. British Columbia on Kanada kõige läänepoolsem provints. Teate nagu USA's on osariigid - Kanadas on provintsid. Pangatelleril võiks ju mingi elementaarne dokumendilugemise oskus olla, aga no kui pole, siis pole.

Selgitasin siis, et see on Kanada ID-kaart, millele kehtivusaeg kenasti peale märgitud. Tädi muutus aina ebalevamaks. Tema ei tea. Peab uurima. Uurib siis maailmatu aja, ei leia midagi. Kutsub juhataja. Juhataja tuleb, ei vaata mulle otsa, ei ütle tere, ignoreerib täielikult. Võõrastega ju ei räägita.

Vaatab ekraani ja ütleb tellerile, et tema kah ei tea, kust seda infot leida. Läheb minema. Sõnagi lausumata. Natuke hiljem tõuseb teller samuti püsti ja läheb ära. Sõnagi lausumata. Mis siis, et me nii võõrad enam pole, juba rääkisime ju!

Kui kuskil kümme minutit oli telleri lahkumisest möödas, tõstis Matt nina telefonist üles ja küsis, et kas ta läks kohvipausile? Ütlesin, et ei tea. Ta ei öelnud. Pärast 15-20 min ootamist ilmus tädi tagasi. Et tema ei leidnud kuskilt infot, kas Kanada ID-kaart on nende pangas kehtiv ja tulgu ma Eesti passiga tagasi.

Võtsime siis, õnnetud kolumbialased nagu me olime, takso koju, tõime passi, sõitsime tagasi, ootasime veelkord pool tundi järjekorras, saime uue telleri ja tänu Eesti passile ka suhtumise nagu oleksime siiski valged inimesed, mitte kolumbialased. Ja kaart käes nagu naksti! 

Kuulge, mis õudne seinamaaling see maalilises Kalamajas on? Ma ei osanud Matt'ile seletada, mida see põder seal kortermaja seinal õige sümboliseerima peaks? Meil Kolumbias ei ole sellised kaunistused eriti levinud.

30. juuni

Teate, mul oli ikka täitsa meelest ära läinud, et Eesti suvi ongi selline, et tunni aja jooksul võib olla vaja moodustada erinevaid kombinatsioone pluusist-kampsunist-jopest, olenevalt siis sellest, kas päike on parajasti pilve taga või mitte ja kui suur see pilv on. Hea, et ma ikka soojad riided kah kaasa võtsin! Küll aga oleks võinud suvekingad maha jätta, need õnnetud ei ole veel kohvrist välja saanudki.

Matt ei jõua ära imestada, et toidupoodides on turvamehed. Kas tõesti on söögikraami varastamine nii levinud?

Muuhulgas tundis ta huvi, miks on mõne liiklusmärgi peale kirjutatud STOPP (need valged) kahe p-ga? Selgitasin, et need on eestikeelsed. Matt küsis, et miks meil p-sid kaks on, sest sõna lõpus ei hääldu nad ju nagunii pikemalt kui üks? Tõsi!

Ja viimaste päevade uusim sõna "munakoor". Matt teab, et coffee cream on kohvikoor. Aga nüüd korraga "munakoor". Kuidas saab munal kohvikoor ümber olla??? Novot, õpi siis niimoodi keelt.

Ahjaa ja muidugi klassika "sääsk-sääsed". Mis k-ga juhtus? Mulle tegelikult meeldib kui ta "sääskad" ütleb, enamasti isegi ei paranda.

1. juuli

Minu meelest maru tore, et Tallinna Lennujaamas on klaver. Päris klaver. Et kui mõni virtuoos satub reisima, saab teisigi elava muusikaga rõõmustada.

Aga kui klaveri taha istub pubekas, kes oskab hädisel tasemel koerapolkat ja... nojah, ei midagi muud, aga HIRMSASTI tahab mängida... Tervele lennujaamale. Siis on halb. Kohe päris halb.

Pärast piinarikast pooltundi, mis ka leplikumal kuulajal kõrvad sitavett jooksma paneks, hakkan juba mõtlema, et selle pubekal võiks siin ju ka vanemad kaasa olla? Huvitav, kas oma lapse sihitu klimberdamine kõlab kuidagi talutavamalt kui võõra oma?

Aga kartulisalat on siin küll täpselt sama hea kui eelmisel aastal!

-

Muide, ma sain lõpuks ometi oma EBA diplomid kätte! Vägev! Ja super üllatus, et sel aastal oli auhinnaks 200 euro eest Estraveli kinkekaarte! Oluliselt asjalikum auhind kui eelmise aasta kohver, mis siiani ema kapis kiles seisab. Mulle hakkab see blogiauhindade asi juba täitsa meeldima!

Siidikana uus frisuur

Täielik müstika, kuidas vihmase ilmaga jäävad siidikanad ise puhtaks, aga soeng saab poriseks... Pea peal kõnnivad või?

ET

Arutasime Eesti-plaane ja Matt küsis, et kas Pärnusse ka läheme? Tore ju oleks, aga meil on ainult seitse päeva. Planeerimisega olen siiani ainult mina tegelenud, sest kõik neli sugulast ja sada sõpra tahaks ju ometigi korra ära näha. Nali!!! Selles mõttes, et sugulastega on lihtne, neid on mul tõesti ainult neli, aga sõprade osas läheb ajaga kitsaks. Mitte, et nii tohutu tung oleks olnud ja kõik mind näha tahaksid, hahaaa... Välismaal elamise rõõmud - kes see ikka jõuab nii väga järge pidada, millal sa jälle kui kuuvarjutus korra läbi sähvatad.

Alustasin Matt'ile plaanide tutvustamisega: "Esimesel päeval kui Tallinnas oleme, saame kokku mu täditütre Iti ja tema elukaaslasega..."

Matt vastu: "Ii-tii? Su täditütre nimi on Ii-tii?"

Naerab. Kohe tükk aega naerab. Kogub siis end korra ja uurib: "Sa tead, mida see inglise keeles tähendab?"

Huvitav, kas ma pole tõesti talle kunagi Iti nime varem maininud või on see lihtsalt nii lühike, et ta ei pannud isegi tähele, et jutust mingi nimi läbi käis... Igatahes suskas ta hetk hiljem mulle telefoni nina alla ja seal oli see pilt:

"So... this is your cousin ET?"

Hahahhaaa, ma kohe tükk aega naersin. Matt oli ülimalt imestunud, et ma pole kunagi ET filmi näinud. No tõesti pole! Aga täpsustuseks - pildil olev isik ei ole mu täditütar! 

Aiapildid - enne ja pärast

Istutasin siin ükspäev 15 puud ja pärast kogu seda pingutust mõtlesin, et ringi vaadates ei saa ikka veel aru, et midagi nii väga muutunud oleks. Kuni Matt leidis arvutist pildid, mis sai sisse kolides tehtud... Kuulge, on ikka küll parem!

Me saime ju täiesti tühja aia! Ainult üks hädine väike kirsinäss oli, mille kaalusime üldse maha võtta. Terve eelmine suvi sai teda igaks juhuks kastetud, kuigi ta nägi igatepidi haige välja. Ja sel kevadel - ossa raks! Maru tubliks on läinud, marju kasvatas nii palju külge, et ei mahu äragi!

Mulle absoluutselt ei meeldi see plank, mis aia ümber on. Selle ülepeitsimine oleks nii suur töö, et meil kummalgi pole selleks motivatsiooni jagunud. Küll aga oleme nii palju elupuid istutanud, et tulevikus katavad nad vähemalt osa koledast plangust täiesti ära. Juba praegu tegelikult katavad. Mõlemad naabermajad on õnneks meie aia suunas küljega ja otseselt ükski aken otseselt meie poole ei vaata, aga puud istutasime kõik nii, et tulevikus tekiks naabermajade ette kõrge roheline sein ja aed muutuks kohe täiesti privaatseks. Ma ei jõua ära oodata!

Need kollased küpressid, mis keset muruplatsi on, sai eelmisel aastal nii pandud, et nad vasakpoolse naabri rõduvaate ära blokeeriks, sest varjualuse kõrvale tuleb peatselt jacuzzi. Selle paikatõstmine saab üks "tore" ettevõtmine olema. Kõige loogilisem oleks lasta see aia tagumise poole kaudu sisse tõsta, aga seal ei ole teed. Maja kõrval olev värav on aga nii kitsas, et sealt pole kah varianti. Ainus võimalus on see hiiglane kraanaga üle maja tõsta! Ja ma ei tea, mis atribuutika abil ta sealt edasi liigutatakse, aga lihtne ei saa see igatahes olema.

Nii et tööd veel jagub. Aga vähemalt hakkab vaikselt looma...

Blogiauhinnad 2017

Aitäh, et mind teist aastat järjest parimaks reisiblogiks valisite! Ma olen väga meelitatud! Ruby saadab kah terviseid:

Reisikategooria sponsoriks oli sel aastal Seesam ja ma veel ei tea, mis sealt kingiks tuleb - kindlustus? Eelmisel aastal sain käsipagasi kohvri. Ma ei taha siinkohal tänamatuna näida, aga reisiblogisid kirjutavad ju need, kes juba reisivadki palju, nii et kohvrid ja kindlustused on suure tõenäosusega nagunii olemas.

Kõige lahedam kink on minu meelest hoopis see diplom, mille keegi käsitsi kujundas! Igasugu nänni on muidugi ka tore saada, aga esemeliste kingitustega on ju alati see häda, et maitsed on erinevad ja võib-olla on sama asi juba olemas. Keegi pakkus, et võiks hoopis mingi kuju kinkida (nagu Oscarite jagamisel), aga see ei lähe minu praktilise meelega absoluutselt kokku.

Sellest, kes kohale ilmub ja kes mitte, on sel aastal millegipärast suur probleem tehtud. Eks muidugi oleks tore kui kõik sulesepad end näole annaks, aga mina näiteks ei saa küll teiselt poolt maakera ainult sellepärast kohale lennata, et viisakas olla ja auhind isiklikult vastu võtta. Isegi Eesti piires ei ole see alati kõigil võimalik.

Blogi nomineerides tuli kasti linnuke panna, et kas oled üritusele tulemas või mitte. Mina panin, et ei tule. Mõistlik, noh. Korraldajatel lihtsam asju planeerida ja ei pea sada korda üle saali hõikuma, et "Anu, oled sa siin?". Ma vaatasin ülekande videot, Ženja oli millegipärast täiesti veendunud, et ma kuskil seal olen. Ei olnud. Ja seekordne videotervituste süsteem oli tore, aga minul näiteks ei palunud keegi klippi saata. Mul polnud aimugi, et selline võimalus on! Hea meelega oleks korra lehvitanud ja aitäh öelnud.

Mari-Leen koostas küsitluse, et järgmiseks aastaks asju paremaks muuta. Kohale tulemise osas on pakutud kolm varianti:

- blogija annab ise ASAP korraldajatele teada oma mittetulekust (aga seda ma ju tegingi!)
- saadab kohale oma esindaja
- auhind läheb heategevuseks

Ma ei saa aru, kes sellest võidaks kui suvaline inimene minu asemel korra lavale astuks ja diplomi vastu võtaks? Ning karistada kohale mittetulemise eest sellega, et siis ei saa auhinda ka, ei tundu samuti kuidagi pädev lahendus. Mitte, et mul neid auhindu vaja oleks, aga...

Ja üritus ise - teate, ma hea meelega läheks kui juhtuks sel ajal Eestis olema. Väga tore oleks nii lugejate kui blogijatega tutvuda! Samas ma ei tea kui hästi see tutvustamise osa seal korraldatud oli... Sirvisin ürituse pilte ja kuigi näo järgi tundusid pooled inimesed tuttavad, ei suutnud mina neid küll konkreetsete blogidega kokku panna. Minu meelest võiks kohapeal olla mingi stend blogide nimede, lühitutvustuste ja autorite piltidega. Ja võib-olla mingi tutvustusring, ühistegevused vms. Tüüpiline eestlane ikka ei astu võhivõõrale inimesele lambist juurde ega hakka juttu rääkima. Millest sa võõraga räägid? "Ma loen su blogi. Kuidas muidu läheb? Tsau siis, hiljem näeme". Mingit jäämurdjat oleks vaja, et hunnik poolvõõraid inimesi sõpradeks saaks ja õhtu otsa mõnuga vestleks.

Kõige enam häiris mind, et autasustamise osa ehk ürituse põhiatraktsioon oli kuidagi eriti kohmakas. Astud kolmeks sekundiks lavale, võtad oma nodi ja siis pead veel keset lava kõigi ees fotograafile poseerima.

Minu meelest võiks võitjatega veidi juttu teha ja paar küsimust esitada - rahvas tahab ju tsirkust ja leiba! Mis neist muidu üldse lavale vedada? Ja pildistamine võiks toimuda vahetult pärast lavalt mahatulekut, näiteks lava kõrvale ülesseatud fotoseina ees. Käsi püsti, kes tahab üksi keset lava poseerida, kogu rahvas suu ammuli pealt vaatamas? Ja pilte ei tehta alt üles, niipalju peab fotograaf asjast jagama.

Ah, mis seal ikka, eks alati annab paremini teha, aga tore, et üldse tehakse! Mõne nädala pärast olen Eestis (astuge siis julgelt ligi kui kohtuma juhtume) ja diplomi toon kindlasti Kanadasse kaasa. Aitäh, et loete ja aitäh, et toetate! Mul on väga uhke olla kõige parem reisiblogija!

Kokkamisest

Ma tegin nädalavahetusel esimest korda elus Brita kooki. Meil olid sõbrad külas ja mõtlesin, et prooviks, seda enam, et retsepti all olid pooled kommentaarid umbes sellised, et "oleks ma varem teadnud kui lihtne seda teha on..."

Hea küll, midagi keerulist muidugi iseenesest pole, aga harukordselt lihtsaks ma seda kah tituleerida ei julgeks. Juba ainult mikserdada tuleb kolm korda. Miksrilabade pesemine on minu meelest nii tüütu! Palju lihtsam on masinasse visata ja hiljem kuiva/läikivana välja korjata. Aga ei, tuli käsitsi pesta, polnud aega poolt päeva oodata. Mispärast mikser ainult ühe paari labadega tuleb? Laiskade inimeste peale pole ikka üldse mõeldud!

Retseptis pole poole sõnagagi mainitud kui suur see ahjuplaat peaks olema, millel küpsetada tuleb. Mul on neid kolmes erinevas suuruses ja terve ahju suurust plaati ei kata retseptis toodud kogus küll kuidagi ära. No ja valmis kook tuleb veel pooleks lõigata ja lõpetuseks maasikaid ja vahukoort vahele/peale möllida... Lihtne, my ass! Vahukoort tegelikult peale ei pidanud panema, aga ma kogemata panin.

Ahjaa, lihapirukaid küpsetasin ka! Pirukate osas olen ma suure harjutamise tulemusel juba täitsa proff, enam-vähem muuseas viskan valmis. Mäletan, et kunagi lugesin Olga Kaju blogist midagi sellist, et "...ja supi kõrvale käivad meie peres ikka pirukad" ning mõtlesin, et jeesus - kuidas sa viitsid?!! Pirukategu võtab ju pool päeva! Nüüd teen juba ise kah sups ja sups valmis, pole mingit pingutust! Olga on muidugi eriti peen kokk, ükspäev just uurisin ta croissant'ide retsepti ja ei saanud isegi taigna kokkuvoltimise skeemist aru, muust rääkimata. Mul arenguruumi veel on...

Teate, ma olen viimasel ajal enda jaoks külmutatud marjad avastanud! Sellega seoses on mul uus lemmikpuder ka - panen kausi põhja marju ja lasen mikroahjus kuumaks, hiljem läheb neile peale puder, veidi pruuni suhkrut ja palju kaneeli ning kõige lõpuks röstitud mandlilaastud. Segan kokku ja appi kui hea!

Külalistele ei hakanud putru tegema, küpsetasin hoopis pannkooke. Sulatasin suurema portsu marju ja lasin nad kuumaks, vahustasin eelmisel õhtul üle jäänud vahukoore ära ning panin muuhulgas lauale vahtrasiirupi. Tüüpiline kanadalane sätiks muidugi pannuka kõrvale peekoniviilud ja vorstikesed ning kallaks kogu kupatuse siirupiga üle, aga kuna mul hakkab sellist kombot vaadates siiamaani silmadel valus, siis meie majas seda ei pakuta.

Pannkoogid koos kõigi lisanditega läksid kui tulisele kerisele, kõik nõud said viimse puru ja tilgani puhtaks.

Sarvedega kasvuhoone

Planeerime siin vaikselt oma juunikuist Eesti reisi ja kui nüüd kristalselt aus olla, on ikka paras kunst kõik asjad seitsme päeva sisse mahutada. Muuhulgas palusin sõbrannal mulle juuksuriaeg panna ja ütlesin, et lisaks lõikusele tahaks järelkasvu värvimist, mispeale sõbrants küsis, et misasi see järelkasvu värvimine on? Väljakasv olevat selle asja nimi.

Kui ma nii hoogsalt taandarenen, jään varsti Matt'ile keele õpetamisega jänni. Ükspäev ta küsis, et "mis lahti on?" Mina imestunult vastu, et midagi ei ole lahti, miks sa arvad, et midagi lahti on? Siis selgus, et ta tahtis küsida "what's up?". Ja kuna kanadalased kasutavad sünonüümina ka "what's new", pakkus ise järgmiseks, et "mis on uut". Ma olin selleks hetkeks juba nii segaduses, et ei osanudki talle head eestikeelset vastet anda, alles tükk aega hiljem mõtlesin välja. Vahel jookseb juhe täiesti kokku. 

Matt räägib lihtsamad asjad juba väga kenasti ära, aga vahel teeb mingeid kummalisi kombosid. Ükspäev palus ennast masseerida ja mina hästi ei viitsinud. Sonkisin siis niisama poolsuvalt, mispeale sain kohe kriitikat, et "puutu minu selg koralikult, palun". 

Eile kurtis, et õues on "sääskad" või "sääskid". Polnud kindel, kumb on õige. Ükspäev rääkis mingit arstijuttu, osutas näpuga ja küsis, et mis luu see on? Mina, et rangluu. Matt vastu, et wrong luu? ("wrong" - vale)

Mäletate, ma kunagi rääkisin, et Nanaimos müüakse ühes alkopoes Vana Tallinna? Täielik müstika! Matt ükspäev näitas rõõmsalt, et vaata - juurde on tellitud! Kes seda siin ometi joob? Matt ostab patriotismist, sest kardab, et muidu kaob müügilt ära. Pakub alati kõigile sõpradele, kes külla juhtuvad tulema, mõnele on isegi maitsenud. Aga kes see teine siin Nanaimos eesti alkot tarbib? Müüjad ei tea - me oleme küsinud.

Nuputasin, et mida võiks Eestist kaasa osta, sest eelmine kord kolisin kogu oma sinnajäänud riided ja träni Kanadasse, mistõttu miskit eriti lisaks ei mahtunud. Mõtlesin, et no eks järgmine kord! Aga nüüd on jälle probleem - kuna tuleme ainult nädalaks, ei ole tegelikult suurt riiete ega jalatsite varu vaja kaasa vedada ja võiks ainult käsipagasi kohvriga tulla (kuigi kui ma selle nüüd siia kirja panin, tuli kohe meelde, et nädal on Eesti heitliku kliima puhul piisav aeg, mille jooksul võib nii parkat kui bikiine vaja minna). Väiksema kohvri kasuks räägib ka see, et meil tuleb mitmel korral oma pagasit kuskile pool päeva kaasa vedada, mis ei ole just hullupööra mugav. 

Nii minnes kui tulles peame Londonis lennujaamu vahetama, nii et igati mõistlik oleks pagas võimalikult kergena hoida. Ma ei tea, mis sellest lõpuks välja tuleb. Tõenäoliselt vaarume lõpuks ikka nagu kaks kaamlit oma pakkide all.

Mul tegelikult ei ole mingeid suuri soove. Tahan oma eluaegse kaisulooma Tondu kaasa tuua ja paar kleiti osta. Eelmisel aastal leidsin Stockmannist ideaalse kleidi - istub hästi ja materjal on selline, mida võib miljon korda pesta ilma, et sellega midagi juhtuks. 

Ahjaa, tatrahelbeid tahan! Ma ei ole neid enam siinsetest vene poodidest leidnud, ilmselt olen ainus veidrik, kes selliseid asju sööb. Vene poed on muidu väga ägedad, justkui astuks läraki Nõukogude Liitu. Pakendid on kõik täpselt samad nagu minu lapsepõlves. Tarhun'i ja Buratino limonaadi müüakse ikka klaaspudelis ja kõik barankad-sefiirid on esindatud. Vahele siis peenemat uuema aja kraami ka nagu näiteks Karumsi kohukesi. 

Ma arvan, et mu vanaemal on siiamaani selline soolapakk kapis (vanasti osteti ju asju korraliku varuga):

Ahhhh ja vahepeal juhtus midagi täiesti kohutavat - naaber installeeris oma kasvuhoonele sarved. SARVED, saate aru! 

Pikemaajalised lugejad ilmselt mäletavad, et see kasvuhoone oli algselt meie aias, aga ostutehingu sõlmimisel seadis müüja tingimuseks, et tahab kasvuhoone kaasa võtta. Noh, tore, sest meile see nagunii eriti ei meeldinud. Hiljem selgus, et maja endise omaniku isa ja vend on meie naabrid ning kasvuhoone tõsteti lihtsalt nende aeda ümber. Nii et kui me söögilaua ääres istume, on aknast ilus vaade mägedele... ja mitte nii ilus nende ees olevale kasvuhoonele. Sarvedega kasvuhoonele.

Maitse üle muidugi ei vaielda... Õnneks on naabrid ise väga toredad.

Pikk nädalavahetus suvilas

Meil oli siin vahepeal jälle üks pikk nädalavahetus. Kanadas on igas kuus vähemalt üks. Nii palju pühasid on! Ja kui püha langeb nädalavahetusele, saab esmaspäeva vabaks. Enamik pühasid ei lange eriti kuskile, lihtsalt ongi alati esmaspäeviti.

Muideks, koolides on lisaks sellele veel "Pro-D Day" ehk õppetöö vaba päev, mil õpetajaid koolitatakse. Neid on ka vist iga kuu ja peaaegu alati reedeti. Või siis neljapäeval JA reedel. Meil siin ühes erivajadusega noorte koolis oli just kaks nädalat järjest nii neljapäeval ja reedel Pro-D, neist ühele järgnes veel esmaspäevane riigipüha ka. Pole paha. Sellise graafikuga oleks mulle endalegi meeldinud koolis käia.

Igatahes tekkis ports vaba aega ja mõtlesime vahelduseks suvilasse sõita. Nele ja Matej polnud seal veel käinud, kutsusime siis nemad ka kaasa. Esimese hooga ütlevad kõik, et appi, pea 6 tundi sõitu? Nii käbedalt jõuab kohale muidugi ainult siis kui eriti pikki peatuseid ei tee. Kes esimest korda lähevad, ei vea ilma peatusteta kuidagi välja, sest postkaardivaated ei lõpegi ära. Nii ilus on!

Pärast esimest pea kaht tundi sõitu (pluss 2h praam, ofkoors) tegime Whistleris minu tungival nõudmisel kiire kohvikupeatuse. Maikuine Whistler on alati tore - õues üle 20 kraadi sooja, aga inimesed kõnnivad külas suuskade ja lumelaudadega ringi, sest talispordihooaeg pole veel lõppenud (see vist oligi nüüd viimane nädal).

Võib-olla on mõlemad tropid...

Lugesin, mida Rents Võrnode saagast arvab ja ühtlasi viskasin pilgu kommentaaridele, kus keegi oli arvanud, et "mida üldse kommenteerida kahe inimese vahelisi asju, võib-olla on mõlemad tropid".

Aagrhhhh!

Sellepärast peabki neist asjadest rohkem rääkima, et inimesed automaatselt ei arvaks, et perevägivalla ohver on tõenäoliselt ise ka tropp. Seda enam, et kui sinist silma pole ette näidata, siis mis vägivallast me üldse räägime, eksole? Kui oleks ette näidata, osutaks jälle näpuga ohvri poole ja tänitaks, et "mina oleks sellise mehe küll kohe maha jätnud, eks ta ongi ise süüdi, et minema pole läinud". Nii vahva, kuidas mõnel inimesel on maailm täitsa must-valge!

Vaimne vägivald võib füüsilisest miljon korda valusam olla. Ja seda ongi väga keeruline ette kujutada kui ise pole kogenud! Minu meelest on Häli täitsa hästi kirjeldanud, mis toimus ja miks see haiget tegi. Noh, jättes muidugi kõrvale fakti, et proua Veidenberg oli artiklit kokku pannes tõesti natuke liiga hoogu läinud, püüdes mingit eriti nutust kuvandit tekitada.

Juhtusin mingid kuud tagasi nägema seda intervjuud Anu Välba saates, kus Võrno raamatut promos ja missioonil käimisest rääkis. Juba siis jäi veits sitamaik suhu, sest tookordne sõnavõtt oli kuidagi maru kibestunud. Tohutu sõdur tuli välja! Põhiasi, mis meelde jäi, oli see, et tuli missioonilt tagasi ja kujuta ette - naine kukkus kohe eeldama, et tema võiks nüüd kah midagi teha! Et vahepealse poolaasta jooksul oli boiler läbi põlenud ja külmkapp katki läinud ja... Aga mees leidis, et tema on nüüd sõdur. Oli end mingiks tõsiseks kangelaseks mõelnud.

Ja pere, näe, ei oska hinnata! Kujutavad ette, et sõdur hakkab koju jõudes mingeid lihtlabaseid meestetöid tegema. Lahmis suuri sõnu, kuidas sõduri asi on oma rida ajada ja mitte muretseda sellepärast, kas näiteks lambid põlevad: "Sõdur teab oma kohta üksuse struktuuris". Ma ei kujuta ette, mida see kodune struktuur neil muidu ette nägi ja kes vanasti külmkapi parandamise üksusesse kuulus, aga missioonilt tulnuna ei saanud muidu intelligentne vend Võrno vist päris hästi aru, et Viimsi ei ole nii sitaks ohtlik koht, et peaks relvaga aknalaul istudes isamaa kaitsele keskenduma. Et võib küll selle pooltunni kulutada ja katkisele boilerile pilgu peale visata.

No ja nii pettunud kõiges. Naises pettunud ja poegades pettunud. Kõik teevad liiga! Ei kirjuta talle piisavalt tihti ega kirglikult. Ema, näe, kirjutab! Mitu korda päevas kirjutab. Oma elukaaslase (mitte abikaasa, eksole) osas kurdab, et see ei paku kodusoojust ja "õhk on romantika puudumisest paks". No shit, Sherlock! Ise oled ju siuke romantik, et anna olla! Isegi mustad särgid tõid koju laste emale pesta - ka kõige intensiivsematel ringitõmbamisaegadel! Vot see on alles austus ja lugupidamine! Häli võinuks taolisi žeste ikka veidi kõrgemalt hinnata ja tänutäheks kodusoojusele kütet juurde keerata.

Aga mul on hea meel, et naine lõpuks välja kolis. Jah, muidugi on raske kui oled oma elu 20 aastat ühiselt ehitanud ja siis päevapealt kõigest ilma jääd. Ka isiklikust varast. Aga hingerahu tuleb aastatega kindlasti tagasi ja see on tegelikult kõige olulisem. Pojad on tublid ja ka uus kaaslane tuleb kui aeg on küps. Loodetavasti selline, kes teda paremini väärib.

Hannese perspektiivid on seevastu veidi kehvemad. Raske on leida sobivat kaaslast kui endaga midagi täitsa pahasti on. Lähisuhete loomist ja hoidmist mõjutab see ju kõige enam. Sõpru - vabalt! Huvitavaid töiseid väljakutseid - muidugi. Facebook'i võib skisofreenilisi postitusi kirjutada ja fänniklubi ikka laigib, nii et näpud villis. Aga kui õhtul sind keegi koju ei oota või ootajad iga mõne kuu tagant välja vahetuvad, on lõppkokkuvõttes ikkagi kurb. Siis istudki oma kenas villas üksi. Ja hingerahu ei tule mitte kunagi.

Reeeeede!

Mul oli täna tööl täitsa tore päev, nimelt käisin noorteprogrammiga matkamas! Seda peab küll Nanaimo kiituseks ütlema, et matkata annab siin sõna otseses mõttes igal nurgal. Leidsime siis jälle ühe sellise künka, kus enamik veel käinud polnud ja sõitsime kohale. Hästi mõnus ilm oli ja paras lauge tõus ka. Vaate üle ei saanud jällegi absoluutselt kurta.

Autistid on siinkandis ikka parajalt ära hellitatud, neid viiakse ju kogu aeg matkama! Minul on endiselt terve nimekiri kohtadest, mida veel näinud ei ole ja no ilmselgelt valin nendega koos minnes midagi sellist, mis eelkõige endale huvitav oleks. Vahel nad siis virisevad, et "ma olen seal miljon korda käinud, lähme kuskile mujale". Tänase jalutuskäiguga läks kuidagi nii hästi õnneks, et ainult üks oli sinna varem juhtunud.

Teine eripära on see, et neid on eluaeg autoga ukse eest ukse ette sõidutatud. Enamik neist pole mitte kordagi ühistransporti kasutanud. Viimasel ajal on tekkinud mingi tobe komme hakata punase tule taha jäädes virisema: "Stupid light, stupid-stupid light". Üks alustab ja kõik kukuvad kaasa üürgama. Ma olen eelnevalt ikka üritanud ilusti seletada, et "meil on punane, sest teised tahavad ka sõita ja näe, nüüd on hoopis meil roheline ja teistel punane, ei ole see foor nii stupid midagi". Ei mõjunud. Järgmine kord algas jälle stupid-stupid-light koor. Täna viskas mul lõplikult üle ja ütlesin, et kui teie jaoks on mugavas autos istumine ja mõnusa muusika kuulamine punase foori taga nii tüütu, siis järgmine kord lähme üldse bussiga, passime võõraste inimestega peatuses ja seisame sõidu ajal püsti. Kui mulle seepeale kolm lootusrikast silmapaari vastu vaatas ja üks õnnelikult: "Really?" küsis, tuli kohe jälle meelde, et autistidega sarkasm ei tööta.

Pärast tööd läks ilm aina mõnusamaks. Õhtune päike on mu absoluutne lemmik! Matt tuli korraks koju sööma ja pidi pärast seda jälle haiglasse tagasi minema, kurtis, et tahaks pigem kanadega mängida kui keskööni tööd rügada. Ma siis mängisin tema eest ka!

Mäletate, kuidas Matt'il oli hirmsasti neid siidikanu vaja, keda mina üldse ei tahtnud? Nüüd on täpselt vastupidi - Matt ütleb, et need on täiesti mõttetud linnud ja mina leian, et nad on niii nunnud. Siidikanad on oluliselt rumalamad kui tavalised kanad (kes omakorda just kõige teravamad pliiatsid ei ole) ja tunduvalt kartlikumad ka, sest nemad, erinevalt meie teistest kanadest, kasvasid üles suures farmis, kui neid keegi sülle ei võtnud ja banaani ei söötnud. Banaani on nad hakanud sööma (ja kuidas veel), aga süllevõtmiseks peab neid endiselt natuke taga ajama. Vähemalt ei löö enam nokaga, mida esimesel nädalal ikka korduvalt juhtus.

Eelmisel nädalavahetusel sai istutuskastidesse uus muld pandud ja nüüdseks olen kaks kasti taimede ja seemnetega täitnud. Kolmandas oli veel vana muld, mis tuli välja vedada ning hiiglaslik sidrun-melissi põõsas, mille ma nüüd lõpuks aia taha kompostihunnikusse viskasin. Eelmisel kevadel tõin Eestist kolm pakki sidrun-melissi seemneid ja panin ühest pakist pool mulda, et hiljem hea omast aiast teed korjata. Kui seemned ilusasti kasvama läksid, siis oligi tore. Nüüd, vähem kui aasta hiljem, kus põõsas juba kolmandiku kastist enda alla võttis ja mulle puusani ulatus, hakkas tunduma, et mul pole vist nii palju teed ikkagi vaja... Õnneks seemneid jagub ja saab uue (väiksema!) põõsa kasvama panna. Ma ei tea kui palju seemneid peaks väiksema jaoks kasutama? Kolm tera? Muidu on pärast jälle terve hekk!

Aiatööpäev

Matt lõi hommikul silmad lahti ja teatas kohe esimese asjana, et võiks muru korda teha! Mingi viis minutit hiljem istusime juba autos ja sõitsime tööriistalaenutuse poole. Siin on pea igal ehituspoel tööriistalaenutus, kust saab siis kas neljaks tunniks või terveks ööpäevaks ükskõik millise riistapuu võtta. Kaubikuid ja veoautosid rendivad ka, nii et täiskomplekt.

Võtsime selle masina, mis muru seest sambla välja tõmbab ja mingi teise, mis maa sisse augud teeb, et see sammal niisama lihtsalt tagasi ei kasvaks. Ja survepesuri. Matt mässas muruga, mina hakkasin terrassi pesema. Tahtmata nüüd täieliku räpakotina kõlada, ei olnud ma tähelegi pannud, et terrass nii must on! Selgus, et see on tegelikult hoopis teist värvi kui ma ette kujutasin!

Survepesur on hästi tore! Ma sattusin nii hoogu, et lisaks terrassile, majaseintele ja rendiveokale pesin ära ka selle osa tänavast, kuhu voolik ulatus. Naabrid nüüd vaatavad, et ossa, kus neil alles asfalt särab!

Samblatõrjemasin tõmbaski huvitaval kombel ainult sambla välja, mitte tervet muru. Teine masin see-eest hammustas koerajunnisuuruseid tükke välja, nii et lõppkokkuvõttes muutus terve aed ikkagi rohelisest pruuniks. Aga ainult hea eesmärgi nimel! Mõne kuu pärast peaks meil nüüd eriti ilus muru olema. Uus seeme ja väetis läksid juba täna õhtul maha.

Kui survepesu tehtud, jäi minu ülesandeks kogu muru üle riisuda ja sammal aia taha viia, samal ajal kui Matt käruga uut mulda istutuskastidesse vedas. Sest me jõudsime vahepeal teisest poest koormatäie mulda ka tuua. Ja kolmandast poest ostsime suure puu, millest mingil arusaamatul põhjusel isegi pilti ei ole!

Puu läheb kanaaia kõrvale, sellesse ossa, mille välja pidime kaevama. Istutamiseni täna ei jõudnudki, sest terve päev otsa käis nii usin rassimine, et polnud aega süüagi! Passib seal potis ja ootab homset. Praegu olen ma muidugi suht lootusrikas, et homme saavad kõik asjad lõpetatud ja puu kah mulda, aga arvestades seda kui valusad juba praegu kõik kohad on, võib ka vabalt juhtuda, et ei saa hommikul voodistki välja! Elame-näeme!