Põssa

Arutasime siin sõbrannaga, et huvitav, kas keegi arvab, et tema beebi ei ole nunnu? Kui meie ise arvame, et meie omad on ja teised inimesed ka ütlevad, et on, siis kas oleme lihtsalt viisakatest inimestest ümbritsetud või neile päriselt meeldivad me beebid? Imelik oleks ju öelda, et noh, eks ta nats selline põssa sul ju on, aga äkki kasvab veel välja...!

Üks asi, mida nii tuttavad kui võõrad alati ära märgivad, on see, kelle nägu neile laps tundub olevat. No ja üsna ootuspäraselt on pea kõigi minu sõprade-sugulaste arvates Oscar minu nägu ja Matt'i omade arvates tema nägu. Eriti huvitavaks läheb siis kui kommenteeritakse midagi, mis meil Matt'iga täpselt sama on, näiteks juuksevärv, nahatoon või sõrmede pikkus. Aga ka need on mõne arvates ainult ühelt pärit, mis siis, et teine vanem selle osas grammigi ei erine.

Ja eriti usinad küsivad, kas oleme omaenda beebipilte Oscariga võrrelnud? Kui ma nüüd päris kristalselt aus olen, võib minu meelest ka omavahel suguluses mitteolevate beebide pildid ritta panna ja öelda, et no need kulmud on raudselt isasse!

Meie põrsakene sai eile kuus nädalat vanaks. Matt kutsub Oscarit piggy'ks, sest üle kõige meeldib talle süüa. Ja kui kõht täis, teeb sellist rahulolevat khhkhhhhkhh häält.

Kuskilt lugesin, et umbes kuuenda nädala paiku hakkab beebi aru saama, et öösel võiks magada ja on see nüüd juhus või mitte, aga viimased kolm ööd ongi ta rohkem maganud kui ärkvel olnud. Kuigi üle kahe-kolme tunni korraga ikka välja ei venita. Mis sa teed kui sul on kaks nii lahedat vanemat, et pigem nendega hängiks kui aega magamisele kulutaks!

Väike reisisell

Matt: "Tee ruttu, muidu jääme praamist maha!" (ise polnud veel riideski, mina lapsega ammu valmis).

5 minutit hiljem samuti Matt: "Oota, ma teen pilti, ta näeb praegu nii nunnu välja!" (järgnes kümneminutiline fotosessioon).

#kanaisa

Prioriteedid on paigas, noh. Suva see praam, küll tuleb järgmine! Tegelikult jõudsime praami peale ka.

Muide, kas ma võin oma last tibuks kutsuda kui Matt mind kanaks hüüab? Pange tähele, varsti hakkan Mattist kui "meie issist" rääkima nagu beebigrupis kombeks.

Nutvale Oscarile ütlen ka juba, et "oota, ma toon omale vett ja siis sööme", kuigi sööb ju siiski ainult tema, mina piirdun söötmisega. Samas peab tunnistama, et oleme ka ühel ajal söönud, mina ühe käega last toetades, et ta tissi otsast ära ei kukuks ja teise käega kahvlit hoides. Pärast korjan nuudlid Oscari pealt kokku, panen talle puhtad riided selga ja ongi jälle hea.

Aga muidu on mul selle meie-vormiga ikka endiselt täielik probleem. Beebigrupp on üldjoontes tore - hea ju teada, et teistel samad mured-rõõmud ja vahva samavanasid tittesid näha. Aga see "meie saime ka juba ühekuuseks", "me olime sündides 50 cm pikad ja kaalusime 3500g" (kuigi ei saa muidugi välistada, et ema omal ajal täpselt samas mõõdus ja kaalus oli) ning muidugi klassikaline "ühe kuuse" teema. Näiteks on ühel kuusel nohu ja ema küsib, kuidas väikest kuusepuud aidata, et nohu üle läheks?

Oscaril oli ükspäev silm rähmane. On ikka kole küll kui omaenda lapsel midagi viga on! Avastasin selle muidugi nii vara hommikul, et Matt alles magas ja ei saanud küsida, mida teha. Kuskilt olin lugenud, et rinnapiim pidavat kõigi hädade vastu aitama, tilgutasin talle siis natuke silma. Seejärel uurisin mitmelapselise sõbranna käest, et mida sina teinud oled kui silm rähmane? Tema ütles, et puhastab füsioloogilise lahusega, piima pole pannud. Lisas, et mõned puhastavad kummeliteega, aga kuna endale läätsesid ei pane kummeliteega silma, pole seda ka lapse peal katsetanud. Hahaa! Tõsi.

Kui Matt ärkas, sain niipalju targemaks, et need silmahädad on kas bakteriaalsed või viiruslikud ja kui on bakter, aitab mingi spets-rohi, mis tal õnneks kodus olemas oli. Aga võib ka lihtsalt rinnapiima tilgutada või sooja kraaniveega puhastada. Nii et järelikult ongi kõik variandid õiged, kes mida eelistab lihtsalt.

Järgmisel päeval pidime Vancouverisse minema, et Matt'i vanaemale Oscarit näidata, nii et panime hommikul ja õhtul rohtu ning reisipäevaks oli silm juba oluliselt paremas seisus. Nii väikese lapsega on ikka väga lihtne ringi sõita, ta lihtsalt magab enamiku päevast maha (vastupidiselt sellele, mis kodus toimub). Ühtlasi sain erinevate tualettruumide mähkimisaluseid katsetada ja praamis oli lausa vanema-lapse tuba, mis tegi asja veelgi mugavamaks.

Muuhulgas selgus, et Matt'i isa, kes meile kõigile nii hirmsasti meeldib, läheb ka Oscarile ülihästi peale - nimelt nägime tema süles Oscari esimesed "päris" naeratused ära. Nii tore on vaadata, kuidas väike inimene kasvab ja areneb!

Nagu lehm oleks keelega...

Oscaril on otsmikul pööris. Näitasin Matt'ile, et näe, tal on siin... ja no ei tea seda sõna! Juukseid kah veel nii vähe, et väga selgelt näkku ei hüppa, et seal pööris on. Püüan siis seletada, et kui juuksed kasvavad mingis kindlas suunas ja näe, mul on ka mingi hästi väike siin ja sellepärast ei saa seitlit täpselt keskele teha, sest juuksed lihtsalt ei püsi seal.

Matt ei saa aru. Pakub lokke. Seletan uuesti, et eiii, see võib täitsa sirgete juustega olla, Oscaril pole ju lokke. Mul ka pole.

Püüdsin guugeldada. Nii pilte kui tekste. Kuskilt ei leia. Nagu ise oleks selle sõna välja mõelnud!

Kurtsin lõpuks viimases hädas ühele Kanadas elavale eestlasele, et äkki tema teab. Ei teadnud. Aga küsis oma kohaliku abikaasa käest ja tadaaa, olemas - cowlick!

See on vist kõige veidram inglisekeelne sõna, mida siiani kuulnud olen. Tähendab sõna otseses mõttes "nagu lehm oleks keelega tõmmanud" (cow - lehm; lick - lakkuma). Selline sõna on neil siis juuksepöörise jaoks. Näe, saite kah targemaks!

Meie sõpradel on mõne kuu pärast Hawaii'l pulmad, aga me pole veel otsustanud, kas minna või mitte. Kindluse mõttes otsustasime Oscarile siiski passi ära teha.

Olete kunagi proovinud neljanädalasest passifotot saada?

Selgus, et:

- beebi võib istuda turvatoolis
- taustaks tuleb panna valge lina
- silmad peavad olema lahti ja vaatama otse

Oscar polnud ettevõtmisest suuremas vaimustuses. Kui parajasti röökimise vahele pausi tegi, tõstis käed üles. Käed ei tohtinud üleval olla. Lõug jällegi ei tohtinud all olla. Kui püüdsime käsi kinni hoida, hakkas uuesti nutma. Lõua osas polnud üldse midagi teha.

Aga pildid igatahes saime! Ma ei viitsi praegu otsima minna, kuhu see ümbrik jäi, aga no midagi sellist nagu viimasel pildil Oscar seal välja näeb. Nagu hunnik õnnetust! Aga käed on all ja lõug üleval. Great success!

Mina ei taha veel magama jääda...

Ma ei saa aru, miks beebidele magama jääda ei meeldi? Riided on pehmed, tekk kohev kui pilv, kogu aeg silitatakse ja kallistatakse, tehakse sooja vanni ja paitatakse pead. Ise kukuks sellise kohtlemise peale hoobilt ära! Eriti kui voodi ka veel kergelt õõtsuks. Aga beebid?

Olen avastanud, et Oscar lihtsalt peab magama. Kui piisavalt ei maga, nutab rohkem, tahab iga natukese aja tagant süüa (aga ei söö pikalt, vaid lihtsalt "näksib"), nõuab palju tähelepanu ja mis kõige hullem - mida tund edasi, seda keerulisemaks muutub uinumine.

Nii väikeste puhul ei pea paika, et mida rohkem magab päeval, seda vähem öösel. Neil jagub und piiramatus koguses, lihtsalt uinuda ei oska, keegi peab aitama.

Nüüd olen hakanud teda igal võimalikul juhul magama "suruma" ja see annab käegakatsutavaid tulemusi. Kõht täis, mähe kuiv - uneaeg! Mulle meeldiks kui saaks ta lihtsalt voodisse tõsta ja asi vask, aga see ei paista tavaliselt toimivat. Mõnikord petab ära ja jääbki unne, aga enamasti hakkab mõne minuti pärast vigisema ja varsti juba nutma. Siis õõtsutan, patsutan ja pakun lutti; vahel miski sellest kombost isegi toimib, aga enamasti tuleb ta lõpuks ikka sülle võtta ja muid trikke välja mõelda.

Kui ilm on ilus, lähme jalutama, vankris ikka tavaliselt magab. Nendel päevadel, kus miski ei toimi ja laps on sulaselgelt üleväsinud, sõidame toidupoodi või kuhugi, sest turvatoolis magab küll täpselt nii kaua, kuniks ta sealt välja võetakse. Ja kui saab kõhuli kellegi rinnal olla, kustub ka üsna kiiresti ära.

Kui ärkvelolekuperioodid liiga pikaks ei veni, on Oscar igati rahulik ja tore seltsiline, kes sööb rinnale pannes korralikult kõhu täis ja on pärast seda nõus omaette pikutama, nõudmata katkematut sülestassimist. Ning jääb suhteliselt vähese vaevaga uuesti tuttu kui selleks aeg saabub.

Teine asi, mis mind palju on aidanud, on lapse jälgimine ning teadvustamine, mis millalgi toimub. Alguses oli frustreeriv, et ta kippus hommikuti viie-kuue paiku virilaks muutuma ja ei jäänud enne kümmet-ühtteist uuesti magama. Tegin sada trikki, söötsin ja kussutasin - miski ei toiminud. Nüüd juba tean, et ta on lihtsalt otsustanud sel ajal ärkvel olla ja ma võin kasvõi pea peal seista, aga sellest ei muutu mitte midagi.

Nüüd võtamegi rahulikult, kuigi ilmselgelt pole pilkases pimeduses ja unise-uimasena ülemäära lahe ärgata. Kõigepealt söödan Oscarit, siis võtan ta natukeseks kaissu ja silitan niisama. Seitsme paiku läheb õues valgeks, mispeale ajan end püsti, vahetan lapsel mähkme ja panen omale pudru podisema. Õnneks ei kesta nii varajased ju hommikud igavesti!

Ma sain lapse hästi õigel ajal. Ei ole sellist tunnet, et ta võiks kiiremini kasvada või et aeg liiga kiirelt lendab. Mul on Oscariga tore, ta on nii vahva väike poiss!

Sõbranna, kel on mõned kuud vanem beebi, ütles, et huvitaval kombel räägivad kõik, et vastsündinuga on elu raske, aga kergemaks ei lähe ka hiljem! Tulevad lihtsalt uued mured.

Tema ütles, et tead, läheb küll kergemaks! See on nii suur asi kui nad lõpuks öösiti pikemalt magama hakkavad ja ise normaalselt välja puhkad. Tulevad muud mured asemele, aga kergem on igal juhul.

Raseduse ajal ütlesid samuti kõik, et nojaa, praegu muretsed, aga kui laps käes, hakkad veel rohkem muretsema! Mina küll ei hakanud. Ja raseduse lõpus räägiti, et naudi neid viimaseid nädalaid, enne kui laps tuleb ja sa enam kunagi magada ei saa, aga jällegi - praegu on ikka palju mõnusam kui rasedana.

See, et ma igal ööl mõned tunnid segamatult puhkan ja Matt Oscarit valvab, on olnud ülisuureks abiks. Enamasti saan hommikupoole ööd koos lapsega veel poolteist-kaks tundi magada ja pärast seda tunnen end terve päeva enam-vähem värskena. Või väsin pärastlõunaks ära ja magan koos Oscariga. Eeldusel, et ta magab. Eeldusel, et ta ei maga vankris, turvatoolis, lamamistoolis ega minu kõhul. Kui läheb nii hästi, et saan ta voodisse pandud. Ja kui ei saa, siis olengi õhtuks kutu, aga samas tean, et Matt võtab lapse ja mina poen põhku. See on NII suur asi!

Hommikuti läheb Oscar natukeseks ajaks suurde voodisse issi kaissu. Ärkavad seal koos, kuniks mina duši all käin. Kui Matt peab tööle minema, on tal alati vähemalt kümme äratust pandud, nii et pärast esimest-teist lendan lapsega kohale, siis on veel pool tunnikest aega, enne kui ta päriselt üles tuleb.

Esimene kuu ongi juba möödas!

Hundid söönud, lambad terved

Oscar saab varsti ühekuuseks ja mina olen selle ajaga päris palju õppinud. Võib-olla on teistelgi äratundmisrõõmu...

Emotsionaalsus

Esimesel kahel nädalal tundsin end kuidagi erakordselt õrnana, pisarad võisid täiesti ilma põhjuseta voolama hakata. Näiteks sellepärast, et laps oli nii armas. Või kui oli minu kord paar tundi magada, aga lambist üles ärkasin, elutuppa kooserdasin ja Matt ütles, et kõik on hästi, mine magama tagasi. Või kui poes marineeritud kurke valisin ja korraga meenus, et mul on tore väike beebi. Täiesti pekkis noh! Ma ei ole muidu üldse nutja-tüüp. Nüüd on õnneks üle läinud, hormoon loksus vist paika.

Öine higistamine

Sõbranna ütles, et võta haiglasse lisariideid kaasa, sa higistad esimestel päevadel nagu segane, kehal on vaja rasedusega kogutud lisavedelikust lahti saada. Palav oli küll, aga toas sai temperatuuri reguleerida, nii et tekitasin arktilise keskkonna, käskisin lõdiseval Matt'il rohkem riideid selga panna ja ei higistanud ise üldse! Kodus ka ei higistanud ja selleks ei pidanud isegi kütet maha keerama. Aga kui Matt õhtul lapse võttis, et ma mõned tunnid puhata saaks, ärkasin iga kord higiloigus. Siiamaani ärkan. No konkreetselt LOIGUS! Öösärk läbimärg, voodi ja padi läbimärjad - ma pole sellist nalja enne näinud! Kui juhtusin iga tunni tagant ärkama, sest Oscar teises maja otsas nuttis (mis tal viga on, et nutab?) või sest ta ei nutnud (mis tal viga on, et ei nuta?), panin muidugi jälle uue öösärgi selga ning otsisin voodis kuiva koha, et edasi magada (jumal tänatud, et meil nii suur voodi on, hahaa). Ja iga kord olin ärgates uuesti läbi vettinud.

Ei oska magada

Jällegi hormonaalne asi. Lisaks levinumatele põhjustele, et Oscar nutab või siis ei nuta, kippusin aeg-ajalt nagu kuutõbine elutuppa kooserdama, sest... ma ei tea isegi, miks? Lihtsalt lambist. Alguses oli kokkulepe, et Matt hoiab kella kümnest kaheni last ja mina panin kaheks äratuse. Aga siis juhtus nii, et lendasin oma uneajal mitu korda tunniajaste vahedega letti ja kuna olin nagunii üleval, söötsin lapsel kõhu täis, läksin magama tagasi ning magasin sellevõrra näiteks kolmeni. Ehk tegelikult ei maganud kordagi nelja tundi järjest. Ja kui lõpuks kokkulepitud ajal täispurjes elutuppa ilmusin, hambad pestud ja kuivad riided seljas, vaatas Matt, vana ööelukas, rahulikult filmi ja ei tahtnud niipea magama minna ning Oscar tudus õndasas rahus. Mõlemal korraga pole jällegi mõtet öösel üleval passida.

Mingil hetkel otsustasime, et magan rahulikult ja Matt äratab mu üles kui peaks ära väsima või abi vajama, aga mina ärkasin ikkagi kogu aeg ise. Mõne aja pärast sain aru, et sellel on põhjus - kui elutuppa jõudsin, ütles Matt pooltel kordadel, et mis sa teed siin, mine magama tagasi, kõik on hästi; ning ülejäänud pooltel, et Oscar on juba x-aega niimoodi karjunud, üldse ei rahune, kõht on täis ja püksid kuivad. Sellistel juhtudel aitabki ainult tiss ja see peab tingimata minu oma olema.

Leppisime siis kokku, et minu une nimel pole vaja kangelast mängida, sest ma ei saa nagunii magada, olemata kindel, et neil mõlemal samal ajal kõik hästi on. Kui laps ei rahune, tuleb Matt'il mind igal juhul üles ajada - see annab teadmise, et mida iganes läbi une kuulen või ei kuule, ärgata pole vaja.

Ja toimib! Eile tuli Matt koju, magas mõned tunnid ning võttis seejärel lapse, et mina saaks voodisse minna. Vahepeal ärkasin korra, panin juba tuled põlema, valmis lahingusse tormama, aga siis rahustasin ennast maha ja läksin magama tagasi. Matt sai õhtul väikse uinaku teha, talle meeldib öösel üleval passida ning homme on vaba päev. Ja Oscar ei nuta. Kuhu ma torman? Kolme paiku söötsin last ja järgmine kord ärkasin alles pool kuus. Matt vaatas filmi, Oscar nohises ta kõhul. Idüll. Hundid söönud, lambad terved.

Seljavalud

Kõik lastega sõbrannad rääkisid seljavaludest, aga mina lootsin vaikselt, et see jama jääb mul kogemata. Selg pole mulle kunagi mingeid vaevusi tekitanud. Ja nädal-poolteist pärast lapse sündi hakkasin korraga tundma, et ooooh, selg on täiega kange ja valus. Jube ebameeldiv. Võimlemine ja venitamine ei andnud absoluutselt mitte mingit tulemust, alles siis kui võtsin kasutusele imetamispadja või ehitasin diivanipatjadest kõrgendused, nii et ei pidanud söötmise ajal last lihaste abil hoidma, läks valu ja pingetunne ära.

Lekkimine - nii ise kui laps (või siis mitte kumbki)

Imetamisrinnahoidjad on tõesti mugavad ja neid kasutan kogu aeg. Imetamispluuse pole kordagi kandnud, sest tavalised t-särgid on palju mugavamad. Vastupidiselt internetist loetule ei hakka kõht toitmise ajal külmetama, sest laps on ju vastu kõhtu! Rinnapatju, mida pidi tohutult kuluma, varusin nii ühekordseid kui korduvkasutatavaid, aga need seisavad siiamaani sahtlis, sest ma lihtsalt ei leki! Laps, muideks, ka ei leki - pole kordagi piima üles ajanud. Ta võiks vabalt siiani samas riietuses olla, mille sünnitusmajas selga panime. 

Pidev nälg ja janu

Sõbrannad väitsid, et oli. Mina pole kumbagi täheldanud. Söön nagu ikka, lihtsalt maiustan rohkem kui raseduse ajal (sest nüüd pole diabeeti). Veejoomist pean endale meelde tuletama, ma olen alati väga kehv jooja olnud, aga nüüd on ju piima tekkeks vaja. Endiselt kokkame iga päev, selle aja leiab küll. Ja sõbrad on nii toredad, iga paari päeva tagant helistab keegi, et õhtusöök on täna meie poolt - tellige kuskilt ja andke teada, kust ja millal võiks selle peale korjata. Või kokkavad ise.

Ükspäev oli täielik hullumaja - Oscar sõi vahetpidamata keskpäevast alates ja kui parajasti ei söönud, siis karjus. Ei maganud üldse. Matt tegi haiglas õhtust vahetust. Niplid polnud katkematust lutsutamisest kaugeltki mitte vaimustuses ja mõni aeg enne südaööd jõudsin punkti, kus lisaks füüsilisele valule andis ka emotsionaalne lõpuks pool alla, sest selleks ajaks oli laps nii väsinud, et rinna otsa pannes sõi ainult mõni minut ning jäi siis magama. Kui ta maha panin, karjus kohe edasi ja otsis suuga tissi - siuke nälg noh! Süles hoida ma teda pärast 12-tundi kestnud tralli enam ei jaksanud ja ise tahtnuks väsimusest ümber kukkuda. Purskusin pisaratesse, jätsin lapse voodile röökima ja läksin teise tuppa rahunema. Saatsin Matt'ile sõnumi, et ta peab koju tulema, ma ei suuda enam! Muidu on rasked hetked ikka tunni ajaga lahendatud saanud, ei kesta terve päev ja öö järjest.

Kui olin paar tundi puhanud ja Oscar ka, leidsin nad Matt'iga elutoast - laps muidugi nii vaikne ja nunnu nagu poleks kunagi kisa teinudki, vaatas suurte silmadega ringi ning tõstis mind nähes üllatunult kulmud üles.

Matt läks magama ja meie Oscariga magasime kah väikeste söögipausidega ilusti hommikuni välja.

Järgmisel päeval olin katastroofiks juba paremini valmistunud - igasse tuppa karp salvrätikuid, puldid diivani peale ritta. Matt pidi jälle õhtul tööl olema.

Siis helistasid sõbrad, et tegid meile süüa. Tulid õhtul läbi, jätsid pliidi peale värskelt valminud ühepajatoidu, selle kõrvale karbitäie ahjusoojasid kukleid ning külmkappi maapähklivõi-kaerahelveste-šokolaaditükkide-chia seemnete pallikesed. Oscar oli pärastlõunal eelmise päeva etendust korranud ning vahetult enne külaliste saabumist lõpuks mu kõhule magama jäänud. Kolm tundi hiljem magas Oscar ikka veel, aga mina hakkasin juba nälga surema. Panin ta lõpuks maha ja sel hetkel oli küll ülimugav valmistehtud asju süüa, selle asemel, et ise kokkama hakata. Ja appi kui hea kõik oli!

Ei pea vist mainima, et Oscar magas sel õhtul/ööl kui inglike, ei nutnud kordagi ja oli muidu viisakas. Beebigrupi arst ütles, et lapsed teevad kasvuspurte läbi, pluss närvisüsteem areneb. Seetõttu ongi aeg-ajalt selliseid päevi või isegi nädalaid, kus neid maha rahustada ei anna. Kui beebil kõht täis ja mähe kuiv, peabki eelkõige iseenda eest hoolitsema, et katus ära ei lendaks ning vajadusel lapse natukeseks omapead nutma jätma, ise teises toas rahunedes. Ta ju nutaks nagunii, oled sa kõrval või mitte.

Lutt

Ma ei ole otseselt lutivastane, aga ei tahaks, et laps harjuks lutt suus magama ning ärkaks iga kord viginal üles kui see ära kaob. Sest lutt teatavasti kukub kogu aeg suust välja! Aga teatud hetkedel on see ikkagi juba suureks abimeheks olnud, Oscarile hirmsasti meeldib ja aitab natuke aega vaikust hoida kui mina tahan enne lapse söötmist võileiva valmis teha või kui mähkmevahetus on nii traumeeriv tegevus, et peab omal hinge seest välja röökima. Sest mõnikord lihtsalt on, keegi ei tea, miks... Oscar ise veel kõige vähem.

Sellest vist juba kirjutasin, et niisked salvrätid pole siiani kasutust leidnud. Meil on hoopis pisikesed riidest lapid (mis olid algselt lapse pesemiseks mõeldud), need teeme kraani all sooja veega märjaks ja see hoiab ära, et Oscar külma/märja ehmatuse peale kaarega nii ennast kui teisi täis pissiks. Kui on suurem segadus, peseme pepu voolava vee all puhtaks, pole vaja seda õrna nahka pidevalt keemiaga nühkida.

-

Kokkuvõttes võib vist öelda, et esimene kuu on möödunud üsna märkamatult ja valutult. On olnud kergem kui arvasin. Ja see on tõsi, et oma laps on nii armas, et temast ei saa kuidagi küllalt. Õhtul enne magamajäämist vaatan telefonist ta pilte, mis on natuke jabur, sest oleme selleks ajaks terve päeva ninapidi koos veetnud. Matt'il sama jama. 

Huvitav, kas millalgi tuleb see päev ka, kus tundub, et vot täna on ta küll täpselt sama nunnu kui eile, pole vahepeal veel nunnumaks läinud? Hormoonid peaks ju lõpuks tagasi paika loksuma...

Ootuste madalal hoidmisest

Laulsin täna Oscarile "Rongisõitu". Imestasin veel, et maru hästi olid sõnad meeles. Hiljem selgus, et kiisud, notsud ja kitsed polnudki tegelikult ühes salmis koos, aga Oscar sellest ei hoolinud. Jõudsin siis sinna, kus keegi läks Türile, külla Jürile (mul olid kiisud, kutsud, notsud selle aja peale juba ära olnud, nii et laul peaaegu läbi) kui jäin korraga mõtlema, et oot... mis lõpus sai, kas tõesti oli avarii?

Guugeldasin ja no oligi! Loomad kõik kraavis, keeled väljas, sabad seljas, ei saanud Torilasse ega Porilasse. Happy end ei ole Eesti lastelauludes just tingimata teemaks.

"Karumõmmi unelaul" on kah selline tore - esiteks seetõttu, et algab kohe nutmisega. Aga eks beebid nutavadki palju, see on okei. Kussutad siis rahulikult mõmm-mõmm-mõmm-mõmm... laps hakkab juba tasakesi ära vajuma... kui algab teine salm:

"SUMM SUMM SUMM SUMM, LENDAB MESIMUMM!!!"

"Oled väike rumal karujõmm!"

Matt rääkis, kuidas siin olevat suureks probleemiks, et lastele räägitakse maast-madalast kui ilusad, targad ja osavad nad on ning kuidas neist võib suureks kasvades ükskõik kes saada, kasvõi kosmonaut! Ainult et siis nad kasvavadki suureks ja saavad aru, et sugugi mitte kõik inimesed ei arva, et nad ilusad-targad-osavad on, sest teisedki kasvasid teadmisega, et just nemad ise seda on. Seejärel selgub, et kosmonaudiks ka enne ei saa kui koolid läbitud, selle kõrvalt suvalisi tööotsi tehtud ja paari juhusliku tüübiga odavat üürikat jagatud. Ja seda kõike on kuidagi nii palju, et kindlam on vanematekodust üldse mitte välja kolida. Siin on vanematel tavaliselt nii suured kodud, et otseselt kellelegi jalgu ei jää kui kolmekümnesena seal ikka vaikselt edasi tiksud. Vähemalt pesevad sokid ennast ise puhtaks ja külmkapis on maagilisel kombel alati süüa.

Mina naersin ja ütlesin, et nõukaaegse lapsena mul selliseid probleeme ei ole. Mulle öeldi, et naudi lapsepõlve, kuniks saad, edasi on elu lõpuni töörügamine, maksud ja miljon muud muret. Ainult, et siis ma kasvasingi suureks ja avastasin, et täiskasvanu olla on täitsa tore! Iga kell võib jäätist osta, õhtul ei pea vara magama minema ja kui tööpäev läbi, ongi see läbi, mitte ei alga tundidepikkune ninapidi õpikutes-vihikutes istumine.

Lihtsalt ootused tuleb madalad hoida! Ära räägi lapsele, et temast võib kasvõi kosmonaut saada.


* Pille kommentaar on lihtsalt nii hea, et kopeerin selle siia ka: "Minul tekkis millalgi Kauri beebiajal, nii kolm-neli aastat tagasi komme talle "Uhti-uhti uhkesti" laulda. No näiteks hammaste pesemise jms tegevuste ajal, et ta tähelepanu tegevuselt endalt kõrvale juhtuida. Ja alles nüüd millalgi ehk mõned kuud tagasi Lilile sedasama laulu ümisedes hakkasin mõtlema, et oot-oot-oot - nad upuvad ära ju seal lõpus ja see, kes ei upu, naerab kaldal... whyyyyy? :D"

Hõissa, (hilised) vastlad!

Täiesti hämmastav kui palju asju saab ühe käega tehtud! Ükspäev ärkas Oscar täpselt hetk enne seda kui mu salat valmis sai. Mina polnud nõus lõunasööki edasi lükkama ja Oscar muidugi samuti mitte. Beebidel on teatavasti imetabane oskus nii haledalt nutta nagu oleks nad vähemalt üleeilsest saadik näljas olnud, seega jätsin raske südamega oma salati ja asusin hoopis last söötma.

Ühe käega Oscarit hoides märkasin, et teine käsi jäi ju täitsa vabaks. Ja salat nagu mainisin, oli tegelikult peaaegu valmis. Kui mingi nipiga saaks muna kooritud ja riivitud, võiks kõik kokku segada ja sööma asuda. Huvitav, kas ühe käega saab muna koorida?

Selgus, et saab. Riivida saab ka. Ja nii olimegi mõlemad näljast päästetud!

Viimasel ajal oleme päris palju kodust väljas käinud ja muuhulgas ka mõned pikemad vankritiirud teinud. Raseduse lõpus muutusin iga päevaga üha aeglasemaks ja hädisemaks, tihtipeale tabasid mind mingid kummalised valusööstud, mis tulistasid mööda reit alla ja rekreatsiooniline liikumine ei tulnud enam üldse kõne alla. Hea kui kuidagi toidupoes sain käidud.

Seda enam naudin nüüd jalutamist. Õnneks meeldib Oscarile vankris magada ja turvatool on veel eriline lemmik, nii et kodust väljasaamine pole probleeme valmistanud. Pealegi on õues soe ja päikeseline olnud - veebruar ongi siin puhas kevadkuu, nartsissivarred juba pikad, tulpidelgi pead mullast väljas, kuniks ükspäev ärkasime hommikul üles ja...

Mu vaesed nartsissid on nüüd hange all peidus ja jalutuskäigud jälle tulevikku lükatud. Ja siin ei pidanud ju lund sadama, halloo!

Samal päeval tulid sõbrad Vancouverist külla, seega kuulutasin välja vastlad. Küpsetasin hommikul kuklid valmis ja lihapirukad takkaotsa, et kui juba, siis juba. Meil on nüüd aias kauaigatsetud hot tub, seega plaanisime külalistele spa-päeva teha ning värsked pirukad maitsevad ju kuuma vanni järgselt lausa eriti hästi!

Ma ise pole veel spa-rõõmudest osa saanud, sest raseduse ajal polnud kuumas vees istumine soovitatav ja nüüd kui laps käes, pean kah natuke ootama, kuniks arst mind hot tub'i lubab. Meil on teiste rasedatega kokkulepe, et kui lõpuks kõigil vanniluba käes, teeme sellise istumise, kus isad passivad tittedega toas ja emad mõnulevad külmade jookidega hot tub'is (sest siiamaani on täpselt vastupidi olnud). Neljast beebist kolm on käes, kaua enam ei lähe!

Igatahes sõbrad tulid, sulpsasid auravasse vette ja mõni aeg hiljem tegid kõik juba hanges lumeingleid. Vastlad missugused!

Ahjaa, veel ei saanud ju koju...

Keegi oleks võinud hoiatada, et rinnaga toitmine ei näe alguses üldse nii idülliline välja kui hiljem, mil ema kui beebi on vajalikud nõksud kätte saanud ja - mis siin salata - niplid jõhkra kohtlemisega veidi rohkem harjunud. Keegi oleks võinud seda ka öelda, et nibukreem pole mingi vaatame-kas-üldse-läheb-vaja asi, vaid seda peab KOHE kasutama hakkama.

Võib-olla on neil lihtsam, kel piim juba enne lapse sündi või vahetult pärast tekib; mina kuulusin klassikalisse "5-päeva jooksul" mudelisse. Alguses käis ternespiima tilkade püüdmine - laps peab ju imema, muidu keha ei tea, et võiks piima toota. Ja need üksikud tilgad pidid nii vägevad olema, et titel polevat rohkem vajagi.

Aga no küll oli valus! Õed ütlesid, et see on normaalne, loe rahulikult kümneni ja kui selleks ajaks pole valu üle läinud, on järelikult imemisvõte vale ja tuleb veidi sättida (ehk siis saab uuesti kümneni lugeda, jee!). Valu oli täpselt selline nagu lõikaks keegi žiletiga niplit maha. Kuigi olen kindel, et isegi kõige nürima teraga ei tohiks tervelt kümme sekki kuluda...

Pärast päeva-paari saagimistöid hakkas õrn nahk tekstuurilt pigem asfalti meenutama ja sain lõpuks aru, et nibukreem oli vist ikka asja pärast sinna sahtlisse pandud. Pluss oli mul enda oma ka kaasas. Ja toimis! Mingil hetkel kukkusid veriste mikrolõhede seest koorikud välja ja niplid hakkasid enam-vähem endist välimust tagasi saama. Kõlab rämedalt, onju? No suht oligi. Aga motivatsioon imetada oli samal ajal ikka täiega laes, sest omaenda beebi on lausa käsitlematult armas! Loodus on asjad paika pannud - sa lihtsalt pead erikuradima nunnu olema, et keegi laseks iga mõne tunni tagant vabatahtlikult oma nibusid maha saagida.

Tore on see, et kõik hädad lähevad lõpuks mööda! Nädalake hiljem kas polnud enam üldse valus või pidi ainult kolmeni lugema. Ja beebs läks ainult armsamaks.

Esimesed viis päeva magas Oscar südamerahus lihtsalt maha. Söötmiseks tuli teda äratada ja söömise ajal jäi kohe jälle magama. Ei saa muidugi pahaks panna, sest piima ju õieti polnud, mis sa tühja ikka lutsutad!

Esimeste päevadega kaotavad kõik vastsündinud natuke kaalu, aga see ei tohiks ületada kümmet protsenti. Oscaril oli kolmanda päeva pärastlõunaks 11% läinud ja kui söögiaeg tuli, ei ärganud ta enam üles! Võtsin lapsel kõik riided seljast, mudisin igatepidi, aga ikka ei midagi! Matt oli just vanematega välja sööma läinud ja ma ei tahtnud enne paanikat tekitada kui ise midagi täpsemat tean. Kutsusin õe, kes kontrollis kohe Oscari veresuhkrutaset, mis oli õnneks normis. Otsustasime, et kuna kaalukaotus on liiga suur, anname iga kord pärast rinnaga toitmist pudelist lisa, et ta kosuma hakkaks ja see aitas väga hästi! Magas endiselt väga magusalt, aga söömise ajaks suutis ärgata ja vähehaaval hakkas ka kaal kerkima.

Kodus oli esimese hooga hästi imelik - kõik muu täpselt sama nagu alati, justkui poleks ära olnudki, aga... meil oli nüüd laps! Panin diivanile kärtsroosa teki, et kogemata Oscarile peale ei istuks, hahaa!

Piima hakkas õnneks iga päevaga üha rohkem tekkima ja alates viiendast päevast huvitus väike ilmakodanik söömisest juba oluliselt rohkem ning magamisest iga päevaga üha vähem.

Haiglas räägiti, et vastsündinutel on öö ja päev segamini. See pidi olema tingitud ainest, mida ema keha toodab - midagi seoses piima tekkega. Öösel kell kaks olevat haripunkt ja seetõttu on beebid umbes 19-04 rahutumad ja rohkem ärkvel. Meie oma otsustas antud vahemikku omavoliliselt veidi pikendada, nii et kuskil seitsmest seitsmeni käib action - tahaks kogu aeg süüa ja tähelepanu ja iga natukese aja tagant kakada ja kui mähet vahetada, siis otsekohe uue mähkme sisse ka väike plörr tekitada, et värsketel vanematel natuke lõbusam oleks ja öösiti igav ei hakkaks. Päeval võib see-eest vabalt kolm tundi jutti magada, siis süüa ja uuesti magama jääda.

Ööd jagasime kohe algusest peale omavahel pooleks, sest mõlemal korraga pole mõtet ärkvel istuda. Matt on nagunii ööloom, kes meelsasti enne kella kolme-nelja magama ei lähe kui just hommikul pole vaja tööle minna, seega otsustasime, et mina magan esimesena ja poole öö pealt vahetame.

Jama on aga selles, et Oscar pole kuigi päri, et tema söögilaud magama läheb ja üle ühe söötmise ei saa pudelist teha. Nüüdseks on kujunenud nii, et kuskil nõks enne kümmet toidan teda ja siis lähen kohe ise magama. 12-1 paiku sööb ta pudelist, aga mõnikord jääb pärast seda nii haledalt nutma, et ärkan üles ja toidan rinnast lisaks. Siis lähen magama tagasi ning 2-3 paiku teeme Matt'iga vahetust.

Eile näiteks toitsin kell kaks ning Matt ütles, et peab nagunii veel tööasju tegema, jätku ma laps temaga ja proovigu ise edasi magada. Kell viis läks uuesti uni ära, Oscar magas alumisel korrusel Matt'i kontori põrandal olevas vankrikorvis ja selgus, et ta polnud vahepeal üles ärganudki! Matt sai portsu tööd tehtud ja mina välja puhata.

Magamistuba on beebivaba tsoon. Ja need mõned tunnid ööund mõjuvad täiesti taevalikult! Teise poole ööst magan koos Oscariga tema toas (või noh, mis ma nii väga magan...) Kõigepealt ta muidugi sööb. Siis kakab. Või nutab hästi kurvalt ja alles siis kakab. Kakamine on raske töö! Mähkmevahetus on omaette ooper, sest esiteks peab jälgima, et ta ootamatult ei pissiks ja teiseks tuleb loota, et puhtasse mähkmesse kohe uut portsu ei kakaks. Sest kui juhtub üks või teine, kujuneb mähkmevahetus kohe poole pikemaks. Või kolm korda pikemaks, sest asju annab vastavalt vajadusele kombineerida - näiteks kõigepealt iseennast ja kõike ümbritsevat täis pissida ning mõni minut hiljem kui teine puhas mähe tagumiku alla lükatud, see mõnusa lurtsatusega täis kakada. Mähkmeid läheb jõhkralt palju! Esimene kastitäis sai juba tühjaks ja ta on alles kaks nädalat vana.

Magamine on igatahes nõrkadele! Ja huvitaval kombel on praegu magamatust oluliselt lihtsam taluda kui enne lapse saamist! Ma olen hästi rahulikult võtnud ja kui ära väsin, tukun päeval koos Oscariga, see aitab väga hästi. Kuigi enamasti on kiusatus vahelduseks midagi muud teha, kasvõi koristada! Ju ma pole veel nii väsinud ka, et see muud asjad üle trumpaks. Ja täiesti hullumeelne kui hästi laps kõikide hädade vastu aitab! Vaatad korra otsa ja hoobilt on nunnumeeter jälle põhjas! Selline armastus tuleb peale, et hoia ja keela!

Need, kes soovitasid viimaseid rasedusnädalaid nautida enne kui laps tuleb, panid minu meelest täiesti mööda. Ema olla on palju-palju lahedam!

Haiglas

Siinne haigla oli nagu luksus-kuurort. Esiteks meeldis mulle see voodi, millel seljatugi üles sõitis. Teiseks olid kõik õed nii võimatult abivalmid, et mul hakkas lausa imelik. Kogu aeg käisid küsimas, kuidas läheb, kõik protseduurid tehti kuidagi eriti diskreetselt ja märkamatult, mul ei olnud mitte kordagi imelik või ebamugav.

Jalgade ümber olid esimesed 20h masseerivad... ee, asjad, mis aitavad ennetada trombide teket. Koosnesid kolmest osast, kõigepealt tõmbus kõige alumine kokku, siis keskmine, seejärel ülemine ning õhust tühjaks läksid kõik korraga. Eriti mõnus oli see paar esimest tundi, kus jalgade tundlikkus alles hakkas vaikselt tagasi tulema.

Millalgi öösel/varahommikul öeldi, et võtame need jalaasjad maha ning kanüüli ja kateetri välja, siis saad ise liikuma. Kateetri osa ma ju täiega kartsin, eksole! Küsisin igaks juhuks üle, et kas on valus ja õde ütles, et valus ei tohiks olla, aga paljud väidavad, et ebamugav - õnneks kestab see ainult sekundi.

Ja saate aru, ma ei tundnud mitte midagi! Alati tasub ikka täiega ette põdeda ja üle karta, siis pole reaalsus kunagi liiga hirmus!

Pissil käimiseks anti peri-bottle. Need, kes loomulikul teel sünnitavad, ilma vist hästi ei saagi, mul polnud õnneks selles osas üldse mingeid muresid. Küll aga soovitasid õed seda potil käies käsiduššina kasutada, mis oli tegelikult väga mugav lahendus!

Kõiki tarvikuid oli piiramatult, õed kontrollisid iga mõne tunni tagant, mida oleks vaja juurde tuua - võrkalukad (mine metsa kui mugavad need ikka on!), sidemed, nibukreem, lapsele mähkmed, veega niisutatavad lapid, pepukreem jne. Loomulikult hunnik rätikuid ja beebile tekikesi. Nende tarbeks oli toas tekisoojenduskapp, mida ma kohe palavalt armastama hakkasin, sest ilmselgelt ei meeldi ühelegi vastsündinule kui tal mähkmeid vahetatakse, soe tekk aitas seda protsessi kordades meeldivamaks muuta.

Ja need kuivad lapid, mida sai kuuma veega niisutada ja siis peos soojana hoida, kuniks lapsel mähe maas ja pepu pühkimist vajas - nii palju paremad kui (külmad) niisked salvrätid! Niiskeid salfakaid ei plaaninud ma nagunii väga kasutama hakata ja ühtlasi selgus, et neil, kes väitsid, et beebipoisid külma lapi puudutuse peale automaatselt pissivad, oligi õigus (suure kaarega - mähkimislaud ja kõik riided hetkega läbimärjad). Nüüd kodus pesengi ainult kraani all või kasutan selliseid lappe, mida saab sooja veega niisutada. Ei ole punetust tekkinud ja pole kreeme vaja.

Ainus, mille kogu haiglasoleku juures saab miinuspoolele panna, on sealne toit. See on vist üle maailma igal pool pehmelt öeldes kohutav! Natukesehaaval ikka nokkisin, aga kahjuks ei kannatanud mitte ükski asi vähimatki kriitikat. Peab ikka talenti olema, et toidult igasugune maitse ära võtta! Ma ei tea, kuidas nad seda saavutasid... Alljärgneval pildil on lõunasöök, mis esmapilgul tundus nagu kolm erinevat sorti okset (aga oksel on rohkem maitset ja tekstuuri):

Liha nägi täitsa paljutõotav välja, aga maitset jällegi muidugi polnud. Liha all peitis end läbivettinud sai.

Positiivse poole pealt avastasin koridorist snäkinurga. Olin ükspäev nii vapper, et läksin endale ise vett tooma ja leidsin, et veeautomaadi juures (mis jagas vett, purustatud jääd ja vee/purustatud jää segu) olid ka veekeetja, röster ja külmik. Külmikus väikeste portsudena pakendatud maapähklivõi (halloo, Kanada!), moos, marmelaad, margariin, kohvikoor, jogurt, erinevad juustud, jõhvikakompotid; mõned pätsid röstsaia, suured pakid apelsinimahla ja ginger ale (pidavat iivelduse vastu aitama).

Kapist ilmusid kõikvõimalikud ühekordsed nõud, sealjuures olid vee jaoks mõnusad kaanega topsid, mille sisse käis kõrs; kreekerid (soolaga ja ilma), tee, lahustuv kohv ja suhkur.

Nii et nälga ei surnud.

Matt käis iga päev normaalset sööki ka toomas, eriti hästi maitsesid muidugi sushi ja sashimi, mida ma terve raseduse aja igatsesin, aga lapsega oli tegelikult omajagu tegemist kõikide mähkimiste ja söötmistega, et tegelikult polnudki nii lihtne vahepeal väljas söögi järel käia. Ei raatsinud ju ka, titt oli nii nunnu, et teda tuli vahetpidamata kaisutada.

Nagu juba varasemalt kirjutasin, on siin 3in1 süsteem ehk kõik käib ühes toas - sünnituse ootamine, sünnitamine ja hilisem taastumine. Seetõttu ei ole siin Eesti stiilis laia voodit, kuhu mõlemad vanemad ära mahuks; isale on magamiskoht akna all. Matt ütles, et see oli üllatavalt mugav!

Lapse voodil olid rattad all, seda sai ringi sõidutada. See must ahi seal voodi vastasseinas on tekisoojenduskapp - mu lemmik! Samalt pildilt on napilt välja jäänud soojenduslambiga laud, kus last kohe pärast sündi läbi vaadatakse. Oscaril tehti see osa küll opisaalis ära, aga kuna ta kehatemperatuur oli esimesel tunnil sutsu madalavõitu, pandi ta toas natukeseks lambi alla soojenema. Jällegi - emasüda ju rahul kui titte vaateväljast ära ei viida!

Laps veetis kogu haiglasoleku aja meie toas, kõik protseduurid tulid kohapeale kätte. Tal mõõdeti veresuhkrut ja kollasust, kuulati mitu korda päevas südant ja kopse, tehti mingi kuulmistest ja südamekontroll, mis pidi varajasi rikkeid avastama. Siis käis laborineiu geneetiliste haiguste vereproovi võtmas ja iga päev astus koduõendusteenus korra läbi ja küsis, kuidas läheb - tõi materjalid rinnaga toitmise kohta ja infolehed, kuidas nendega ühendust võtta kui tahame, et õde või imetamisnõustaja koju tuleks (kõik need teenused on tasuta), ühtlasi rääkis, kust neid leida ja pani esimese kohtumise aja, et last pärast haiglast väljasaamist igaks juhuks kaaluda.

Ühtegi koristajatädi ega muud taolist isikut tuppa ei sattunud. See väike koristamine, mida oli vaja teha, näiteks kasutatud rätikud ära viia jne, oli puhtalt õdede ülesanne. Isegi söök toodi nii, et keegi koputas õrnalt uksele ja enne avamist küsiti, kas võib süüa tuua või tahame, et see ukse taha jäetaks (toal oli ka väike eesruum).

Mul oli voodi küljes nupp, seda vajutades ilmus õde minutiga kohale ja täitis kuldkalakese kombel kõik mu soovid. Tõi külma vett juurde, andis rohtu, näitas, kuidas last toita, vajadusel mähkis teda, et meie ei peaks voodist välja tulema. Nad on täiesti multifunktsionaalsed siin. Öösel keegi üles ei ajanud (päeval ka mitte), kellaajaliselt antavad rohud jäeti lihtsalt minu kõrval oleva lauakese peale ja edasi käis õde lihtsalt iga mõne aja tagant kontrollimas, kas olen juba ärganud ja kas avastasin, et ta oli topsikese jätnud.

Hirmujuttude valdkonnast olin veel kuulnud, et mitu korda päevas vajutatakse tugevalt kõhule, et emakas kokku tõmbuks ja see polevat üldse meeldiv. Siin oli nii, et õde küsis kõigepealt luba, kas võib mu kõhtu kontrollida, tegi käed soojaks ning siis vajutas hästi ettevaatlikult ja õrnalt, et näha, kuidas emakal läheb. Haava kontrolliti ka mitu korda päevas.

Minu suurimaks üllatuseks olin terve opijärgse nädala täiesti kahvatu ja näost kergelt paistes. Seda ei osanud ma millegipärast üldse oodata. Ma arvasin, et ainult haav valutab, mida (peaaegu üldse) ei juhtunudki! Praegu, nädal aega hiljem saan ma juba isegi köhida ja naerda, ainult aevastamine on veidi valus.

See haigla öösärk oli täiega mugav, käis õlgade pealt trukkidega, hea imetamise ajaks lahti teha. Ma olin igasugu erinevaid riideid kaasa võtnud, aga kohapeal leidsin, et kuna nagunii peaaegu kogu aja voodis veedan, pole erilist mõtet end riietumisega vaevata.

Aa ja veel üks tore asi - kapis oli väike kollektsioon kootud beebimütse. Juba opitoas pandi Oscarile üks helesinine pähe, aga see ei püsinud väga hästi ja toas andis õde valge, mis püsis natuke paremini. Aga see valik oli hästi nunnu neil ja ma täiesti unustasin küsida, et kust need mütsid tulevad? Ilmselt vabatahtlikelt kudumishuviga memmedelt - see on ju tegelikult nii tore töö kui saad vastsündinutele mütse teha. Nende kõige-kõige esimesi!

Kanadas on vabatahtlik töö üleüldse väga levinud, näiteks beebide intensiivis on vabatahtlikud beebikussutajad! Sest iga haige või enneaegse lapse juures ei saa/taha tema vanemad olla, samas on puudutus ja hoolitsus väikestele nii olulised, et keegi peab selle töö ära tegema. Siin on ka spetsiaalsed hämarad toad narkosõltuvusega vastsündinutele, sest neid häirib alguses kõik, ka valgus.

Kuidas meil kodus on läinud, räägin juba järgmises postituses!

Oscari sünnilugu

Oleks ma teadnud, et lapsi on nii lihtne (enda seest välja) saada, võiks neid juba kümme tükki olla! Ja oleks ma teadnud, et oma laps lausa nii nunnu on, poleks ainult kümnega piirdunudki.

Keisripäeva hommikul läksime haiglasse ja polnud erilist ärevust ega midagi. Osakond oli hästi vaikne, hämar ja rahulik - alati on tegelikult. Ma iga kord imestan, et mismoodi nad seal sünnitavad kui keegi ei karju? Osakond oli täis ja hommikul pidid paljud välja minema, nii et õed pakkusid, et lähme alustuseks hoopis vastuvõtutuppa ja pärast oppi kolime su oma tuppa ümber. Matt ütles, et sünnitajad pannakse tavaliselt sellele poolele, mis on õdede station'ile lähemal, siis on neil lihtsam edasi-tagasi joosta. Plaanilised keisrid lähevad tavaliselt vaiksemasse ossa, sest need emad on seal ainult taastumiseks, õed ei pea vahetpidamata juures passima.

Vastuvõtutoas on kolm voodit, kõik kardinatega eraldatud. Kedagi teist seal esialgu ei olnud, ainult mina, Matt ja meie õde. Mulle anti kohe haiglariided selga, pandi erinevad käepaelad, küsiti uuesti allergiate kohta ja paigaldati kanüül. Oot, ei - kõigepealt keerati soe rätik ümber käe ja öeldi, et niimoodi on lihtsam kanüüli sisse panna. Eriti mugav! Siis pandi esimene kotitäis vedelikku tilkuma, mingi antibiootikum, et põletikke ja asju ei tekiks.

Seejärel saabus üks sünnitaja. Päris sünnitaja. Ta ei teinud üldse väga kõva häält, aga appi kui valus tal tundus olevat! Ja kui hoog üle läks, rääkis täiesti normaalselt. Kõik sünnitajad käivad vastuvõtutoast läbi, seal kontrollitakse avatust ja otsustatakse, kas jäetakse sisse või saadetakse koju. Nii et viimase veerandtunni, mis seal oma oppi ootasin, kuulasin tema piinasid. Matt muigas minu kohkunud nägu vaadates ning ütles, et see on alles täitsa algus, mil nad valuhoo ajal rääkida suudavad. See ei ole isegi päris sünnitus veel!

Hetk hiljem tuli teine õde, tõi ultrahelimasina ja mainis, et kirurg vaatab korra veel lapse täpse asendi üle. Ning lisas lootusrikkalt, et kes teab, võib-olla on beebi end vahepeal ümber pööranud ja saad hoopis koju tagasi minna! Kui julm see tol hetkel tundus!!! Ma õnneks teadsin, et ei ole.

Samal ajal inises teine rase sellise intensiivsusega nagu saeks keegi tal elusast peast mõlemat jalga korraga maha. Ja korrutas: "It hurts, it hurts, it hurts!" Tal oli ikka tõesti valus! Ise-sünnitamise-võimas-ja-imeline-kogemus, millest kõik räägivad ja mis mul saamata jäi. Üldse polnud kahju ka.

Järgmiseks jalutasime opitoa eesruumi. Seal oli suht külm ja natuke tuli vist ärevus ka. Õed tõid jälle eelsoojendatud tekid ja mähkisid mind sisse, siis läks uuesti toredaks! Ajasime kirurgiga juttu, ta on enam-vähem minuvanune ja hästi vahva. Kõik oli kuidagi nii tšill, ta jõi kohvi ja ütles, et teine kirurg jääb nats hiljaks, aga see on okei, meil ju kiiret pole. Mingi hetk läksime opituppa, istusin lauale, padi anti kaissu, et oleks lihtsam ennast seljasüsti tarvis küüru tõmmata. Öeldi, et alustuseks tehakse torkekohale tuimestus ja see olevat kogu opi kõige ebamugavam osa. Tuimestussüsti ma vaevu tundsin ja juba hetk hiljem öeldi, et võid nüüd pikali heita. Ma hakkasin naerma, et oot, see oli kõige ebamugavam osa? Aga millal see jäme nõel läbi selgroo jõudis minna?

Jalad muutusid soojaks ja keha muutus tuimemaks, aga seda tunnet üldse ei tekkinud, et keha ära kaoks (paljud räägivad, et kaob). Järgmiseks määriti kõht steriliseerimisvahendiga sisse ja paigaldati kateeter. Ma ei tundunud mitte midagi! Kogu aeg seletati, mis toimub. Siis tuli kirurg tagasi, kohv oli joodud, kindad käes, kõik valmis. Ajasime veel nats juttu. Küsis, mis lapsele nimeks saab ja kas oli raske nime leida? Ütlesin, et ei olnud raske - Matt ütles, et võiks Oscar panna ja kuna ma midagi paremat ei leidnud, tulebki Oscar. Terve toatäis rahvast naeris mürinal. Enamikel inimestel olevat ikka mingi kauge ajaloo ja tähendusega lugu. Ja kui eesnimel ei ole, siis keskmisel nimel kindlasti on. Oscari keskmine nimi on lihtsalt suvaline Norra nimi - Thorsten. Leidsime, et poisil võiks tugev nimi olla ja Norra nimed kõlasid tugevalt.

Opi ajal läks mul kahel korral süda pahaks. Kohe kui ütlesin, et hakkas halb, lisas anestesioloog mingit rohtu ja hetkega oli jälle hea. Drugs are great!

Ahjaa, enne tuimestuse tegemist ütles kirurg, et opi ajal tunnen "umbes midagi sellist" ja mudis õrnalt sõrmedega mu kõhunahka. Mõtlesin, et jajaa, kindlasti tunnen ainult midagi sellist. Kõik räägivad, et see kõhus sobramine on suht ebamugav ja lõpuks vajutatakse tugevalt, et last välja saada, mis on veel ebamugavam. Ma ei tundunud mitte midagi! Ainult seda nagu keegi oleks natuke kõhu peal sõrmedega sudinud.

Matt istus kõrval ja hoidis käest kinni, mul polnud ärevust ega hirmu, ainult mingi tobe värin oli sees, mis pidavat rohtudega kaasas käima. Mingi hetk ütles anestesioloog Matt'ile, et nad hakkavad nüüd last välja võtma, võib-olla tahad vaadata - Matt siis tõusis püsti ja nägi, kuidas kõigepealt tulid jalad, siis keha ja lõpuks pea. Pea jäi korraks natuke kinni.

Ja siis ta nuttis. Natuke kähedalt, aga nuttis. Pediaater näitas mulle last ja seejärel pandi ta minu kõrval olevale lauale soojenduslambi alla. Kummaline oli vaadata, päris hästi ei jõudnud kohale, et see ongi minu beebi. Matt küsis, kas tahan teda rinnale või eelistan, et tema hoiab? Ma ei tahtnud rinnale, ma poleks teda niimoodi väga hästi näinud. Matt hoidis, kuniks mind kokku õmmeldi ja opilaualt voodisse tõsteti. Seejärel sain pambu oma kaissu ja sõitsime palatisse.

Ahjaa, kirurg küsis, kas tahan platsentat endale? Appi! Vastasin, et jätku omale.

Mõõtudest: ultraheli ennustab kaalu +/- poolekilose eksimisvõimalusega ja tagantjärele vaadates mahtus meie titt suht nendesse numbritesse, mida toona mõõdeti (oligi kuskil pool kilo kergem).

34nda nädala ultrahelis oli kaaluks 2800g ja 37ndal nädalal 3500g. Oscar sündis täpselt nädal enne tähtaega ehk 39ndal nädalal, kaalus 3575g, oli 53cm pikk (pikkade vanemate laps, noh) ja pea ümbermõõt 37,5cm.

See viimane oli mõlema ultraheli andmetel viis nädalat ees (mis meid sulaselgelt murelikuks tegi) ja suur see pea ka on, aga tuharseisu arvestades normaalne, pealegi sündis Matt ise suure peaga. Nädal hiljem (ehk 40ndal) või sealt isegi edasi, poleks ma seda pead mingi nipiga ise välja pressinud, eriti arvestades, et see on täiesti ümmargune, mitte kergelt piklik nagu enamasti neil lastel, kelle pea on viimastel kuudel/nädalatel ema vaagnas istunud.

Esimesed kaks keisrijärgset tundi seisid kaks õde pidevalt mul kõrval, mõõtsid iga natukese aja tagant vererõhku ja temperatuuri, küsisid valu kohta ning kontrollisid kogu aeg lapse näitajaid ka. Beebi oli kogu selle aja minu kaisus. Terve esimese päeva tegelikult oli.

Valu ei olnud ega tulnudki! Iga mõne aja tagant küsiti, et kui palju on 10-palli süsteemis ja mul oli vahelduva eduga kas üks või null. Pärast esimest tundi läks üks õdedest ära, aga teine oli enam-vähem kogu aeg pildis. Matt rääkis hiljem, et mu vererõhk olevat nii madal olnud, et seda pidi jälgima. Ma ei tea, kas madalast rõhust või millestki muust, aga esimese päeva jooksul läks mul korduvalt süda pahaks. Iga kord põhjusega, näiteks tõusin istukile, võtsin midagi voodi kõrval olevalt laualt... ja see oli nii suur pingutus, et kohe hakkas paha, kohe oksendasin ja kohe oli jälle hea ka. Vahepealsel ajal ei iiveldanud üldse. Mitte midagi ei tundnud, täiesti normaalne oli olla. Istusin voodis ja kaisutasin oma uhiuut beebit.

Ahjaa, iga kord anti pärast oksendamist tilguti kaudu iiveldusvastast rohtu (mis teeb muhulgas uniseks), see ilmselt aitas heale enesetundele kaasa! Mingil hetkel olin juba nii üleväsinud, et pilt hakkas silme ees laiali vajuma ning jäin lõpuks magama. Kaks tundi hiljem ärgates oli juhtunud ime - laps, kes niigi iga tunniga üha nunnumaks muutus, oli korraga sada korda armsamaks saanud! See peab küll puhtalt mingi hormooni-värk olema, kuidas emaarmastus peale tuleb!

Ärgates sain aru, et olin end ise kramplikult üleval hoidnud, sest noh, päevane aeg ja mul on last vaja silitada ja toita ja küll öösel magame... ainult et... ei maga ju! Ei ole enam nii, et magamine toimub mingil kindlal ajal. Selles mõttes läks järgnevatel päevadel lihtsamaks, et kui väsisin, siis tukkusingi natuke, ei oodanud enam, et silmad täiesti kinni kukuks. Samas oli uni esimesel kolmel päeval nii pinnapealne, et kuulsin kõike, mis ümberringi toimub.

Püsti aidati muuseas juba esimesel õhtul. Kõndides oli haav kergelt hell ja pea käis ringi, aga muidu polnud midagi viga. Ja pärast väikest kraani all värskendamist ja hammaste pesemist oli kohe palju parem olla ka.

Ja siin ta ongi - meie väike Oscar!

Ettevalmistus keisriks

Mulle väga meeldib kui organiseeritud see keisrivärk siin on! Kui kuupäev määrati, sain põhjaliku infolehe, lisaks öeldi, et mõned päevad enne oppi kutsutakse haiglasse, et veelkord kõik asjad läbi arutada, ruume näidata ja viimane vereproov võtta. Täna käisin siis seal ka ära.

Alustuseks (tüüpiline Kanada!) küsiti, mis on minu "eelistatud nimi". Seda muideks küsitakse ka uude kohta tööleasumisel, sest mõni tahab kasutada eesnime, teine keskmist nime, kolmas nime lühendatud varianti ja neljas üldse mingit hüüdnime. Tugiisiku nimi pandi samuti kirja.

Teine kohalik eripära on see, et haigla ankeetides uuritakse alati, kas tunned end kodus turvaliselt ja kas su partner kohtleb sind hästi. Mul partner siin viskas eile õhtul mingi juhusliku nalja - ilmselgelt läks meelest ära, et rasedal on naljasoon täiesti umbes. Aga siis tuli vist kohe jälle meelde, hakkas käbedalt mu selga mudima ja päästis olukorra.

Meik, ehted, küünelakk, lõhnavad kreemid ja muu taoline tuleb opipäeval ära jätta. Parfüümi kasutamine on Kanadas muideks kõikides kliinikutes ja haiglates keelatud, paljudes kontorites ka. Lihtsalt pole meeldiv kui iga inimene oma pilvega sisse kõnnib. Kohale pean minema poolteist tundi enne oppi, siis saan toa, kuhu jään haiglast lahkumiseni (nendes tubades ollakse nii enne kui pärast sünnitust kui ka sünnituse ajal - kes ise sünnitavad - mingit kolimist ei toimu).

Seejärel toob õde haiglariided, paneb kanüüli ja annab kõrvetistevastase rohu, et opi ajal ebamugav ei oleks. Opisaalis tehakse alustuseks seljasüst ja kohe pärast seda aidatakse lamama, sest jalad pidid üsna kiirelt soojaks minema ning alt ära kaduma. Seejärel steriliseeritakse kõht ja paigaldatakse kateeter. Kateetri osa kartsin kõige rohkem, aga õde ütles, et nad ei pane seda enne kui keha on täiesti tuim.

Kuna steriliseerimisvedelik peab enne linadega katmist kuivama, tuleb neil mind kolmeks minutiks katmata jätta. Aga et kõik on väga diskreetne ja sel ajal pole ruumis kedagi, kes otseselt mu ettevalmistamisega ei tegele ja et kolm minutit hiljem kaetakse kõik kinni. Palju ei jäänud puudu, et oleks selle kolme minuti eest vabandatud ka. Kanada noh. Ma arvan, et opipäeval ikka vabandavadki, hahaa.

Seejärel räägiti detailselt lahti, kes opi ajal saalis on, kes kus seisab, mida ma tunnen/kuulen/näen. Seljasüstil on kolm kõrvalmõju - vererõhk kukub alla, värinad võivad tulla ja süda võib pahaks minna. Kõige vastu saab rohtu, andku ma ainult teada kui miskit häirib. Matt ütles hiljem, et iiveldusega on nii, et mõnel rohud ei aita ja selili lamades on tegelikult väga nadi oksendada, aga mitte midagi ei ole teha. Loodan, et mina nende väheste hulka ei kuulu, keda selline saatus tabab.

Skalpelli sisselöömise hetkest läheb kuskil 8 minutit, et laps väljas oleks ja 20 minutit hiljem peaks ma olema juba kokku õmmeldud.

Järgmiseks mainiti kaht asja, millest mul varem aimugi polnud:

- tuharseisus beebid, kes on kuude kaupa varbad vastu nina istunud (nagu minu oma), ei lähe tavaliselt kohe sirgeks! Esimesed tunnid võib laps endiselt suht pooleks volditud olla, ärgu ma siis ehmatagu, selles ei ole midagi imelikku!

- õigetpidi olevad lapsed, kes vaginaalselt sünnivad, on koonusekujulise peaga, sest nad on olnud niimoodi luude vahele pressitud ja seejärel veel sünnitusteedes muljutud. Tuharseisu keisribeebid tulevad välja ilusa ümmarguse peaga... aga selle ülemine osa võib olla veidi lapik, kuna nad pressivad end viimastel kuudel vastu emaka lage - ruumiga on ju kitsas. Minu oma surub otse ribidesse, nii et eks näis, kas on väike ribikujuline vagu ka keset lagipead... Aga jällegi - kõik on normaalne! Ei jää selliseks.

Kõikidel sünnitusosakonna õdedel on imetamisnõustaja väljaõpe, nii et kohe kui tuppa tagasi jõuame, näidatakse, kuidas last toita ja vaadatakse, et ma endale sellega haiget ei teeks. Valuvaigisteid antakse nagu kellavärk iga teatud aja tagant, neid ei pea ise küsima. Ja kui sellest hoolimata peaks valus olema, saab kanüüli kaudu kangemat kraami ka. Jalgade tuimus peaks kahe tunni pärast ära kaduma ja samal päeval aidatakse korraks püsti. Kateeter jääb järgmise päevani sisse (kui just ise ei palu varem eemaldada), nii et pissimise pärast pole vaja end voodist välja ajada.

Kõik vajalikud asjad saab kohapealt - mähkmed ja sidemed, võrkalukad, lapse riided, hügieenivahendid emale ja isale. Enda asju võib kaasa võtta, aga ei pea. Padjad olevat neil kohutavad, need soovitati küll kodust tuua.

Esimesel paaril päeval on seedimine tundlikum, tasub vähehaaval katsetada, mis sees püsib ja mis ei püsi. See pidi olema mingi opijärgne asi, et soolestik on ärritunud. Mu hiilgav plaan kohe sushit süüa läks seega veits aia taha.

Haiglasse jäetakse kaheks ööks, pärast seda oleneb, kuidas emal ja lapsel enesetunne on. Välja ei visata, aga enamik pidavat end hästi tundma ja koju tahtma. Aiiii, põnev!