Väike reisisell

Matt: "Tee ruttu, muidu jääme praamist maha!" (ise polnud veel riideski, mina lapsega ammu valmis).

5 minutit hiljem samuti Matt: "Oota, ma teen pilti, ta näeb praegu nii nunnu välja!" (järgnes kümneminutiline fotosessioon).

#kanaisa

Prioriteedid on paigas, noh. Suva see praam, küll tuleb järgmine! Tegelikult jõudsime praami peale ka.

Muide, kas ma võin oma last tibuks kutsuda kui Matt mind kanaks hüüab? Pange tähele, varsti hakkan Mattist kui "meie issist" rääkima nagu beebigrupis kombeks.

Nutvale Oscarile ütlen ka juba, et "oota, ma toon omale vett ja siis sööme", kuigi sööb ju siiski ainult tema, mina piirdun söötmisega. Samas peab tunnistama, et oleme ka ühel ajal söönud, mina ühe käega last toetades, et ta tissi otsast ära ei kukuks ja teise käega kahvlit hoides. Pärast korjan nuudlid Oscari pealt kokku, panen talle puhtad riided selga ja ongi jälle hea.

Aga muidu on mul selle meie-vormiga ikka endiselt täielik probleem. Beebigrupp on üldjoontes tore - hea ju teada, et teistel samad mured-rõõmud ja vahva samavanasid tittesid näha. Aga see "meie saime ka juba ühekuuseks", "me olime sündides 50 cm pikad ja kaalusime 3500g" (kuigi ei saa muidugi välistada, et ema omal ajal täpselt samas mõõdus ja kaalus oli) ning muidugi klassikaline "ühe kuuse" teema. Näiteks on ühel kuusel nohu ja ema küsib, kuidas väikest kuusepuud aidata, et nohu üle läheks?

Oscaril oli ükspäev silm rähmane. On ikka kole küll kui omaenda lapsel midagi viga on! Avastasin selle muidugi nii vara hommikul, et Matt alles magas ja ei saanud küsida, mida teha. Kuskilt olin lugenud, et rinnapiim pidavat kõigi hädade vastu aitama, tilgutasin talle siis natuke silma. Seejärel uurisin mitmelapselise sõbranna käest, et mida sina teinud oled kui silm rähmane? Tema ütles, et puhastab füsioloogilise lahusega, piima pole pannud. Lisas, et mõned puhastavad kummeliteega, aga kuna endale läätsesid ei pane kummeliteega silma, pole seda ka lapse peal katsetanud. Hahaa! Tõsi.

Kui Matt ärkas, sain niipalju targemaks, et need silmahädad on kas bakteriaalsed või viiruslikud ja kui on bakter, aitab mingi spets-rohi, mis tal õnneks kodus olemas oli. Aga võib ka lihtsalt rinnapiima tilgutada või sooja kraaniveega puhastada. Nii et järelikult ongi kõik variandid õiged, kes mida eelistab lihtsalt.

Järgmisel päeval pidime Vancouverisse minema, et Matt'i vanaemale Oscarit näidata, nii et panime hommikul ja õhtul rohtu ning reisipäevaks oli silm juba oluliselt paremas seisus. Nii väikese lapsega on ikka väga lihtne ringi sõita, ta lihtsalt magab enamiku päevast maha (vastupidiselt sellele, mis kodus toimub). Ühtlasi sain erinevate tualettruumide mähkimisaluseid katsetada ja praamis oli lausa vanema-lapse tuba, mis tegi asja veelgi mugavamaks.

Muuhulgas selgus, et Matt'i isa, kes meile kõigile nii hirmsasti meeldib, läheb ka Oscarile ülihästi peale - nimelt nägime tema süles Oscari esimesed "päris" naeratused ära. Nii tore on vaadata, kuidas väike inimene kasvab ja areneb!