Kotisaaga

Otsustasime hotellis hommikust süüa. Seinal olid toidupildid, valisin kaks tükki välja ja küsisin teenindajalt, kumba ta soovitab? Ütles hästi veendunult, et esimest! Olin juba rõõmus, et ju peab hea asi olema, aga ta selgitas, et teine on lihtsalt otsas. Sain siis riisi, magusaks karamelliseeritud liha, ühe praemuna ilma maitseaineteta ja kolm õhukest kurgiviilu, mis paistsid läbi. 

Kuna eile kinnitas Singapur, et nad saatsid mu koti Manila poole teele, olin ootusärev, et ehk saab lõpuks puhtaid riideid kandma hakata, sest neljandat päeva sama kleidiga ringi lehvida on liig mis liig (küll aga pean end tänama, et ei otsustanud Eestist teksades ja saabastes teele asuda).

Siinses lennujaamas rääkisime saabudes lennufirma esindajaga, kes ühtlasi pani kirja kõikvõimalikud andmed mu koti kohta. Täna (24 h hiljem) tegi sama mees näo, nagu näeks meid esimest korda! Teil on kott kadunud? Täna pidi saabuma? Ahah. Millal te saabusite? Lõpuks lubas, et kott tuleb järgmise lennuga kell 12.

Teist korda lennujaama minnes me enam nii pidulikud polnud ja uksehoidja, kes ilma lennupiletita sisse ei lase, on meil nüüdseks semu, viskas kulpi ja ei tahtnud mingit paberit näha. Hommikune letitagune mees oli asendunud uue vennikesega, kes ühtlasi kandis väga uhket univormi, küll aga polnud suutlikkus vormi vääriline. Aa, teil on kott kadunud? Aga millal te saabusite? No ma lähen vaatan. Astus korraks uksest välja ja pea kohe tagasi, loivas meieni ja ütles, et pole. Meie vastu, et kuidas pole, peab olema! Kutt siis vastu, et aa, no ma vaatan siis veel... Ja kadus veidi pikemaks ajaks ukse taha. Ju tegi ühe suitsu. Tuli tagasi ja pakkus, et kott tuleb kell 16 saabuva lennuga. Siinkohal peab vist mainima, et lennujaam pole siin kuigi ametlik koht (nagu Euroopas), töötajatel on naised-lapsed kaasas, seltsielu käib, kõik on muhe. Sellevõrra koti kaotanud turistile muidugi kohe vähem-muhedam, sest tööd teha ei viitsi ju keegi.

Kolmandat korda me enam nii naiivsed polnud, et kohale minna, hoopis helistasime ja kotist ei teadnud keegi loomulikult midagi. Aga millal te saabusite? Ja paluti 15 min pärast tagasi helistada. Helistasime, aga eelmisest kõnest ei teadnud keegi midagi. Ja uuesti - millal te saabusite? No ma ei tea, teil on mingi autistide suvelaager siin või??? Mis tähtsust sellel on, millal meie saabusime?! Teine populaarne küsimus, mida umbes sama palju küsitakse, on et kui kauaks te siia jääte? Me juba hämame, sest äkki nad muidu arvavad, et kui me veedame siin kuu aega, pole koti otsimisega kuigi pakiline.

Helistasime siis risti-rästi kõik uuesti läbi ja saime teada, et Manilast Puerto Princesasse ei ole võimalik kotti saata, peame ise järele lendama. Aagrhh! Ainus, keda pole võimalik tabada, on Manila lennujaam, seal on lõputu ooteliin ja olukorda ei kergenda, et nad ooteliini muusikaks "Gangnam Style'i" on valinud.

Igatahes andsime alla, ostsime piletid Manilasse ja lendame kotile ise järgi, seejuures tuleb hoida pöidlad pihus, et ei juhtuks nii, et kui me homme Manilas maandume, on nad koti Puertosse saatnud ja Puerto ei näe mingit võimalust seda Manilasse tagasi saata. Sest ma üldse ei imestaks enam...

Kotiotsingute vahel otsustasime juuksurisse minna, sest natuke häiriv on, et juuksed jäävad täpselt sinna, kuhu lükkad, isegi patsikummi pole enam vaja (šampooni ega sooja vett mul ju teatavasti pole). Valisime peatänava kõige fäänsima salongi ja maksime 2 euri peapesu ja föönitamise eest. Väike popi soenguga filipiini poiss polnud midagi kuulnud sellest, et pesema peaks peanahka, sinna tema sõrmed ei jõudnud, juuksed aga said puhtaks (ehk olemine ei värskenenud, aga väljanägemine paranes). Palsam oli nii võimas, et pesust saabusin juba sirgete juustega, ei mingit pusa. Föönitamine oli mõnus, kahju, et ei tabanud rullharjast pilti teha, sellel olid harjased ammu ära kulunud :) Vahepeal küsis poiss Kustavilt, et kas ta tahaks ka midagi oma juustega ette võtta? Ee... see millimeeter maha raseerida või? 

Tänased tuk-tuk'id on eriti logud juhtunud, sellel, millega kaubamajja sõitsime, polnud isegi seljatuge ja koos seisis ainult läbi ime. Kütus oli ka vist otsakorral, sest poolel teel käisime tankimas. Tankimine käis nii, et töötava mootoriga motikale lasti voolikust bensiini sisse ja korras. Seekord õhku ei lennanud. Tuk-tuk, millega tagasi sõitsime, võttis poolelt teelt lisaks meile ühe kohaliku neiu peale, kes istus meile põhimõtteliselt jalgade peale. Neiu osutus turismifirma töötajaks ja jagas näpunäiteid saarel ringi trippimise kohta. Kohalikud on üldse väga sõbralikud ja avatud - praegu, kui me siin hotelli lobby's istume, tõi üks tüdruk meile taldrikuga meriheina, mis maitses täpselt nagu kalamari, ja veidi hiljem röstitud india pähkleid. Ta on olnud Saksamaal vahetusõpilaseks ja näis õnnelik, et leidus Kustav, kes tema saksakeelsetest lausetest aru sai.

Veel komistasime mudilaste rongkäigu otsa. Mis asjus nad kõndisid, ei tea, igatahes oli neid igavesti palju ja igaühel oli õhupall. Pealtvaatajaid polnud ühtegi, aga mitmel lapsel oli ema kaasas. Igal rühmal olid ühtemoodi riided, paistab, et nad olid tõsiselt valmistunud. Umbes kümnendik mahtus neist ka pildile:

Puerto Princesa

Märkasime Singapurist Filipiinidele lennates, et nüüd, kus Euroopa lapsed on asendunud Aasia põnnidega, on lendamine puhas rõõm. Ei mingit kisa-kära ega virinat. Peale selle on kohalikud lapsed täiesti võluvad pisikest kasvu nupsikud. Ma pakkusin, et lapsendame omale siit mõne kaasa, Kustav oli nõus, aga soovitas valida sellise, kes on juba ära õppinud, et lennukis ei lärma :)

Siselendude süsteem on kummaline - kõik istuvad kambakesi suures saalis, iga mõne aja tagant visatakse mingi plakat püsti ja seepeale tormab pool saali bussi, mis lennuki juurde viib. Veider on see, et sihtkoht, mis plakatile on kirjutatud, ei pruugi kattuda piletil seisvaga (seda mäletas Kustav juba eelmisest Filipiini-reisist). Meie lennu puhul ei kattunud isegi lennunumber, lihtsalt keegi reisijatest hõikas sõbrale "Puerto Princesa" ja me läksime kah järjekorda. Buss, mis lennukile viis, oli nagu külmkapp, konditsioneer puhus helbeid! 

Transport käib siin tuk-tuk' idega, mis kujutavad endast mootorrattale ümber ehitatud kabiinikesi. Kuna lennujaam on parim turisti nöörimise koht, püüdsime olla kavalad ja hinna üle tingida, aga selgus, et alla 50 filipiini peeso ei saa. Hotellis selgitati, et lennujaamast linna ongi fixed price, aga linna sees üle 8 peeso inimese kohta ei tohiks maksta. Väikse arvutuse tulemusel selgus, et 50 peesot on umbes 1 euro, seega pankrotti veel ei läinud.

Hotell on muidu normaalne ja asukoht hea, aga selle peale me muidugi ei mõelnud, et sooja vee olemasolu kohta peaks eraldi üle küsima. Dušil on ainult üks kraan ja sealt tuleb külma vett (noh nii külma kui see 30 kraadises kuumas olla saab). Surve on olematu ja pooled dušiotsiku augud ei tööta. Muidu saab hakkama, aga juuste pesemisele pole mõtet mõeldagi. Mu kott on endiselt ei-tea-kus ja šampooni mul seega nagunii pole.

Linn on väga puhas, prahti maas ei ole, aga majad näevad üsna rääbakad välja nagu Aasias ikka. Inimesed on väga sõbralikud, kõik lapsed ütlevad tere ja küsivad, mis su nimi on? Käisime mere ääres restoranis, sõime kala, mille nimi on "lapu-lapu", maitses hästi. Magustoiduks saime värsket mangot. Mangod kasvavad siin kohapeal ja maitsevad palju paremini kui Selverist ostetuna. Restoranis mängis kohalik mees kitarri ja laulis väga mõnusalt, tema pea kohal näidati telekast poksivõistlust. 

Kohalik turg on omaette vaatamisväärsus ja kalaosakond (õnneks vabas õhus) lõhnas juba kaugelt vastu. Riisisorte on siin ohtralt ja puuviljad näivad olevat parajalt küpsed. Ka tänavalt saab toitu osta, Kustav soetas omale kaks kevadrulli 10 peeso eest, mis on siis umbes 20 eurosenti. Olid väga head ja krõbedad.

Mõne päeva pärast (kui mu kott lõpuks välja suvatseb ilmuda) liigume edasi, linnaelu ammendab end ruttu. Tore on see, et turiste praktiliselt ei ole, mõnda üksikut valget on linnas liikumas näha, lennukis oli neid samuti ainult paar tükki. Aga võib-olla on nad lihtsalt hotellis konditsioneeri varjus peidus.

Preili Pass

Enne reisi on mul alati selline tunne, et midagi olulist on ununenud. Õnneks olen täielik kontrollifriik, mistõttu ei jää mul tegelikult kunagi midagi maha. Küll aga olen ükskord õhtul kohvrit pakkides tükk aega oma passi otsinud, kuni plahvatas, et olin saatnud selle järgmise reisi viisa tarvis Namiibia saatkonda, mis asus Rootsis. Järgmisel päeval tuli aga lennata Türki, kuhu teatavasti on just nimelt passi vaja, kuna ID-kaarti nad ei tunnista.

Olin plaaninud veeta mõnusa reisieelse hommiku, pikalt magada, süüa putru ja lugeda värsket ajalehte. Lend pidi väljuma kolme paiku. Põhimõtteliselt oli mõnusa hommiku variant ju saadaval, lausa nii, et ei hakka kuskile lendama ka, loen siis juba õhtused lehed ja homme hommikused ka läbi... Aga tegelikult ei olnud see kuigi reaalne, sest pidin minema sõbranna ja tema lapsega ning kaasa võtma sõbra kaks last. Ei olnud väga viisakas õhtul helistada, et äkki lähed üksi? Kolme lapsega.

Tol õhtul sain palju targemaks. Näiteks selgus, et teoreetiliselt on võimalik hommikul tellida kiirpass ja see pärastlõunaks kätte saada, kõik sõltub sellest, millal passitrükkimise masin tööle pannakse, sest iga päev seda ei käivitata. Antud olukord näis nii hapu, et isegi väike lootus oli parem kui mitte midagi. Kellaajast johtuvalt (jube värdjas sõna) ei olnud aga võimalik välja uurida, kas homne päev on passitrükkimise mõttes hea päev või mitte.

Reisikorraldaja, kes meid hiljem Namiibiasse pidi saatma, oli õnneks unetu mees, võttis hilisõhtuse hädakõne vastu ja lubas hommikul rootslased mu passi otsima saata. Seejuures oli veel üks nüanss - kindlasti oli vaja, et viisa oleks passis juba sees, sest kahe reisi vahe jäi nii väike, et kui ma passi imekombel kätte saanuks, aga ilma viisata, oleks jällegi Namiibia vastu taevast lennanud. Minu jaoks vähemalt.

Seega õnnestus umbes kella ühe paiku öösel osta maksimumhinnaga piletid hommikusele Rootsi-lennule, sest noh, kes neid teadis varem odavamalt valmis tellida. Varasemalt pole ma ikka selline sitamagnet olnud, et oma passi enne reisi minema saadaks. Niisiis istusin hommikul lennukisse, järgmised juhtnöörid pidid saabuma alles Stockholmis maandudes. Seal astusin korraks lennujaama uksest välja ja oli 50/50, kas sõidan sama targalt koju tagasi või on leitud mu pass ja lisaks keegi, kes selle saatkonnast lennujaama sõidutaks, sest taoline teenus neil vist üldiselt hinnakirjas pole.

Kohale kimas üks noormees, kes küsis dokumenti näha ja ulatas seepeale mu passi. Koos viisaga! Rõõmutantsuks mahti polnud, kuna edasi sõltus Türgi lennule jõudmine sellest, kas Stockholm-Helsinki ja Helsinki-Tallinn lennud saabuvad mõlemad õigeaegselt, vastasel juhul oleks mu hoolega ehitatud kaardimajake pikali kukkunud.

Tallinnas astusin saabuvate lendude uksest välja ja väljuvate lendude uksest kohe sisse tagasi (on teil kunagi sellist operatiivsust ette tulnud?), sedapuhku siis juba koos sõbranna ja kolme lapsega.

- - -

Kustavi 88-aastane vanaema luges mulle täna reisi tarbeks sõnad peale: ma pean vaatama, et Kustav peseks kogu aeg käsi ("sest teie, noored, ju raadiot ei kuula, aga hirmus epideemia on saabumas, 10-st lapsest 4 on juba surnud" (ah?)), et ta asju maha ei unustaks (see oht on tõesti reaalne) ja et ta igasugustega ei seltsiks (???).

Kustav küsis seepeale imestunult: "Et ma igasugustega ei seksiks?"

Urmas Nemvalts

Reisiärevus

Ma olen kogu aeg mõelnud, et huvitav, millal siis reisiärevus tuleb?

Kanada viisa taotlemise protsess oli pigem ebamugav kui ärev. Esiteks ei saanud ma alguses üldse aru, mis paber ja kuidas täpsemalt täita tuleks, õnneks on Kustav spets selliste asjade lahendamisel. Kanada saatkond tahab su kohta kõike teada, sealhulgas kõigi lähisugulaste sünniaega, perekonnaseisu, kodust aadressi ning ametit; sinu viimase 10 aasta töökogemust kuu täpsusega; aadressi, kus Kanadas elama hakkad ja palju muud. Lisaks väljavõtet kontoseisust, väljavõtet viisataotluse eest tasumise kohta, passikoopiat, dokumendifotosid, karistusregistri väljavõtet.

Karisturegistri väljavõte peab olema notariaalselt kinnitatatud, niisiis tellisime kõigepealt väljavõtte. Meilile loomulikult. Oleme ju infoajastu lapsed :) Helistasin vandetõlgile ja sain teada, et ei-ei, peab olema paberil ja allkirjastatud. Üsna loogiline muidugi, pole midagi öelda. Tellisime siis uuesti, seekord paberil. Kustavi oma oli järgmisel päeval postkastis, minu oma mitte. Ülejärgmisel päeval samuti mitte. Üle-ülejärgmisel siis lõpuks tuli.

Nõutavaid pabereid oli lõpuks nii palju, et ladusin terve elutoa põranda neid täis. Lisaks oli mitmeid asju vaja kahes eksemplaris, millest üks saadetakse Poola Kanada saatkonda ja teine jääb Eestisse esindusse. Ladusime kõik nelja hunnikusse, kontrollisime sada korda üle, viisime esindusse ja jäime põnevusega ootama.

Kustavi põnevust jagus jälle natuke vähemaks ajaks, mõne päevaga tuli kinnitus, et tema taotlus on rahuldatud, saab viisa, palju õnne. Aga Anu, ah? Anu tahaks ju ka viisat! Sain siis mõne päeva pärast esindusest kõne, et üks sõna oli ununenud lahtrisse kirjutada, muidu kõik korras. Tule kirjuta, ja kui Poolas kõik klapib, saad 2012 aasta kvoodi viimase viisa. VIIMASE saate aru?! 

Rõõm muidugi oli, aga reisiärevust mitte. Selline, noh, ootuspärane. Keda te siis veel sinna Kanadasse lubate kui mitte mind, eksole? Edasi tuli töö juures otsi kokku tõmmata, ma üldse ei tahtnud, aga maru keeruline oleks olnud Kanadast Eestisse tööle käia. Viimasel tööpäeval ootasin, et äkki tuleb eriline tunne - ei tulnud. Rohkem selline, et ahah. Ma siis homme ei tule.

Vahepeal olime jõudnud teha plaanimuudatuse ja otsustanud minna enne Kanadat Aasiasse puhkama. Ühtlasi olid lennukipiletid Kanadasse märtsis kaks korda odavamad kui jaanuaris (mis oli me algne ärasõiduplaan). Nii me siis veedamegi külma jaanuari-veebruari-märtsi Aasias matkates ja peesitades, tuleme märtsis nädalaks Eestisse lähedasi kallistama ja põrutame seejärel Kanadasse. Selleks ajaks on seal kevad, päike paistab, linnud laulavad... Ja noh mina muidugi eeldan, et Kanadas kõik hullult ootavad meid :) Sest ma ei taha üldse mõeldagi selle osa peale, kus maandume pärast pikka lendu Torontos ja... tööd pole, kodu pole... Hoo, ma pole üldse nii suur matkasell, et seda hetke naudiks. Küll aga naudin kõike seda, mis siis saama hakkab, kui end sisse oleme seadnud.

Igatahes - kolasin täna poes ja leidsin matkakoti. Näppisin seda poes veidi ja tulin koju järele mõtlema. Ei, mis koju? Meil pole ju kodu! Juba alustasime kodutu-staaži :) Kodu andsime juba mitu päeva tagasi ära. Pakkisime, koristasime ja kolisime. Mingit erilist tunnet polnud. Et nüüd ongi minek. Mitte midagi.

Igatahes tegin internetis matkavarustuse taustauuringu, sain teada, et see ongi kõige parem ja õigem kott ning otsustasin, et lähen ostan ära.

Ja siis ta tuli. Reisiärevus! Appikene, me ju lähmegi ära! Olin nagu väike laps oma uue kotiga poest välja kepseldes. Selline emotsioon nagu oleks esimene koolipäev või muud tähtsat. Avasime Anna kingitud šampuse ja sõime küdeva ahju ees küünlavalgel kooki. Nii vinge noh!

Teeme head

Jõulude eel läheb heategevuslikku sõnumit propageeriv reklaamivärk ikka natuke ülekäte. Täna sai mul lõplikult siiber ühest reklaamist, mida ma juhtun kuulma umbes kaks korda iga toidupoe külastuse kohta. Sealjuures ei käi ma poes nii väga tihti, samuti ei veeda ma seal märkimisväärselt kaua aega. Küll aga ei tähenda see, et ma kohustuslikust reklaamiminutist ilma peaksin jääma.

"Hea poekülastaja, ka sina saad aidata haigeid lapsi..." Juba selle esimese lause peale tõusevad mul kõik karvad turri, sest ilmselgelt rõhub see süütundele. Et näe, seisad siin keset poodi, korv on head-paremat täis laotud - mõtlesid sa siin neid mandlilaaste, hõõgveini ja piparkooke valides sellele, et kuskil on haiged lapsed? Ah? 

Väga hea, mõjustamise esimene etapp on läbitud, oled kohe altim edasi kuulama, et haigete laste ees oma mõnus korvisisu heastada. Sest just SINA saad aidata neid haigeid lapsi... "Procter & Gamble koostöös Eesti Lastefondiga annab sulle võimaluse toetada haigeid lapsi, ostes Wella, Naturella ja Always tooteid". Midagi tuli sealt veel edasi, aga ma nii detailselt ei mäleta...

Mis see sisu siis on? Et vaene väike Procter & Gamble ei suuda ise toetada haigeid lapsi? Küll aga on see firma nii heasoovlik, et annab sulle, armas poekülastaja, võimaluse enda kaudu neid lapsi aidata. Kui suur osa minu ostusummast haige lapseni täpsemalt jõuab? Protsent või kaks? Ma pigem annan selle toote ostmisele kuluva summa parem otse mõnele haigele lapsele.

Enne jõule ronivad kõik hädalised urust välja ja meie muidugi tahame nende heaks midagi ära teha. Tahame end hea inimesena tunda. Jõulu eel justkui meenub, et ahah, kodutud loomad, vanemateta lapsed... Jajaa, kohe helistan sellel 900-midagi-midagi numbril ja annetan 5, 15 või 30 eurot. Ja hops, on heategu tehtud, lähme eluga edasi...

Üks popp asi on aastast aastasse olnud ka suu- ja jalaga maalivate kunstnike jõulukaardid, mis su postkasti potsatavad, juures kena kirjakene, et kaartide eest saad tasuda alljärgnevale pangakontole. Esimesel aastal sellega info piirduski, siis tõstis Tarbijakaitse lärmi ja järgmisel aastal oli juurde lisatud märge, et sul ei ole kohustust maksta, võid need niisama endale jätta. Nokk kinni, saba lahti... Kuidas sa jätad endale vaese invaliidi hoolega maalitud kaardid, ilma et nende eest tasuks? Teisest küljest - mina ei ole neid palunud, ärge saatke mulle! Kiri, mis neile kaasa on pandud, ei ole jällegi kaugeltki mitte juhuslik, see on käsitsi kirjutatud! Või noh, jalaga. Appi! Keegi kirjutas varvaste abil mulle kirja ja ma ei maksa?!

Neli aastaaega

Täna oli eriti halb ilm. Aknast vaadata muidugi ilus, jama oli see, et oli vaja tööle minna. Lihtsalt jõhker tuisk, sain juba aknast vaadates aru, et meeldiv see olla ei saa. Kaalusin veel vihmavarju kaasa võtmist, aga hea, et ei võtnud, muidu oleks sellega linna kohale lehvima pannud nagu Mary Poppins... Kõigepealt aitas kapuutsi ninani tõmbamise tehnika, mis tähendas ohtu inimestele otsa koperdada, kuna näha oli vaid jalge ette. Samas - ainult jalge ette näha on oluliselt parem kui üldse mitte näha (millega ma kapuutsi abi kasutamata jättes oleksin riskinud).

Ümber nurga astudes ei aidanud kapuutsitehnika ka, sest ma ei liikunud enam edasi! Proovisin siis külg ees end kuidagi vastutuult pressida, aga tuisk lõi hinge kinni. Kui hingata ei saa, on jällegi maru nigel jalutada. Seejärel püüdsin selg ees kõndimise tehnikat - hingata sain, aga edasi liikusin ikkagi vaevaliselt.

Kui lõpuks bussini jõudsin, oli aega jälle läbi akna (see meeldiv osa) jälgida, mis õues toimub ja mõtteid mõlgutada meie hindamatu nelja aastaaja teemadel. Nimelt iga kord kui olen juhtunud virisema, et minu meelest võiks aastaajad ainult suvega piirduda, leidub ikka keegi, kes toob välja väärtusliku nelja-aastaaja-trumbi. Novot, istusin seal bussis ja ei suutnud endiselt aru saada, mis selle juures head on?

Esiteks suvi jäi sel aastal täiesti vahele. Ilma kapsunita ma üldse välja ei läinudki. Ujumas käisin kaks korda ja ilmselges kananahas (ja mitte sellepärast, et hullult oleks tahtnud solberdada külmas vees, vaid "mis suvi see on, kui ujuma ka ei saa"). Ehk oli nagu kevad, ainult et valgem. Ja kui kevad augustis läbi sai, tuli kohe sügis. Pime, porine, tuuline. Tore, et selline meeldiv aastaaeg nagu sügis ikkagi olemas on! Muidu ei oskaks neid suviseid hetki kohe hinnatagi! 

Nüüd siis jõudis kätte detsember ja sügis sai otsa - tuli talv.

Talv on selline vahva aastaaeg, kus on fifty/fifty - kas on räigelt külm või on sopane. Et oleks imeline lumekuhil maas ja päike sillerdaks otsas - no seda on loetud päevad terve talve peale. Pole vaja rohkem, muidu hakkad jälle ära harjuma ja eeldama, et võikski nii olla. Ja ma ei lasku üldse sellesse, mis kõik lume alt välja ilmub, kui pool aastat kestev polaaröö lõpuks läbi saab, lumi ära sulab ja kevad algab.

Ma oleks nelja aastaaja poolt ainult sel juhul, kui päikest rohkem näha oleks. Lihtsalt ei jaksa käsikaudu kobada enamik aega aastast.