Erinevused (ja kuidas ma Kanadat aja jooksul teisiti olen hakanud nägema)

Mul käis mõnda aega tagasi siin üks Eesti telesaade külas, tahtsid, et räägiksin elust Kanadas ja erinevustest Eestiga (eetrisse läheb vist millalgi mitme kuu pärast, eks ma siis annan teada). Avastasin, et mida aasta edasi, seda vähem oskan neil teemadel sõna võtta, sest siinsed kombed tunduvad nüüd tavalised ja Eesti eluga pole ma enam nii täpselt kursis. 

Ma ei mäletagi, millest me siis lõpuks jutustasime (kõik ei lähe ju sisse ka), aga minu enda jaoks on peamine suurim erinevus endiselt selles, kui palju need kaks erinevat kultuuri iseenda presenteerimisele rõhku panevad.

Eestis on inimesed sätitud ja lõhnastatud, naised kannavad suvel viisakaid kingi ja ilusaid kleite. Kanadas on kogu see asi suvakam. Eestlasi on ilusam vaadata, Kanadas on mentaalselt mugavam. Pole kunagi sellist tunnet, et keegi arvustab või vaatab viltu. 

Parfüümi kasutamine pole Kanadas paljudes kohtades näiteks üldse lubatud (kontorid, meditsiiniasutused jne). Alguses tundus see mulle imelik, aga kui viimane kord Eestis käisin, pani mu nüüd-lõhnadega-mitte-harjunud nina kohe tähele, et inimesed tunduvad ülelõhnastatud. Eestis elades lõhnasin ise sama tugevalt ja ei saanud arugi, et teised ka. Ja kuna siin on väga multikultuurne keskkond, siis lõhnakombo alla ei lähe ju ainult parfüümid, vaid ka viirukid ja teab mis kõik muu. Nii et "scent-free zone" teeb töötajate elu veidi lihtsamaks küll.

Avalikes kohtades on haruharva kellegi peal parfüümi tunda (ja enamasti on need slaavi immigrandid), paljudel polegi vist üldse lõhnastamise harjumust ja need, kes parfüümi kasutavad, kannavad seda lihtsalt väga vähe korraga peale.

Eestlased imestavad sageli, et Põhja-Ameerikas lähevad lapsed viieaastaselt kooli ja leiavad, et see on maru vara. Siitpoolt vaadatuna näen seda hoopis teismoodi. Kool (Kindergarten ehk nullklass) algab tõesti sellel aastal, mil laps viieseks saab (Oliver alustab seega neljasena ning saab alles novembri lõpus viis, samas kui naabripoiss saab jaanuaris viis ja alustab koos Oliveriga viie-poolesena), aga sisuliselt on see ikka rohkem lasteaed kui kool. Kindergarten on kooli ruumides, aga kõik, mida nad seal teevad, on väga mänguline. Ja ka edasi läheb palju mängulisemalt kui Eesti koolis. 

Koolis on igal klassil oma ruum, kuni seitsmenda klassi lõpuni annab üks õpetaja kõiki aineid (peale keka ja muusika). Aga klassikaaslased on igal aastal uued, gruppe mängitakse vastavalt vajadusele ümber. Pannakse kokku neid, kes on rohkem samal tasemel (ja see tase ju muutub pidevalt). Peaaegu kõik klassid on liitklassid ehk näiteks 3/4 klass koos. Istuma kedagi ei jäeta, hindeid ei panda, kohustuslikku kodutööd pole (mingeid soovituslikke asju ja harjutusi aeg-ajalt tuleb). Ausalt öeldes mõistlik ka, sest koolipäev on piisavalt pikk, ei pea hakkama kodus edasi vehkima, ma kahtlen, kas sellest tegelikult targemaks saaks.

Ja koolipäev algab/lõpeb KÕIKIDEL samal ajal. Koolid on ringkondade kaupa, näiteks meie linn ja kõrvallinn moodustavad ühe kooliringkonna ehk mõlemas linnas on koolipäeva algus, lõpp ja kõikvõimalikud vabad päevad täpselt samal ajal. Kool algab kell 8:40 ja lõpeb kell 14:20. Vahetunde on kaks, esimene 15 min ja teine 30 min. Mõlemad veedetakse alati õues, sadagu või pussnuge.

Suvevaheaeg on siin 2 kuud, aga kooliaasta ainult 10 päeva pikem kui Eestis. Ehk aasta sees on rohkem vabu päevi. Igas kuus on meil vähemalt üks püha ja need on alati esmaspäeviti. Mõned korrad aastas on õpetajate koolituspäevad (kas reedeti või neljapäev-reede), mil tunde ei toimu. Ehk pikki nädalavahetusi on siin lastele rohkelt.

Toidu võtab igaüks lasteaeda, kooli ja tööle ise kaasa. Uhhh, te ei kujuta ette kui tüütu see pidev lõunate pakkimine on! 

Ja puududa võib nii palju kui vanemad heaks peavad, mingit luba küsima ei pea. Kui laps kooli ei ilmu, saavad vanemad hommikul kella 10 paiku automaatkõne, mis ütleb, et sinu laps see-ja-see ei ole kohale tulnud (ilmselt abiks teismeliste puhul, kes endale ise vabu päevi hakkavad andma). Kui kuskile reisile minna või laps haigeks jääb, on kombeks ise kooli teada anda, et nad lihtsalt teaks ja kui teada on antud, siis seda kõnet ei tule.

Hindamine on kirjeldavas vormis, kaks korda aastas saadetakse vanemate meilile Report Card, mis näitab iga aine kohta eraldi, et kas lapse tase vastab tasemele, ületab seda või jääb alla ehk selles mõttes laias laastus ikkagi tead, kui hästi või halvasti su lapsel läheb. Ja kirjeldav osa räägib palju ka sotsiaalsest poolest, et kuidas teistega läbi saab, mis harjutamist vajab, mis valdkonnas edusamme on teinud jne.

Lapsehoolduspuhkus on 12 kuud ja säilib 55% eelmise aasta palgast. Või 18 kuud ja 33% palgast. Pärast seda tuleb tööle naasta ja lapsed lähevad üldiselt kuskil üheaastasena lasteaeda. Lasteaias on kaks rühma - alla kolmesed ja üle kolmesed. Väiksemate puhul on ühe töötaja kohta 4 last, suuremate rühmas ühe töötaja kohta 8 last. Rühmad on väiksemad kui Eestis, näiteks minu lastel oli väiksemate rühmas 8 last ja suuremate omas 16.

Oliveri lasteaed maksis alla kolmesena (arvutasin teile eurodesse) 592 eurot kuus ja pärast kolmandat sünnipäeva 400 eurot kuus. See on siinkandis üsna keskmine hind. Maksta tuleb terve kuu eest ette ja kas sa seda aega kasutad või mitte, ei loe. Summa sellest ei muutu, kui laps vahepeal haige või reisil on.

-

Töölt on puhkust kaks nädalat aastas (pluss enamikes asutustes jõulude ajal midagi lisaks), pärast viit aastat enamikes ettevõtetes kolm nädalat aastas. Seda tundub vähe, aga samas tänu nendele pidevatele pikkadele nädalavahetustele ei ole olukord üldse nii hull, kui pealtnäha paistab. Tasustamata vabu päevi ja tasustatud haiguspäevi võetakse ka nii nagu parajasti vaja on ja kuna väga tähtis on inimestele privaatsust anda, siis ei küsi keegi, et mis põhjusel sul vaba aega on vaja. 

Eraelu on siin päriselt eraelu. Eestis ju ka ei tohi töövestlusel laste ega perekonnaseisu jne kohta küsida, aga edasi läheb juba nii, et kooli alguse puhul tahaks vabu päevi, lapse sünni puhul ootaks ettevõttelt kingitust, jõulude ajal võiks tööandjalt vähemalt kommipakid tulla jne. Kanadas ei tee tööandja lastele mingeid kingitusi, lapsed ei tööta ju seal!

Tüüpiline motivatsioonipakett, mida tööandjad pakuvad, on lisatervisekindlustus, mis katab siis asju, mille eest peaks muidu ise maksma. Näiteks hambaravi, massaaž, retseptiravimid, prillid jne. Neid on siis erinevate tasemetega, paremaid ja nigelamaid.

-

Small-talk'i pidasin Eestis elades pealiskaudseks ja ebavajalikuks, aga nüüd vaatan asjale uue pilguga. Small-talk teeb võõrastega suhtlemise vabaks ja lihtsaks, annab signaali, et võõras ei kujuta ohtu. Kohati on muidugi tüütu ka (eelkõige sellepärast, et ma lihtsalt ei oska nii vabalt small-talkida, kui tahaks), aga nüüd hindan pigem selle eeliseid kui puuduseid. Nii palju on neid näiteid, kus võõrad lambist midagi ütlevad või kommenteerivad ja see lisab mingit nähtamatut küünarnukitunnet, võtab üleüldist sotsiaalset pinget maha.

Suhtlemises on suur erinevus see, et kanadalased ei küsi kunagi isiklike asjade kohta (või küsivad sellisel viisil, et sul on võimalik vastata kas pealiskaudselt või siis detailsemalt, kui peaksid soovima rohkem jagada). Näiteks, tervis, pereelu, sõltuvused, minevik, poliitilised vaated vms. Kanadalased on hulga diskreetsemad kui eestlased. Isiklikke asju jagatakse ikka, aga see ei tundu kunagi pealesurutud. Jagad ainult siis, kui seda päriselt teha soovid.

Mis mulle eriti meeldib, on see, et siinses viisakuses ei püüta sind pea kunagi ümber veenda. Ei soovi magustoitu või ei taha alkoholi - pole probleemi, keegi ei suru. Alati aktsepteeritakse, mis iganes su otsus on. Hakkad peolt ära minema, keegi ei jaura, et miks nii vara ja jää veel natukeseks. 

Komplimente tehakse siin rohkem ja nendele vastamise olen ma nüüdseks peaaegu ära õppinud. Ei rehma enam "oh mis te nüüd...", vaid ütlen lihtsalt aitäh nagu ülejäänudki kanadalased.

-

Tervisekindlustus on hästi sarnane Eestile ehk arstiabi on tasuta, aga Eestis on see parem, et ka privaatne teenus on olemas ja kui sul on millegagi ikka päriselt kiire (või oled lihtsalt rikas nagu kröösus ja viitsi üldjärjekorras oodata), saad raha eest kiiremini ette. Siin seda võimalust pole (või noh, võib muidugi USA-sse minna ja seal saab raha eest kõike, aga see pole kõikidele kättesaadav).

Arstide rollid on veidi erinevad kui Eestis, näiteks perearst teeb siin palju rohkem toiminguid kui Eesti omad, näiteks jälgib rasedust, teeb günekoloogilist läbivaatust, paigaldab spiraali, lõikab välja igasugu nahamoodustisi jne.

Eriarsti juurde saab perearsti saatekirjaga ja see toimub automaatselt - ühel hetkel saad lihtsalt eriarsti kabinetist kõne, et mis ajad sulle sobivad? Eestis pidi neid aegu minu meelest ise taga ajama, aga võib-olla on vahepeal asjad muutunud.

Visiiditasu ei võeta siin kunagi.

Ja kõik rasestumisvastased vahendid (pillid, spiraal jne) on naistele tasuta.

-

Pesukuivati on sama elementaarne kui pesumasin. Kõigil on olemas (elekter on siin muide mitu korda odavam).

-

Ja esteetilisele poolele pööratakse üldiselt vähem tähelepanu mitte ainult välimuse osas vaid ka kõiges muus. Näiteks kaubamajad ei näe välja nii ilusad, kui Eestis, igasugu arstikabinetid on lihtsamad. Kõik peab lihtsalt funktsionaalne olema. Täpselt nagu riietuses, et kui viigipüksid ja pidžaamapüksid katavad mõlemad tagumiku ära, milleks siis viikidega vaeva näha.

Pea kõikidel autodel on must sisu. Minul on helebeež (sest noh, eurooplane) ja kõik alati kommenteerivad, et oh kui ilus ja kas ei määrdu liiga lihtsalt? Siis hakkasingi märkama, et tõesti ei ole pea kellelgi heleda sisuga autosid. Lihtsalt pole praktiline. Eestis on hele sisu minu meelest väga levinud.

Sisustuses eelistavad nad siin ka sageli pigem tumedaid toone, kuigi tume mööbel on minu meelest ebapraktiline ja näitab iga tolmukübeme välja. Ja nahkdiivanid on kõigi lemmikud. Sellised nagu 90ndate kontorimööbel Eestis. Aga alati maru mugavad. Näe jällegi - viikide asemel pidžaama.

-

Kõiki kaupasid saab ilma igasuguse põhjuseta tagastada (väikeste eranditega, näiteks aluspesu ei saa). Minu meelest nii mugav! Ja ilmselt soodustab üleostmist ning ma kahtlustan, et palju tarbetut kaupa jääb inimeste poolt ka tagastamata, nii et pood võidab igal juhul.

Seda küsiti ka, et mida ma Eestist igatsen. Peamine on toidupood. Kanadas ei müüda minu meelest midagi super maitsvat. Palju on väga töödeldud toitu (kuigi võrreldes USA-ga on siin veel väga hea seis), kõik asjad sisaldavad rohkem soola ja suhkrut kui Eestis. Kõik säilib palju kauem. Ja valik ei muutu üldse. Kõik on kogu aeg sama. Ei ole seda, et mingi väike ettevõte laseks turule mingi huvitava maksapasteedi või kana taignas või pistaatsiajäätise. Kõik tuleb ainult suurtest tehastest.

Aga kuna mu sõbranna on praegu teist kuud Eestis, siis tema ütles, et miinus olevat jällegi see, et värske kraami valik on hulga kesisem. Meil on Kalifornia ja Mehhiko kiviviske kaugusel, nii et aastaringselt on absuluutselt kõik asjad alati olemas, pole mingit ühe või teise asja hooaega (lisapunktid selle eest, et arbuusi sees pole siin seemneid).

-

Kanada on ametlikult kahekeelne ja sageli küsitakse, kas siin saab ilma prantsuse keelt oskamata üldse hakkama. Reaalsuses räägib prantsuse keelt siin ainult üks provints kümnest (Quebec) ja ülejäänud Kanadas ei kuule prantsuse keelt pea mitte kunagi. Selles mõttes ei anna üldse võrrelda ühekeelse Eestiga, kus ilma vene keelt oskamata on raske tööd leida.

-

Ohh, ja lõpetuseks: "Bread" on SAI. Iga mõne aja tagant loen jälle kuskilt kriitikat, et ameeriklased on rumalad, ütlevad bread, aga söövad hoopis saia. Bread on inglise keeles alati saia tähendanud, leivaks oleme me selle eestlastena ise tõlkinud.

Ahjaa, leiba igatsen! Mõnest pagariärist (ja vene poodidest) saab mingit musta leiba, aga ma tahaks kõiki neid ägedaid sorte ja suurt valikut, mis teil seal Eestis on. Ja värskena!

(Kanada on 220 korda suurem kui Eesti, nii et provintsiti on asjad veidi erinevad. Mina kirjutasin British Columbia ehk kõige läänepoolsema provintsi vaatevinklist).

Omaenda poegade söömise teemadel

Ma käisin lastega väikesel linnapuhkusel ja hotelli lähedal olid hobusekaarikud, mis turistidele lõbusõitu tegid. Lapsed küsisid korduvalt, kas me võiks hobusega sõitma minna, aga sisustasin nende aja nii ära, et lihtsalt "ei jõudnud". Tegelikult oli asi selles, et mulle tundub nii loomuvastane, et hobune keset autode müra mööda asfalti kablutab. Hiljem guugeldasin, sest redditis on alati keegi juba küsinud asju, mis mindki huvitavad ja selgus, et need konkreetsed hobused on väga armastatud ja hoolitsetud. Seal kirjutasid mitmed endised töötajad ja muud asjaga seotud inimesed ning mitte ühtegi negatiivset kommentaari polnud, kuigi küsija oli sama skeptiline kui minagi. Üllatusin.

Aga ikkagi ei tõuse mu käsi sellist äri toetama. Kogu see asi tundub kuidagi vale. Longivad terve pika kuuma päeva mööda kärarikkaid linnatänavaid, õhtul pannakse treileritesse, viiakse talli ja hommikul jälle tagasi. Mis elu see on!

Asju pakkides vangutasin pead, sest isegi kui ainult kaheks ööks minna, on lastega reisides ikkagi vaja miljon asja kaasa vedada. Ma ise olen see tüüp, kes reisib alati minimaalse kogusega ja imestab, et mida sisaldavad need täiskasvanud inimeste kolm megasuurt kohvrit, mida puhkusereisile kaasa veetakse? 

Viimasel hetkel viskasin ka vankri autosse, mõtlesin, et lihtsam asju autost hotellituppa vedada. Aga järgmisel päeval nuiasid lapsed, et kas võib selle õue kaasa võtta ja no küll oli mugav, sest üks tahtis hirmsasti vedada ja teine tahtis ainult vankris istuda, nii et nad olid ideaalne tiim. Ja mina ei pidanud veepudeleid ega muud taolist kotiga kaasa vedama.

Hästi tore ja tšill oli, aga enesetunne pole mul endiselt just kiita. Pärast antibiotsikuuri on kopsud väidetavalt puhtamad (aga mitte päris puhtad), aga köhin endiselt, kuigi natuke parem vist on. Paar päeva tagasi algas nohu ja nüüd tundub, et see hakkab põskkoobastesse lööma. Ma pole nii hullult haige juba aastaid olnud! Ja nüüd siis keset kuuma juulikuud...

Suvejuttudest nii palju, et meil on sel aastal megapalju vaarikaid. Aga ka megapalju sipelgaid. Ja millegipärast söövad nad mu vaarikaid! Eelmistel aastatel pole sellist nalja olnud. Marjadel on augud sees ja iga vaarika küljes mitu sipelgat askeldamas. Jube vastik. Uhasin veega üle ja pritsisin mingi spets seebilahusega, aga ei miskit. Mõtlesin juba, et kaevan vaarikad välja, aga naabrimees pakkus, et äkki mürgita sipelgad ära? Mis on tõesti asjalik idee, sest need kuramused hammustavad ka, Oliver käib meil aias ainult kummikutega, ei jaksa enam sipelgate eest ära joosta.

Jaa, ma tean, et on ju looduslikud vahendid nagu kaneel ja... Kõik on proovitud. Neid ei huvita absoluutselt. Jalutavad üle mu loodusliku vahendi ja sigivad nagu jänesed, miski neid ei takista.

Muide, sellega seoses meenub, et guugeldasin ükspäev hamstrite kohta, sest Oscar on hakanud hamstrit tahtma. Tahtsin teada, et mitu neid olema peab, et igavusse ära ei sureks ja tuleb välja, et hamster tahabki üksi olla! On mingid spets liigid, keda saab ka kahekaupa pidada, aga laias laastus on ikkagi kõige õigem võtta ainult üks hamster. Seega pole ime, et nad sageli omaenda poegi söövad, sest kui sa ikka täielik introvert oled, aga siis korraga kümme beebit saad, on ilmselgelt rahu rikutud!

Kanad on muide väga tänuväärsed lemmikud. Oliver kõnnib nendega sageli ringi just nii nagu siin pildil ja kui mina oleks kana, ei tahaks küll jalad taeva poole hõljuda, aga meie kanad on sellega nii harjunud, et ei tee katsetki eest ära minna, kui neid sülle võtma minnakse. 

Muide, ükspäev mõtlesin, et muna on ikka üks suur müsteerium. Mitte midagi peale soojuse ei ole vaja, et sellest lind välja haududa. Pole ema verevarustusega ühendatud ega midagi. Kõik vajalik on juba koore sees olemas. Loodus on vägev.

Keedunuudli seiklused

Ma olen vist nüüd ametlikult vana, sest ilmad lähevad muudkui soojemaks ja valgemaks, aga mina unistan sügisest ja sellest esimesest krabisevast vihmasajust peale mitu kuud kestnud põuda. 

Aga eile käisin esimest korda sel suvel turul ja nii mõnus soe tunne tuli sisse. Päris söök maitseb ikka sada korda paremini kui see poe-kräpp. Porgandid on magusad nagu kommid. 

Mul on paar nädalat järjest selline köha olnud, et kopsutükke lendab. Aga kopsud olid puhtad. Enesetunne nagu keedunuudlil, energia nullis. Selle osa pärast ma isegi eriti ei muretsenud, mõtlesin, et hakkan lihtsalt vanaks jääma. Aga lõpuks köhisin nii, et ajas oksendama. Tuleb välja, et see on kopsupõletiku tunnus. Nii et kopsud läksid uuesti kontrolli ja nüüd nad enam puhtad polnud, krõbin oli sisse jõudnud. Sain antibiotsid ja energia hakkab tagasi tulema, selgub, et polegi veel nii vana, et keedunuudliks kvalifitseeruda.

Kämpimas käisime. Muidu käib Matt lapse/lastega ja mina sõidan üheks päevaks külla, kui nad just rohkem kui tunni kaugusel pole. Minu meelest on kämpimine natuke nagu hunniku raha kulutamine, et teeselda kodutut. Päevi lageda taeva all veeta ja nõusid käsitsi pesta. Olla liivane ja lõkkesuitsune. Ja-jaa, ma saan aru, et mingi võlu seal ikka on, aga mina isiklikult teeks oma vaba ajaga midagi muud.

Hiljuti võttis Matt esimest korda mõlemad lapsed kaasa ja mina jäin kaheks ööks üksi koju. Vau! Esimese päeva veetsin koristades. Kõik läikis! Vaatasin poole ööni filmi ja hommikul magasin nii kaua kui torust tuli. No kaua ei tulnud, seitse aastat sunniviisilist kukelauluga ärkamist iga jumala päev on oma jälje jätnud. Aga no mingi poole üheksani venitasin välja, mis on mu tavahommikutega võrreldes ebareaalselt hilja. Loivasin kööki ja saate aru, endiselt kõik läikis! Palsam mu hingele.

Käisin trennis, poes ja kohvikus. Õhtul läksime sõbrannadega õhtusöögile ja kokteilile. Maru mõnus oli. Magasin jälle mingi... kaheksani äkki. Ja siis tuligi juba pere koju. Ideaalne puhkus. Lõpuks jõudsin neid ikka igatsema ka hakata.

Järgmine kämpimiskoht oli ühe ilusa saare peal, kus ma veel käinud ei olnud ja lubasin, et lähen kaasa. Aga oma autoga, et saaks järgmisel päeval koju tagasi sõita. Matt nõudis, et ühe reisi pean ma nendega täispikkuses kaasa tegema, nii et lahkuda ei tohi ja pean kõik kolm ööd saarel veetma. Oi, ma ei tahtnud! Aga noh, läksin siis. Väga ilus saar oli, aga pärast esimest ööpäeva olin rohkem kui valmis lahkuma. Kaua sa jalutad seal ühes ja samas rannas, isegi kui see ilus on. Aga lastel oli muidugi tore kivisid pilduda ja krabisid ämbrisse koguda. Mulle ka meeldisid lapsena täiesti teistsugused asjad kui täiskasvanuna. Näiteks konnad ja vihmaussid. Paljaste jalgadega poriloiku astuda ja niisket muda varvaste vahel tunda. Aga praegu nagu ei kipu enam...

Mina lähen järgmisel nädalal lastega omaette linnapuhkusele paari tunni kaugusele. Ööbime basseiniga hotellis, et lapsed saaks iga vaba hetke kaelani vees veeta, käime suurtel mänguväljakutel ja proovime ära sealse batuudikeskuse. Kohvikusse satume kindlasti rohkem, kui korra päevas. Ja mitte keegi pole lõkkesuitsune ega liivaste jalgadega. Minu moodi puhkus.

Meil algas ju nüüd lõpuks koolivaheaeg. Ükspäev just vaatasin järele, et kooliaasta on siin tegelikult ainult 10 päeva pikem kui Eestis, kuigi suvevaheaeg on ainult kaks kuud. Meil on lihtsalt igas kuus üks pikk nädalavahetus (pühad on alati esmaspäeviti ja igas kuus on vähemalt üks püha) ning paar korda aastas on õpetajate koolituspäevad (mis on kas ainult reedel või neljapäeval ja reedel) ehk lastel jälle pikk nädalavahetus. Vaheaegasid on kaks - jõulude ajal ja kevadel, kumbki kaks nädalat.

Suvel üritan lastele võimalikult palju lahedaid asju planeerida, sest sõber mainis ükspäev, et 80% sellest ajast, mis me oma lastega veedame, on enne kümnendat eluaastat. Pärast seda tulevad juba sõbrad ja täiskasvanuelu peale, siis näeb neid varasemaga võrreldes nagu kuuvarjutust. Nii et kasutan neid esimest kümmet aastat targalt. Eriti arvestades, et üks on juba seitsmene...

Jalanumber on tal 36, varsti saame hakata kingi jagama. Nii nad suureks kasvavad!

Kuidas ma lõõgastuda ei osanud

Mehed saatsid meid emadepäeva puhul sõbrannaga kahekesi spaasse. Seal on mobiilivaba süsteem, et telefoni jätad kappi ning kondad niisama saunade ja basseinide vahet. Mõte on selles, et poleks aimugi, mis kell on ja saaks vabaks lasta. No ma ei tea. Meil oli pidevalt see tunne, et magame midagi maha ja üldse ei tea, kui kaua võiks niisama jutustada ja kui pikalt kuskil nurgas raamatut lugeda. 

Teine reegel, mis vabaks laskmist pidi toetama, oli see, et sööma lähed hommikumantlis ja plätudes. Lõunaks on kümnekäiguline eelroogade valik - rida erinevaid tillukesi portsjoneid. 

Eelmine kord käisime seal Mattiga ja tookord võtsime massaažid ka juurde. Ja juba toona võitlesin süsteemile vastu, sest esiteks oli see hommikumantel märgade ujumisriiete peal ja siis tuli massaaž, aga lõunasöök algas kohe pärast massaaži ehk idee oli siis selline, et paned selle märja hommikumantli paljale õlisele kehale ja istud restorani maha. Õõh.

Tookord kimasin alustuseks duši alla, siis lunisin mingilt koristajatädilt uue hommikumantli ning selle alla panin aluspesu ja t-särgi. Ja siis oli okei. Sest tõesti istusid kõik inimesed hommikumantlites ja plätudes nagu soovitatud. Aga vähemalt oli mul kuiv rüü.

Sõbrannaga leidsime, et kuskil esimese päeva lõpuks vist lõõgastuks ära ja ei otsiks enam kella. Aga kuna see oli mõnetunnine pakett, siis sellist taset veel ei tulnud. Paar korda käisime kapis olevat telefoni piilumas, see natuke aitas.

Lõunasöök venis täiega. Iga roog oli paari ampsu suurune, nii et söömise peale aega ei kulunud, aga iga järgmist käiku ootasime pikalt. Arutasime veel, et selline tunne nagu oleks rohkem aega möödunud kui peaks, aga kuna öeldi, et lõuna kestab tund aega ja kella meil ju polnud, siis tuli lihtsalt süsteemi usaldada.

Kui arve saime, selgus, et möödunud on peaaegu KOLM tundi. Minu meelest veidi imelik paluda inimestel telefonid ära panna ja rahus lõõgastuda, aga siis kaks tundi üle aja minna... 

Iga asja eest küsiti jootraha. Põhja-Ameerika värk. Toit ja spaa olid ette makstud, aga arve toodi lauda, et "toidu osa on küll ette makstud, aga kui soovite, VÕITE jootraha ikkagi jätta". Ja kogu see värk oli nii viisaka survega esitatud, et suht võimatu oli mitte soovida jotsi jätta. Teenindus oli tegelikult väga hea, nii et okei, jätsime. 

Õigemini "väga hea väikese viperusega", sest teenindaja kallas mu veini sisse kogemata mullivett ja kui mina (viisaka kanadalasena) ütlesin, et "pole midagi", siis lihtsalt naeratas rõõmsalt, et "nüüd on sul spritzer!". Ma vaikimisi muidugi eeldasin, et ta toob mulle uue veini, aga...

Ühesõnaga, tulge Kanadasse ettekandjaks! Siin võib rahulikult asju pekki keerata, kuniks seda teha hästi viisakalt ja kõrvuni naeratuse saatel. Tippi jäetakse ikkagi.

Jootraha kõrgeim tase oli muidugi see, et päeva jooksul lasti lihtsalt arvele juurde kirjutada, et kui palju tippi lisaks panna ja alles uksest välja minnes tuli maksta. Seal arvutati siis jookide-snäkkide arved koos jootrahaga (pluss lõunasöögi jootraha) kokku üheks arveks ja ka sellele kogusummale andis masin tipivalikud ette. Ehk lõpus sai jootraha jätta sisuliselt veel ka... jootraha pealt!

Ma ei jätnud. Nii kanadalane veel ei ole. Aga muidu oli tore päev!

Beebid kohal

Oscar teatas ükspäev, et kui ära sured, saad valida, kas oled vaim või ingel ja nüüd olen ma siin pead vaevanud, et kumb ma siis olla tahaks? Inglite osas on natuke vähe infot minu meelest. Aga vaimudel tundub üsna tore elu olevat, saab ringi tuuseldada ja maailma näha.

Ossu ütles seda ka, et taevas peab vaatama, et vanadele inimestele peale ei astuks. Üritasin uurida, et kas nad lihtsalt vedelevad seal kõikidel jalus või miks peale astumine üldse teemaks on, aga tal ei olnud kah rohkem infot. Seda ei õnnestunud mul ka teada saada, et kust ta kogu seda surmajärgset värki kuulis, sest meie pole kodus inglitest rääkinud.

Aga surmast tuli eelmisel nädalavahetusel korra juttu küll, sest üks tibudest suri kohe saabumisejärgsel päeval ära. Kössitas hommikul omaette ja oli kuidagi unine ning hiljem avastasin, et heitiski hinge. Panin lahkunu paberkäterätikule ja jätsin lauale, et lapsed (no terve naabruskonna lapsed olid siin) saaks igast küljest vaadata ja veenduda, et ongi läinud. Neile tundus huvitav. Sain kohe väikse õpetliku hetke ka kohe sisse visata, sest kohe küsiti, et kas me saame ta kuidagi tagasi tuua ja siis rääkisime surma lõplikkusest ja miks peab autotee ääres ettevaatlik olema jne.

Kanasid on hiljem keeruline juurde lisada, sest nad on parasjagu bitch'id ning uustulnukaid väga ei aktsepteeri. Nii et helistasin kohe sellele tädile, kelle käest me tibud ostsime, et kas tal on mõnd ekstrat ja saimegi kaks tükki juurde, seega nüüd on lausa seitse (aga kuskil kuu aja pärast selgub, kas mõni osutub kukeks, nii et siin võib veel harvendust tulla - kuked pole linnas lubatud).

Ma valisin kaks sorti, eksole. Aga nendest uutest oli üks hoopis kolmandast sordist. Ja no täitsa lõpp, kui lemmik kohe! Esiteks nii ilus! Ja teiseks hästi chilli iseloomuga, väga hea meelega istub peopesas ja kui silitada, jääb kohe magama. Nüüd käivad kõik naabrid õhtuti kanu silitamas, on natuke teraapia eest nii inimesele kui linnule.

Ma üldse ei tahtnud nende väikeste tibudega jamada, aga peab tunnistama, et ikka hästi nunnud on! Suurematega oleks vähem tööd, aga vähem nunnufaktorit. Aga küsige nädala pärast uuesti, sest see esimene nädal ongi lihtne, sest nad püsivad ilusti oma kastis ja väga suuri junne veel ei kaka.

Aga siit edasi tulevad muutused, sest sööginõu, mis alles viiendal päeval uuesti täitmist vajas, on kuuendal ja seitsmendal päeval 24. tunniga tühjaks saanud ja kasvama on nad nüüd samuti hüppeliselt hakatanud. Vaikselt tehakse juba lennuharjutusi ja ma tean, et kaugel ei ole see hommik, mil ma elutuppa astudes tibud igalt poolt mujalt leian, kui nende kastist. Nii et kastile tuleb mingi metallvõrk peale otsida.

Praegu on veel armas igal hommikul siutsumise peale ärgata, sest lapsed toovad mulle tibusid voodisse enne, kui ma silmad lahtigi jõuan teha. 

Muudest uudistest nii palju, et õppisin Kanada kohta jälle midagi uut! Nimelt sain teada, et Montrealis on väga levinud "tempod" (ehk temporary car shed). Seal nimelt sajab megapalju lund ja inimesed lihtsalt ei jõua iga jumala hommik autot hangest välja rookida.

Ütlen kohe ära, et esteet minus tahaks selle vaatepildi peale silmad peast välja kraapida, aga samas - kas ma pigem roogiks igal hommikul ja õhtul lund või kannataks selle kilemaja välja? Arvestades, et suht kõikidel naabritel oleks seesama kole putka maja ees, siis ausalt öeldes vist midagi kaotada pole, vaatama peaks neid nagunii, kas siis ainult teiste või ka enda maja ees. Kole, aga geniaalne. Midagi pole öelda!

Sundida või mitte, see on küsimus...

Laste kasvatamine on absoluutne tuumafüüsika. Täiesti võimatu teada, mis on õige ja mis on vale, sest kõik asjad käivad kombodena ja kui kuskilt tasakaal nihkesse läheb, peab kuskilt mujalt balansseerima ja mitte kunagi ei tea, kuidas lõpuks välja kukub. 

Näiteks söömisharjumused. Mul on sõpru, kelle lapsed söövad absoluutselt kõike ja sõpru, kelle lapsed ei söö absoluutselt mitte midagi. Või noh, peaaegu. Mu enda omad on kuskil kahe äärmuse vahel nagu enamik. Söövad igasugust liha, piimatooteid, köögi- ja puuvilju, aga ei taha kastmeid, ei armasta aasia roogasid, ei ole nõus maitsma borši ja hernesuppi, sest värv on vale. Ja ma pidevalt mõtlen, et kas peaks rohkem sundima, et vähemalt prooviks või mis see õige tee siin oleks?

Mind ennast lapsena ei sunnitud. Sõin lihtsaid toite. Näiteks kui tehti singiga makarone, võtsin oma makaroniportsu kohe pärast keetmist ära ja panin keedumakaronidele hapukoort peale. Pannkookidele puistasin suhkrut, moos tundus jäle. Aga täiskasvanuna söön absoluutselt kõike, lapsepõlv ei mõjutanud seda justkui üldse.

Samas on asju, mis lapsena väga meeldisid, aga täiskasvanuna mitte. Näiteks limonaadiga olid mul toona soojad suhted, aga täiskasvanuna ei joo ma üldse magusaid jooke. Ei pane kohvi/tee sisse suhkrut, ei taha smuutit ega limonaade. Samas alkohoolne kokteil võib vabalt magus olla.

Ja jäätist armastasin lapsena väga, aga täiskasvanuna jätab see mind üsna külmaks. Väga harva söön. Muus osas olen suur magusasõber.

Mu lähikonnas ei ole väga suuri söögiga pirtsutajaid, nii et ma ei tea, kust need inimesed tulevad, kes täiskasvanuna paljusid asju ei söö? Kas nad kasvasid üles nii, et tahtsid ainult võisaia, vanemad lubasid ka ja nüüd söövadki elu lõpuni ainult võisaia? Või sunniti neid muudkui igasugu asju proovima ja nüüd on selline trauma, et lihtsalt ei taha? Või on selle taga mingi muu põhjus - näiteks autismiga käib valikuline söömine sageli kaasas.

Söömisest rääkides: kas teie teadsite, et mõned inimesed sünnivad lisahammastega? Enamasti on neid mõni üksik, aga mõnel "veab" kohe eriti ekstreemselt...

Küsisin hambaarstilt üle ja tuleb välja, et jaa, täitsa juhtubki. Ja et selle pildi peal polevat ju kah tegelikult mingit erilist probleemi, lihtsalt terve rodu välja tõmmata ja voila.

Ma mõistan, et keegi, kes hammastega hommikust õhtuni tegeleb, võtab seda vaatepilti õlakehitusega, aga mina, kes käib hambaarsti juures ülima regulaarsusega lihtsalt sellepärast, et ma ei peaks sinna kunagi vajaduse tõttu sattuma, vaatan seda hunnikut lisahambaid täieliku õudusjudinaga. Kui õudne, et mõni inimene peab üle elama mingi... 30 hamba väljatõmbamise? Ja selle eest maksma!!! Lihtsalt, et saavutada midagi, mis ülejäänute jaoks on lihtsalt normaalsus.

Ehk täna oleme tänulikud selle eest, et meil on normaalne hulk hambaid :)

Tagasi!

Arutasime sõbrannadega loomaarsti hindasid (sest ühel on koer ja teine tahaks koera), kui korraga tõusis teemaks, et "oota, kuni sa näed, kui kallis on koerte nõelravi".

Ee, KOERTE nõelravi? 

Jajah, sest kui ta koer (väike yorkie) kutsikana voodi pealt maha kukkus ja selgroolüli murdis, käisid nad temaga nii nõelravis kui kiropraktiku juures.

Küsisin uskumatult, et kas sellest midagi kasu ka oli, sest ma tean, et koera tagajalad ei tööta peaaegu üldse ning ma pole küll meditsiinispetsialist, aga nõelravi tundub selles olukorras natuke nagu palvetamine ilma keemiaravita vähihaigete puhul. Selgus, et ega ei aidanudki, aga proovima ju pidi!

Muide, kas keegi pani tähele, et mu blogi oli vahepeal kinni? Käisime puhkamas ja ei hakanud arvutit kaasa vedama. Kui koju tagasi jõudsin, et saanud blogile väljast- ega seestpoolt sisse. Veateade ütles, et blogi on suletud keelatud teemade käsitlemise tõttu. Seda mainiti muidugi ka, MIS see teema oli, aga kui süsteem pani mu blogi kinni ilma, et ma seda teemat kunagi puudutanud oleks, siis ilmselgelt ei hakka ma seda siin praegu nimetama.

Klikkisin mingit vaidlustamise nuppu ja väga kindel ei olnud, et see ka midagi teeb, aga näe, blogi on tagasi nagu naksti. Nii et kui see kunagi uuesti haihtuma peaks, siis teate, et pole minu süü.

-

Aga reisimisega on meil mingi haiguseneedus. Eelmise aasta perereisi ajal olid mõlemad lapsed haiged, seekord jäi Oliver päev enne äralendu palavikku. TERVE talve on terved olnud, nii et huvitav ajastus. Minul lõi muidugi kohe kanaemadus sisse, et kuule, haiget last ei pane ju kuueks tunniks lennukisse! Aga Matt ütles, et lastel läheb vahel päeva-kahega üle, ära pabla ja minek.

Rohud sisse ja praamile. Praamisõidu magas minu süles täiesti maha:

Aga edasi läks nii, et järgmisel päeval selgus, et kõrvapõletik, sai enne äralendu antibiotsid ja Hawaii'l ärkas juba täiesti tervena vähemalt selles mõttes, et palavik läinud ja energia tagasi. Kõrvad paranevad veel mitu kuud, ma laste kõrvapõletike osas vana kala.

Kusjuures suntid on ikka nii tõhusad, et täitsa lõpp. Oscaril oli iga paari kuu tagant kõrvapõletik, aga sellest ajast saadik, mil ta suntid kõrva sai, pole enam kordagi olnud. Mitte ühtegi korda! 

Aga noh, nüüd on siis Oliveril...

Matt'i onunaine on suur Hawaii fänn (siit lennates ongi kõige lähemad rannapuhkuse variandid Hawaii ja Mehhiko) ja rohkem kui aasta tagasi tuli temaga jutuks, et ta on kõik Hawaii saared läbi käinud ja Big Island on lemmik. Meie oleme iga kord Maui'l käinud, aga kui nüüd planeerimiseks läks, ütlesin, et lähme siis seekord Big Island'ile, äkki on veel parem?

-

Jõudsime lennujaama ja piiks-piiks: sõnum. Matt'i tädi. Muigasin, et vaata aga kokkusattumust. Kirjutas, et mu äi oli mingis muus asjus helistanud ja ühtlasi maininud, et lendame täna Hawaii'le? Kirjutasin, et jaa, lähme seekord su lemmiksaarele. Küsis vastu, et kella kuuese lennuga? Imestasin, et mis vahet seal on, aga kuuesega jaa.

"Meie ka!"

Täitsa lõpp, noh. Nemad ei teadnud, et meie läheme ja meie ei teadnud, et nemad lähevad. Aga näe - telepaatia. Sattusime koos puhkama!

Big Island meeldis mulle palju vähem kui Maui, aga noh, vähemalt on ära proovitud. Ja toit oli igal pool jube kesine, aga see on vist kõikide Hawaii saarte probleem. Teenindus oli kah selline, et ilmselgelt on neil turistidest veidike kopp ees või olen ma lihtsalt Kanada viisakusega liigselt ära harjunud.

Haisid ei näinud, vaalasid nägime, aga vaalad on meil kodus ka. Ja kuigi oli tore ja soe ja kalkunid jalutasid tänava peal vabalt ringi, igatsesin ikkagi eelmise aasta kõik-hinnas-Mehhiko-hotelli, mis oli kokkuvõttes mitu korda odavam ja kus lastebassein oli toast kolme minuti kaugusel ja toit toodi tuppa, kui ise sööma ei viitsinud kõndida. 

Aga noh, lapsed on täpselt selle piiri peal, et varsti-varsti saab hakata natuke lõbusamaid asju tegema kui mänguväljak-rand-mänguväljak-lastebassein.

Muide, mismoodi inimesed Hawaii'le jõudsid? Need on vulkaanilised saared, eksole. Kunagi purskasid end kohale ja jäid sinna ootele. Mingil hetkel juhtus laevuke mööda sõitma ja avastas nad? Sest ega inimesed ju vulkaani seest välja pursanud, ikka mingi paadiga pidid tulema.

Ja mismoodi see siis asustati? Nagu Elon Musk inimesi Marsile plaanib saata? Et keset mittemidagit on saar, mille peal ei ole mitte midagi. Tahad sinna elama minna? 

Oo, okei - ma nüüd guugeldasin... 

Ei olnud laeva, kanuuga jõuti kohale! Tongalt tuldi, sest mingid linnud lendasid kuskile ära ja tulid tagasi, nii et nad eeldasid, et läheduses on maa. No väga lähedal tegelikult polnud, kui ma sõrmega kaardilt mõõdan, siis enam-vähem sama distants, mis Eestist Saudi-Araabiasse (ja ärge kritiseerige mu mõõtmistehnikat, onju).

Seda sain ka teada, et Hawaii põliselanikel on legend, et algselt elasid seal suured hiiglased ja väikesed haldjad, aga noh, see osa on minu jaoks natuke nagu koerte nõelravi.

Selles mõttes huvitav koht, kus elada, et mingit turvatunnet tegelikult ei ole. Vulkaanid purskavad kogu aeg, aga enamik on seda sorti, mis natukesehaaval sülitavad ja saart üle ei ujuta. Aga kuna need saared TEKKISID vulkaanipurskest, siis võimatu vist ei ole, et kuskilt miskit jälle tuleb ja kõik ümbritseva hävitab?

Kanada läänekallas, kus mina elan, on näiteks maavärinate piirkonnas ja väiksemaid võdinaid on siin kogu aeg. Ükspäev oli just 5-palline. See on juba selline, mis natuke ikka raputab, umbes nagu raske veokas sõidaks täpselt maja kõrvalt hooga mööda. Järgneva umbes 100 aasta jooksul oodatakse siia suurt maavärinat (üle 7.1 palli), sest need käivad iga 600-700 aasta tagant ja umbes nüüd millalgi ongi aeg järgmiseks. Aga noh, loodame, et ei tule, eksole.

Ahjaa, vulkaanide jaoks on mingi äpp, mida Matt'i onu pidevalt jälgib ja oh seda õnne, hakkaski meie sealoleku ajal vulkaan purskama. Mina olin just mingit dokumentaali vaadanud ("The Vulcano - Rescue from Whakaari") sellest kuidas Uus-Meremaal tehti ühele väikesele vulkaanisaarele turistireise, kuniks ükskord purskas see ootamatult üle kogu saare kui mitu turistigruppi seal jalutamas olid. Väga hea dokk, vaadake, kel Netflix. Nii et pakkusin end vabatahtlikult lastega koju jääma, kuniks Matt sugulastega purskavat tuld läks vaatama. Vahel on loodus lihtsalt nii äge, et tahame seda näha kasvõi elu hinnaga.

Aga kõik läks hästi ja vulkaan lõpetas juba järgmisel päeval sülitamise ära. 

Muide, olete tähele pannud, kui palju valgem õues on? Kevad tuleb!

Sõna otseses mõttes õpin kogu elu

Ma olen aastaid mõelnud, mida oma eluga peale hakata ja kelleks saada tahan, kui suureks kasvan. Neljakümnendates võiks ju mõnele küsimusele juba vastus olla, aga noh, mõnel, näe, võtab kauem aega. Igatahes rääkisin ükspäev tuttava psühholoogiga ja ta küsis, et miks ma Kanadas terapeudina tööle pole hakanud? Ütlesin, et ahh, pikk lugu. Et esialgu ei teadnud, kas saan jääda, siis sain järjest lapsi ja nüüd ma siin nüüd olen, rohkem kui dekaad hiljem, koolipaberid korda ajamata. Vahepeal jõudsin isegi mingi muu kohaliku diplomi saada, sest õppida mulle iseenesest meeldib (alles pärast gümnaasiumi lõppu hakkas meeldima, muide). Aga süda on tegelikult ikka psühholoogias.

Ta küsis, et kas ma tahaksin terapeudina töötada. Ja mina vastasin, et ei tea, kas ma selles hea oleks... Ta vaatas mulle sellise näoga otsa, mida meile näiteks omal ajal ülikoolis ei õpetatud, aga mida iga psühholoog peaks oskama esile manada...

Pika mõtisklemise tulemusel sain lõpuks aru, miks endas kahtlen? Sest ma vaatan absoluutseid tippe nagu Orna Guralnik või Esther Perel ja imetlen, kuidas nad oskavad näha mitte ainult puude taha, vaid ka iga põõsa, kivi ja looma taha. Ja tuua esile midagi, mida klient ise üldse ei näe, aga mis on tegelikult oluline. Sain korraga aru, et... ma võrdlen end absoluutsete maailma tippudega, kes on seda tööd praeguseks juba terve elu teinud. Loomulikult ei saa ma selliselt tasemelt alustada... Küll aga ei tähenda see, et ma mingitpidi halvem oleks, kui keskmine terapeut.

Näe, usun küll endasse! Noh, kui keegi jalaga tagumikku taob ja mõtlema utsitab. 

Sest lõppkokkuvõttes tahaks ma ikkagi midagi sellist teha, mis on hingele ja mis paneb silma särama ja mul paneb silma särama ainult üks asi. Nii et täna astusin suure sammu ja alustasin protsessi, et lasta oma kraad siin ära hinnata ja siis ma saan juba järgmiseid samme astuda ja ühel päeval kohaliku litsentsi taotleda. Vägev, noh. 

Ossukal oli vahepeal sünnipäev. Ta sai muuhulgas kingituseks dressika, mis on hetkel õige nõks suur, aga mitte nii suur, et kanda ei saaks. Vaatasin seda riidetükki tükk aega, saamata aru, miks mu aju takerdub ja mida mulle öelda üritab...

...kuniks mõistsin, et SEE ON MINU SUURUS!

Ma arvasin, et lapsed jõuavad vanemate suurusnumbrisse millalgi teismeeas ja polnud arvestanud, et ma oma seitsmeaastasega garderoobi võiks hakata jagama...

(ta on keskmise üheksa-aastase pikkune, nii et kannab hetkel kümneaastaste riideid - siin on laste riided vanuse, mitte pikkuse järgi).

Arva ära, kumb on minu ja kumb on Oscari oma:

Kanadas on selline süsteem, et igal inimesel on "oma" apteek. Arst faksib retsepti otse sinna. Vahel annavad nad selle paberil näppu ja siis viid selle ise apteeki (ja sel juhul võid muidugi ka mingisse muusse, kui "oma" apteeki minna).

Ja kätte ei saa ravimeid peaaegu mitte kunagi kohe. Öeldakse, et tule 20 min või tunni aja pärast tagasi. Kohutavalt kohmakas süsteem. Tulge keegi ja tehke asi digitaalseks (ja veenge - kas see on üldse sõna? - kanadalasi, et faksi kasutamise võiks ära lõpetada).

Minu esialgne apteek oli suures poes, kus ma viimastel aastatel väga enam ei käinud ja parkimine on seal alati täielik peavalu. Ja iga jumala kord vihastasin, kui apteegiga suhtlema pidin. Mitte kunagi pole asjad valmis siis, kui lubati, alati läheb teine samapalju juurde. Pooltel kordadel pole neil täit kogust rohtu võtta ja öeldakse, et helistage (nemad ei helista) ja kontrollige, millal on juurde tulnud. Ükskord, kui Ossul oli kõrvapõletik, käisin antibiotsi ostmas ja oli vaja kolme väikest pudelit, aga neil oli kohe anda ainult üks. Tulge homme tagasi, selleks ajaks tuleb juurde!

Loomulikult ei hoiatatud ette, vaid öeldi alles siis, kui ma täiskoguse eest olin ära maksnud ja esimese pudeli kätte saanud. Oiiii, ma olin tige. 

Ühel hetkel avastasin, et oot... ma võin ju apteeki vahetada! Näete, mul ON pikad juhtmed.

Valisin selle apteegi, mis on kodule kõige lähemal ja mille kõrval on palju igasugu muid poode ja asju, et kui peabki natuke ootama, on vähemalt midagi teha. Uuel apteegil on sms-süsteem, et kui rohud on valmis, tuleb sõnum (innovaatiline, jaa ma tean!). Ei pea nagu idioot käima sada korda leti ääres küsimas nagu vanas apteegis. 

Aga siis meenus, et mul on ühele rohule, mida suht regulaarselt kasutan, refill (ma ei mäleta, mis vastet eesti keeles kasutati - kordusretsept?). Et annan apteeki teada, kui tahan juurde ja saan kohe juurde, ilma arstiga suhtlemata. Mõtlesin, et okei, ostan selle viimase refill'i välja enne, kui aegub, siis ei pea minema niipea uut retsepti küsima.

Helistasin neile, tellisin ära. Öeldi, mis ajaks valmis on. Läksin kohale tunnike pärast kokkulepitud aega, aga ikka polnud valmis. Ootasin. Siis sain kätte. Maksin ära ja... "Meil polnud täit kogust hetkel võtta, nii et siin on umbes pool, aga kaup tuleb kas homme või ülehomme, helistage ja uurige, millal ülejäänu saadaval on".

Ma pidin päris tõsiselt paar korda sisse ja välja hingama, et mõnele käsipidi kallale ei läheks. Ma rääkisin ju kellegagi telefonis! Kas oli siis raske öelda, et ahjaa, muuseas, meil praegu täit kogust pole, võite kas täna osale järele tulla või siis terve koguse kahe päeva pärast kätte saada?

Miks see kõik nii palju aega võtab, on sellepärast, et kõik ravimid pakitakse personaalsetesse topsikestesse. Esiteks on need lapsekindla korgiga ja teiseks on peal kleeps kogu olulise infoga (patsiendi nimi, kuidas võtta jne). 

Parata polnud midagi, täishinna olin juba ära maksnud, tulin siis koju teadmisega, et pean veel ühe korra minema tagasi kohta, kuhu ma arvasin enam mitte kunagi asja olevat.

Kodus kurtsin Mattile ja Matt ütles, et sa oleks ju võinud neil lasta kulleriga koju saata, miks sa ise tagasi lähed?

Siit soe soovitus tulevastele immigrantidele - kui kolid võõrriiki, abiellu kohalikuga. Ta ei pruugi sulle kõiki saladusi küll kohe avaldada, aga mõnikord võid kogemata üht-teist teada saada!

Ma olin apteekide autosid küll igal pool näinud, aga ma eeldasin, et kojuvedu on mingi eriavajadustega inimeste või voodihaigete teenus. Aga ei, tuleb välja, et kõiki retseptiravimeid tuuakse koju. Helistasin apteeki, küsisin, et kui valmis, kas te saaksite rohud mulle koju saata, öeldi, et jah, muidugi. Ja oligi järgmisel päeval kuller ukse taga, andis kotikese üle ja ma ei pidanud ise mitte kuhugi minema.

Miks Matt mulle sellest kõikidel eelmistel kordadel ei rääkinud, kui ma kurtsin, et pean JÄLLE tagasi minema, ei oska mitte keegi öelda! 

-

Lõpetuseks - kelle blogist ma lugesin seda moraalse dilemma lugu, kus kellelegi pakuti ametikõrgendust ja kolimist teise riiki, aga tal oli tööl kolleegiga suhe ja keegi andis kellelegi nõu ja...? Mitu nädalat kõik arutasid seda lugu mitmes blogis ja ma ei leia enam kuskilt! Kes mäletab? 

Ühtlasi leidsin otsingute käigus Ritsiku blogist küsimuse, et kas nahkhiired sünnitavad pea alaspidi? Guugeldasin ja kui ka teid on see küsimus eluaeg vaevanud, siis: jah, sünnitavad pea alaspidi ja püüavad beebi saba ja tiibade abil kinni. 

Näe, jälle targem! Palun juhatage mind nüüd vastutasuks selle moraalse vaidluse juurde, mida mitmed teist kindlasti mäletama peavad.

Tahtsin öelda, et...

Sõbraga tuli juttu Vene toitudest ja ta ütles, et Venemaal on küll uhket arhitektuuri, aga no köök on neil küll allapoole igasugust arvestust, sest näiteks salateid on küll terve rodu, aga köögivilju ei sisalda neist ükski :)

Jällegi üks asjadest, mida ise "asja sees olles" ei märka. Eesti köök on üsna sarnane - kartulisalat, riisisalat, makaronisalat. Tõesti pole ju eriline dieettoit nagu siinses mõistes "salat".

-

Saatsin naabrinaisele sõnumi, et sööme õhtust, aga kohe varsti lähme välja (meie lapsed mängivad peaaegu igapäevaselt õues koos). Ta vastas 10.4. Lihtsalt "10.4"

Nuputasin, et mis juhtus, kas ta kukkus nägupidi ekraanile ja lõi kulmuga suvaliste numbrite pihta või...

Panin küsimärgi?

Kirjutas, et küsi Matt'i käest, mida see tähendab. Küsisin siis. Matt kergitas kulme ja ütles, et kammoon, igaüks teab, mida see tähendab!

Hiljem tegin kanadalastest sõprade hulgas uuringut ja tõesti, igaüks teab, et see tähendab "okei". Kus mina elanud olen? Ahjaa, Eestis. 

Kohe saab Kanadas 12 aastat täis, üht-teist võiks juba külge jääda...

-

Lugesin Redditist, et Euroopas reisimine on selles mõttes nõme, et peaaegu üheski Airbnb's pole washcloth'i. Mida nad õige mõtlevad? On raske see sinna panna või? 

Teate, mis see on? See eriti pisike käterätik. Peopesa suurune. Hotellides vahel isegi on (noh, siinsetes hotellides on ALATI, aga räägin Euroopa omadest praegu).

Ma omal ajal alati imestasin, et MIDA ma sellisega kuivatama peaks? Sõbrad, pühendan ka teid nüüd saladusse - see on nuustik. Nuustik, saate aru! Inimesed pesevad ennast sellega. Kodus ka. Mis on endiselt arusaamatu, sest kuhu sa selle läbimärja nartsu pärast paned? Jätad duširuumi kuivama ja kasutad homme jälle? Viskad märjana pesukasti? Näe, ma pean ikka veel mõneks ajaks siia jääma, elementaarsetele küsimustele on vastused täiesti puudu.

Eile käisin poes ja banaanid olid kilekottides. Seisin selle väljapaneku ees suu ammuli ja üks täiesti võõras mees ütles, et jajah, ma mõtlesin ka, et kas ma näen valesti või milles asi?

Jumal tänatud, et me need plastkõrred ikka ära keelasime (ja plast-topsist paberkõrrega läbi plast-kaane joome). Ma tõesti ei suuda välja mõelda, mille kirevase pärast peaks BANAANID kilekotis olema? 

Sõbranna pakkus, et äkki oli neil külm? Siiani tõesti ainus seletus.

Lambimõtted

Mu tavapärases toidupoes on pidevalt mingi korjandus käimas. Aga nad teevad seda kavalalt - üles riputatakse suvaline küsimus ja vastusevariantideks kaks omavahel tasakaalu hoidvat tünnikest. Kumba vastust pooldad, sinna viskad oma mündid. 

Eelmine küsimus oli, et kas tualettpaber peaks jooksma pealt või alt ja ilmselgelt võitis "pealt". Ma olen alati imestanud, et mis on "alt" jooksva tualettpaberi eelised?

Praegune küsimus on, et kas maailmas on rohkem uksi või rattaid? Ja no hakka või mõnes teises poes käima, sest iga kord, kui siltidest mööda kõnnin, jään pead vaevama. Esimese hooga mõtlesin, et uksi on loomulikult rohkem. Sest näiteks meie kodus on hunnik uksi, aga rattaid on ainult kahe auto all. Aga järgmine kord jäin juba mõtlema, et oot, ei... on ju veel jalgrattad ja lastel on atv-d ja mänguautodel on rattad ja kontoritoolil on rattad. Ei, ikka rattaid peab rohkem olema. Edasi olen arendanud seda mõttekäiku sinna, et suures osas maailmast on väga madal elatustase ja neil näiteks pole mänguasju nii palju ja autosid ehk ka mitte... aga uksed ju ikka on. Ja kruiisilaevade peal on uksi tuhandeid, aga rattaid ainult natuke. 

Lõpuks isegi küsisin Chat GPT käest ja sain teada, et uksi on ju ka veel igasuguseid, näiteks köögikappidel on uksed ja... Ja rattaid on ka igasuguseid, näiteks hammasrattad.

Ma tahaks mingi konsensuseni jõuda. No peab ju üht rohkem olema kui teist? 

Redditist lugesin teemat, et mis on füüsiliselt kõige rahuldustpakkuvam tunne ja eelduseks oli pandud, et seks ei lähe arvesse. Kõige populaarsemad variandid olid:

- kui õhk ninast hästi läbi käib (eriti kõrgelt hinnatud pärast nohu)

- kui saad selle popkorni tüki lõpuks hamba vahelt kätte, mis tükk aega häiris

- soe vann pärast pikka päeva

- peamassaaž

Ma räägin oma juuksurile iga kord, et tehke keegi pea-spaa, ma käiks kogu aeg. Nägin ükspäev videot mingist jaapani peamassaažist, kus oli selline ringikujuline dušš, mida üle pea liigutati, lisaks masseerimine, aur, lõhnateraapia, igasugu asjad. Vancouveris on mitu salongi, mis seda teenust pakuvad, pean millalgi plaani võtma. Tundub jumalik. 

Näiteks mu küünesalong pakub nüüd jalamassaaži. Siiani käisin pediküüris sellepärast, et mulle meeldib sealt massaaži osa (mis pediküüri juures kestab ainult viis minutit). Aga nüüd saab lihtsalt minna, massaažitoolis raamatut lugeda ja lasta pool tundi järjest oma jalgu mudida ja kuumade rätikutega soojendada ja soojade kividega masseerida. Pärast on terve päev otsa mõnus tunne.

- esimene lonks jääkülma jooki

- puhtad linad

- esimene tõeline peer pärast kõhulahtisust

- rinnahoidja ära võtmine pärast pikka päeva

- puhanuna ärkamine

- õues kuivanud riiete lõhn

- sügamine, ringutamine, haigutamine

Omalt poolt lisaks, et eriti jumalik on hommikul ärgata (soovitavalt puhanuna) nii, et ei pea kuskile kiirustama ja saab täpselt nii kaua sooja teki all vedeleda, kui vähegi tahtmist on. Väikeste laste emana ei tule just tihti ette.

Ja pikk soe dušš. Ja kui päike tuppa paistab (miinus see, et kohe tunduvad kõik aknad mustad ja absoluutselt igalt pinnalt vaatab tolm vastu, isegi kui sai alles eile koristatud). Kutsikalõhn. 

Mis teid rõõmsaks teeb?

Mis kõik mul vahepeal juhtunud on...

Mäletate, kuidas mul jumala lambist esihamba juur ära suri? Jumal tänatud, et minuga ikka igasugu ebameeldivaid asju juhtub, on vähemalt millestki blogida. Ehk: see on tegelikult järjejutt. 

Juur sai küll täidetud, aga põletik hakkas hoopis hullemaks minema. Sain uue ringi antibiotsi (esimesed kirjutas eelmine hambaarst, kui hammas valutama hakkas), aga muutust ei tulnud. Tegime siis uue juureravi. Samale hambale. Kas pole tore!

Aga põletik jätkus ka pärast teist juureravi. Sain kolmanda ringi antibiootikume (neid on ju miljon sorti, igaüks mõjub erinevale bakterile ja me ei teadnud, mis bakter seda luud mu näos sööb). Aga kasu ei miskit. Selleks ajaks oli mul juba terve tiim spetsialiste ja otsustati, et tehakse apicoectomy ehk lõigatakse ige lahti ja võetakse juure tipp maha. Sest vahel läheb juur lõpust harali ja need harud on imepeenikesed ehk täita ei saa ja näha ei ole, aga baktereid võivad luu sisse edasi toota.

Näe, saate koos minuga siin targaks!

Aga põletik ei taandunud. Targad hambaonud vangutasid päid ja ütlesid, et no ei ole võimalik! Ja siis otsustati, et tehakse uus opp ja võetakse veel üks jupp hambajuure tipust maha ning pannakse mind samal ajal kahe erineva uue antibiotsi peale. Ehk neljas ja viies ring korraga. 

Ma hea meelega ei võtaks neid üldse. Aga saan ka aru, et kui miski nii järjekindlalt mu näos luud hävitab, ei ole ka super häid valikuid. Ma ei tea, kas teine opp või viies antibiotsiring, aga miski igatahes mõjus ja põletik on hakanud vaikselt taanduma. Rõõmustada on vist veel vara, aga vähemalt läheb lõpuks ometi paremaks.

Iga-aastasest "eestlaste jõulupeost" sai "Euroopa jõulupidu", sest ukrainlased on mu elus viimastel kuudel nii suurt rolli hakanud mängima, et kuidagi ei saanud neid välja jätta. Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin mingite uute inimeste tundmaõppisega tegeleda ja vanade sõprade puhul hakkab kah kvaliteet üha suuremat rolli mängima. Aga nemad tulid... ja kohe esimesest päevast alates oli selline tunne nagu oleksime juba aastakümneid lähedased olnud.

Müstika.

Ja mul polnud siiani ühtegi sõbrannat, kes sama palju kokkamist-küpsetamist naudiks, kui mina. Sveta kirjutab, et tegin sulle saia, tule järele! Lähen kohale ja saan lisaks soojale saiapätsile ka boršisuppi, pasteeti, sülti või midagi muud head. Ma ei teadnud, et ukrainlaste menüü eestlaste omale nii sarnane on!

Ükspäev lakkas küte töötamast. Läksin katlaruumi vaatama, et milles asi (ma ei tea, mida sealt eest leida eeldasin või mida sinna vaatama läksin), aga vedas, et läksin, sest selle käigus avastasin, et ühest veeboileritest on pruuni vedelikku välja lekkinud. Matt'i isa ütles, et kui pruun vedelik välja lekib, on boiler kööga. Mõlemad boilerid olevat oma eluea lõpul nagunii, seega millalgi pidi see ju juhtuma. 

Selgus, et tagumise boileri eemaldamiseks tuleb esimene boiler korra välja võtta. Ja kuna mõlemad on nüüdseks 13 aastat vanad, annaks see esimene nagunii peatselt otsad ja ilmselt oleks mõistlik mõlemad välja vahetada. 

Küttesüsteemi õnneks välja vahetama ei pea, aga seal on mingi väike jubin katki ja selgub, et seda väikest jubinat saab ainult ühest tehasest Kanada teisest otsast. Tehasest siia saatmise aeg on 2-3 nädalat. Kui jõulud on vahel, siis... noh, rohkem. Praeguseks oleme kuu aega ilma kütteta olnud, aga lootust on, et äkki saab järgmisel nädalal korda. Või ülejärgmisel.

Veab, et meil on selline tüüpiline +8 kraadine talv, sest kamin kütab terve maja kenasti ära. Ainus miinus on see, et ööseks ei saa sisse jätta, kuna hommikuks oleks saun. Aga kui välja lülitada, on hommikuks 18 kraadi, mis on minu jaoks liiga külm. Magamistubadesse panime õliradikad, nii et külm ei ole küll kordagi olnud, aga tüütu küll.

21. sajandil ei eeldaks, et mingi väikese jubina järel kuu aega oodata tuleb. Ma võiks ise idakaldale lennata ja selle jubinaga koju tagasi tulla, ma ei saa aru, miks pakk sada korda kauem tuleb? Mingit kiiremat varianti pole, küsisin juba mitmest erinevast kohast.

-

Homsest on koolid-lasteaiad jälle lahti ja mulle kulub pärast kahenädalast vaheaega puhkus täitsa ära. Näiteks Oliver avastas jahuga mängimise võlud ja kui ma ühe nädala jooksul juba kolmandat korda pidin jahu välja vahetama, tõstsin selle alumise korruse pesuruumi peitu.

Täna hakkasin saia küpsetama, panin ahju sooja ja... millegipärast ei läinud see kuumaks. Leigeks läks, aga kuumaks mitte. Ahi, nüüdseks oma kolm-neli aastat vana, on ilmselt katki. Veab, et ma olen erinevatele tehnikutele helistamises juba vana kala. Viimasel ajal ütlevad kõik asjad järjest üles...

Muideks, hambaarst on mul selline tore, kes ütles, et tema on vana kooli mees ja ühe asja parandamise eest mitut arvet ei esita, nii et mõlemad operatsioonid ja teine juurekanal ning kõik muud teenused olid tasuta. Elu ikka teab, kuidas tasakaalu hoida, nii et selle raha oleme nüüd ilusti kõikvõimalike asjade remontimisse ja asendamisse inversteerinud.

Mis teil muidu uut?

Korter või maja

Hiljuti tuli ukrainlastega juttu, et nemad ei ole kunagi korteris elanud ja maja on ikka ainuvõimalik valik. Praegu on neil selline vahepealne variant, sviit majas ehk eraldi sissekäiguga osa, teisi elanikke ei kuule, garaaž on olemas, et jalgrattaid ja kuusepuud hoiustada, väike grillinurk ka. Enne seda oli väike korter ja see oli neile väga harjumatu.

Nüüd olen teistega samuti arutanud ja kõik ütlevad, et korter mitte mingil juhul. Okei, laste ja koerte ja perekonnaga tõesti on maja parem valik, aga kuna minul on korteristaaži terve lapsepõlv, siis mul pole sellega kunagi mingit probleemi olnud. Ma võiks vabalt korteris elada. Mulle pigem meeldibki, kui on selline väike ja hubane. 

Me tahame tulevikus maja välja vahetada, sest mina tahan vaadet ja Matt tahab lihtsalt suuremat. Miks meil suuremat on vaja, pole ma siiamaani veel aru saanud. Vahel sirvime ajaviiteks kinnisvarakuulutusi ja nii paljud suuremad majad on nagu mingid lossid. Sammaste ja filmilike tervet fuajeed enda alla võtvate treppidega. Ma ei tahaks elu sees sellises kohas elada. Normaalsemaid on ka muidugi. Selliseid, mis rohkem kodu meenutavad.

Detsembris juhtusime minu sünnipäeval Vancouverisse ja rentisime seal paariks ööks ilusa vaatega maja, et saaks sõbrad õhtul veinile kutsuda. Vaade oli ilus, ilm oli sitt, aga tuleb välja, et kui vaade on ilus, siis nigelavõitu ilm ei sega. Guugeldasime, et mis hinnaga samaväärseid ümbruskonna maju ka müüakse ja vaatasime puht huvi pärast, et mida Nanaimosse sama raha eest saaks (elu sees ei ostaks sellise raha eest maja, aga võrdlemine on alati tore, sest Nanaimo kinnisvara on kuskil neli korda odavam). Tuli välja, et meie linnas ei müüdagi midagi nii kallist! Samaväärseid saaks sama raha eest tõesti kolm-neli tükki. Kreisi, mis hinnaerinevus kõrvuti olevates linnades ikka on.

Aga sünnipäev oli tore. Sõbrad tulid... saunaga! Nad olid mõelnud, et hiilgav idee, eestlastele ju meeldib saun! Mina olen ainus eestlane, kes saunast ei hooli :) Aga see-eest on mul saunafanaatikust abikaasa, kes käis terve õhtu ja öö koos teistega ma ei tea, kui mitu ringi. Eestis külas käies on samuti alati tema see, kes mu sõprade saunapakkumise alati rõõmuga vastu võtab, samas kui mina eelistan niisama toas mõnnada.

Selline treiler-saun oli, et sai maasturile taha panna, puudega köetav, lõhnas õigesti, lava oli parajalt suur ja suur silt peal, et Finnish Sauna. Ma ikka imestan, et Kanadas pole inimestel saunasid, sest enamik Kanadat on talviti ju lumine ja megakülm, meil siin läänekaldal lihtsalt vihmane ja jahe. Saun õigustaks end igal juhul ära.

Läänekaldal on kõigil hot tub, meil on ka. Selline kuum õuevann, kus tuled ja mullid sees. Ma olen aastate jooksul seal vist viis korda käinud, hahaa. Iga kord sellepärast, et on külalised ja teised lähevad ja ütlevad, et ma pean! Ma pole suurem asi vannisõber. Kuum dušš on minu lemmik.

Jõulud on siiani toredasti läinud. Käisin eesti sõbrannadega Vancouveris Pähklipureja balletti vaatamas, sest mõtlesime, et ports toredat jõulumuusikat koos ilusate kleitidega mõjuks enne pühi hästi. Aga see oli mingi hiinlaste versioon ja selline sigrimigri kõigest, et Pähklipureja muusikat oli kahe tunni peale kokku ainult kaks lugu. Küll aga pikiti sisse Luikede Järv, flamenko, mingi araabiamaade asi... Imelik. Aga kohati väga äge ka, nii et ma justkui olin pettunud, aga kokkuvõttes nagu halb ju kah ei olnud. Ma lihtsalt ei nimetaks seda Pähklipurejaks.

Koju tulles mõtlesin, et teen neid Olde Hansa mandleid (teate neid magusa-jõuluvürtsise krõbeda kattega, mida hingehinnaga müüakse), aga siis sattusin hoogu ja viskasin kokku ka piparkoogitaigna ning pulgakoogid. Aga sedapuhku säästsin ennast ja ei kasutanud pulki, vaid keerutasin neid hambatiku otsas ja panin küpsetuspaberile tahenema. Nii sai kaks korda kiiremini ja maitsevad ikka sama hästi.

Pakkisin valiku jõulumaiustusi ilusatesse väikestesse läbipaistvatesse kottidesse ja sain igasugustele inimestele kinkida. Kõigil oli hea meel. 

Jõulukombed on siin sellised, et 24nda õhtul süüakse pidulikult kalkunit ja 25nda hommikul avatakse pakid (õhtul tuleb Jõuluvanale ja põhjapõdrale taldriku peale küpsis ja porgand jätta ning öösel need pakid siis ilmuvad). Jumal tänatud, et päkapikundus sellega läbi sai, ma ikka iga päev muretsesin, et võin mõnipäev kogemata ära unustada. Ei unustanud. 

Homme, 25ndal, pidime Matt'i vanemate juurde Vancouverisse minema ja see oleks koduse jõuluhommiku väga lühikeseks lõiganud. Ilmselgelt ei taha lapsed vastavatud kingitusi maha jätta, et pool päeva autos ja praamis veeta. Aga nüüd lubatakse homseks suurt tormi ja praamid ei sõida, mille üle ma esimest korda elus rõõmustan. Tuleb rahulik kodune päev koos heade snäkkide ja laste rõõmuga.

Häid pühi!

Täielikud sead

Kuna eelmisel aastal sain aru, et jõulukingihullus on üle pea kasvanud (üle 30 kingituse oli ilmselgelt liig), siis sel aastal tõmbasin teadlikult koomale. Eesti perele soovitasin, et vastastikku üllatada võime ju ükskõik millal, ei pea seda tingimata keset kõige kiiremat jõuluaega tegema. Matt'i õeperega, kes oma Šotimaal elab, tegin sama. Sel aastal aitas kaasa ka see, et Kanada Post on juba üle kuu aja streikinud ja mitte miski ei liigu, isegi mitte kaardid. 

Siin on kombeks, et kingitused tehakse 25nda hommikul lahti ja näen nii enda kui teiste laste pealt, et saada korraga miljon asja on ühest küljest tore, aga teisalt kisub kiiresti läbuks ära. Millelegi enam tähelepanu ei pöörata, lihtsalt rebitakse pabereid ümbert ära, igavamad kingid jäävad kohe kõrvale, paar säravamat pärli võetakse kasutusse, aga üldine meeleolu on kaos.

Kanadalased on suured kingitegijad, nii et lastele tuleb novembrist alates pakke nii sugulastelt kui vanemate töökaaslastelt (üldiselt vanematelt inimestelt, sellistelt, kes väikeste laste peale heldivad) ja nüüdseks olen õppinud, et kombeks on need pakid kõik kõrvale panna ja kõikide muudega 25nda hommikul avada. Ei tohi kohe kätte anda. Samas kui minu meelest on tore avada siis, kui pakk tuleb, sest sel juhul saab iga kingitus tähelepanu ja ei jää õnnetult kõrvale.

Meil on üks kasu-vanaema, kes lastele detsembri alguses alati uued ühtemoodi pidžaamad toob ja ma olen talle vastutasuks lastest nendest pidžaamades pildi saatnud. Tore jõulutraditsioon on tekkinud, ilusti on näha, kuidas lapsed iga aastaga kasvavad. Ma muidu pole üldse traditsioonide-inimene.

Pidžaamad mängivad siinsete jõulude juures suurt rolli, tavaliselt ostetakse ikka tervele perele uus komplekt. Ja noh, üleüldse ostetakse meeletult. Kõike! Absoluutselt kõike.

USA's elav eestlasest sõbranna kurdab ka, et sealse kohaliku perega peab ikka võitlema ja nõudma, et üks pakk korraga, sest muidu toob iga pereliige kummalegi lapsele viis asja. Siin on suht sama. 

Mina võitlen peamiselt Matt'iga, kes ütleb, et "ma tellisin lastele mõned kingitused" ja siis hakkab saabuma neid Amazoni kaste mägede kaupa... Püüan ajada seda joont, et vähem, aga läbimõeldumalt. Oscaril on näiteks väga konkreetsed soovid ja need kingid on juba mitu kuud peidupaigas valmis olnud. 

Ma ostan kinke alati oktoobris-novembris, et ei peaks jõulukuul kaubandusse sattuma. Alati on meeletu mäsu ja lõputud järjekorrad. Sel aastal on esimest korda silmnähtavalt rahulikum (ma olen muus asjus paar korda kaubamajja sattunud), vist on majanduskriis ka jõulude kallale jõudnud ja enam ei tunta vajadust igale pereliikmele susse, küünlaid ja juustualuseid osta.

Kohaliku sõbranna emal on komme kõigile kolmele tütrele novembri lõpus "advendikalender" kinkida ehk 24 pakki. Neil on alati selline traditsioon olnud (tütred on praeguseks kõik üle 40). Igal aastal heldin, et oi kui armas... aga järgmisel hetkel lööb alati ratsionaalne meel sisse ja saan aru, et mina isiklikult suudaks äkki 1-2 asja välja mõelda, mida ma kingiks tahaks, aga kohe kindlasti ei ole mul vaja 24 asja.

Seal ongi susse ja kreeme ja igasugu träni - tore pakki avada, aga mis neist asjadest edasi saab, ma ei tea.

Lastele olen päkapikukombe tekitanud. Kohalikel lastel on šokolaadikalendrid, aga need on Eesti kombega võrreldes igavad. Nii et meil tuleb kamina küljes rippuva soki sisse iga päev uus komm ja üllatusmoment on seejuures oluline. Oscar ükspäev juba küsis, et kas tõesti on maailmas 24 sorti erinevaid komme, sest siiani pole veel ükski kordunud!

Endale tellisin mürasummutavad kõrvaklapid, sest esiteks on vahel närvidele hea, kui saab laste kisa vaiksemaks keerata ja teiseks kuulan ma nii palju podcaste ja audioraamatuid, et pole paha kõrvadele puhkust anda (muidu kasutan airpods'e, neid mis kõrva sisse käivad).

Ja tuleb välja, et mina olen üks nendest inimestest, kes ei saa mürasummutavaid kasutada, kuna need ajavad mu sisekõrvas midagi ummikusse. Peale esimest viit minutit on juba selline pearinglus, et võimatu on elada. Ja see ei lähe enne tundi-paari üle, isegi kui klapid ära võtta. Guugeldasin siis, et mida kuradit ning sain teada, et see on levinud probleem ja mõned inimesed lihtsalt ei talugi neid. Siin saab õnneks kõike tagastada.

Vaibapesuri rentisin. Ma olen igal sügisel kas rentinud või siis teenuse eest maksnud. Meil on beeži vaipkattega kaetud trepp, mis aastaga alati mõne pleki saab ja veidi tuhmimaks muutub ning minu loogika on see, et suvi otsa kõnnitakse siin paljajalu ringi ja sügisel, kui lõpuks sokid jalga jõuavad, on mõistlik vaibad ära pesta.

Mõtlesin, et kuna midagi väga musta ei paista, teen ise. Mulle nimelt meeldib koristada. Aga ikka nii palju aega võtab. Palun tuletage keegi mulle meelde, et ma enam ei teeks ise! 

Suurim üllataja oli elutoa vaip. Me omaarust nagu ei ole täielikud sead, aga no ma ei tea - pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...

Kusjuures ma olen puhtusefriik. IGAL õhtul tõmban maja tolmuimejaga üle ja vaibapesur astub sügiseti läbi. Ja mu vaibast tuleb tumepruuni solki välja...

Nüüd siis on jälle puhtam. Järgmise aastani...

Toredad traditsioonid

Ükspäev nägin (vist eesti redditis?) järjekordset sõnavõttu teemal "ameeriklased räägivad leivast, aga ise söövad saia, see pole mingi leib" ja sain korraga aru, et bread EI OLE leib. Pole kunagi olnudki. Bread on sai. Inglisekeelsed riigid söövad saia, neil pole rukkileivakultuuri nagu meil. Meie võtsime NENDE sõna bread, tõlkisime selle vaikimisi mustaks leivaks ja saame neile nüüd lõputult ette heita, et NEMAD ei tea, millest nad räägivad.

Hah :D

Tahtsin selles blogida, aga läks meelest ära, kuniks Kitty samas küsimuse tõstatas. Ilmselgelt pole ma mingi keeleekspert, aga mulle tundub küll, et bread on sai. Julgelt vaielge vastu, kui kellelgi vettpidavamat informatsiooni leidub, kui minu "mulle tundub".

Eile kaunistasime piparkoogimaju. Sõbra ema on juba 40 aastat järjest igal aastal sama traditsioon, alguses tegi oma lastele, nüüd teeb lapselastele. Ja meile. Nad on eluaegsed Matt'i naabrid, aga alustuseks kolisime meie saarele, siis kolis Matt'i sõber meile siia järele ja aasta hiljem kolisid ta vanemad samuti siia, et lapselastele lähemal olla. Nad on hästi toredad ja poole kohaga ka meie lastele vanavanemate eest.

Kõigepealt küpsetab ta majad, seejärel kleebib glasuuriga kokku, meisterdab iga maja ette saani ja vahvlitorbikust kuuse. Juurde pakub miljon erinevat kommi ja igale meisterdajale kausitäie glasuuri. Kaunistatud maja viib igaüks muidugi koju kaasa.

Kõik, kes mulle Instagramis kirjutasid, et "minu lapsed küll lihtsalt istuks ja sööks kommi" - jah, täpselt seda nad teevadki. Istuvad maha, söövad liiga palju kommi ja alles siis asuvad kaunistama. Ja niipea, kui see maja koju jõuab, hakatakse küljest komme ära sööma, nii et pudi lendab.