02 märts, 2018

Hundid söönud, lambad terved

Oscar saab varsti ühekuuseks ja mina olen selle ajaga päris palju õppinud. Võib-olla on teistelgi äratundmisrõõmu...

Emotsionaalsus

Esimesel kahel nädalal tundsin end kuidagi erakordselt õrnana, pisarad võisid täiesti ilma põhjuseta voolama hakata. Näiteks sellepärast, et laps oli nii armas. Või kui oli minu kord paar tundi magada, aga lambist üles ärkasin, elutuppa kooserdasin ja Matt ütles, et kõik on hästi, mine magama tagasi. Või kui poes marineeritud kurke valisin ja korraga meenus, et mul on tore väike beebi. Täiesti pekkis noh! Ma ei ole muidu üldse nutja-tüüp. Nüüd on õnneks üle läinud, hormoon loksus vist paika.

Öine higistamine

Sõbranna ütles, et võta haiglasse lisariideid kaasa, sa higistad esimestel päevadel nagu segane, kehal on vaja rasedusega kogutud lisavedelikust lahti saada. Palav oli küll, aga toas sai temperatuuri reguleerida, nii et tekitasin arktilise keskkonna, käskisin lõdiseval Matt'il rohkem riideid selga panna ja ei higistanud ise üldse! Kodus ka ei higistanud ja selleks ei pidanud isegi kütet maha keerama. Aga kui Matt õhtul lapse võttis, et ma mõned tunnid puhata saaks, ärkasin iga kord higiloigus. Siiamaani ärkan. No konkreetselt LOIGUS! Öösärk läbimärg, voodi ja padi läbimärjad - ma pole sellist nalja enne näinud! Kui juhtusin iga tunni tagant ärkama, sest Oscar teises maja otsas nuttis (mis tal viga on, et nutab?) või sest ta ei nutnud (mis tal viga on, et ei nuta?), panin muidugi jälle uue öösärgi selga ning otsisin voodis kuiva koha, et edasi magada (jumal tänatud, et meil nii suur voodi on, hahaa). Ja iga kord olin ärgates uuesti läbivettinud.

Ei oska magada

Jällegi hormonaalne asi. Lisaks levinumatele põhjustele, et Oscar nutab või siis ei nuta, kippusin aeg-ajalt nagu kuutõbine elutuppa kooserdama, sest... ma ei tea isegi, miks? Lihtsalt lambist. Alguses oli kokkulepe, et Matt hoiab kella kümnest kaheni last ja mina panin kaheks äratuse. Aga siis juhtus nii, et lendasin oma uneajal mitu korda tunniajaste vahedega letti ja kuna olin nagunii üleval, söötsin lapsel kõhu täis, läksin magama tagasi ning magasin sellevõrra näiteks kolmeni. Ehk tegelikult ei maganud kordagi nelja tundi järjest. Ja kui lõpuks kokkulepitud ajal täispurjes elutuppa ilmusin, hambad pestud ja kuivad riided seljas, vaatas Matt, vana ööelukas, rahulikult filmi ja ei tahtnud niipea magama minna ning Oscar tudus õndasas rahus. Mõlemal korraga pole jällegi mõtet öösel üleval passida.

Mingil hetkel otsustasime, et magan rahulikult ja Matt äratab mu üles kui peaks ära väsima või abi vajama, aga mina ärkasin ikkagi kogu aeg ise. Mõne aja pärast sain aru, et sellel on põhjus - kui elutuppa jõudsin, ütles Matt pooltel kordadel, et mis sa teed siin, mine magama tagasi, kõik on hästi; ning ülejäänud pooltel, et Oscar on juba x-aega niimoodi karjunud, üldse ei rahune, kõht on täis ja püksid kuivad. Sellistel juhtudel aitabki ainult tiss ja see peab tingimata minu oma olema.

Leppisime siis kokku, et minu une nimel pole vaja kangelast mängida, sest ma ei saa nagunii magada, olemata kindel, et neil mõlemal samal ajal kõik hästi on. Kui laps ei rahune, tuleb Matt'il mind igal juhul üles ajada - see annab teadmise, et mida iganes läbi une kuulen või ei kuule, ärgata pole vaja.

Ja toimib! Eile tuli Matt koju, magas mõned tunnid ning võttis seejärel lapse, et mina saaks voodisse minna. Vahepeal ärkasin korra, panin juba tuled põlema, valmis lahingusse tormama, aga siis rahustasin ennast maha ja läksin magama tagasi. Matt sai õhtul väikse uinaku teha, talle meeldib öösel üleval passida ning homme on vaba päev. Ja Oscar ei nuta. Kuhu ma torman? Kolme paiku söötsin last ja järgmine kord ärkasin alles pool kuus. Matt vaatas filmi, Oscar nohises ta kõhul. Idüll. Hundid söönud, lambad terved.

Seljavalud

Kõik lastega sõbrannad rääkisid seljavaludest, aga mina lootsin vaikselt, et see jama jääb mul kogemata. Selg pole mulle kunagi mingeid vaevusi tekitanud. Ja nädal-poolteist pärast lapse sündi hakkasin korraga tundma, et ooooh, selg on täiega kange ja valus. Jube ebameeldiv. Võimlemine ja venitamine ei andnud absoluutselt mitte mingit tulemust, alles siis kui võtsin kasutusele imetamispadja või ehitasin diivanipatjadest kõrgendused, nii et ei pidanud söötmise ajal last lihaste abil hoidma, läks valu ja pingetunne ära.

Lekkimine - nii ise kui laps (või siis mitte kumbki)

Imetamisrinnahoidjad on tõesti mugavad ja neid kasutan kogu aeg. Imetamispluuse pole kordagi kandnud, sest tavalised t-särgid on palju mugavamad. Vastupidiselt internetist loetule ei hakka kõht toitmise ajal külmetama, sest laps on ju vastu kõhtu! Rinnapatju, mida pidi tohutult kuluma, varusin nii ühekordseid kui korduvkasutatavaid, aga need seisavad siiamaani sahtlis, sest ma lihtsalt ei leki! Laps, muideks, ka ei leki - pole kordagi piima üles ajanud. Ta võiks vabalt siiani samas riietuses olla, mille sünnitusmajas selga panime. 

Pidev nälg ja janu

Sõbrannad väitsid, et oli. Mina pole kumbagi täheldanud. Söön nagu ikka, lihtsalt maiustan rohkem kui raseduse ajal (sest nüüd pole diabeeti). Veejoomist pean endale meelde tuletama, ma olen alati väga kehv jooja olnud, aga nüüd on ju piima tekkeks vaja. Endiselt kokkame iga päev, selle aja leiab küll. Ja sõbrad on nii toredad, iga paari päeva tagant helistab keegi, et õhtusöök on täna meie poolt - tellige kuskilt ja andke teada, kust ja millal võiks selle peale korjata. Või kokkavad ise.

Ükspäev oli täielik hullumaja - Oscar sõi vahetpidamata keskpäevast alates ja kui parajasti ei söönud, siis karjus. Ei maganud üldse. Matt tegi haiglas õhtust vahetust. Niplid polnud katkematust lutsutamisest kaugeltki mitte vaimustuses ja mõni aeg enne südaööd jõudsin punkti, kus lisaks füüsilisele valule andis ka emotsionaalne lõpuks pool alla, sest selleks ajaks oli laps nii väsinud, et rinna otsa pannes sõi ainult mõni minut ning jäi siis magama. Kui ta maha panin, karjus kohe edasi ja otsis suuga tissi - siuke nälg noh! Süles hoida ma teda pärast 12-tundi kestnud tralli enam ei jaksanud ja ise tahtnuks väsimusest ümber kukkuda. Purskusin pisaratesse, jätsin lapse voodile röökima ja läksin natukeseks teise tuppa (sest magamistoas polnud salvrätikuid). Saatsin Matt'ile sõnumi, et ta peab koju tulema, ma ei suuda enam! Muidu on rasked hetked ikka tunni ajaga lahendatud saanud, ei kesta terve päev ja öö järjest.

Kui olin paar tundi puhanud ja Oscar ka, leidsin nad Matt'iga elutoast - laps muidugi nii vaikne ja nunnu nagu poleks kunagi kisa teinudki, vaatas suurte silmadega ringi ning tõstis mind nähes üllatunult kulmud üles.

Matt läks magama ja meie Oscariga magasime kah väikeste söögipausidega ilusti hommikuni välja.


Järgmisel päeval olin katastroofiks juba paremini valmistunud - igasse tuppa karp salvrätikuid, puldid diivani peale ritta. Matt pidi jälle õhtul tööl olema.

Siis helistasid sõbrad, et tegid meile süüa. Tulid õhtul läbi, jätsid pliidi peale värskelt valminud ühepajatoidu, selle kõrvale karbitäie ahjusoojasid kukleid ning külmkappi maapähklivõi-kaerahelveste-šokolaaditükkide-chia seemnete pallikesed. Oscar oli pärastlõunal eelmise päeva etendust korranud ning vahetult enne külaliste saabumist lõpuks mu kõhule magama jäänud. Kolm tundi hiljem magas Oscar ikka veel, aga mina hakkasin juba nälga surema. Panin ta lõpuks maha ja sel hetkel oli küll ülimugav valmistehtud asju süüa, selle asemel, et ise kokkama hakata. Ja appi kui hea kõik oli!

Ei pea vist mainima, et Oscar magas sel õhtul/ööl kui inglike, ei nutnud kordagi ja oli muidu viisakas. Beebigrupi arst ütles, et lapsed teevad kasvuspurte läbi, pluss närvisüsteem areneb. Seetõttu ongi aeg-ajalt selliseid päevi või isegi nädalaid, kus neid maha rahustada ei anna. Kui beebil kõht täis ja mähe kuiv, peabki eelkõige iseenda eest hoolitsema, et katus ära ei lendaks ning vajadusel lapse natukeseks omapead nutma jätma, ise teises toas rahunedes. Ta ju nutaks nagunii, oled sa kõrval või mitte.

Lutt

Ma ei ole otseselt lutivastane, aga ei tahaks, et laps harjuks lutt suus magama ning ärkaks iga kord viginal üles kui see ära kaob. Sest lutt teatavasti kukub kogu aeg suust välja! Aga teatud hetkedel on see ikkagi juba suureks abimeheks olnud, Oscarile hirmsasti meeldib ja aitab natuke aega vaikust hoida kui mina tahan enne lapse söötmist võileiva valmis teha või kui mähkmevahetus on nii traumeeriv tegevus, et peab omal hinge seest välja röökima. Sest mõnikord lihtsalt on, keegi ei tea, miks... Oscar ise veel kõige vähem.

Sellest vist juba kirjutasin, et niisked salvrätid pole siiani kasutust leidnud. Meil on hoopis pisikesed riidest lapid (mis olid algselt lapse pesemiseks mõeldud), need teeme kraani all sooja veega märjaks ja see hoiab ära, et Oscar külma/märja ehmatuse peale kaarega nii ennast kui teisi täis pissiks. Kui on suurem segadus, peseme pepu voolava vee all puhtaks, pole vaja seda õrna nahka pidevalt keemiaga nühkida.

-

Kokkuvõttes võib vist öelda, et esimene kuu on möödunud üsna märkamatult ja valutult. On olnud kergem kui arvasin. Ja see on tõsi, et oma laps on nii armas, et temast ei saa kuidagi küllalt. Õhtul enne magamajäämist vaatan telefonist ta pilte, mis on natuke jabur, sest oleme selleks ajaks terve päeva ninapidi koos veetnud. Matt'il sama jama. 

Huvitav, kas millalgi tuleb see päev ka, kus tundub, et vot täna on ta küll täpselt sama nunnu kui eile, pole vahepeal veel nunnumaks läinud? Hormoonid peaks ju lõpuks tagasi paika loksuma...

17 kommentaari:

  1. Ma seda ei mäleta, et oleks sünnitusjärgsel perioodil rohkem nutnud, küll aga keeras laste saamine üldiselt hellema koha lahti küll. On see siis hormoonidest või muust. Aga erinevad ilusad-kurvad-rõõmsad jms hetked ajavad oluliselt rohkem nutma küll. Uurisin ühe loengu käigus ühelt psühholoogilt, et kas see läheb üle ka. Muigas ja ütles, et ta ei tea: oma lapsed alles teismeeast välja saamas ja silmad ikka veel märja koha peal :D Selleks ole parem valmis, et igasugused lastega seotud kurvad lood on endisest palju rängemad lugeda.
    Tavalisest soojem oli mul kuni imetamise lõpuni. Siis sain oma keha ja külmad varbad tagasi.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne2/3/18 23:07

    Mul laps saab varsti 2. Olen temaga päevad läbi koos ja ka hakkan ta pilte vaatama kui ta uinub :) See nüüd jääbki ilmselt pikaks ajaks nii Sul ka

    VastaKustuta
  3. Kas arst tõesti ütles, et võib beebi omaette nutma jätta? Appii, nii kurb. Beebid nutavad ju ikka põhjusega, sest muud moodi nad ju ei oska teada anda mis viga. Ei midagi halvaga, lihtsalt uskumatu et beebiarst sellist juttu räägib. 😕

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on lapse turvalisuse tagamiseks. Sest vahel nad karjuvad tundide kaupa nii, et mitte miski ei aita. Ja ühel hetkel on vanem nii meeleheitel, et raputab last. Selle vältimiseks soovitatakse, et enne kui olukord piiripealseks jõuab minna, tuleb laps maha panna ja ise korraks eemale astuda. Ja muidugi ei jäeta beebit tundideks üksi nutma, vaid 5-10 min, rohkem pole vajagi, et ise maha rahuneda.

      Kustuta
    2. Anonüümne3/3/18 21:40

      Ma nõustun 100%. Alati ei saa aru, mis beebit vaevab ning mina ei ole küll suutnud alati jääda ülirahulikuks, kui olen mitu tundi karjuvat last üritanud rahustada. Minul on piisanud paarist minutist, et maha rahuneda, ja siis lähen tegelen edasi.
      Mina ei ole küll lastearst, aga arst ikka, nii et raputatud lastest olen kurbi lugusid liiga palju kuulnud. Mitmekordne lapsevanem olen ka, nii et ma saan väga hästi aru, kui meeleheitele võib katkematu nutt ja karjumine viia.

      Kustuta
    3. Äkki on abiks, tundub mõistlik jutt (endal beebi suvel tulekul, pidin kohe googeldama :)) https://www.helpguide.org/articles/parenting-family/when-your-baby-wont-stop-crying.htm

      Kustuta
  4. Anonüümne3/3/18 10:29

    Beebid teevad sageli kasvuspurdi aegu non-stop tissirallisid, et piima juurde toota. Söögivajadus ju ka suureneb kasvuga ning piima toodab juurde tihe imemine. Või siis teevad neid rallisid, kui ema on saanud vahel mitmel ööl pikalt jutti välja magada, mis ema närvidele on muidugi hea, piima tekkele paneb aga ajutiselt piduri peale. Nokk kinni, saba lahti, noh. :D

    Mis puudutab imetamise aegset vedeliku tarbimist, siis parim on seda teha vahetult enne lapse rinna otsa panemist (näit. klaas vett korraga sisse kulistada), see vallandab kohe piimajooksu ning laps ei pea rinna otsas näsima ja saagima hakkama, et piima jooksma saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellepärast ilmselt ongi see ema ööuni nii katkendlik!

      Aga piima saab ta küll ilusti kätte, mõned sekundid imeb ja siis juba hooga joob.

      Kustuta
  5. Anonüümne3/3/18 17:24

    Ihsand, ma olen nii kade. Ma juba 9 kuud lekin vahet pidamata nii imetamise ajal kui täiesti lampi. Mulle käivad need kuramuse rinnapadjatuustid, mis känkrasse krussi lähevad imetamise ajal, niiiiii närvi, et kodus vahel käingi piimase rinnaesisega ringi, sest lihtsalt ei taha noh! :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lekkimisest saad nii lahti, et imetamise ajal surud k2ega vaba niplit sissepoole. Proovi, loodan, et aitab!

      Kustuta
    2. See mitte lekkimine on küll ülimõnus boonus. Ise magasin pärast lapse sündi vähemalt pool aastat nii, et rinnapadjad pehmesse rinnahoidjasse topitud ja saunalina veel kere all, et voodit täis ei lekitaks. Ilma rinnapatjadeta ei saanud kodust väljapoole ka tükk aega, täiesti suvaliselt võis piima voolama hakata. Kui õigesti mäletan, siis ca aasta olid rinnapadjad mul igapäevased abivahendid. Imetamise ajal soovitati mulle ka seda nipli survestamist, aga mul paraku ei aidanud.

      Kustuta
  6. Olen ka kade! Minu laps on 1a 6k vana ja mul ikka veel imetamise ajal rinnad lekivad. Kuna mulle meeldib kodus ilma rinnahoidjata käia, siis vabalt võib juhtuda, et käin ringi piimalaik särgil.

    VastaKustuta
  7. Anonüümne5/3/18 14:20

    Kuidas ja kas on teil Mattiga omavahelised suhted muutunud? Kas on pingeid tekkinud või on suhe pigem paremaks muutunud? Kas leiate aega omavahel olemiseks või võtab laps igapäev nii palju aega, et vabal hetkel soovid vaid puhata?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitaval kombel on kõik sama nagu alati, midagi pole muutunud. Peale selle, et nüüd on meil üks väike inimene, kellesse mõlemad kõrvuni armunud oleme :) Aga muus osas ikka sama, vaatame vahel koos filme, käime väljas, saame sõpradega kokku.

      Kustuta
  8. Anonüümne6/3/18 09:07

    Kuidas enesetunne üldiselt peale rasedust on? Raseduse ajal teadagi väsimus, raske kiiremaid liigutusi teha, uni jms, kas need läksid kõik üle peale rasedust ja tunned end nagu vanasti?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõik läks üsna kiiresti paika, jah. Kohe pärast oppi oli kõht läinud; kopsudel oli jälle mõnusalt ruumi, seega sain jälle normaalselt hingata; kõrvetisi pole (mul õnneks rasedana ka väga polnud, ainult paar korda, aga see-eest jube rõvedad). See on tore, et ma saan palju vabamalt liigutada, kuskilt ei käi valusööste läbi enam, saan jälle jalutamas käia. Autosse ja sealt välja on palju lihtsam saada ilma kõhuta. Esimesed paar nädalat oli raseduse ajal tekkinud emotsionaalsus veel intensiivsem, aga see läks kolmandaks nädalaks üle. Praegu tunnen ennast küll täiesti iseendana juba, isegi aevastada saan juba! :)

      Kustuta
  9. Anonüümne7/3/18 09:04

    Kas plaanite väikese beebiga reisile ka kuskile sõita, soojale maale või Eesti?
    Mis vanuses arvate, et kõige parem oleks? Ise just mõtlen, et kuidas inimesed küll väikese beebiga reisivad, samas enamus tuttavad teevad seda ja keegi ei kurda :)

    VastaKustuta